Kuus kuud

Kallis Emiliana,

täna said sa kuue kuu vanuseks. Pool aastat tagasi samal ajal magasid sa oma ilma sündimist välja ja mina vaatasin sind ja mõtlesin, et üldse pole teistsugune tunne.

Tänaseks, lõpuks, on see “teistsugune tunne” kohale jõudnud. Ma ei suuda enam meenutada, mis oli enne sind. On asju, mida ma nüüd palju paremini mõistan. Juba see, et ma näen, kuidas sa seda maailma selgeks õpid ja kuidas asjad, mis mulle on tundunud alati enesesmõistetavana, sulle tohutult väljakutset pakuvad, juba see on mu maailmapilti nii palju avaranud. Ma ei suuda uskuda, et ma ise olin kunagi samasugune – või et kõik inimesed olid.

See on jätkuvalt imeline, kuidas sa suudad olla pidevalt nii rõõmus. Kuidas sa ei pea vimma. Meil võivad olla kohutavalt rasked ööd, aga hommikul sa ärkad ja naeratad mulle ikka oma põselohkudega meganaeratust, kuigi ma alati kardan, et sa võibolla peaksid olema minu peale vihane. No näiteks sellepärast, et ööd on nõmedad ja öösiti ärkamine veel nõmedam ja et mina olen eriti nõme, et ma sind selle juures eriti aidata ei oska. See on võibolla üks esimesi suuri õppetunde, mida sa oma kohalolekuga mulle õpetama oled asunud – armastatud inimeste peale ei tohi pikalt viha kanda. Sest sul on neid vaja – eluks, õnnelik olemiseks. Jah, armastatud inimesed võivad küll teinekord ilgelt närvi ajada ja sa võid nende peale vihastada, aga andeks andmine on võti.

Kuigi sina veel nii ei mõtle. Sina teed asju instinktist ja sa teedki asju alati õigesti.

Viimane kuu on olnud taas murranguline. Su liikumisrepertuaari on lisandunud roomamine, mis tähendab, et leboaeg on ametlikult läbi saanud. Enam ei mingeid mõnusaid hommikuid, kus me kahekesi voodis hängisime. Nüüd on vaja varakult tegudele minna! Sinu tekk on ammu jäänud kitsaks ning kannab nüüdsest lihtsalt stardipunkti ülesannet. Panen su tekile, siuh! pöörad sa kõhuli ja off you go, avastama imelist maailma. Eriti põnev on ajakirjariiul ja issi seljakott, mille erinevaid klõpse, klappe, paelu ja lukke sa tähelepanelikult uurid, vahepeal maitsed ja, kulm kortsus, selgeks püüad saada. Veel meeldib sulle end mänguasjakasti najal üles upitada ja sealt põnevaid leide haarata. Vahepeal oli sul patsutamisfaas, mis tähendas, et sa tagusid kätega vastu põrandat, plekist karpi või lauaplaati ja olid ise seejuures nii hullult rõõmus. Ja kassid! Oo, kassid! Kui põnev on neid jälgida, kui põnev nende poole roomata, kui põnev neid masseerida ja silitada. Kassid on muidugi juba õppinud, et kui sina lähened, on targem põgeneda, aga see sind ei peata.

Sa oled hakanud palju rääkima, ka seltskonnas. Üleüldse on nii tohutult tore näha, et sa muutud aina sotsiaalsemaks. Ükspäev käisime LMi sünnipäeval ja mingi hetk sa avastasid enda jaoks Naabrinaise. Sa seisid tal süles, sirutasid käsi ta näo poole, näol hämmeldunud naeratus: “Veel üks inimene! Naine! Naljakas!” Ja kui LM sind kallistama tuli, võtsid sa ka selle žesti malbe naeratusega vastu. “World, you seem to please me at the moment.”

Sus on rohkem kangust, kui minus ja su isas kokku. Mähkmevahetus või riietumine on muutunud kohati praktiliselt võimatuks. Sind on võimatu hoida selili, mis tähendab, et ma olengi nüüd ära õppinud, kuidas mähetada-riietada kõhuli last, kes üritab samal ajal roomata. Ikka kaugemale, ikka eemale! Sa üritad ka söömise ajal roomata, mis teeb selle protsessi veelgi raskemaks, aga vähemalt lusikad ja püreed pakuvad sulle piisavalt huvi, sel ajal sa roomata (enamasti) ei ürita.

Sel kuul hakkasid sa ka istuma ning erinevad asendid istumise, roomamise ja põlvedel kiikumise vahel sisustavadki su päevi. Vahepeal toetad sa end ühele käele ja poseerid, vahepeal ristad sõrmed ning toetad lõuakese kätele. Ja sa oled nii-nii nunnu. Kõige nunnum. Absoluutselt.

Ja veel meeldib sulle suhelda kurku kuristades. Niiviisi põrised sa pikalt-pikalt, vahepeal ringi vaadates, aga peamiselt siiski silmsidet otsides. Teinekord kurisen ma sulle vastu, sa ootad, kuni ma “kõne” lõpetan ja jätkad siis ise. Selliseid “dialooge” peame me.

Magamisest peaks sinuga pikemalt rääkima. Äkki lepiks kokku, et need öised sõjad nüüd lõppevad? On küll suurepärane, et sa vahepeal suudad hommikul üheksani magada, aga sellest pole suuremat abi, kui sa näiteks neljast viieni üleval oled. Ööd ja pimedus TUNDUVAD õudsed, aga tegelikult need ei ole. Sest me oleme ju siinsamas. Sa võid rahulikult edasi magada, ma olen sust vaid paari meetri kaugusel. Ausalt. Ja sa ju oskad tegelikult suurepäraselt magama jääda, viimased õhtud on läinud nii, et ma lasen tule ära, laulan unelaulukese, panen su voodisse ja sa jäädki magama! Kohe! Ilma protestideta, ilma jutustamiseta, ilma edasi mängimiseta.

Imelist on muidugi tohutult palju rohkem, kui mitte-imelist, aga sellest mitte-imelisest ei saa ka mööda. Aga ära saa must valesti aru – ma mõistan sind. Ma saan aru, päriselt. Ja ma üritan aidata, palju ma saan ja oskan.

Ja ükskord, kui ma olen näiteks nädal aega järjest saanud – no fantaseerime siinkohal – magada umbes seitse tundi, usu mind, siis sa saad aru, miks on hea, kui emme magada saab. Sest kui sa arvad, et praegu on su emme täitsa ookoo, siis oota vaid! Sa pole veel pooltki näinud!

Armastades,

sinu emme

5 mõtet “Kuus kuud

  1. Sariita

    Tahtsin öelda, et need igakuised kirjad Emilianale on superilusad!
    Ja uskumatu, et pool aastat juba läinud.

    (räägib emme, kelle pisitütar on 5-kuune, juba)

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Õnned on vastu võetud ja edastatud. Ta ütles: “Da-daa!”

      Uskumatu jah, et pool aastat juba… Ajuplahvatus.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.