on juhtunud

No mina ei tea, mis värk nende nädalavahetustega on, et kunagi pole millekski aega. Eriti arvuti taga oma asjade tegemiseks…

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida, kuidas ma leidsin Tallinna Hullu Taksojuhi (THK), kes oli absoluutselt fantastiline ja hull, heas mõttes hull muidugi. Mulle väga meeldib taksofilosoofia, teinekord ütlevad taksojuhid neid KÕIGE ÕIGEMAID asju, mis tabavad otse südamesse ja nagu nad loeksid su mõtteid. Sõitsin Nõmmelt koju (terve elu on viimasel ajal Nõmmel, välja arvatud See Päris Oma Kodu, kuigi ma juba tean, kus ta asub (Nõmmel loomulikult) ja olen mõttes ta ära sisustanud ja remontinud, aga Abikaasa “peab veel mõtlema”, oeh) ja taksojuht ütles midagi sellist: “Paljud asjad siin maailmas ei olegi muudmoodi seletatavad kui “nii lihtsalt on”. Näiteks võib tuua vee. Mis on paras vesi? Seda on võimatu öelda! Ühele on vesi natuke liiga kuum, teisele ehk liiga külm, aga see, mis on “paras”, on igaühe jaoks alati erinev. Nii on suhetes ka… Ja vahepeal peadki lihtsalt leppima sellega, et sinu “paras” ja tema “paras” on erinevad.”

Ja me polnud veel Mustamäelegi jõudnud.

Varsti ta rääkis pikalt oma alkohoolikuteest, 12 sammust, paranemisest. Õudselt armas mees, hästi mõistlik ja paljus asjus oleksin ma nagu ennast rääkimas kuulanud. Palusin tal rääkida natuke 12 sammu programmist ja mingil hetkel sain aru, et THK räägib nii pinevalt MITTE Jumalast, et see juba hakkas häirima. Noh, viisakas inimene, eks, ei hakka oma religiooni ja uskumusi võhivõõrale peale suruma. Aga ma sain aru, et tema jaoks on usk väga oluline. Seega – tema tegelikult nagu tahtis Jumalast rääkida, aga ei rääkinud; mina teadsin, et ta tahab Jumalast rääkida, aga ei räägi ja samas olin talle selle eest tänulik, sest Jumalast rääkida mulle väga ei meeldi. Väga palju Jumalast mitte-rääkimist toimus tol ööl meie maja ees taksos (jaa, me olime ammu kohale jõudnud juba).

Ootamatult peatus meie kõrval suur rekka. No neid kihutab siin päeva jooksul läbi sadu, nii et iseenesest polnud see imelik. Taat ronis välja, tuli ja küsis teed ühtedesse neist miljonist sadamast, mis siin on. Algul soome, siis vene keeles. Teejuhatust ta ka sai, läks tagasi autosse ja kalpsas siis uuesti meieni. “Näed, võtke bukletti, andke naisterahvale ka,” lausus ta vene keeles, taksojuht ulatas mulle bukleti, samal ajal oma teemast edasi rääkides.

Ma löön raamatukese suvalise koha pealt lahti ja:

Lugesin taksojuhile ette, ise naerust lämbudes. Taksojuht, tõsine mees, nagu ta oli, sõnas väga blaseelt: “No NÄED. Märgid. Eks ise tead, mis nende märkidega teed, mis sulle teele veeretatakse.”

Mina näen siin vaid märki, et me peaks ostma selle korteri, mis on sõelale jäänud. Sest SEAL vähemalt ei sõida rekkad ja ei vea igast kahtlast kraami. Jumalasõna näiteks. Ja SEALT ei peagi ma taksoga koju sõitma, sest siis ma oleksingi kodus. Ja saaksin käia kõikidel neil ägedatel naistel (ja ühel mehel ka, Naabrimehel) külas, kes Nõmmel elavad ja ei peakski rändama kümnete kiltide kaupa.

Aga inimene “peab veel mõtlema”. See on umbes sama, mis “me peame rääkima”. Sealt ei saa midagi head ju tulla? Ja kas ma võin samal ajal küüntega mööda seina üles ronida ootusärevusest ja halvavast hirmust, et kui me kaua ootame, jääme me sellest korterist ilma?

PÄH.

Jumal, mõni konkreetsem märk ehk?

10 mõtet “on juhtunud

  1. kristel

    oh see on nii hullult lahe, et elu oma märke ja saatuseid ja vastuseid ja küsimusi meile ette sätib 🙂 varsti saad, mis süda soovib ühel või teisel moel..

    Vasta
  2. Peeter

    Nõmmele korterit/maja nõuda on muidugi tore, aga Abikaasa mõtleb kindlast sellele, kas ta soovib oma elu lõpuni poole palgast pangale tasuda.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kristel, jaa! Märke võib leida igalt poolt, kui otsida.

      Peeter, ole nüüd. Kas sa tõesti arvad, et ma olen selline naine, kes sunnib oma meest meile korterit ostma, et ta siis ise selle eest maksma peaks? LOOMULIKULT on meil kalkulatsioonid tehtud. LOOMULIKULT on see korter, mis silmapiiril, sellise laenumaksega, mida ma suudaksin ka üksinda maksta vajadusel. LOOMULIKULT võtame me laenu kahepeale ja hakkame seda ka kahepeale tasuma. Pigem ta mõtleb, et kas see on just see korter, äkki tuleb midagi paremat veel. See mõte võib muidugi alati jääda… Ja pigem ta ka mõtleb, et tööd on seal päris palju, et kas meist on tegijaid.

      Vasta
  3. Naabrinaine

    Hehe, sest muudes linnajagudes tasub Jumal veerandi palgast ise?:)
    Või on ägedam maksta pool palgast mõnele suvalisele tüübile sullis kätte, elu lõpus siiski avastades, et tütrele pole ühtegi kinnisvara koolilõpupeol üle anda?

    Vasta
  4. ipi

    Ma loodan, et sinu Nõmme korter ei ole see sama, mis on Minu Unelmate Kodu… Küllap vist ei ole, sest minu omas pole väga remonti vaja teha, seal on hetkel juba nii üliarmas vanaemadeaegne sisekujundus, et seda oleks patt rikkuda. Aga muidu, ma arvan teadvat, mida sa tunned. Minu Unelmate Kodu on lihtsalt nii-nii-nii õige ja hea juba esimesest silmapilgust, et kui ma seda ei saa, ei leia ma ilmselt järgneva 5 aasta jooksul midagi, mis seda mingilgi määral asendada võiks. Ja ma tean, mida räägin, sest olen Tallinna kinnisvaraturul juba umbes 7 aastat silma peal hoidnud. Aga üks mees siin muidugi ei saa üldse aru, miks just see korter nii eriline ja nii õige on. Ja pealegi on küsitav hind selline, et isegi minu meelest on seda liiga palju. (Ei saa ju olla, et müües kesklinna 2-toalise jääb veel pool raha puudu, et Nõmmele 3-toalist osta.) Nii ma siis põen siin ja kardan iga hetk, et keegi teeb Minu Unelmate Kodust oma kodu ja tagatipuks rikub kogu sealse interjööri veel mingi euroremondiga ära ka.

    Vasta
  5. daki Postituse autor

    Ipi, huh, ei ole vist õnneks sama:) Aga jah, sellega on nii, et hullult tahaks olla samal leheküljel, sest see on ju otsus, millega mõlemad peavad lõpuks rahul olema. Teisalt jälle ma tean, et mina ei oleks rahul, kui selle käest laseme, nii et ikka on üks ebarahul. Euroremont on jäle, ma tunnen siin kastis elades aina teravamalt, et mind ümbritseb plast ja küprok ja et ma ei saa hingata. Vanaemadeaegsus ausse!

    Vasta
  6. tikker

    aga. AGA. NAINE on ju kodu looja. rääkimata sellest, et abikaasa on pool ajast töö asjus ära, sina seevastu hetkel kodune ja tulevikus tunduvalt suurematõenäosusega näiteks kodukontoris. nii et sinul ehk peakski veidi suurem sõnaõigus olema 🙂 mitte et ma tahaks siin nüüd peretüli õhutada. ma tahaks kohe teada, mis koht see on. kui sa just kiivalt ei varja (ma ausõna ei tule seda eest ära ostma), võid mulle näiteks meilile lingi saata.

    ma olen õudne kinnisvarapede. just täna vaatasin ajaviiteks läbi hunniku pärnu maju ja kuna hinnapiirangut pole vaja ajaviitele panna, leidsin ühe tõeliselt ägeda, mis on täpselt selline mõnus vanaaegne ja puutumatu, midagi pole ära rikutud, kõike saaks taastada. oh, unistused… aga mul on bingo loto pilet seekord suisa KAHE mänguväljaga 😛

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      That’s the spirit! Ma võin saata ikka jah. Me veel lähme vaatame paari korterit, mis nüüd Abikaasa välja valis ja äkki siis nüüd varsti saab see saaga läbi…

      Vasta
  7. Peeter

    Kui maja on selline, mis remonti vajab, siis soovitaks lasta mingil ehitusspetsialistil see üle vaadata. Muidu hakkad hiljem tapeeti maha tõmbama, aga lõppeb asi uue seina ehitamisega, kuna soojustuseks kasutatud saepuru on aastate jooksul ära mädanenud. Või on laetalad viimase veerandi peal (kui katus lekib).

    Vasta
  8. daki Postituse autor

    Mhmh, juba käisime. Olla täitsa heas korras ja need tööd, mis me teha plaanime, pidid olema väga lihtsalt teostatavad (vannituba vaja sisse ehitada). AGA. Ei tea veel, kas ostame, käime veel vaatame paari korterit. Kindlasti hoian kursis ka!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.