milestones

Niisiis. Eile ma tegin jälle seda Uskumatu Ematoomase trikki, et vaadata oma tütre kaunist ja sakilist esimest hammast, kui ma märkasin – mida keppi, teine ka?! Mis, nüüd hakkabki nii olema, et hammas nädalas või? No sel juhul ma TÕESTI tahaks näha, kuidas talle need 52 hammast järgmiste jõulude ajal suhu mahuvad. Samas, siis ongi hea jõulupraadi järada.

Üleüldse on Miilur-Piilur viimase nädala-or-so ajaga nii palju asju teinud, et kui ma neid üles ei kirjuta, siis lähebki meelest ära. Pealegi mulle tundub, et ta nägu muundub otse mu silme all. Et ta ei näe enam ühelgi hommikul välja täpselt samasugune nagu õhtul magama minnes. Talle hakkab lapse nägu ette tekkima. Põsed venivad punnisolekust normaalseks, suu on kuidagi titelikust inimeselikuks läinud ja silmad, oo, need silmad! Need silmad võivad vaadata kõiki inimesi sellise kriipindusega, et kui ta ei oleks mu tütar, siis ma oleks pidevalt scared shitless. Jah, tal on see kriipi iga, kus ta massilt on juba nii suur, et vabalt võiks olla väikelaps ja ehitada legodest death raysid, aga samas on ta veel veits imik. Noh, kui juuksed pähe ära saavad, siis saab sellega vast korda.

Lisaks avastasin ma üleeile, kui kahtlase vaikuse peale pilgu põrandale heitsin, et djuud! Sa istud! Ja mängid oma varvastega! What gives?! Kuidas sa nii said? Ta on küll pidevalt mingis imelikus poolkülili-kolmnurkasendis aega veetnud, aga päris iseseisvalt istuli pole veel saanud. Nüüd siis kuidagi sai. Ja ma ei näinudki.

Aga Mila üks lemmiktegevusi on hetkel enda neljakäpakil kõigutamine või siis jooga asana Grouching Dragon võtmine ja siis niimoodi, justkui tõkkejooksja stardipakul, edasi-tagasi vehklemine. Roomab ta nagu mingi hull, eriti kui kass silmapiiril on, keda taga ajada. Või kuskil mõni juhe rippumas, mida kiskuda. Või hoopis mõni seinakontakt, mida kraapida. Tegevusi on ka kõige baby proofitumas korteris küll ja veel. Juhtmed, need on ikka suured lemmikud. Ja kassid.

Ning eile puksus ta mul PÄRISELT naerda, kohe tükk aega järjest, kui ma teda kõdistasin. Ma olin seda, just seda, nii hiiglama kaua oodanud. Seda, et lõpuks naeraks ta nagu päris inimene, mitte lihtsalt ei kiljataks või ei teeks suvalisi lämbumishääli. Puksus ja puksus, eesti keeles polegi vist selle kohta head sõna, inglise keeles on – giggle. Ma olin peast hullumas – naerab! Selle peale, et ma teda kiusan! Naerab!

Muuhulgas on ta sel nädalal omaalgatuslikult üle läinud kahele lõunauinakule, mis tähendab, et ta on õhtuti nonstop üleval. Nagu mingi neli, isegi viis tundi. Ja on seejuures täiesti sotsiaalne. Mis on oosõm. Minu aju? Constant overdrive. Sest teda ei saa sekundikski enam kuhugi jätta. Kui tekib kahtlane vaikus, on kindel, et ta on leidnud midagi, mida süüa, endale peale tõmmata või millega end elektrifitseerida. Mis tähendab, et kui ma enne olin hajevil, siis nüüd olen ma überhajevil. Keskendumise võin mõneks ajaks vist unustada. Aga! Lootus on, et nüüd hakkavad lõpuks toimuma normaalsed lõunauinakud ja parem oleks, because mommy needs to work, et kõiki neid häid püreesid ja piimasegusid osta.

Ahjaa, uus toitumisrežiim on kah, aga sellest vast mõni teine kord. Režiimi nimi on Naabrinaine. Mis peaks ütlema kõik. (Näiteks: et see töötab.)

Peamine on siiski see, et mõni aeg tagasi hakkas ta “Da-da” ütlema. Minu meelest poleks olnud parimat valikut esimeseks silbiks. Nii on kõik rahul. Baabuška on õnnelik, et laps tunneb oma vene juuri – da, da! Isa on rahul, sest ta ju KINDLASTI tahab öelda daddy. Vanaisad on rahul, sest ilmselgelt ütleb ta taadu. Tädi Siki on rahul, sest see tähendab ju hoopis tjotjat!

Ainult mina tean tõde.

Ta tahab öelda Daki.

6 mõtet “milestones

  1. Eppppp

    Või hoopis “tadaa!”ja et teda rahule jäetaks?
    Aga meie Mann ütleb “em-me” ja kui sööb, siis hingetõmmete vahele “e-p-e-p” 😉

    Vasta
  2. Anneli

    Nende hammastega on vähemalt meil selline kummaline lugu – et alguses ka muudkui tuli. Nüüd pole viimased 4 kuud ühtegi tulnud ning laps on aastaselt ikka oma 8 hambaga.

    Vasta
  3. pilleriin

    hambad tulevadki kuidagi nii, et vahepeal on pausid. ja tore on see istumine ja kõik.
    aga püreede ostmine? hm. nojah. ma olen siiani veendnud, et ise tehtud – hästi tehtud, lisaks tean ka, mis seal sees täpselt on. piimasegu muidugi ise ei tee.

    Vasta
  4. triinu

    Läheb veel põnevamaks. Kuu jooksul võib isegi käputama ja toe najal seisma hakata! 🙂

    Vasta
  5. Kass

    Tee selline pilt temast viieteist aasta pärast ja ta küsib su käest ” EMA, mis MÕTTES sa paned minust sellise pildi üles! 😀

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kass, jajaa! Aga samas, kui temast saab tõkkejooksja, siis miks mitte, eks?

      Pilleriin, jah, ma alguses tegin ka, aga nüüd on soiku jäänud, kui koguaeg ringi joosta, siis on kergem osta. Ma ausalt saan sellega järjele. A samas ma pole ka sel teemal väga suur muretseja, mu rohelise südametunnistuse põrmustas aasta keskkonnaajakirjanikuna… Sellest kunagi kirjutan ka. Ja noh, õudselt halb on peeti ja porgandit ise näiteks kodus teha, jäävad tükiliseks ja siis on suur hirm, et lämbub ära. Ah, vabandused-vabandused…

      Epp:D:D

      Triinu, ma jälle loodan, et nüüd mõneks ajaks on rahu majas:) Ja vist on ka, tavaliselt need muutused tulevad hooga ja siis on mõni aeg vaikus. Ei, aga äge on, tõeliselt!

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.