vanemdamisest* natuke

hoomamatu 7 kommentaari

Ma istun oma lapse voodi ääres juba ei-tea-mitmesajandat-korda ja mõtlen, kui väga ma seda vihkan. Vihkan! Mitte teda. Mitte seda, et mul on laps. Vaid SEDA. Seda lõputut istumist ja VÕITLEMIST. Ma pean temaga PIDEVALT võitlema ja see on nii faking kurnav. Ma vihkan seda. Ma ei taha seda teha. See tekitab minul stressi ja tekitab temal stressi. See on vastik ja see on justkui-lõputu ja see on pidev. Võitlus.

Kui ma üldse olen üritanud midagi algusest peale “õigesti” teha, on see uni ja magamine. Ma olen sellest ennegi kirjutanud, kui oluline on minu jaoks uni ja see, et mu laps ei peaks iialgi läbi elama unetute ööde ja unetuse palavat kohutavust. Ja ma olen omast arust teinud KÕIK, et asjad läheksid sujuvalt. Ma olen lugenud tonnides raamatuid, konsulteerinud, kasutanud oma tervet mõistust, katsetanud üht, teist, kolmandat. Ja ikka see ei tööta. Ikka ta ei maga. Ikka ma pean temaga VÕITLEMA.

Ja ma vihkan seda.

Vahepeal lasen ma asjadel lihtsalt minna. Löön käega. Olgu, sa ei taha magada, ära maga. Davai. Kui ta veel ei liikunud, sain ma teha seda. Nagu õpikud soovitavad – ära torma kohe tema juurde. Anna talle endale võimalus magama jääda. Aga nüüd ma enam seda teha ei saa, sest see on ohtlik.

Mu head sõbrad said umbes viis kuud tagasi vanemateks ja ma käisin neil hiljuti külas. Neil on imearmas tohutu juuksepahmakaga plika. Nunts. Äge. Ma küsisin, kuidas läheb.

“Tead, SÜNNITUST võiksin ma iga kell uuesti teha. SEE oli käkitegu. Aga keegi ei öelnud mulle, et igapäev NII KOHUTAVALT raske on.”

Ta ütles seda südamest ja ma nägin, et ta on kurnatud ja ma tahtsin vastu vaielda. Ma muidugi (eriti) ei vaielnud, sest kõigil on õigus oma raskustele.

Kuid ma võin ausalt öelda, et esimesed pool aastat oli käkitegu. Lumme kusta. Oh, muidugi oli kurnav ja väsitav ja ma ei maganud niikuinii, aga I got it. Ma teadsin, mida ma pean tegema. Ja kui ma ei teadnud, siis ma küsisin või vaatasin kusagilt järgi. Kõige jaoks oli lahendus. Muidugi ta nuttis, aga ma teadsin, mida teha.

Nüüd on mul tunne, et ma ei tea mitte midagi. Okei, lõunaunedega on alati jama olnud, nii kaua kui ma mäletan. Nendega ma olen kõike proovinud ja jõudnudki järeldusele, et ma ei tea mitte midagi ja tõenäoliselt pean ma lihtsalt need aastad ära kannatama, kuni ta kehal seda uinakut vaja on. Ja leppima, et ilmselt ei lähegi paremaks.

Aga ööd? Öödega oleme senini alati hakkama saanud. Ma saan aru, et ilmselt pole ma praegu eriti adekvaatne olukorda hindama, sest nagu ma kõigile värsketele ja tulevastele vanematele kinnitan: kõik läheb mööda. Ta kasvab sellest välja. Kõigele on lahendus. Ja need probleemid, mis need ka poleks, on ajutised. Ainult et sel hetkel, kui sa nende probleemidega maadled, tunduvad need igavesed.

Ja praegu tundubki mulle, et see on kestnud juba igavesti. Või vähemasti sama kaua, kui ta on seisnud. Sest, vaadake, ta lihtsalt SEISAB. Ja ei maga. Või roomab läbi une, äratab end üles sellega ja siis ajab end püsti ja enam ei maga. Ja ma ei saa lähtuda ühestki vanemdamisraamatu nõuandest, sest seal ei ole sellele olukorrale lahendust. On lahendused olukordadele, kus ta nutab või kus ta ei taha ilma sinuta magama jääda või misiganes. Aga keegi ei ütle, mida teha, kui ta lihtsalt TAHAB LIIKUDA. Tahab liikuda nii hullult, et ignoreerib kõiki märguandeid, et võiks natuke puhata.

Ainuke viis teda üldse magama saada ja magamas hoida, on teda jõuga kinni hoida.

Ja oi, kuidas ma seda vihkan. VIHKAN!

Ja tema vihkab ka. Siis hakkab ta nutma. Mina mõtlen: oh, jess, lõpuks ometi! NUTUGA ma oskan hakkama saada. Ja siis lõpetab ta nutmise ära ja on jälle lihtsalt üleval, oodates momenti, kui su käesurve väheneb ja et saaks end välja vingerdada ja hakata potentsiaalse enesetapuga tegelema.

Täna öösel oli ta lihtsalt oli kaks tundi üleval. Miski muu ei aidanud, kui tema kinnihoidmine. Sama kehtib lõunauinakute kohta.

Issand kui vastik see on.

Ja ma saan tegelikult ju aru, et Mila on supernumps djudette, temaga on tegelikult väga vähe probleeme ja ma ei peaks üldse vinguma. Või pigem peaksin tänama, et pole hullem. Aga vot, ma ei ole kunagi osanud suhtuda asjadesse nii, et “kellelgi teisel on veel hullem, järelikult olen mina õnnelik”. Kui teistel on hullem, elan ma neile kaasa ja püüan aidata, mitte ei tunne salajast kahjurõõmu, et vot kui hästi mul on.

Pealegi, oma püksid on persele ikka kõige lähemal.

OEH.

Vot nii. Nüüd ma lähen päästma oma last kindlast malesurmast (malekarp sattus käeulatusse) ja kunagi õhtul tegelen ma loosimisega ka. Ausalt!

*vanemdamine=parenting

7 thoughts on “vanemdamisest* natuke

  1. Eneli

    Oh kuidas tahaks Sind aidata ja lahendusi pakkuda aga… Minu esimene laps oli täpselt samasugune ja polnudki midagi teha, siiamaani, ma istun ja ootan, millal ta ometi magama jääb, et ma paar öist tundi rahulikult hingata saaks. Ta on neljane nüüdseks… Teine laps see-eest magab algusest peale nagu mõistlik inimene: lõunal paar tundi ja terve öö. Ta isegi oskab ise magama jääda! Ma tõesti ei tea, kas ma olen ise temaga midagi teisiti teinud või lihtsalt ta on selline, hea unega. Soovin sulle kuhjaga vastupidamist!

  2. triin

    ma panin lapse teise tuppa magama, kui mulle tundus, et ma ei tee öö läbi muud kui kuulan kas ta on üleval või magab (kah kippus püsti tõusma jms). Või isegi ei pannud last, vaid me ise kolisime elutuppa diivanile, laps jäi magamistuppa ja tol hetkel meil rohkem tube ei olnud. Edasi ma läksin ta juurde, kui ta hüüdis või nuttis. Aga kui ta oma voodis ringi rullis, siis mis tast valvata? On olemas pulkade ette selline pehmendav riba, kui on oht, et ta teeb endale haiget.
    Kõik probleemid lapsega lahenevad siis, kui emal on täiesti kõrini. Ja sul paistab olevat :).

  3. Ülle

    loodetavasti saad voodipõhja nii alla lasta, et tla ennast välja kukutada ei õnnestu ja lase tal olla. Meie poiss hakkas ka ennast 6 elukuu paiku püsti ajama aga mis siis, seisab veidi ja laseb siis enda uuesti pikali. Ta õpib selle hästi ruttu ära, kuidas haiget ei saa. Meie voodipehmendusi ei kasutanud ja voodit üritasime üsna tühjana hoida, ainult 1 kaisukas ja pisike tekk. Mäletan, see oli veel väga hea aeg, sest ta ei suutnud voodist välja ronida. Umbes aastaselt õppis ta seda juba igast asendist tegema, siis võtsime pulgad ära, oli kuidagi turvalisem, kui kaskadöörihüppeid pea ees enam ei tehtud.
    Panime lapse voodisse magama ja tulime rahulikult allkorrusele elutuppa. Ukse jätsime lahti, algul väike jorin aga tavaliselt ta seletas midagi omaette ja juba ta magas. Kui süda vaevama jäi, hiilisime ikka vaatama.

    1. daki Post author

      Tundub jah, et ma pean vist südame kõvaks tegema ja lootma, et ta õpib õige pea ära, kuidas mitte haiget teha endale. Sest päeval ma lasen ju tal ikkagi üsna vabalt olla ja olen näinud, et esimest korda saab haiget, siis teist korda juba teab paremini. Et kui ma päeval suudan teda usaldada päris palju, siis ju suudan öösel ka. Pehmendused jäid ainult ette meil. Ainuke asi, et tuleks võtta tugitool voodi juurest ära, muidu tuleb äkki pähe sellele toetuda ja end üle upitada… Õudne ikka, kui nad nii varakult liikuma hakkavad:)

  4. Mai

    Lugesin sinu juttu võitlusest ja selle vihkamisest ja esimese hooga tahtsin sulle vastuseks kirjutada seda, et see pole veel midagi, edaspidi ongi ainult võitlused ees, võitlus jonniva kaheaastasega, võitlus nooremas koolieas kui vaja on kõike seda mis on teistel ja kohe ja taksoga ja ennekõike võitlus teismelisega…
    Aga nagu sa isegi ütlesid, see ei lohuta, et kuskil kunagi kellegil on veel hullem. Seetõttu räägin sulle hoopis sellest, et need võitlused on tegelikult head. Need võitlused mis meid, emasid, pidevalt hulluks ajavad on meie lastele hädavajalikud, et nad areneks ja kasvaks ja saaks suureks ja tubliks. Sest minul on üks laps kellega pole kunagi vaja olnud võidelda, ta ei jonni peaaegu kunagi, ta ei taha asju mida ta näeb, ta on kuulekas ja päikseline poiss – aga ta ei saa ka kunagi suureks, ma ei tea kui kaugele ta üldse suudab areneda, võibolla on ta nelja-viie aastase lapse mõistusega ka veel kümne aasta pärast.
    Kui sa järgmine kord tunned, et sa ei jaksa võidelda, kakelda oma lapse tahtega, siis tea, et see on tegelikult hea, see teeb teda tugevamaks, targemaks ja paremaks. Jõudu sulle!

  5. Gea

    aita tal õppida ise ennast maha tagasi laskma. ütle, et “kükita!” ja suru õrnalt põlveõnnaldesse. laps õpib kiiresti ära, et laseb end kükki ja kukutab siis pehmelt pepule, mitte ei lase lihtsalt käsi lahti ja ei kuku sirge seljaga maha.

    tugitool eemale jah voodist, et tal poleks kuhugi toetuda. ja kui võimalik, siis ise teise tuppa magama. las sahmib omaette. ma kahtlustan, et praegu segad sina teda samavõrd kui tema sind 🙂 Pipi kolisin 6-kuuselt eraldi tuppa, uks oli vahelt lahti muidugi, magasime mõlemad palju paremini.

  6. daki Post author

    Gea, ma vist pean seda tegema jah, kuigi nüüd sel nädalal on jälle parem. Samas, kui kolida saame, siis saab ta lõpuks oma toa ja, mis peamine, MINA saan oma toa!

    Mai, aitäh. See oli tõesti see, mida mul oli vaja kuulda. Ma justkui ju tegelikult teadsin seda, aga praegu oli jäänud tunne, nagu ma teeks talle sellega halba. Takistan teda selle sundusega. Sundus hakkab mulle põhimõtteliselt vastu, kuigi ma võin mõistusega aru saada, et lastel on vaja piire ja teinekord sundimist… Jah, see on vajalik.

Vasta triin-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.