treenides maratoniks

Eile hakkas Mila tõeliselt põlvedele tõusma ja end edasi-tagasi kõigutama. Ja ma korraga sain aru, et ta on ilmselt mõni aeg ka juba roomanud, ainult et ma pole seda tähele pannud. Esiteks ajan ma alati segamini roomamise ja käputamise, mulle lihtsalt jäävad need mõisted ka pärast lõputut selgitamist üsna segaseks. Teiseks on tema roomamine olnud segamini keerlemise, pöörlemise, küünitamise ja tagurdamisega. Aga nüüd ma olen teda natuke jälginud, kuidas ta kõigepealt vaibani roomas, seda uuris, siis ümber pööras ja kassi kraapimispuuni roomas, seda uuris, siis taas ümber pööras ja minu juurde roomas, et mu susse uurida.

Ilmselt on asi tõesti selles, et ma selgelt arvasin, et tite roomamine on midagi teistsugust. Ja pealegi teeb ta ikka aeg-ajalt seda asja ka, et kui jooksma tahab hakata, viskub kõhuli ja ajab käed-jalad laiali ning kukub meeleheitlikult vehkima. Ning siis on ääretult üllatunud, et kuidagi edasi ei jõua.

3 mõtet “treenides maratoniks

  1. Jana

    …ja varsti ehmatad endal junni (sorrryy :)) külmaks kui ta kätte võtab ja lihtsalt püsti tõuseb ja sulle naeratab nagu see oleks kõige lihtsam ja igapäevasem asi üldse.

    Vasta
  2. Kairi

    väga armas beebi on sul! ja tegelt pole tõesti vahet, mis järjekorras asjad toimuvad. moodsd füsioterapeudid ütlevad, et nii kaua kui muhv teiseks eluaastaks kõndima hakkab ja liiga x- või o-jalgadel ei võbele, on kõik okei.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ah, muidugi. Ühest küljest ma ootan hullult järgmisi verstaposte, sest minu jaoks on kõik uus ja põnev, teisest küljest tahaks veel lebotada:)

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.