Seitsmes külalispostitus tuleb Manonalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Manona sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt”. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.
Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja kolmeteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Maarja. (Meili mulle!)
***
Manona Paris on ajakirjanik, ema ja muidu äge naine, kes rändab, titt käe otsas, Moskva ja Eesti vahet ja ei tee teist nägugi. Manona artikleid saab lugeda näiteks Anne&Stiilist.
***
MEESTEST, LIHTSALT EHK MUNAD MEHED
Autor: Manona Paris
“Kas tead, tänapäeva mehed on ikka ühed munad! Ja naised oleme ise selles süüdi!”
Sõbranna, keda ammu pole näinud, kohendab end kohvikus kenamini istuma ja vaatab mulle pilklikult otsa. No umbes nii, et vaidle vastu, sa oled ju selles nii hea. Ma võtangi kopsud õhku täis, et talle vastu pahiseda midagi teemal halloo, iga mees on ise oma õnne sepp ja ei saa haamri puudmises aist süüdistada, kui… õhk välja susiseb. Nagu halvasti suletud õhupallist.
Tahaks ju vastu karjuda, et memmekates pole süüdi mitte emad, vaid isad, kes nende kasvatamises ei osalenud. Et isad olid need, kes lasid kodust jalga ja ei andnud oma poegadele eeskujusid. Kuid see on vaid pool probleemist. Tõsi, mitte just vähetähtis.
Meie, naised, ise süüdi. Jah oleme küll – selles, et see lontrus ei saaks meie tunnetel tallata ja muna mängida, kui me ise tal seda teha laseks! Miks lubavad nii paljud naised end kohelda nagu jalamatti? Käia suurel ringil tädirannas ja siis pugeda pessa kaissu tagasi sildi all – ärgem ikka peret lõhkugu. Et meees peabki ringi tõmbama, ta on nii loodud. Pullikaka, ausõna.
Ja oi kuidas tahaks sellises olukorras naisena märtrioreooli enda peale tõmmata. Jah, ma olen selles olukorras olnud, aaaaastaid. Kuid ei, ma ei saa kurvalt halada, sest kurb tõsiasi on – mitte kellegile ei saa teha midagi mis ta ise endale teha ei lase.
Nii et kui sa ei taha, et sind koheldakse nagu kaltsu, ära ole kalts.
Kõnni minema. See on vaba maa, see tüüp pole sinu elu Ainus Armastus. Kust kurat üldse tuleb see arusaam, et armastust on nii vähe, et seda saab elus vaid üks olla. Või et abielu on püha. Vee suurem sõnnisitt!
Nii et mul on üleskutse. Kallid õed, ärge lubage enda tunnetel mängida.
Ma ei esitaks seda üleskutset, kui ma näeks oma pidevalt, kuidas targad, head ja edukad naised, naiselikud, kaunid naised raiskavad oma elu ja hoolitsemist MÕTTETUTE meeste peale. Kes peavad lisaks neile avalikult teisi naisi. Kes ei kavatsegi oma nipernaadilikku elustiili muuta, kuigi lubavad, lubavad, lubavad. Kelle jaoks peamine olelusvorm on valetamine ja tüssamine, tausta lõunate otsimine.
Sest vaadake, kui sina lased endal trampida siis ta arvabki, et nii saab. Öeldakse, et häbi talle, kui esimest korda petab, häbi sulle, kui see kordub. Ja tal jääb oma õppetund saamata, et teise inimese tunnetega ei mängita. Et ligimest, eritis ellist kelle südant sa tarbid, tuleb austada.
Ja siit tulevadki poisikesed, kes ei oska suhteid hoida, pühenduda või üldse kellegagi paaris õnnelik olla. Sest nad on kogenud igal pool, et saab ka teisti.
Ähh, ütles sõbranna irooniliselt.
“Ma mõtlesin hoopis midagi muud. Seda, et miks nad küsivad, kas võib sind suudelda. Mis sa küsid, tee, kui oled mees!”
Kui oled, lisasin mõttes. Mees. Mitte poiskene.
20 thoughts on “NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Manona Pariselt”
Njahh, täiesti võõras maa minu jaoks. Mul ei ole endal sellist nartsusuhet olnud ja ma ei suuda praegu meenutada, et ka sõbrannadel oleks olnud. Pigem olen vaadanud, et paar korda on juhtunud, et tütarlaps tutvusringkonnast on mehi kui nartse kohelnud (ja nood on lasknud). Seega pigem kaldun sinna leeri, kus Manona vestluskaaslane – mehed kipuvad hirmus õrnakesed ja tagasihoidlikud olema…
“Kõnni minema. See on vaba maa, see tüüp pole sinu elu Ainus Armastus. Kust kurat üldse tuleb see arusaam, et armastust on nii vähe, et seda saab elus vaid üks olla.”
Tervitatav, et keegi arvab nagu mina või noh, julgustab minu minemakõnni-aktsiooni. Tegelikult ei ole minu asi vististi ikkagi päris nartsuna kohtlemises, vaid lihtsalt selles “ei”-s. Keegi ei saa Sulle haiget teha, kui Sa just ise ei lase. Praegu on minu süda küll nii suur, et sinna mahub mitu inimest. Kui tuleb keegi, kes end sinna üksinda topib, tulgu. Aga ometi on nii palju ilusaid ja häid inimesi… Ja siis tekib kahtlus, äkki olen ma ise kaltsukasutaja potentsiaaliga. Kuradi esmaspäeva hommik ja keeruline mõte.
Mina arvan, et suhtes on alati kaks poolt. Pole nii, et üks on süüdi. Ikka kaks inimest teevad suhte, kui mees petab, siis on ta tavaliselt suhtega rahulolematu, midagi on puudu. On selleks siis kirg, mõistmine vms. Raskem on jääda kohale ja teha tööd endaga, et suhe töötaks paremini. Analüüsimine, kas mina järsku ka liialt näägutasin/virisesin/hüppasin kaela ilma põhjuseta vms. Minema kõndimine on lihtne, väga lihtne. Aga niimoodi võibki jääda kõndima.
Kui mees on muna siis nõustun- no kui ta ongi kohe selline eriline mämmerdis, kes ei saa endaga ega teistega hakkama, siis lihtsalt pole see mees õige. Sellisega kaugele ei suusata. Aga petmine pole minu arvates midagi, mis oleks ainult ühe süü.
Mina olen nii ise petnud kui mind on petetud, kuid alati on sel olnud põhjus, miks mina või teine pool on seda teinud.
«Ma mõtlesin hoopis midagi muud. Seda, et miks nad küsivad, kas võib sind suudelda. Mis sa küsid, tee, kui oled mees!»
Aga mulle meeldib, kui küsitakse. Kui on natukene austust ja pikk kurameerimisaeg, mitte maha-taha-tüdimus-võtan uue.
minu mõtted just!
vahel viidan aega foorumite lugemisega. noh, kui vaja veenduda selles, et minu elu on ikka lill. sest, olgem ausad, perekooli taolised foorumid on täis õnnetuid ja kibestunud inimesi, kes (minu arust) mõtlevad ja teevad kõike valesti.
üle ühe postituse on seal teemal: olen 21-aastane nelja lapse ema. mees on ehitaja, algharidusega, joob ja käib küla peal naisi lantimas. esimese lapse ajal juba vaatasin, et mees ei taha kodus olla. saime igaks juhuks teise lapse veel, et äkki hakkab korralikuks. aga ei mõjunud, tegime ühe veel. ja ühe.. joob muudkui rohkem ja mind sõimab on a daily basis. ja tahakski foorumilugejatelt nõu küsida, et kui ma eile ta närvi ajasin oma rumala küsimusega: “millal koju jõuad?”, kuidas temalt kõige ilusamini andeks paluda.
ja ma ahmin õhku- mis FFFF****MÕTTES ongi sellised naised?!? isegi kui lood ei ole nii drastilised- kui lapsi veel pole, näiteks. ikka on naine nagu mingi alam loom, kel pole iseloomu ega eneseuhkust. kes leiab pidevalt vabandusi kooselu jätkamiseks (mul pole sõpru, mul pole kuhugi minna, mul on laps, mul on supp pliidil- kuhu ma nõnda lähen). ma ei usu, et MINGIT võimalust MITTE KUNAGI pole.
või need petlikud: “tegelikult ta oli kunagi päris hea mees. tegelikult ma tean, et ta armastab. tal on lihtsalt raske praegu. tal tegelikult pole nii halb iseloom. äkki olengi mina süüdi”
minu kogemus ja minu arusaamine- kui tüüp on pooletoobine, siis pole mõtet jääda ootama, et äkki hakkab parem. tuleks võtta rahulikult ja ära oodata järgmine, ja järgmine, kui vaja. alati on kuskil keegi parem ja lõpuks tulebki see KÕIGE parem- tuleb lihtsalt latt piisavalt kõrgele seada ja end hinnata. ja kui ei sobi, siis oledki tugev ja astud edasi.
ja tõepoolest- mõnda suhet tasub hoida. selle tunneb ise ära- et ei tasu minema jalutada vaid jääda paigale ja näha veidi vaeva. aga see ei tähenda, et iga närune mehehakatis seda vaeva väärt oleks.
+ ma kah olen oma sõprade juures näinud seda versiooni, kus poiss on äge ja tore aga naine täielik malts massive, halva iseloomuga, võimukas ja..noh..jube. ja poiss on nii suss kui suss olla annab. kui naist juures pole, kurdab küll, et üksi oleks parem ja enam ei jaksa, aga ikka läheb ja roomab naise juure tagasi.
tuli vb vähe vihane postitus. aga mul ajavad vere keema sellised narts-inimesed, kes halada küll oskavad aga end kokku võtta ei suuda. enese maksma panemisest rääkimata.
Liisiga nõus – mulle ka meeldib, kui küsitakse. Ja kui peale seksi tänatakse. Kunagi, kui ma alles tutvusin oma abikaasaga, tundus see üsna… kummaline. Aga ilusate asjadega harjub rutt.
Samas olukorrast sõltub ka palju – juhtub ju hetki, kus käitumine “maha ja taha” on igati omal kohal – ka seda on võimalik nautida. Ja siis veel see, KUIDAS küsitakse-tänatakse – ilmselt ei kuku see kaugeltki kõigil välja…eee… loomulikult, siiralt, asja- ja ajakohaselt …
Manonaga olen nõus osas, mis puudutab seda, et “Igaüks on oma õnne sepp”… on jah, väga suures osas…
“Iga üks on oma õnne sepp ja saatuse valaja” või kuidas see ütlus käiski. Aga mulle tundub, et on olemas täiesti selline inimtüüp, kel puudub täielikult eneseaustus/uhkus ja suudavad enda suhtes halba käitumist lausa õigustada. Ja siis imestavad kui mees peksma hakkab vms. Maailm on kirju.
Minu jaoks on väga tähtis üks väike lihtne põhimõte – kui Sa end ise ei austa siis kuidas saab keegi teine Sind austada? 🙂
Täpselt nii: kui käitud kaltsuna ja lased ennast väänata, justimelt lased – siis tõmbadki enda külge täpselt selliseid mehi. Kui ajad selja sirgu ja tunnetad oma väärtust kõigepealt ise, siis vastuseks saad väärika kohtlemise. Kõik saab alguse enda mõtlemisest ja endaga sõber-olemisest. See peegeldub tagasi igas valdkonnas, mitte ainult meessuhtes. Manona räägib õigust. Millegipärast on ikka väga palju neid naisi, kes ennast sugugi ei austa ja munapäid taluvad. Et üksi oleks ju nii õudne jne. Ju siis on lapsepõlves kõvasti kotitud, et alaväärtustunne on valdav. Aga mehed, kellelt oodatakse olematut, ka nendel on puudu miskit väga olulist. Natuke naised seda korvata suudavad, aga mitte kõike. Mees reeglina ei muutu, teda muuta ei saa, kuigi sageli seda usutakse (et saab). Mehed on muidugi ikkagi kõigepealt isased, alles siis pereloomad.
Olin suures seltskonnas. Üks meesterahvas tuli jutuks. Seltskonnast teine, keskealine meesterahvas, mitte poisike, võttis telefoni, sest tal tuli idee, et äkki too esimene on kuskil linna peal. Et kui juba tuli jutuks, võiks kutsuda liituma. Ei olnud linna peal. Oli kodus naise ja lapsega ega tahtnud kuskile tulla.
Mees, kes helistas lõpetas kõne ja ütles kuidagi ohates: “Vanasti oleks ta küll reede õhtul linna peal litutanud. Aga näed, nüüd on täiesti õige inimene. Õige naine muudab meest ikka jube palju…”
Ma pole nõus selle osaga lausest “mees reeglina ei muutu”, aga olen nõus selle osaga, et “teda muuta ei saa”. Ja sama naiste kohta. Ühtegi inimest ei saa tõesti keegi vägivaldselt muuta ning igasugune kasvatamine ja näägutamine võib hoopis trotsi tekitada. Aga kõik inimesed on võimelised muutuma, kui nad ise seda TAHAVAD. Arenemine käib sinna muutumise alla ja ideaalis me ikka elu jooksul areneme ju. Mõne iseloomujoonega on raskem, aga käitumislik pool või väärtushinnangud võivad vahel väga lihtsalt ja ootamatult muutuda näiteks kasvõi mõne välise teguri toimel. Suurema osa jobude traagika ongi aga see, et nende endi meelest on nad lihtsalt nii kuradi ägedad vennad, et seal ei ole lihtsalt midagi enam timmida. Sellisest võid igaviku lõpuni lootma jääda, et ta normaalseks saab.
“Aga näed, nüüd on täiesti õige inimene. Õige naine muudab meest ikka jube palju…» mõtlesin, et “nüüd täiesti TEINE inimene”
“Kõnni minema. See on vaba maa, see tüüp pole sinu elu Ainus Armastus. Kust kurat üldse tuleb see arusaam, et armastust on nii vähe, et seda saab elus vaid üks olla.”
Ma avastasin selle asja alles hiljuti. Imelik lausa.
Maailm on armastust täis ja kui ise armastad, siis jagub ka sulle …
Aga need narts-inimesed … See lihtsalt on nende olemisviis, pidev ohver. Nad naudivad haledust ja naudivad ka ohver olemist. Kõik on maailmas halvasti ja nemad vaesekesed kannatavad. Liigagi tuttav tunne. Ja tõesti, lahti saab sellest kõigest ise. Kui ise enam ei luba endale haiget teha, kui ise enam ei luba endal ohver olla.
Õnneks ei saa meessugu väga üldistada, on nii mölakana käituvaid poisikesi, tuhvlialuseid kui ka mehiseid mehi. Kehvasti käitutakse reegnina nendega, kel madal enesehinnang ja kes seetõttu seda teha lasevad. Seega võib jõuda ka järeldusele, et emad on oma tütreid kehvasti kasvatanud, et need end mutta tallata lasevad…
Õnneks on minu teele sattunud meesterahvad pigem seda tüüp, kes naisterahvast võrdväärse partnerina võtavad, et samas jäävad ka oma sõpruskonna jaoks alles.
Oeh, olen ise paras narts-naine korra olnud ja nüüd tagasi vaadates on mul siiralt piinlik selle pärast. Kui palju kuulsin ma sõpradelt “miks sa lased tal endaga nii käituda? miks sa minema ei lähe?” ja mina pomisesin omaette “ma ju armastan teda ja tema mind ju ka”. Sittagi ma teda armastasin ja veel vähem armastas tema mind, see on kindel.
Aga lõpuks tuli mõistus koju ja ajasin selja sirgu. Tulin ära ja leidsin uue. Ja see uus on olnud viimased veidi rohkem kui 3 aastat üks parimaid inimesi minu elus, kes kohtleb mind kui võrdset partnerit ja kohati nagu maailma naba, mis on vahel harva päris meeldiv, samas jäädes siiski kahe jalaga maa peale ja on olemas ka oma pere, sõprade-tuttavate ja teiste jaokski. Selline mõnus ja hea 🙂
Ja nüüd vaatan kõrvalt, kuidas inimesest, keda hoolin, samamoodi nagu nartsust üle kõnnitakse. Kui Härra tahab midagi, siis naine peab kohe jooksma ja tegema, sest see on ju Härra soov. Aga kas keegi neiult küsib, mida tema tahaks? EI!
Olen püüdnud küsida, et miks siis nii. Vastust ei saa, pigem tunduvad mulle endale need vestlused paraja peaga vastu seina jooksmisena ja lõpuks tuleb ikka välja, et kes olen mina, et teiste elu kritiseerida, kommenteerida või oma arvamust avaldada? Kusjuures neiude puhul on tegemist muidu nii söakate ja oma arvamust ja isiksust väga tugevalt kaitsvate neiudega. Mis juhtus, et üks mees on suutnud nad nii tuhvlistada? Go figure!
Aga tõsi ta on – kes laseb endaga nagu kaltsuga ringi käia, sellega seda ka tehakse. Ja maailmas ei ole ainult See Üks Ja Ainus, vaid on ka teisi ja nad on paremad, kui see, kes kõnnib sinust üle nagu jalamatist.
Kui sind ikka koheldakse nagu nartsu, siis aja selg sirgu ja mine ta juurest ära, sa oled paremat väärt!
Soovitan kõigile naistele: lugege Pincola-Estese “Naised,kes jooksevad huntidega”. igas ühiskonnas on naisel olnud ülitähtis roll. Ja tänapäeval, kus soorollid on segunenud totaalselt, ei tohiks mitte unustada ürgset jõudu, mis peitub igaühes meist. Ärata endas naine ja su probleemid kaovad – vaistlikult valid õige ja kõnnid minema sealt, kus sind ei hinnata piisavalt kõrgelt. Paraku on tegelikkuses ikka väga palju neid naisi/tüdrukuid, kes lasevad endast üle sõita. Põhjustest rääkimine läheks pikale. Mees võib olla ka munapea, aga temast saab voolida sobiva. Ürgne tarkus on meie eelis, naised, kasutagem seda!
“kelle südant sa tarbid” – huvitav kujund
Olen Anuga nõus, et just nii lihtne see ongi!
Ma sisendan seda endale jaatavas vormis, et kui ma õpin end ise armastama, teevad seda teised kaa.
Anu says:
Minu jaoks on väga tähtis üks väike lihtne põhimõte – kui Sa end ise ei austa siis kuidas saab keegi teine Sind austada?
Aga nii kummaline, et väga paljud naised ümberringi teevad asja palju keerulisemaks, otsides põhjuseid miks ja milleks? kelle süü?lollid vastikud mehed! aga endasse ei vaatagi..
Anuga täiesti nõus, et kui sa end ise ei austa, siis kuidas teised sind austada saavad!?
Muheda puändiga postitus. Mullegi meeldib see mõte, et armastust on palju. Üksi jääda mina enam ei kardaks, kuigi jah – niiviisi võib hoopis otsima, proovima, mehi vahetama jäädagi.
Ruu: “ja tõepoolest- mõnda suhet tasub hoida. selle tunneb ise ära- et ei tasu minema jalutada vaid jääda paigale ja näha veidi vaeva. aga see ei tähenda, et iga närune mehehakatis seda vaeva väärt oleks.” Just nii ongi! Ja oi, kui raske on vahepeal end sundida seda vaeva nägema, minema kõndimine ongi ju nii lihtne…
Samas on ka nii, et alati ei pruugi asjad elus olla must-valged. Kord oledki sina see, kes sitasti käitub (võibolla isegi nartsutad kedagi kogemata), siis tehakse sulle nii ja see kõik ei pruugi olla sugugi erinevate inimestega! Ehk et väga lihtne on ära tunda tüüpolukorda, näiteks joob ja peksab, aga elus sageli on ju asjad natuke mitte-nii-lihtsad. Ja vahepeal võib kõigil veits sitasti välja kukkuda… Aga eneseaustus peab muidugi alati olema ja südametundega saab ikkagi aru, mis on mis.