night at the mansion

Teate neid õudusfilme, kus tahaks tegelastele karjuda: “No MIDA te kurat ronite sinna majja üksinda ööseks?! Te ju NÄETE, et see ei saa hästi lõppeda! Idioodid…”

Mul oli laupäeval täpselt selline tunne. Järve pealt tuli pahaendeline udu, hakkas hämarduma ja tuul sahistas raagus okstes. Majahoidja avas krigisedes suure ukse ning juhatas meid tühja majja. “Siin te siis ööbitegi!”
“Kas me olemegi täiesti üksinda siin?”
“Jah!”
“Kas siin kummitab ka?” ei saanud ma jätta küsimata. Kummitused on ju mu erahobi.
“Kindlasti kummitab!” naeris majahoidja.

Ajasin pea kuklasse. Suur kivist hoone vaid vaikis.

This is how horror movies start.

Olime nimelt pannud endale kinni toa Mooste Viinavabrikus, mis alles hiljuti taastati. Praegu asub seal Fototurismi Keskus, aga nad pakuvad ka majutusteenust. Ja kuna meil vahepeal tulevad ideed, et läheks avastaks Eestimaad, siis tundus see sobilik. Järgmisel päeval plaanisime minna rabamatkale, öö aga pidi olema romantiline äraolemine. Nüüd hakkasin ma muidugi kummitusi ootama.

Viltu hakkas kiskuma asi siis, kui ma sain aru, et meil pole titte kuhugi magama panna. Oma rumalus täiesti – reisivoodit ei mõelnudki kaasa võtta, sest kodulehel oli kirjas, et lapsevoodi on tasuta. Ma küll mainisin, et meiega on ka titt, kui broneeringut tegin, aga ei täpsustanud üle, et voodi kuluks ära. Samuti ei osanud ma arvestada, et me olemegi selles majas ÜKSi, et puudub retseptsioon, kust saaks näiteks voodit või lisapatju küsida. Okei, küllap me hakkama saame, otsustasin. Ja siis mulle meenus, et kui ma magan, titt kaisus, ei saa ma ise magada, sest mul pole selleks lihtsalt ruumi, sest preili Laiutab-A-Lot vajab magamiseks kümmet ruutmeetrit.

Lõpuks saime hakkama nii, et lammutasime kaks voodit osadeks – titt magas “terves” voodis, mina sain ilma madratsita voodipõhja tema kõrval ja Abikaasa magas madratsil, “trepi” alumisel astmel.

Pärast pikka jamamist, et laps magama saada (ja ise samas toas olemist jätkata ilma teda üles äratamata) keerasime ise ka magama… ja kell pool 3 otsustas titt, et tema niimoodi magada ei saa, tänan väga, temal on külm ja ebamugav ja võõras koht ja ÜLEÜLDSE, miks ta peab olema omaette voodis, kui saab end emmele kaissu veeretada. Niimoodi ta siis potsatas aeg-ajalt mulle kaissu, jorises, jäi magama, panin ta uuesti oma asemele, ärkas, jorises, ronisin pooleldi tema voodisse, üritasin teda magama saada, ise samal ajal pingsalt ingoreerides kõiksuguseid potentsiaalseid kummitusi, sest ISSAND KUI ÕUDNE OLI.

Meie toast avanes aken suurde halli ja sealne avariivalgustus heitis tontlikke varje tuppa. Ma praktiliselt juba nägin, kuidas mingid varjud mu aknast mööduvad ja ma teadsin, et kui ma peaksin ükskõik mis heli majast kuulma, siis SEE ON KUMMITUS.

Kella neljaks olin ma ilgelt tige, et ma magada ei saa ja täiesti vihane, et ma nii hullult kardan. Kui Abikaasa lõpuks küsis, et äkki ta tuleb ise keskmisele astmele ja püüab last magamas hoida, oli minu ainus mõistlik vastus: “Jajah, ja mina pean minema sinna ukse poole magama, kust kummitused mulle ligi saavad! HEA PLAAN, MEES!”

Abikaasa vaikis, ma kujutan ette, et sellepärast, et ta sai aru, mis reaalsesse ohtu ta mind pannud oleks ja kahetses oma ettepanekut.

Laps uinus lõplikult kell viis, et kell pool kaheksa ärgata. Hiina piin on teate mis? See, kui sa oled JUST uinunud ja sind üles aetakse. Ja niimoodi kümneid kordi, päevi, nädalaid JÄRJEST.

Pühapäev oli rõõmsam, matkasime Valgesoos, sõitsime läbi sügisese Eestimaa ja kuigi laps tegi unestreiki ka autos, siis oli meil rõõm kohata õhtul üleväsimusest hullunud rõõmurulli, kes loopis maniakaalselt naerdes putru mööda elamist ringi, kisas rõõmust oma mänguasjade peale ja tagus jalgade-kätega kõike, mis ette juhtus, ise samal ajal kilgates.

Tegelikult oli viinavabrik ise muidugi ääretult uhke ja äge, väga palju ilusaid pilte oleks seal saanud teha, kui ma laip poleks olnud. Paistab, et mõneks ajaks on meie reisimised reisitud, kuni preilile saab selgeks tehtud, et iga võõras koht ei tähenda ohtu.

ISEGI KUI SEAL ON KUMMITUSED.

2 mõtet “night at the mansion

  1. Liana

    Kusjuures mõnes õudusfilmis ei olegi kummitused need kõige õudsemad, need annavad lihtsalt särtsu juurde, aga tegelikud ohtlikud psühhod ongi pärisinimesed, esmalt leebena näivad majahoidjad ja muud sellised…:)

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.