Kallis Emiliana!

Täna saad sa kolmekuuseks.

Tundub, nagu see on mingi eriline tähtpäev. Selline tunne on, et sa peaksid täna midagi ERITI erilist tegema. Hakkama kõndima või õppima selgeks tähed A kuni L või astuma ülikooli.

Aga see on kõigest kolm kuud. SUURES PLAANIS ei ole see üldse suur asi. Kolmekuuline tita justkui ei erineks üldse oma kahekuulisest seltsimehest.

Vaatasin just sinust tehtud pilte, et hoomata, kuidas sa oled kasvanud. Sest, vaat, mina EI SAA ARU, et sa oleks kasvanud. Minu meelest oled sa alati olnud selline nagu sa oled. Nagu sa oled praegu ja olid eile. Ma ei mäleta, milline sa olid eelmisel nädalal, saati siis kuu aega tagasi.

Ma ju tean, mõistusega (see, mis väidetavalt minuvanusel inimesel ikkagi peas peaks olema) saan aru, et sa oled valguskiirusel arenenud. Taas. Juba jälle. Kas eelmisel kuul juba polnud sama värki? Et sa muudkui arened ja kasvad, nii et mühinat on kõrvaga kuulda?

Ükspäev mõõtsin ja kaalusin sind, sest kui ma sind voodis magamas vaatasin, sain ma ühtäkki aru KUI PALJU ruumi sa võtad. Et sa nagu varem ei võtnud nii palju ruumi, kuigi sa oled muidugi alati hiiglaslik olnud. Aga vahepeal on nagu mingi glitch ja korraks ma näen paari kuu taha ja siis need pildid on eriliselt kontrastsed. Ahjaa, kaalusin ja mõõtsin. Sain pikkuseks 64 ja kaaluks 6400, aga samas panime me täna sulle südamerahuga selga kombeka 6-9kuulistele ja sa ei teinud teist nägugi (kuigi ma ootasin, et sa ütled midagi taolist: “Oh come ON, see on NII järgmisest hooajast!”). Natuke on veel varbaotsaliigutusruumi (also known as sahmutusruum), aga mitte väga kaua.

Ma lohutan end (ja oma SPASTILIST) selga sellega, et mingi hetk sa ikka enam nii hullult ei viska ju. Onju? Et ma ei pea umbes ülehomme viieteistkilost gigantbeebit tassima? Sest sellisel juhul pead sa küll septembris käima hakkama juba – nagu ma ükskord unes nägin – sest ma lihtsalt pillan su maha. Või siis, alternatiiv – mu käed venivad maani ja sa lihtsalt lohised muga kaasa niimoodi, lohhat-lohhat, ja mina saaksin õige pea tsirkuses tööd.

A mul ju oligi tööd vaja.

Aga mis siin minust. Sinu sünnipäev – sünnikuupäev? sünnitähtpäev? – on ju. “Vaata, et sa siis homseks eriti magusat piima teed,” ütles emme (sinu vanaema) muigamisi. “Mis ta muud ikka nautida saab!”

No ma proovin. Kohe hakkan proovima.

Nii. Proovitud. Eks sa siis homme ütle, kuidas 2. augusti eripruul kah on.

ENIHUU. Back to the universe where normal people live.

Sinuga on hirmus tore. Sind justkui on NII PALJU, et ma ei suuda sind hoomata ja haarata enam. Kõik mu elu on sind täis. Mu aju kärssab juba, kui ma üritan aru saada, mis juhtunud on. Et kuidas nii on läinud. Et kuidas sa NII SUUR võid olla, et võtadki kogu elu enda alla. Mul on kahju jääda ilma ühestki hetkest sinuga ja mu süda murdub alati, kui ma seda teen, aga ma tean, et ma pean seda tegema, sest ma olen selle võrra parem inimene. Parem ema sulle. Ja ma ei saa üldse aru, kuidas kõik teised ei taha sinuga päevad läbi koos olla, sest sa oled ju IMELINE.

(Ja siis ma lähen jälle välja ja joon paar mojitot ja olen mõneks hetkeks taas normaalsuselaadne toode. Et tulla tagasi ja uuesti sinusse ülepeakaela armuda.)

Mis veel? Lõppenud (elu)kuul oled sa õppinud end küljele keerama, kuigi ma ei pannud tähele, millal see täpselt juhtus. Lihtsalt ühel hetkel ei pidanud ma sind enam söötmiseks keerama, sa keerasid ise. Kõhu pealt seljale keerad jätkuvalt vahepeal kui tuju (või spastilisus, kesteabkesteab) tuleb, kuigi see ei paku sulle enam suurt rõõmu. Sest sul on vaja EDASI saada, sest huvitavad asjad on harilikult eespool või kõrgemal. Ainult et sa praegu veel ei tea, et jalgu saab edukalt just sel otstarbel kasutada. Sa proovid praegu kõhu abil edasi liikuda nagu väike lepakoorest tehtud paadike.

Veel meeldib sulle hirmsal kombel süles istuda, nii näoga minu poole kui näoga arvuti/hommikusöögi/ ajalehe/külaliste jne poole. Kui sa oled näoga minu poole, siis sa imetled vaheldumisi oma varbaid, püüad neid haarata (paar korda oled kätte ka saanud) ja mind, mulle laialt naeratades ja naerda kilgates. Ja no käed, nii enda kui teiste omad, need on lõputud huviobjektid.

Ahjaa! Ja peegli-Emiliana paneb sind naeratama ja siis keerad sa niimoodi daamilikult – siuhti! – oma pea minu lõua alla peitu. Justkui häbenedes. Ise sealt vahelt naerdes edasi piiludes, et mis peegli-Emiliana teeb.

Muresid nagu väga polegi. Su päevane graafik on endiselt pudru ja kapsad ja ma tõesti loodan, et su kuuesest ärkamisest saab õige pea vähemalt kaheksane ärkamine. See oleks superduper. Ma oleksin sulle elu lõpuni tänulik. Kui sa seda teeksid, siis ma lubaks, et ma ei kommenteeri su lõpukleidivalikut. Sobib nii?

Ja psst. Ma ootan juba jõule. Jõuluvanaga me sind sel aastal veel traumeerima ei hakka, aga YOU BET YOUR SOFT ASS, et päkapikumütsis pead sa poseerima küll.

Armastades,

emme

9 mõtet “Kallis Emiliana!

  1. kairi

    sa oled ikka eriti cool ema. ma arvan, et su beebs loeb seda juttu ykspaev jumalast rahulolevalt ja yldse ei pea h2benema!

    Vasta
  2. catalina

    Armas kiri.
    See lootus muidug, et 15 kilone süles tassimist ei taha…ei mõtle sind hirmutada ega midagi aga…no täitsa võib olla, et tahab 🙂

    Vasta
  3. Liana

    Emiliana on üks õnnelik tüdruk, et tal selline äge emme on. Kujutan ette, mis tundega ta tulevikus neid kirju loeb, kindlasti on tal väga uhke tunne!:)

    …minu 13-kilone on kõndinud juba pea aasta, aga kipub ikka maru tihti sülle:)

    Vasta
  4. catalina

    Khmm…noh, see 15 kilo sai öeldud, sest Dakil oli see kirjas. Meil siin 21 kilo pojul ja kuna isa on ta kukil tassimisega ära harjutanud, siis sinna kiputakse küll. Õnneks emme kukile mitte. Aga kui just pikemat maad tassida ei tule, siis tegelikult on Jube Armas, kui laps tõesti tahab sülle tulla. Kalli teha. Ja öelda, et “sa oled mulle armas” vms. Sest mingist väikelapseea hetkest nad arvavad, et neil on kogu aeg jube palju teha ja emmed-issid ärgu tulgu oma süllevõtmisega ja nunnupunnu juttudega segama 🙂

    Vasta
  5. daki Postituse autor

    Eh. Muidugi ma tassin teda hea meelega, aga ma lihtsalt loodan, et selleks ajaks, kui ta NII PALJU kaalub, olen ma juba näiteks saanud kaks ööd järjest magada. Siis ma juba jõuaks. Kui see homme juhtuks, siis ma viskaks sussid püsti konkreetselt.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.