ilvesed, rebased ja pöidlad

Ma arvan, et nutmisega on umbes nagu autosõiduga.

Kui sa lähed autokooli, siis sa sured IGA JUMALA KORD välja, niipea kui su jalad pedaale puudutavad. Vahepeal õnnestub auto välja suretada paljalt selle peale eemalt vaadates. Sa sured välja, ükskõik kui palju sa ka platsil kohalt minema ei saaks. Sel hetkel, kui sa jääd valgusfoori taha esimeseks, SURED SA VÄLJA.

Ja nii möödub päev, nädal, kaks, ehk kolmgi. Sa käid usinalt sõidutundides ja muudkui sured välja ja lõpuks sa enam isegi ei morjendu – fakit, mõtled sa, ma ÕPIN, ma peangi välja surema KUI MA NII OTSUSTAN.

Siis tuleb üks sõidutund, kus sa ei suregi välja. Mitte ühtegi korda. Sa oled hämmingus, sa viskad rõõmust saltosid, aga samas nagu väga rõõmustada ka ei julge, sest see võis olla erand.

Ja siis juhtub see jälle – sa sõidad 45 minti järjest ja sa ei sure kordagi välja.

Ja jälle.

Ja jälle.

Ning ükskord sa hakkad mõtlema, et issake, ma pole juba mitu nädalat välja surnud, kuidas küll sai olla nii, et ma varem koguaeg välja surin? Huvitav, mis tunne see oli? (Ja siis sa sured mingi hetk jälle välja, muidugi, sul võib olla viis aastat staaži, aga eks ikka tuleb ette. Aga nüüd on see ikka väga suur erand, kui reegel.)

Novot, ma arvan, et selle va une-eelse nutuga on samamoodi. Et see muudkui on ja on ja on ja on ja on ja on ja on… Ja sa hullud. Hullud. Kahtled kõigis otsustes, mis sa iial oled teinud. Nutad ise. Kaotad mõistust. Väsid. Oled apaatne. Mõtled sünnitusjärgse depressiooni sümptomitenimekirjale ja tõmbad sealt tuttavaid asju maha. Nutad veel. Mõtled, et see ei lõppe iial. Lööd mõttes kokku tuleviku psühholoogiarveid (lapse omasid, muidugi, SEST SA RIKUD TA ÄRA.).

Ja siis tuleb ootamatult üks õhtu, kus ta ei nuta.

Muidugi on see erand.

Siis tuleb järgmine õhtu, kus ta ei nuta. Ja veel üks. Nutmise asemel otsustab ta… juttu rääkida. Ja pöialt imeda.

Sa juubeldad, samas ootad – nüüd iga hetk see algab. Ja võikski alata, sest sa TEAD, et hiljemalt tund aega pärast nutu algust ta magab. Aga kui ta ei nutagi? Kuidas sa siis tead, et ta üldse magab? KUNAGI?

Tund möödub. Kaks. Laps hõõrub silmi, haigutab, hakkab justkui magama jääma ja siis… Pöial! Käsi! Emme! Blöäblääööääää-häälikud! Möödasõitvate trammdide akende pealt peegelduvad valgusrandid, mis nii toredasti kardina vahelt mööda seina jooksevad! Must kass! Pruun kass! BBC uudised! Pöial! Ja kas ma juba ütlesin, et PÖIAL!?

Ja kõige hullem?

SA EI OSKA MIDAGI TEHA.

Sest nii pole kunagi olnud ju. Ta on alati nutnud (või jäänud pärast sööki kohe magama) ja sa TEAD, mida teha siis, kui ta nutab. Aga kui ta EI nuta (aga on ilmselgelt täiesti lõppväsinud, silmad vaevu püsivad lahti, aga magama ka ei jää)?

Proovid üht. Teist. Kolmandat.

Laps ei maga.

Ta ei maga IIAL!, oled sa veendunud. Vahetus.

“Nüüd on sinu kord.”
“Ja mis ma taga teen?”
“Ma ei tea! Räägi talle unejuttu näiteks.”
“Hmm… Millest?”
“Ükskõik millest. Mina näiteks enne rääkisin talle Ilvese ja Tarandi kandidatuurist ja küsisin, kelle tema valiks, kui ta saaks valida.”
“Ja mis ta ütles?”
“Ta ütles: “Laar.” Ja siis hakkas naerma, sai vist ise ka aru, et see on absurdne mõte.”
“Ha, einoh. Tegelikult on asi naljast kaugel, see oleks pigem kurb…”

Hiljem.

“Millest sa talle rääkisid? Rääkisid sellest, miks Laar ei sobiks presidendiks?”
“Rääkisin sellest, et rebased on nagu oravad, ainult et suuremad. (Lapsele) Nii, nüüd kuula igavat Ilvese-juttu edasi, mis emme sulle räägib.”

Epiloog.

Jäi magama umbes kell kümme. Kasvuspurt sai kah läbi. Mina sain lõpuks juua veini ja…

…ikka mitte magada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.