melanhoor inc.

Tänane külalispostitus jääb pisut hiljaks ja mõtlesin, et heietan ise hoopis. Polegi ammu heietanud.

Viimasel ajal on muresid kuidagi väga palju saanud. Muregeen töötab täistuuridel ja ma ei oskagi seda kuidagi välja lülitada. Kuidagi sihitu tunne on. Ma ei saa nagu täpselt aru, mis elu see on, mis ma elama pean.

Loomulikult on kõige suurem ja olulisem siht praegu siiski väikese inimese maailmaga tutvustamine, aga I can’t shake the feeling, et midagi on puudu. Et midagi peaks nagu veel olema. Mingi MINU OMA siht ka.

Vahepeal tabab mind töötusepaanika. Ma ju lõpetasin lepingu, enne kui sünnituspuhkusele jäin, ma olingi Naistes vaid ajutine asendaja. Ehk et aasta pärast, kui emapalk läbi saab, olen ma JÄLLE töötu. Ma olen elus nii palju kordi seda töötusepaanikat tundnud, et kui see praegu vahepeal peale hiilib, läheb mul süda lihtsalt pahaks.

Mõnes mõttes annab see muidugi vabaduse, aga ma ei tea, kas ma tahan seda vabadust praegu enam.

Ja muud mured… See emadusevärk on ikkagi hullult raske kohati. Mitte nagu raske raske, mitte keeruline raske (kuigi on muidugi palju väljakutseid ja õppimist ja TOHUTUL hulgal informatsiooni, mida ma pean omastama ja analüüsima ja ellu rakendama), aga see on kurnav raske. Füüsiliselt ja vaimselt on see kõik nii intensiivne, et seda on kohati raske taluda.

Näiteks. Kui töö juures (siis, kui mul veel oli töö) olid rasked ajad, siis sa teadsid, et sind ootab tulevikus vähemalt üks vaba päev, mil sa tõmbad juhtme seinast ja nii ongi. Või siis terendas kaugustes puhkus, mil sa laed end uuesti ja suudad taas raskustele vastu minna. Aga praegu ju seda võimalust ÜLDSE ei ole. Et kui lained löövad üle pea kokku, et kui on see hetk, et MA ENAM EI JÕUA, siis nii ongi. Sa pead leidma enda seest mingid müstilised jõuvarud, mille najalt end taas liikuma sundida, sest mingit taastumisaega ei anta. Vahepeal ma mõtlen, et kui saaks ÜHE hommikugi. Et oleks ÜKS hommik, kui ma ei peaks end poolunest püsti ajama ja tegutsema ja olema viks ja viisakas. Et oi, kuidas ma siis jõuaks! Kui oleks ÜKS hommik… Aga ei ole, kõik päevad ujuvad üheks kokku, püüad magada, ebaõnnestud, oled jälle intensiivse päeva titega ära, sured palavusse ja allergiasse, kuulad nuttu, hoiad end koos, väsid, väsid veel, naerad, armastad nii hullult, siis püüad jälle magada, ebaõnnestud, ja nii tiirledki, õhtust hommikusse ja hommikust õhtusse.

See on nagu pidev maratonijooks, ainult et see ei saa kunagi otsa.

And don’t get me wrong, muidugi on see ju see, mida ma tahtsin. Ma ise tegin need valikud ja see kõik ongi õnnjarõõm. Ja teisalt jälle… Püüan oma lapsele õpetada, et emotsioonid on õiged. Emotsioone tuleb väljendada. Et on okei olla vahepeal kurb ja väsinud. Ja millegipärast ENDALE ma seda öelda ei oska. Või pigem – on tunne, et kui saad täiskasvanuks, siis järsku muutuvad emotsioonid halvaks. Muudkui aga loed ajakirjadest lugusid inimestest, kellel on kõik nii ilgelt hästi ja vaatad ja mõtled, et… Et kas mina olen see ainus loll (nagu mingi loll), kes vahepeal ei jõua ja vahepeal on õnnetu ja kurb ja väsinud, ISEGI SIIS KUI KÕIK ON HÄSTI.

Ja pealegi, enamasti ei ole ju ikkagi kõik hästi.

Lihtsalt nii tahaks, et keegi ütleks vahepeal mulle ka, et on okei, kui on raske. Et nii peabki olema, et see käib inimeseks olemise juurde. See, et ma seda endale siin praegu räägin, ei ole ju päris see.

//

Täna oli hommikul valestart – lugesin tite signaale valesti ja ajasin oma sahmimisega inimesel une ära. Ta oleks ilmselt vabalt seitsmeni maganud. Ja nüüd ongi kõik viltu kiskunud.

Eile oli hommikul valestart.

Ja vist üleeile ka ja kui mitte päev enne seda, siis päev enne enne seda kindlasti.

Üks mu parimatest sõpradest on rase. “Tead, ma NII KOHUTAVALT kardan seda väsimust ja magamatust,” ütles ta mulle ükspäev. Ja ma jäin selle üle mõtlema, et… Mina ju kartsin ka. Aga see väsimus, see PIDEV krooniline väsimus hiilis peale kuidagi märkamatult ja isegi, kui sa tead, et ta on pidevalt olemas, harjud sa sellega nii ära, et ei panegi seda enam mikski. See lihtsalt on. Kuskil tagaplaanil. Osa sinust. Et nüüd ongi nii, et sul on pidevalt sitt olla. Ja nii ongi. Sa ei saa sinna midagi teha ning jah, sa tunned aeg-ajalt tohutut raevu, et see nii on ja et KEEGI SIND EI AITA, aga keegi ei saagi sind aidata (vähemalt mitte seni, kuni on imetamisaeg) ja üleüldse on see ju kõik suurema eesmärgi nimel.

//

Nii et siuke augu serval jalutamine on praegu. Tunned, et sees hakkab letargia võimust võtma, aga need müstilised jõuvarud, mis on hoidnud sind elavana viimased kolm kuud ka keskmiselt kolme tunni unega ööpäevas, hoiavad ka praegu püsti. Teed oma head nägu ja surud muregeeni alla ja püüad mitte tunda tunnet, et on sihitu ja on eksinud ja on õnnetu ja.

Ja siis ikka vaatad otsa sellele sõstrasilmale ja naeratad tahtmatult ja surud kuskile aju tahasoppi selle näriva mõttepoja, et…

et kuidas ma suudan tema eest hoolt kanda, kui ma iseendagagi hakkama ei saa.

Ja siis see läheb ju jälle üle. Onju.

12 mõtet “melanhoor inc.

  1. catalina

    Pai-pai. Ongi raske. Mina mõtlesin, et kui ei Pea enam lapse pärast vähem magama, siis oh kus ma hakkan alles rohkem magama – iga õhtu kell üheksa voodi ja katsuge te takistada. Aga kuidagi läks nii, et kui aeg käes, siis ei tahtnudki enam kell üheksa voodi.

    Aga ehk aitab see, kui sa maksimaalselt ekspluateerid meest, peret, lähedasi enda ümber? Et kasvõi paariks tunniks võtta aeg endale, teha midagi endale, olla täitsa ise? Kasvõi magada. Laadida patareisid. Küllap sa oled seda natuke teinud, aga tee rohkem.

    Vasta
  2. Eppppp

    Aga külalispostitus ei jää hiljaks! ma saatsin selle sulle ära 9 paiku homk, vaata postkasti 🙂 Täiesti lastevaba ja nii mõneski mõttes süüdimatu-muretu postitus mult, nii mõnus oli seda kirjutada. Aga tegelikult jah need lapsed ja kohustused ja argielu stressi/kurbusehetked muudkui tulevad ja kiusavad… Ma üldse ei ennustagi, et see lähiajal palju lihtsamaks sul läheb. Aga samas on neil faktoritel omadus ka väga rõõmsaid hetki tekitada.

    Vasta
  3. Gea

    tean, mida sa tunned. aga usu mind, kauguses terendab päiksekiir – umbes sellest ajast, kui põnn saab aastaseks, läheb kõik palju-palju kergemaks. muidugi jääb keerulisi ja kurnavaid aegu, aga vähemalt magada saab 🙂 ja küll see oma siht ka siis jälle välja ilmub.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ja kusjuures, TEMA laseb magada. Teeb ilusasti oma 7tunniseid söögipause ja magab 8st 6ni. MINA ei oska (ilma rohtudeta) magada. Pean vist selgituse posti lisama, ma olen nii palju omast arust seda rääkinud, et tites pole ju asi, minus on. MA EI OSKA MAGADA. Ja pealegi on õhtud ju ajad, kui ma saan olla need mõned tunnid ISE. Teha OMA asju. See aeg on hindamatu väärtusega ja mängib suurt rolli selles, et ma veel pole täiesti hullunud.

      Ja mis puutub sellesse, et teised ju aitavad – muidugi aitavad. Neid hetki leidub. Aga esiteks olen ju mina ikkagi see, kelle peamine kohustus titt on, teistelt teeneid paluda on juba põhimõtteliselt vastik, isegi kui ma tean, et nad teeks seda rõõmuga. Ja no titega koosolek on siiski privileeg ja ma NAUDIN ju tegelt seda privileegi, vahepeal lihtsalt… on raskem noh:)

      Vasta
  4. Eva-Liisa

    Mõtlen sama, mis catalina – lepi kokku, et näiteks ühel päeval nädalas või siis, kui on rakse peridoo, saad ühel hommikul magada ja Abikaaasa või keegi tegeleb jäägitult titega. Nad saavad hakkama küll, ma olen kindel.

    Vasta
  5. Birgit

    Ma mõtlesin poolteistaastat, et oleks et saaks ÜHE hommiku magada ja see võimalus tekkis alles nüüd. Ja oi kuidas see annab energiat, kuigi sa käid ikka suht ruttu jälle maha, kuna puhata oleks vaja ikka päeva-paar, et oleks selline puhanud tunne (vähemalt ma arvan nii, ega pole proovinud ju).
    Seda aastaselt-läheb-kergemaks, lükkan kohe ümber, kuna see oleneb ikka lapsest. Mina esimese aasta olin nagu sanatooriumis (mitte, et ma aru oleksin saanud sellest), aga aastaselt kui käed ja jalad liiguvad kiiresti aga mõistus neid veel ei liiguta, on seda raskem mu meelest. Et kui enne sainöösel vahel kolm tundi magada, aga päeval sain ikka tukkuda ja istuda, siis nüüd oled magamata ja väss ning jooksed 12 tundi lastel sabas.
    Ja see vastutus, et kui mina käkki keeran, siis maksab mu laps eluaeg psühiaatritele pappi- oi, kuidas see vahel katuse sõitma paneb. Et mina olengi nüüd see, kes vastutab selle väikese inimese ühiskonna kõlbulikuks tegemise eest.
    Aga saab hakkama, need nõrkushetked kui kõik on nii raske ja ma olen nii väsinud vahelduvad õnnehetkedega kui kõik on nii hästi ja lapsed on nii nunnud.

    Vasta
  6. Gea

    eks lapsed ole erinevad jah. alates sellest, kui kõndima hakkas, on mu elu sanatoorium. esimesed 11 kuud olid ikka väga väga rasked.

    Vasta
  7. tikker

    pai! see on täiesti normaalne, et vahel on raske. ja kõige raskem on siis, kui sa oled parasjagu üksi (nagu sa tihti oled) ja IKKA pead kogu aeg jõudma. ja palavus on täielik surm, see nullib vähesegi alles jäänud tegutsemistahte ja teeb täielikuks zombiks (omad kogemused, ma ei kannata ka seda palavust üldse). ja uhh, nagu birgit mainis, vastutus laste ühiskonnakõlbulikeks kasvatamise ja potentsiaalsete tuleviku psühhiaatriarvete eest, see paneb halvematel päevadel katuse täiega sõitma (neid päevi õnneks väga palju pole ja muul ajal sellisele jamale õnneks väga ei mõtle).

    ma ei tea, kui tihti su abikaasa kodus on, aga kui on, siis kas nii ei saaks, et see hetk, kui sul ükskord TULEB uni ja sa TAHAKS magada, siis ta võtab kohe lapsega tegelemise 100% üle, ainult söögiaegadeks toob ta sinu juurde ja viib siis jälle kohe ära? või söötmine juba ajab su nii üles, et enam magama jääda ei suuda? kui sul magamisega nii kehvad lood on, siis peaks ju küll olema kõigi su lähedaste esimene mure pakkuda sulle võimalusel piisavalt toetust, et kui see neetud uni ükskord tulla otsustab, siis kui sa vähegi saad, võiksid sellele järele anda…

    Vasta
  8. catalina

    Daki, aga ehk aitaks see, kui sa mõtleks, et – sa Pakud Lahkesti ja Armulikult teistele võimalust lapsega tegeleda? Mitte, et palud neilt teenet ja põed sellepärast? Vanavanemad kipuvad üldiselt olema päris õnnelikud selle üle, kui neil lastakse lapsega olla. Ja kui abikaasa on vahel pikemalt kodust ära, siis sel ajal kui ta kodus on – no siis tegelgu jälle tema rohkem. Ühine laps ju 🙂

    Vasta
  9. Misti

    Ohjah, see VABA PÄEV, milline helesinine kauge terendav unistus…

    Nende psühhiaatriaarvetega aga … eelistan pigem uskuda, et selleks peaks ikka midagi VÄGA valesti tegema. Pigem on tõenäoline, et eelsoodumus psühhiaatrilise abi vajamiseks on geneetiline ja parim mida vanem teha saab on see ära tabada ning sellega toimetulekut õpetada vmt…

    Vaba päeva suhtes olen kusjuures veel alati mõelnud, et kui seda ikka tõeliselt vaja hakkab minema on tänapäeval võimalik üle minna pudelitoidule ja tegelikult ka puhkus (või medikamendid) välja võtta. Selle mõtte najal olen kuidagi märkamatult üle poole aasta vastu pidanud 😛 Sest NII hull ju veel ikka ei ole ja rinnapiim on ikka kasulikum (ja kes nende pudelite ja segudega mässata viitsib).

    Vasta
  10. kirju

    jäta rinnaga toitmine ära ja hakka (jälle) rohtusid võtma. magamatus võib viia Sind veel hullemasse olukorda, tead ju küll. konsulteeri oma arstiga vähemalt.

    Vasta
  11. kairit2000

    kindlasti on sinu situatsioonis (magamisprobleemid) võimalik ka mingit alternatiivravi kasutada, mitte ainult kanget keemiat. konsulteeri oma psühholoogi/psühhiaatriga, ka nemad oskavad soovitada muid võimalikke ravivahendeid, kui nad just mingit tabletimaniakid ei ole. krooniline magamatus on VÄGA ohtlik, eriti kui sinust sõltub teine inimene, kelle jaoks sa pead olema okei-seisundis pidevalt.

    ps ja kindlasti peaks sul olema võimalus magada siis, kui uni on (no vahel ju on eks?). ebamugav on abi paluda, aga kui teed seda armastavatelt inimestelt (mees, ämm, Naabrinaine jms), siis tuleb üle saada ebamugavustundest.

    ja lõpetuseks – täiesti okei on aegajalt lihtsalt öelda “sry, ma ei jaksa praegu”.

    pai-kalli

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga