NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Rentsilt

Kuues külalispostitus tuleb Rentsilt (ja kogemata avaldasin täna, mitte esmaspäeval). Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Rents sai kingituseks minu raamatud «Naistest, lihtsalt» ja “Meestest, lihtsalt”. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org taas välja kaheteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Selle. (Meili mulle!)

***

Rents on üks ägedamaid blogijaid, kes Pärdikute Päevaraamatus ei jäta iial rumaluse ja ebaõigluse vastu välja astumast ja teeb seda sageli nii, et lugeja saab laia häälega naerda. Ka on Rentsi blog THE koht, kus viia end kurssi prantsuse muusika ja filmidega.

***

(PRANTSUSE) MEESTEST, LIHTSALT

Autor: Rents

 

Teoreetiliselt peaks siin rääkima meestest või naistest või meestest ja naistest.  Naistest ma rääkida ei taha, sest nad on liiga keerulised. Kuna ma ei saa, ei taha ja ei oska rääkida kõigist meestest, räägin ma seekord prantsuse meestest ja nendega seonduvatest stereotüüpidest.

Põhiliselt on neid vist kaks – esiteks räägitakse, et prantslased on kõik väga romantilised, suured armastajad, sõnaseadjad ja üldse ideaalsed playboy’d, kes truudusest eriti midagi kuulda ei taha. Teine variant, mida mina rohkem kuulnud olen, on see, et prantslased on väga pirtsakad ja ülbed ning peavad end üldiselt kõigist teistest paremaks, sest… Sest nad on prantslased. Ja seoses sellega on nad esikohal moes (nad pole kuulnud, mis viimastel aastakümnetel Milanos ja New Yorgis toimunud on), internetinduses (nad elavad ikka veel oma 80ndate tiigrihüppe peal), sõjanduses (mitte keegi teine peale nende endi ei saa isegi aru, kust see veendumus pärit on) ja muidugi armastuses (ei oska kommenteerida).

Esimese kohta võin öelda, et olen kolm suve järjest rohkem või vähem aega Prantsusmaa erinevates punktides veetnud ja olen selle aja jooksul kohanud kahte “võrgutajat”. Esimene neist oli rekkajuht (tuleb tunnistada, et väga seksikas rekkajuht) ja ei näidanud ei minu ega mu sõbranna vastu mitte mingit huvi üles, sest ilmselgelt me ta latti ei ületanud. Väidetavalt töötas ta tegelikult Võõrleegionis ja sealt vabal ajal sõitis autoga, sest see andis talle võimaluse oma kolme naist külastada, ilma et keegi armukadetseks – piltidelt, mida ta meile näitas, vaatasid vastu VÄGA ilusad naised ja kuigi hääletades olen ma väga palju valesid kuulnud, kipun ma tegelikult uskuma, et vähemalt sõjaväelane oli ta küll. Lisainfoks nii palju, et ta oli mustanahaline, nii et tegelikult ei ole ta ilmselt klassikalise definitsiooni järgi prantslane, sest klassikalise prantslase välimust ega mitme põlvkonna jagu juuri tal siin ei ole. Teisega töötan ma praegu koos ja tema on tõesti nö PÄRIS prantslane, aga ilmselgelt on päris Casanovasid siin üsna vähe – kuigi prantslannad on kurtnud, et Prantsuse mehed on ainult seksi peal väljas. Tahaks muidugi näha riiki, kus naised selle üle ei kurdaks.

Seda teist varianti, kes millegagi rahul ei ole ja pidevalt nina vingu tõmbab, olen ma siin veidi rohkem näinud. No tõesti on selliseid, kellel nina hullult püsti on, eriti nende hulgas, kes ainult prantsuse keelt räägivad. Monoliitne maailmavaade ja kolonisaatorite kasvatus loob illusiooni, et neil ongi alati õigus.

Aga ka sellised mehed on tegelikult vähemuses. Okei, kohati on põlisprantslased ise siin ilmselges vähemuses, aga enamus inimesi on siiski eelkõige, noh, inimesed. Sellised täiesti normaalsed, sõbralikud inimesed, kellega annab vajadusel normaalselt rääkida, mis siis, et nad sind vahel põsele musitada tahavad ja imelikke nalju teevad. Kes vahel on väsinud ja vigisevad, aga vahel on heas tujus ja mõistlikud. Nagu eestlasedki. Kas pole tore teadmine? Prantslased, aga ikkagi inimesed…

 

20 mõtet “NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Rentsilt

  1. CV

    🙂 Lahe kirjutis Rentsilt.

    Kui tohib, siis ma lisan oma tähelepanekutest veel ühe tüübi: “pidevalt pilves”. Millegi pärast eristus minu jaoks üks rühm prantsuse mehi just sellise rühmana. Mujal riikides need pilves vennad rühma nagu ei moodustanud …

    Vasta
  2. Janeli

    Mina ootasin sellest postitusest midagi palju enamat kahjuks 🙁

    Eniveis, naljakas on see, et “nendega annab vajadusel normaalselt rääkida”. Kas nad enamus ajast suhtlevad kuidagi nii, et see ei ole meie jaoks normaalne* või ei anna nendega üldiselt rääkida**?
    *Va. eestlase jaoks ehk tõesti kauge põsemusi, naljade kohapealt ei oska kommenteerida.

    ** Minnes kaugemale teemast, mis ilm on väljas ja ehk millegi üle lausa aru pidada.

    Vasta
  3. Rents

    “Nendega annab vajadusel normaalselt rääkida” tähendab eelkõige siiski, et nende kahe vähemusgrupiga ei anna normaalselt rääkida, sest esimestel käib jutt ainult ümber augu ja teistel on nina nii püsti aetud, et on juba peaaegu ringiga neile endile perse jõudnud. Kõigi ülejäänutega õnneks siiski saab.

    Vasta
  4. hedi

    Ootasin ka veidi rohkem, muidu Rentsi blog väga meeldib. Jääb justkui mulje, et midagi jäi ütlemata aga ilmselgelt ta teab millest räägib 🙂

    Vasta
  5. Janeli

    Ma vaatan juba kommentaari põhjal, et Rents on end tagasi hoidnud kõvasti. Või olen mina ainuke kes hindab sellist elavat kirjutamist*

    *Mõtlemist, rääkimist – südikat väljendust üldiselt.

    Tegelikult, oleks tore kui saaks siin lugeda veel kommentaare neilt, kes oskavad prantslaste kohta sõna sekka öelda, ma arvan, et seal on rohkem peidus. [Või äkki ma ainult loodan ja see oli “igav” minu jaoks, kuna prantsuse keel on nii Põnev ja ma kujutan ette, et inimesed on sama Põnevad. Seal PEAB olema midagi rohkemat]

    Vasta
  6. Pingback: prantsuse meestest « Pärdikute päevaraamat

  7. haldjas

    mulle on täiesti juhsulike kokkupuudete ja välise vaatluse tulemusena jäänud mulje, et kohati on (paljud) prantslased (..mehed) valmis iga teise inimesega voodisse minema, aga taeva pärast mitte nõus kõnelema lihtsalt tõsistel või siirastel teemadel.

    mis minu jaoks on suur mõistatus, sest – Prantsusmaa, Pariis, armastuse linn – minu jaoks armastus (ja ka sõprus) seisneb sügavas vastastikuses vaimses mõistmises/jagamises. aga kui see on ainuke asi, milles prantslaste jaoks armastus EI SEISNE, siis on ju küll väheke möödamõistmine või kuidas?

    aga võibolla ma olen lihtsalt naine… 😛

    igatahes jääb jah kaugelt mulje, et suudlevad kõiki (küll põsele ainult) ja on pealtnäha sõbralikud, aga see on üsna pinnapealne ning sa tegelikult iial ei saa aru, kas sinu vestlus ka näiteks järgmisel päeval teretulnud on. samas kui tervitus-suudelda läbi toatäis inimesi ja neist 1 vahele jätta, siis see 1 võib olla elu eest solvunud.

    versus siis eestlane, kes küll alguses võõristab ja põrnitseb, aga kui ta su omale südamesse on võtnud, siis sa võid kindel olla, et sinna ka jääd…

    Vasta
  8. Maire

    Mina olen blogimist ikka inimese isiklikuks päevikupidamiseks pidanud – kas külalispostitused peaksid olema midagi muud? Pean silmas seda, et mitmes kommentaaris öeldakse, justkui oleks Rentsilt oodatud midagi rohkemat. Mida siis? Mingit jalustrabavat kirjanduslikku šedöövrit? Blogi on blogi, siin ei saa minu arvates eriti punnitades/pingutades kirjutada – inimene kirjutab just nii nagu tal sel hetkel välja kukub. Eesmärk on ju iseenda mõtteid väljendada, mitte ilmtingimata kirjutada nii, et kõik lugejad vaimustusest p….li kukuksid 🙂

    Vasta
  9. Lugeja

    “Kes vahel on väsinud ja vigisevad, aga vahel on heas tujus ja mõistlikud” just nimelt,täpselt nagu meie rahvus.Kel rahvuskaaslastest meestest kõrini,siis Prantsalaste seast asemele midagi saada pole:D Nii jäi mulle kumama..

    Vasta
  10. Janeli

    Maire, pean ütlema, et asi pole selles. Lihtsalt, ta blogib ise ehk kui öelda, jalustrabavamalt kui see arvamuse avaldus mis siin oli. Võibolla oligi asi minu jaoks pigem näiteks selles, et see oli pingutatud.
    Minu puhul on näiteks tava blogpostid kolm korda põnevamad, kui see, et mul on teema kus sõna võtta. Ma mõtlen, et kui ma niisama kirjutan siis se emotsioon ongi sees, aga sellest jäi miskit puudust minu jaoks.

    Vasta
  11. Rents

    Mitte et ma nüüd end õigustada tahaks, aga noh, olgem ausad, oma kodus ikka vahel peeretad kõva häälega ja üldse ei huvita, kas naaber seina taga kuuleb. Aga kui kellelegi külla lähed, siis proovid ikka kuidagi viisakam olla, isegi kui mõistusega saad aru, et ega inimene sind külla poleks kutsunud, kui sa talle ei meeldiks sellisena, nagu sa oled.

    Vasta
  12. Hedvig

    Mulle postitus meeldis, ja veel millised lahedad kommentaarid 🙂

    Prantsuse ja Eesti mehe vahe on selles, et kui eestlase lähenemiskatsele keelduvalt vastata, siis üldjuhul laseb see saba sorgu ja on natuke aega kurb, aga pärast on jälle kõik hästi. Prantslane aga ei saa kõigepealt aru, MIS MÕTTES sa ei taha temaga magada (‘kuidas, palun??’, ‘mis sul viga on??’), seejärel ajab oma sabasuled kohevile, marsib solvunult minema ja edaspidi vaatab sinust läbi nagu tühjast kohast.

    Vasta
  13. Janeli

    Rents, mullle su mõte meeldib ja seega ma mõistan. Hedvig, see oli ka minu arust väga-väga hästi seletatud praegu.
    *Naeratus näol*

    Vasta
  14. Maarja

    Eks nad sellised uhked kuked ole:D
    Mina olen jõudnud järeldusele, et prantsuse meeste heale arvamusele endast on kõvasti kaasa aidanud nende rahvusvaheline promomine “eriti romantiliste meestena”. Ehk on see üheks põhjuseks, miks neile absoluutselt pähe ei mahu, et kõik naised nende ees loogu ei lange:)

    Vasta
  15. Manjana

    Tahan ka raamatut!
    Aa tundub, et Rents ei tahtnud meestest kirjutada ja siis ei kirjutanudki. Too kirjutatu kehtib prantsuse naiste kohta ka.

    Vasta
  16. kr6bin

    Ma ei tea kus ma küll elanud olen, kuid seda postitust lugedes, hakkasin mõtlema, et ma ei ole kuulnud MITTE ÜHTEGI stereotüüpi prantuse meeste kohta. Prantslaste kohta üldiselt küll..aga Prantsuse meeste kohta mitte. Iseenesest on see vist hea..või? Olen korra paari nädala jagu Prantsusmaal peatunud, kuid sellest ajast ei meenu ka ühtegi väga negatiivset kogemust. Meenub ainult üks vanapapai, kelle pere juures elasin ja kes teadis imehästi, et ma ei oska sõnagi prantsuse keelt, kuid kes sellele vaatamata näitas mulle 2 tundi oma perefotosid ja pidas maha pika monoloogi..mõistagi PRANTSUSUSE KEELES. Mina muudkui noogutasin ja naeratasin. tagantjärgi mõeldes võis ta ju muidugi rääkida ka kõikvõimalike rõvedusi ja perverssusi 😉

    Vasta
  17. AbFab

    Minu sõbranna kogemus prantsuse mehega (elas seal 2 kuud) oli see, et tüüp ei saanud aru “ei ole huvitatud” tähendusest – kuidas nagu ei ole huvitatud? Ei aidanud ka delikaatne lause “mul on juba keegi” – vaadati nagu vasikas teadagi mida ja imestati, et mis takistus see olema peab, ei tea. Et austajast lahti saada, tuli öelda, et eelistatakse pigem naisi. Siis noogutanud tunnustavalt ja jätnud rahule.

    Vasta
  18. Kadi

    Olen aasta elanud Prantsusmaal ja siis jäi tunne, et mehed on sõbralikumad (mitte pealetükkivad) kui naised. Naised olid ülbed ja nina püsti. Meestega sai ka normaalselt juttu ajad, aga prantsuse naistel olid sõbrad nö endaga samast klassist ja kui sa sinna ei kuulunud, siis nemad sinuga rääkida ka ei tahtnud.

    Vasta
  19. Anu

    Naljakas jah. Ma pole ka vist mitte kunagi ühtegi stereotüüpi Prantsusmaa meessoo kohta kuulnud. Küll olen aga miskipärast alati eeldand, et nad on väga väljapeetud ja viisakad ja mitte mingd “ei saa aru mis ei on”- tüübid. Aga ma pole kunagi nendega kokku ka puutund. 😀

    Vasta
  20. daki Postituse autor

    Mina pole ühtegi prantslast vist kunagi kohanudki… Täitsa imelik, kui praegu mõtlema hakata. Aga peas on ikka stereotüüpne fancy kutt, soni viltu peas, sigarett hoidjaga näpu vahel. Aga Prantsusmaa kuulub kuhugi sinna unelmate kanti. No et tundub, et seal peaks olema mannamäed ja siirupimetsad.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga