Kaheksas (ja ilmselt eelviimane) külalispostitus tuleb Mare Sabolotnylt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Mare sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt». Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja taas  kolmeteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Nell. (Meili mulle!)

***

Mare Sabolotny on kirjanik, kellelt ilmus äsja romaan “Peaaegu inimene”, Mare igapäevamõtteid võib lugeda tema blogist. Mare on nii äge naine, et tal on isegi Vikipeedias oma lehekülg ja ka tema abikaasa Vahur Afanasjev on kahtlemata üks coolimaid inimesi.

***

MEESTE JA NAISTE KEEL

Autor: Mare Sabolotny

Minu jaoks pole meestel ja naistel enam nii suuri erinevusi, kui siis kui ma veel vallaline olin. Võib-olla suhtlen ma rohkem paaridega, kes on kokku kasvanud hermafrodiitseteks olenditeks. Või siis pole enam vahet, kui jahti pole? See on juba omaette diskussioon.

Kui pikalt mõtetes tuhnida, siis ühte asja olen viimasel ajal tõepoolest märganud, nimelt et mehed suhtlevad meeste keeles ja naised naiste keeles. Naiste keelest saan ma väga hästi aru, minu jaoks on see justkui kirjakeel, väikse erandiga, et tuleb rääkida vähemalt kaks korda pikemalt kui on vajalik sõnumi edastamiseks ning tihtilugu pole sõnumit üldse vaja. Meeste keel aga ajab mind päris tihti segadusse. Ehk hiljuti õpitud keeled on sundinud mind unustama seda vana „võõrkeelt“? Või siis pole ma meestest kunagi aru saanud ja lasknud kogu nende info ühest kõrvast sisse ja teisest välja? Pole aimugi.

Mehed räägivad väga palju kodeeritult. Ja kasutavad väga palju imelikke väljendeid. Üks parimaid näiteid on üks belglasest sõber, kelle jutust ei saa ma mitte kunagi ühte sõna ka aru, kirjutas mehe Facebooki seinale sõnumi: „anutha one bites da dust? rides da bus?“ Nägime seda koos ja mina pidasin seda nii seletamatuks, et pidin valjult kommenteerima. Mees aga käitus nagu see oleks kõige ilmselgem asi ja seletas, et see on naljaga küsitud, et kas närv on sees ja kuidas olla on enne pulmi.

Aktuaalsem on minu jaoks see, kuidas ma ei saa meestega asjalikest asjadest rääkida. Mulle jääb tugev mulje, et nad ei saa minust aru ja kuna mingit tulemust ka ei ole, siis ilmselt on see tõsi. Head näidet ei tule praegu pähe, räägin siis ühest intsidendist Nordea pangas, mis võis olla tingitud telleri ülddebiilsusest mitte soolistest eripäradest. Nimelt läksin mina Nordea panka, istusin toolile ja palusin, nii selgelt ja valjult kui oskasin, tõsta nii minu internetipanga kui ka sularaha väljavõtmise limiite. Mees hakkas kohe tegutsema, blanketid, asjad, 15 minutit, nagu ikka pangas on. Mees veel uuris, kas mul on kohe vaja uusi limiite ja kuna oli, siis tegi isegi vastavasse kohta telefonikõne. Tänasin hea teeninduse eest ja läksin minema. Kodus hakkasin siis ülekannet tegema, „päevalimiit on ületatud“. Pärast 2 üritust ja ropendamist, kiskusin käekotist välja pangast saadud blankettide koopiad ning lugesin selge sõnaga, et ta oli tõstnud ainult sularahaväljavõtte ja tehingute üldlimiiti, viimast tuletas ta muuseas ise meelde. Muidugi on ka see näide äärmuslik, sest Nordea pank on jätnud mulle mulje, et nad ongi täiskollektiivselt debiilikud.

Kõige tugevamini tõstavad eri keeled pead minu ja minu mehe vahelises suhtluses. Võiks ju arvata, et inimesed, kes on 3 aastat koos olnud saavad üksteisest aru, aga ometi tunnen alatasa mingisugust nihet ja leian end talle seletamas üht asja juba kolmandat korda. Ja ka vastupidi. Kõige tipuks selgub umbes 90% meie tülide lõpus, et asi oli alguse saanud möödarääkimisest.

Kui tunne on sees, siis ilmselt on sel ka mingi alus. Viimasel ajal lükkan oma meest rääkima isegi minu meestuttavatega, kui jutt peab viima tulemuseni. Sest, vabandust, ma ei räägi meeste keelt.