depressioonirindeilt

Ma alguses mõtlesin, et see vist on koht, kus peaks kasutama parooli, aga… Vähemalt minul on nii, et kui ma teinekord loen, et kellelgi on veel nii olnud nagu mul, siis see teeb mul olemise natuke paremaks. Nii et äkki teeb minu post kellelegi sama.

Olemine on… Kummaline. Üleüldse selle depressiooni ja ärevus- ja isiksushäiretega paistab olevat nii, et sa alati arvad, et sa oled sellest tugevam. Sageli küsitakse: “No aga kui sa tundsid, et sitt on, miks sa siis ometi midagi ei teinud?!” Sellepärast ei teinudki, et sa alati arvad, et sa suudad seekord seda biitida. Et see läheb üle. Mul on praegu sama seis. Ma arvan, et ma elan selle üle. Et ma tulen sellest välja. Omade jõududega.

Käisin esmaspäeval saiki juures. Ja arvutasime, et pool aastat pole kohtunud! Pool aastat! See on terve eluaeg praeguses kontekstis. Ma jalutasin mööda ta kitsukest kabinetti edasi-tagasi, Mila süles, sest ta keeldus olemast paigal ja üritasin poole aasta emotsioone 20 minuti sisse mahutada. Sain aru, et mu jutt pole eriti arusaadav, sest KÕIKE ei saa KORRAGA öelda.

Tulin tagasi valgusteraapialambiga, mille arst aitas autosse tassida, ning pihutäite looduslike rahustite ja muu säärasega, mis on imetavale emale lubatud. Sest äkki veab vähemalt poole aasta sünnipäevani välja. Enne nagu ei tahaks karmimaid asju proovida. Pealegi – ma arvan ju, et ma olen sellest tugevam.

Samas ma tajun ise väga hästi, et ma pole adekvaatne. Et need väikesed takistused, mis igas päevas on, et normaalne inimene suudaks neile adekvaatselt reageerida. Mitte mina. Kui ma saan auto parandusest kätte ja see kahtlaselt koliseb, siis olen ma kindel, et ma sõidan end ja oma last surnuks, sest see kaotab suurel kiirusel juhitavuse. Järgneb surm. Kui ma panen apelsinimahla külmkappi, olen ma kindel, et see kukub mul käest, voolab juhtmetesse, tekib lühis ja järgneb surm. Kui ma sõidan mööda peateed ja näen kõrvalteelt lähenemas autot, olen ma kindel, et ta (jälle) sõidab mulle sisse. Järgneb surm. Kui ma ei suuda turvahälli kuidagi paika saada – surm. Kui ma sõidan mööda maanteed ja tulevad teetööd ja titt tagaistmel karjub, järgneb kah surm. ALATI JÄRGNEB SURM. Ma ei suuda enam mingis olukorras rahulikuks jääda ja ma mäletan ju, et on olnud teistmoodi. Et alati pole mu ajus järgnenud kõigele surm. Et ma olen muutunud närvihaigeks mutiks, kes on unustanud naeratamise ja asjade lõdvalt võtmise. Ma ju kunagi suutsin seda? Ma ju kunagi tundsin end… teistmoodi, kui põrandapesukalts?

Ärevustase on, jah, täiesti üle mõistuse kõrge. Magamatusest ei hakka rääkimagi. Mila teeb kah ajuti mingeid trikke, üksöö oli ta näiteks üleval 3am-5am, TÄIESTI LAMBIST. Aga magamatusega olen ma tegelikult harjunud juba. See ärevus ajab hulluks. Ma ju ei taha selline olla, ausõna. Ma tahaks tõepoolest iga päevaga rahulikult ühele poole saada, mitte selle käigus sadat breakdown of the närvi läbi elada.

Ja ei saa ju päriselt öelda, et KÕIK mu ärevused oleksid vaid elava ettekujutuse vili. Näiteks läksime vanaemale külla, Traktoriga. 60 kilti sinna, 60 tagasi – ilusti ju jõuab päevase tripi teha, õhtul veel Maaliga kokku saada, nagu lepitud. Mis juhtus? TEETÖÖD. Faking teetööd. Jõuan asfaldile välja – lapplapplapp. Rehv pooltühi. Pumpasin siis niipalju kui jaksasin, et vanaema juurde välja veaks. Mees? Muidugi metsas. Valikud: vahetada ise Traktoril (ma ei pannud talle seda nime niisama, see ONGI traktor) rehv. Või pumbata see pooltäis ja loota, et veab 35 kildi kaugusele Statoili välja, seal veel automaatsest peale lasta ja linna kökerdada.

Ise rehvi vahetamine langes karjuva tite tõttu ära, pealegi meenus mulle, kuidas Naabrimehel läks selleks möödunud korral tarvis kaht tungrauda. Läks käiku variant kaks. Statoili jõudsin ilusti, lasin rehvi täis, hakkasin tankima sõitma ja LIRAKI! Rehv lõhkes siukse pauguga, et mu süda hüppas rinnust. Väljas muidugi torm ja vihm, mees – kas ma juba ütlesin? – metsas. Istusin seal õnnetult, rehv veljelt täiesti maas, kui lähenes suure naeratusega umbkeelne mees, kes aitas mul rehvi ära vahetada. Üks ja kaks, valmis. Tal oli siuke peen tungraud nimelt, siuke suur ja kobakas, lükkas auto alla, väntas natuke pöidlaga ja oligi olemas. Pärast tuli välja, et ukrainlane. Mees siis, mitte tungraud. Taastas mu usu inimkonda. (Jällegi – mees, mitte tungraud. Kuigi tungraud taastas mu usu rehvivahetamise võimalusse. Peaks endale kah siukse muretsema.)

Titt ei jäänudki haigeks vihmas passimisest.

No aga arvake ise, kas ma suutsin selles situatsioonis kainet mõistust säilitada? Loomulikult mitte. Sest mis siis, kui see oleks sõidu ajal niimoodi plahvatanud? SURM, vaat mis siis.

Nii et ärevus on natuke põhjendatud ka, sest kui ÜLDSE kellegagi juhtub, siis minuga. Ja oo ei, ma üldse ei naudi seda. No et “oi kui cool on pärast rääkida, et vaat kui eriline ma olen!” Ma tõesõna tahaks elada rahuliku normaalse inimese elu, kellel autod käes ei lagune, tehnika ei purune, tited käituvad asjalikult, asjad laabuvad ja uni tuleb (ja jääb).

Selle asemel on… Nojah.

Ma tahaks ainult magada. Ja end inimesena tunda. Ma isegi lepiks sellega, kui ma suudaks end KORRAKS hästi tunda. Ma ei nõuagi mingit manikaalperioodi (see oleks omamoodi hull jälle muidugi) või tapvat õnnetunnet, ma tahaks olla INIMENE. Tasakaalukas, võibolla natuke emotsionaalne, aga siuke, kellele elu ei käiks üle jõu.

Sest vahepeal on mul lihtsalt tunne, et mingil hetkel ma LIHTSALT SUREN ÄRA. Panen silmad kinni ja suren. Sest ma enam ei jõua.

Aga noh, we live to fight another day. Äkki see valgusteraapia aitab. Või need looduslikud särgid-värgid. Magneesium. Toidulisandid. See, et mees on vahelduseks kodus ja ma ei olegi üksikema. See, et ilm on läinud normaalseks. See, et ma olin korraks rikas ja sain endale osta normaalse arvuti. See, et MINGID asjad töötavad siiski. Elus ja nii üldiselt.

Ükskord ma tunnen end veel inimesena kah. Ausõna.

24 mõtet “depressioonirindeilt

  1. catalina

    tited käituvad asjalikult?
    ära sa mitte looda ka, et nad kellelgi kogu aeg asjalikud on. Tited on tited – üliarmsad ja samal ajal vahel täiesti absoluutselt mitteasjalikud e võimatud. Ja kui nad pole enam tited, siis on nad mudilastena üliarmsad Ja võimatud korraga ja …ja…pubekad samamoodi…oma ema jaoks siis. Lasciate ogni speranza…

    Aga kui on rahulik hetk ja selle üliarmsa võimatuse üle natuke mõelda saab, siis see on ikka täiesti fantastiline. See pigev muutumine. Ja kasvõi see, kuidas mingi hetk lapsuke üritab kõigest väest ise võimatust e hullult jonnivast normaalseks e sõbralikuks) tagasi muutuda, üritab lausa looma moodi, nö higi otsa ees ja pea-aegu õnnestub…aga ikka päris ei õnnestu ka ja emad-isad peavad ikka kaasa aitama.
    (räägib inimene, kelle laps tegi täna elus esimest korda supermarketis seda, mida võiks nimetada asjade väga valjuhäälseks ja väga kindlameelseks nuiamiseks ja tegi seda täiel häälel ja kaua ja ohissandkuiläbimasellestolen 🙂

    Vasta
  2. SakuSka

    selle koha pealt on sul õigus, et kui loed, et teistel on samamoodi, siis see lohutab. aitäh, su postitus oli täitsa lohutav. (viril muie).
    ja ma mäletan oma ärevushäirest, mis tunne oli, kui taevas tahtis kaela tulla. igaks juhuks küsin, kas sul vererõhud ja -suhkrud jms on ilusasti üle kontrollitud? ja korras? mul näiteks aitas rõhu madaldamine ärevust maha tõmmata. muidu oli päris tihti mingi paanika kalla. ja seda tunnet tean ka, et oled üksi koos titega ja tuleb mingi rõvevärdjas hoog peale. ei ole lahe.
    aga pai sulle, katsu vastu pidada. su blogi on mõnu slugeda.

    Vasta
  3. tikker

    mul pole küll kunagi päris depressiooniga tegemist olnud, nii et selle koha pealt ma ei oska kaasa rääkida. küll aga võin ma kinnitada seda, et pärast laste saamist tulevadki liiga tihti pähe täiesti arutud mured ja mõtted sellest, mis kõik võib juhtuda. ma ei kannata enam lugeda uudiseid, mis räägivad laste väärkohtlemisest, õnnetusest, surmast. ma ei kannata enam vaadata filme, kus lastega midagi halba juhtub. ja kui väga ma ka ei sunni ennast normaalselt võtma ja mitte sellistele asjadele mõtlema, siis vahel ikka tulevad pähe igasugu versioonid sellest, mis oleks võinud juhtuda/mis kõik võib veel juhtuda. elu ongi üks suur oht 😀

    see lihtsalt ongi see… emaks olemine. hämmastavalt tüütu. jälle üks neist asjadest, mida enne lapse saamist mõista ei saagi. mäletame ju küll, kuidas emad meie teismeeas muretsesid, kui tahtsime hilja õhtul välja minna, tahtsid alati teada, kus me oleme… siis tundus see nii ärritav. miks ta pingutab üle, midagi ei juhtu, ma ju saan hakkama! nüüd… nüüd ma saan väga hästi aru.

    the joys of motherhood.

    Vasta
  4. pille

    ma olen olnud depressioonis. mitte küll pikaajaliselt, aga siiski piisaalt kaua, et see rikuks mu organismi immuunsussüsteemi täielikult ning sattusin omadega haiglasse.

    sellest on raske välja tulla, tean omast käest aga ma soovitan mõnel hetkel kui leiad aega mõtlemiseks, panna taustaks rahulik muusika ja lihstalt hingata selle rütmis kuni tasakaal saabub. tuleb enda mõtteid suunata positiivsuse poole. sa sisendad endale kuhu tahad jõuda, miks sa siin elad, kes sind toetavad. kui sind valdavad muremõtted ja ärevusehood siis lahendad need probleemid oma mõtetes kõige tühistemaks. kui tõenäoline on, et just sina saad autoõnnetuses surma või apelsinimahl tekitaks lühise? isegi kui alguses seda ei usu hakka aga kiirelt muremõtteid peast eemaldama muutes need mõttetult tühisteks. ise tekitame pisiasjadest suurema kui see tegelikult väärt on ja lõpuks on neid probleeme rohkem kui pähe mahuks. sellest tekib ka ärevusehäire, sest ei suuda enam taluda ega midagi lahendada. rahulik mõtlemine aitaks kindlasti.

    ma ei võtnud ühtegi rohtu ega tegelenud sellega rohkem. ma lihstalt ühel hetkel otsustasin, et olen üle, saan üle ja suudan hakkama saada ilma rohtudeta. raskeid aegu võib veelgi tulla ja kes ütles et praegune on kõige hullem? ei usu.. see teebki tugevamaks kui lihtsalt keskendud pisiajadele mis rõõmu valmistavad. kasvõi lapse südantsoojendav naeratus.. ning varsti läheb paremaks. usu mind.

    kirjutasin endale ka seina peal olevale tahvlile suurelt positiivseid lauseid, mida igal hommikul ärates vaatan. ajapikku juurduvad need pähe ja muremõtted lükkuvad kiiremini eemale ja lahendused on kiired tulema.

    loodan, et saad hakkama!

    Vasta
  5. Hedvig

    Hmm, ma ka kümme aastat mõtlesin, et homme läheb üle ja et ma võtan ennast kohe kokku. Ei läinud üle. Kümme aastat hiljem jõudsin ainukese asjani, millest abi on olnud – hüpnoteraapia. Julgen soovitada. Muidu aga jõudu ja vastupidamist!

    Vasta
  6. Peeter

    Nii ääremärkuse korras – kummi pumpamise teeb lihtsamaks elektrilise pumba ostmine – pistad stepsli sigaretisüütajasse ja ootad autos kuni kumm täis saab. Samuti tasuks investeerida korralikesse rehvidesse – kui auto võib ka 10 aastat vana pann olla, siis rehvid olgu uued. Eriti sügis ja talve tingimustes.

    Vasta
  7. Kat

    Enda puhul olen ma kindel, et mulle imetamine ei sobinud, kuna see ajas hormoonid täiesti sassi. Mul oli juba raseduse ajal täiesti paanika, kui mees kuhugi kaugemale autoga sõitis, et juhtub mingi õnnetus ja ma jään üksikemaks. Seetõttu pressisin end võimalusel alati kaasa 😀

    Peale lapse sündi tekkisid ka samalaadsed hirmud, eriti kartsin ma lapsega üksi kodus olla, sest koguaeg oli hirm et keegi (mõni pätt vms) tuleb. Oma osa andis sellele ka pime õu ja koera urisemine, siis ma alati kujutlesin, et keegi luurab õues.
    Ühesõnaga, paanika oli laes koguaeg.
    Kõik normaliseerus siis, kui 9.kuul imetamise lõpetasin. Tundsin end jälle inimesena ja hirmud ka kadusid.

    Vasta
  8. Kirsi

    Ka ääremärkuse korras, et minul aitasid depressiooni kontrolli alla saada muutused toitumises. Punkt 1: rafineeritud suhkur välja majast ja sealt juba edasi.
    Pikk jutt..

    Vasta
  9. catalina

    Absoluutselt nõus Tikri öelduga, et vat peale lapse sündi lastega seotud kolelugusid – filme, jutte…no mitte midagi ei suutnud taluda. Isegi suurte inimeste naaatukegi kolelugudega ( a la action filmid) läks raskeks – pole teisi kunagi liiast armastanud, aga siis tuli pidevalt pähe, et “sellel on ehk ju kusakil laps/ema/isa/vend/tulevik/ilus lapsepõlv/kõik võimalused jnejne ja kuidas temaga küll nüüd nii juhtub”. Ei teagi, kas see on empaatiavõime suurenemine teiste kannatuste osas üldse või see, et teadvustamata mängid kõik kolestsenaariumid oma peas ja oma lapsega seotult läbi. Mingis mõttes jube arukas (ema valmisolek tegelda lapsega seotud võimalike ohtlike olukordadega), mingis mõttes väga kurnav.

    Vasta
  10. Mai

    Ja kõik see muretsemine läheb ainult hullemaks :). Olin ise suhteliselt noor ema kui tüdrukud sündisid ja suhteliselt muretu. Praegu kui omad lapsed on juba pea täiskasvanud ma lihtsalt ei suuda vaadata väikeseid lapsi kusagil treppidel, tänaval ilma ema käest kinni hoidmata. Kogu aeg tahaks ringi käia kaks kätt laiali ja kõiki neid väikseid püüda. Ma ei olnud oma lastega pooltki selline kanaema, nad said täitsa rahulikult turnida oma turnimised ja kukkuda oma kukkumised.

    Vasta
  11. Alias

    Olen 99% kindel, et nende surmaga seotud mõtete põhjuseks on üldistunud ehk generaliseerunud ärevushäire, mitte “lihtsalt emaks olemine”. Mina suutsin selliseid hirme ja tohutut ärevust tundes neli kuud vastu pidada, lootsin ka, et olen “sellest” tugevam ja et “see kõik on ju vaid minu peas”. Lõpuks kui enam ei suutnud, läksin Raja tn. valvearsti juurde, sest oli nii tugev tunne, et kõik on väga halvasti ja meeletu hirm, et kellegagi mu lähedastest juhtub midagi hirmsat, keegi saab surma, vigastada jms. Nutsingi siis arsti juures ja rääkisin, mis minuga toimub. Hakkasin taas rohtu võtma ja nädala aja pärast olin jälle “normaalne”. Võibolla olen ma seepärast nõrk, aga mina ei suutnud nii tugevat ärevust ja hirmu ise kontrolli alla saada, kuigi püüdsin, väga püüdsin. Sooviksin ka väga last, aga ei kujuta kahjuks ette, kuidas suudaksin 9 kuud ilma rohuta hakkama saada 🙁 Edu Sulle!

    Vasta
  12. kristel

    Daki, aitäh avameelsuse eest! 1 põhjus miks ma edasi lugema jäin, kuigi jutud läksid natuke võõramale teemale seoses tita tulemisega sinu ellu ja blogimaailma..sest ma saan siis palju empaatilisem olla oma emmega, kes on ka tihti üksikema, sest mees töötab ja suurem tütar on koguaeg koolis või tööl, keegi ei aita ja kurb on kah
    kunagi ei saa taluda, kui enda emme on kurva häälega ja see paneb muretsema. ta mainib ka vahel et deprekas on ja ei jaksa ja magada tahaks, väga pikalt aga lahti asju ei seleta ja ma ei saaks pooltki asja tõsidusest aru, kui siin lugemas ei käiks mismoodi asjad olla võivad 🙂

    ärevus, mis elu häirib tuleb vist mingist segasest põhjustekokteilist-hormoonidest ja üleüldse isiksusest ja elukogemustest kokku..

    minu elu häirib vahepeal paaniline hirm narkarite ees.. ma ei saa käia tänaval rahulikult õhtuti koju tulla bussi nendega koos sattuda jms. ometi neid on ju tallinnas igal pool ja ma võiks sama tuimalt mööda elada kui joodikutest kusagil bussipeatuses odekat joomas, aga ma ei saa ma passin ja süvenen ja mõtlen ja kardan ja uurin uudistest kõike, mis neist kirjutatakse (kuigi ei peaks seda tegema üldsegi)

    ..eelmisel aastal jõudis asi selleni, et sain ka päriselt paanikahoo vms- kokkulangemise tunne pilt läks silme ees mustaks süda puperdas ja süda läks pahaks, pärast koduukse seljataga sulgemist nutsin pikalt
    ja see juhtus lihtsalt selle pärast, et mingi narkariga ühes bussis lõksusolemise tunnet pidin taluma

    googeldasin järgmine päev foobiaid ja : kõik hirmud taanduvadki surmahirmule.. noh samas mõtlen, et pff surma ma küll ei karda, mis seal ikka õudsat olla saab?
    elu osa

    novot, aga kardan, et narkar ära tapab ja mõistusest teinekord pole üldse abi

    on kah head ja halvad perioodid, mingi hetk on elu lill ja hirmud ei tule meeldegi 🙂

    varsti on sinul ka äkki jälle lill!! ja nendeks teisteks hetkedeks.. jaksu vastupidamiseks!

    Vasta
  13. kristel

    ja PS! ükski inimene pole koguaeg rahulik ja õnnelik, tema käitumine mõistuspärane ja nii nagu olema peab, ikka tuleb kõrvalekaldeid kõigil sisse 😉

    Vasta
  14. Malviina

    Ärevust, mida sa kirjeldad, olen mina enda jaoks tõlgendanud kui emainstinktiga kaasnevat ratsionaalsust. Katkine rehv ja ohud maanteel lõppevadki tihti kehvasti. Abikaasa ei pane hoovist välja sõites kohe turvavööd kinni: mulle kangastub pilt verisest näost ja hammastest kurgus (enne lapse sündi ma vaevalt märkasin, millal ja kas üldse turvavöö kinni pandi). Last vankriga rõdule magama pannes, kujutasin ma ette, kuidas ta õpib keerama (kahe kuuselt!), ma olen unustanud vankri rattad lukustada ja ta kukub üle rõdu ääre välja. Rääkimata nendest hirmudest, mis kaasnevad teadmisega, et laps on maanteel ja mina kodus. Ja ma ei tea, et mul oleks olnud depressiooni või ärevushäiret (mis muidugi ei tähenda muud, kui et mõned üksikud sümptomid võid tärganud emainstinkti kraesse kirjutada. Oma enesetunde parandamiseks pead ikkagi mingi võluvitsakese leidma).
    Positiivne sellisese ärevuse juures on see, et see võibki mõne õnnetuse ära hoida. Olen näinud emasid, kellel see on null. Ja mõnikord on selle tagajärjeks väikelastega juhtuvad õnnetused (jah, kõigi lastega võivad juhtuda õnnetused, on juhtunud ka minu lapsega. Siiski on palju õnnetusi, mida saab ära hoida). Näiteks õnnetusi, kus laps tõmbab endale kaela kuuma kohvi, vankrist pea ees kivipõrandale kukkumine ning autos turvanõuete jõhrast eiramisest tulenevad õnnetused.
    Jõudu ja jaksu sulle! Ja suured tänud nii toreda blogi pidamise eest!

    Vasta
  15. kristel

    muideks seda emmededeprekat googeldades sain vastuseks soovituse lugeda spocki raamatut, et see rahustab? hmm

    aga millist neist? on kogemusi?

    Vasta
  16. daki Postituse autor

    SakuSka, ma peaks laskma vist mõõta jah. Mul on kõrge vererõhk muidu alati olnud, samas raseduse ajal oli kõik korras.

    Tikker, see üldgeneraalne mure on muidugi ka. Õhtuti ikka tuleb peale, et ISSAND KUHU MAAILMA ma oma lapse sünnitasin?! Ja midagi ei saagi teha! Vaatan, kuidas inimesed kasvõi liikluses käituvad ja ahastus tuleb peale. Lastega filmidega on sama lugu. Just vaatasin Sons of Anarchy pilooti, kus see enneaegne narkobeebi ja pisarad tulid silma. Nii nunnu! Nii väike! Nii piinatud! Õudne.

    Pille, nii õudselt raske on uskuda seda posiitivse mõtlemise värki. Aga ehk harjutamine teeb meistriks… ja mediteerimisest olen ma puudust tundnud, peab leidma selle aja ikka. Aitäh.

    Hedvig, uurin. Kümme aastat on jõlepikk aeg sellega elamiseks…

    Peeter, jah, ma ise ka tahtsin elektrilist, aga Abikaasa ostis ikka jalgpumba. No et lollikindel. Ja Traktoril olid tõesti kehvad rehvid, sest me ju ei tahtnud sellesse enam raha matta, kui uus olemas… Aga uut ju polnud olemas reaalselt. Noh, nüüdseks on sellega vast ühel pool.

    Kat, ma ise kahtlustan ka, et suurt rolli mängib praegu see hormoonidemöll. Sellepärast proovingi kuue kuuni välja venitada ikka, et ta saaks siiski piisavalt emapiima kasusid ka. Praegu tundub, et need looduslikud asjad aitavad. Või siis on platseebokas – vahet pole, peaasi, et töötab.

    Kirsi, ma käisin vahetult enne rasedust ühe psühhiaatri juures, kes uskus sama – gluteen, kaseiin ja suhkur menüüst välja. Kaua seda proovida ei jõudnud, rasedus tuli peale.

    Alias, sa kindlasti ei olnud nõrk. Sa just olid tugev, et läksid ja abi palusid. See, mis ma ütlesin, et me arvame, et me oleme sellest tugevamad – see ei ole tugevuse tunnus, tegelikult. See on osa häirest, ma arvan… Muide, mina 9 kuud päriselt ilma ei olnud ikka, ma pole tahtnud sellest väga kirjutada, aga hoolikalt läbimõeldud ja arstidega konsulteeritud raviskeem siiski jätkus mingil määral, alles nüüd läksin täiesti maha, pärast sündi.

    Kristel, Spocki raamat tõesti rahustas mind ka. Ilmselt mõeldakse ikka seda klassikut “Teie laps”. See on nii mõnusalt kirjutatud, otsi siit blogist, ma kirjutasin sellest ka. Ta võtabki kõike elutervelt… samas kirjutab temagi baby bluesist ja juhendab lähedasi emade suhtes mõistvamad olema.

    Malviina, võluvitsa otsingud käivad:) Ma saan aru, et suur osa sellest ärevusest on normaalne. Ja ma saan aru, et õnnetused juhtuvad ja teinekord on need vajalikud, sest nii laps õpib, näiteks. Kui on hea hetk, suudan ma sellesse elutervelt suhtuda. Aga ma saan ka aru, et ma ei peaks olema pidevalt nii õnnetu selle kõige juures. Et on võimalik tunda end zombina (mis on noore ema puhul normaalne), aga siiski inimesena.

    Vasta
  17. Kirsi

    Daki, ma päris välja pole suhkrut jätnud, valisin toorroosuhkru ja üldse olen pea kardinaalselt oma toitumist muutnud. See aitas palju. KUi tunned kunagi jaksu sellega tegeleda, siis proovi kindlasti 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kirsi, aga ei tea, kas meega võiks proovida asendada? No näiteks kookides… Krt, seal on jälle ju gluteen. Oeh. See on väga keeruline ja nõuab mingeid ressursse, peamiselt jõudu ja pühendumist, et ots lahti teha, ja ma praegu ei jaksa üldse.

      Britta, selles mõttes oli see üks mu suurimaid hirme – et kui ei tule kohe seda armastust. Ja kui tuleb pauguga kohe auk. Aga tuli armastus ja auk ei tulnud pauguga, vaid aegamisi. See teeb asja nii palju kergemaks, et see temaga olemise rõõm on ikka olemas. Aga et kuskil seal tagaplaanil on koguaeg see vastik must auk…

      Vasta
  18. Anu

    Daki, aitäh, selle julguse eest nendest asjadest rääkida. Et vahest on elu selline ja see ei ole häbenemist väärt, vaid sellega tuleb tegeleda!

    Pai!

    Vasta
  19. britta

    Hea Daki! Jaksu sulle ja …kindlameelsust. Ilmselt on see igal naisel erinev seisund, aga mina sain esimese lapsega tõelise depreka ja kui see deprekfaasist üle läks ja minus ematunded tekkisid (nii umbes viienda ja kuuenda vanuskuu juures), siis sain ma muretsemis-ärevus-krt teab, mis häire. Ja nii kurb kui seda tunnistada pole, siis …noh, tänaseks on see häire naaaatukene väiksemaks jäänud. Remark: vanem laps on nyydseks 18 ja noorem 16. Kogu aeg mure ja aegajalt nn Õnnetuse Eelõhtu tunne. Olen enesele sõnastaud selle lihtsalt ematundeks või nagu ma lastele õtlen: Emade kohus ongi muretseda. Kõik need mõttepildid, mis tekivad, et kui…SURM, vigastused, õnnetused, haavad, vägistamised, põlengud, õppumised, kukkumised etc etc. Ah, ju see ongi Emahool. Rõõmsad hetked ja armastus kompenseerib. Lühidalt: sellest hetkest kui minus ematunded tekkisid, sai minust omajagu uus inimene. Aga need ematunded ei tekkindu kohe, see on üks teine jutt. Vähemalt sellest on sind säästetud:) Kallistused ja jaksu…ja armastust:)

    Vasta
  20. Külli

    Emadus on selle asja nimi. Mis mu lapsest saab kui minuga midagi juhtub? Oh kuidas ma küll saan kui mu lapsega midagi juhtub? Oh mis siis küll saab kui mehega miskit juhtub? Ja oh, kui mees läheb kuskile lastega nii, et ma ise maha jään… prrrr… Kui seda kõike vaadata läbi (pool)magamata ema silmade läbi – siis see ongi MaailmaLõpp. Sest kõikjal varitsevad ju ohud. 😀 Ära lase meest ükspäev metsa, suru talle titt pihku ja maga end välja. Tee mis tahad, küll nad hakkama saavad, elama jäävad nagunii. Mine käi väikelaste esmaabi kursusel – isegi see on abiks (järele proovitud). Sünnitus ehk pigem ikka need hormoonid mis siis valla pääsevad, need ajavad ka kõige tuimemad natuurid hulluks. Aga see õnneks läheb paremaks. Järele proovitud. 3x järjest.
    Ja p:sse, kui ikka rehv puruneb, titt autos ja mees metsas – ma ikka märatseks kah. Kuigi olen oma-arust jube rahulik 🙂

    Vasta
  21. Morgie

    Jah aga see ongi normaalne. Mina võisin pärast teise lapse (teise!) sündi veel umbes paar aastat aegajalt nutta globaalse soojenemise, lähenevate meteoriitide, ookeani ja merevee saaste ja totalitaarriikide sõjardite pärast, mis põhiline, hiigelsuure süütundega, et ma olin üldse lapse sellisesse õudsesse maailma sünnitanud.
    Logiseva olme pärast paanitsemine on sellega võrreldes täiesti normaalne, sest olmega saad sa vähemalt tegeleda.
    Kui sa purunenud rehvi otsas istudes kõigest istusid ja kurvastasid, mitte ei kimanud mööda metsarada, titt süles, nagu peata kana, siis käitusid sa veel täitsa adekvaatselt.

    Sind võib aidata sellisteks puhkudeks nt katastroofiabipakikeste kaasa seadmine. Nt kontrollid enne sõitu alati, kas mobiil on laetud ja töökorras – et häda korral abi kutsuda. Paned termosega kasvõi kuuma vett autosse, juhuks, kui lahket ukrainlast tulema ei juhtu ja abi liiga kaua oodata saab. jne.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.