Neljas külalispostitus tuleb Nelladellalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Nelladella sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja kaheksanda kommentaari, seega saab raamatu Mann. (Meili mulle!)

***

Nelladella on üks Daki lemmikblogijaid, kes küll kahjuks enam veebipäevikut ei pea, kuid oli nõus tegema väikse erandi ja comebacki. Igapäevaselt elab Nelladella koos kass Barsikuga Tartus ja teeb teadust. (Barsik teeb kõige rohkem teadust.)

***

Naistest ja meestest, neist teatud vanusesse jõudnutest

Autor: Nelladella

„Toon ise Wernerist kohvi!“, saadan hommikul enne kaheksat sõbrannale smsi ning jalutan alla linna. On suvi. On suvi Tartus. Meie ma-ei-tea-mitmes suvi Tartus. Kunagisest hommikukohvist sigarettidega on saanud hommikukohv koos kui mitte pudru, siis muul moel toeka ja tervisliku hommikusöögiga. Kunagised muretud varblaseühikud on asendunud murettekitavalt raskeid pohmellihommikuid tekitavate veiniühikutega. Kunagine organismi piiride testimine tervistkahjustavate tegevuste ja unetute ööde kaudu on asendunud organismi proovilepanekutega spordiklubis, rulluisurajal ja ratta seljas kilomeetreid mõõtes. Kunagine vallalistest koosnev seltskond on nüüd üha rohkem suhtes-abielus-lapsevanemad. Kunagised sinisilmsed unistused teadlasekarjäärist on mitme kõrgema kraadi omandamise järel teisenenud realistlikumateks (vähem karjääri, rohkem teadust).

Ja teisest küljest – baasasjad on samad. Jätkuvalt maandun ma sõbranna diivanil. Kohvitopsiga. Veinipokaaliga. Ujukad näpus, et Pangodisse kihutada ja järve hüpata. Ilusas kleidis ja kontsadel, et linna kohvikusse minna. Närvilisena enne rasket tööpäeva või kurnatuna selle järgselt. Vihasena, armununa, rõõmsana, elevil, motivatsioonikriisis, ahastavana, lahinal nuttes, pidurdamatult naerdes, peotujus, melanhoolsena. Nagu kõikidel nendel varasematel linnasuvedel. Ainult et vahepeal meenub mulle see kohe-kohe kukkuv ümmargune number. Number, mis paneb sõbrannasid õlgu võdistama, tähistama juba mitmendat aastat järjest oma 26. sünnipäeva ning pöörama ülemäära suurt tähelepanu igale väikesele lisanduvale kortsule silmade all. Number, mille kukkudes paar tuttavat meesterahvast on demonstratiivselt soetanud endale väikese sportauto, et avalikkuse, perekonna ja sõprade (kes järjest abielluvad ja lapsi saavad) survele keskmist sõrme näidata. Number, mis samas nii mõnegi veel vallalise naistuttava on pannud meeleheitlikult käituma moto järgi „thirty and flirty“, et vaigistada avalikkuse-perekonna-sõprade või siis hoopis oma bioloogilise kella survet, sest viimane teeb üha valjemini tik-tak-tik-tak.

Isegi need naised, kes seni on lastesaamise osas olnud arvamusel, et see pole nende tassike teed (ja üldse mitte sobiva meesterahva puudumise või suurte karjääriplaanide tõttu), ilmutavad  Numbri lähenedes rahutuse märke. Hämmastav, et vanuse mõju reproduktiivsüsteemile tekitab meis ärevust, aga fakt, et juba hea mitu aastat enne toda Numbrit algab üldine vananemisest tingitud kognitiivne langus, ei külva sellist paanikat:) (Evolutsiooniteooria tõelise fännina ma muidugi mõistan – vaja ju need va geenid edasi kanda.) Olgem ausad, isegi minu kunagine naiivne masterplan nägi selleks ajaks ette peret, koera, lapsi ja idüllilist abielu. (Kui veel eriti aus olla, siis nõuka-aja produktina arvasin ma kogu aeg, et normaalne vanus laste saamiseks on 20. Mõelda vaid, mul oleks hetkel juba varateismeline laps!) Ja siis see naiivitar käis ja otsis Seda Õiget (also know as Elu Armastus). Ja otse loomulikult ei elanud nad õnnelikult elu lõpuni, vaid peale destruktiivseid suhteid (mille puhul üks probleem oli kindlasti see, et naiivitar tahtis väga end siduda aga See Õigena Tunduv polnud veel oma elus sellesse faasi jõudnud)  jõudis lõpuks ka naiivitarile pärale, et elu ei saa elada mingi plaani kohaselt. Olgu, mingid teetähised võiksid elus ehk olla. Näiteks et oma elu jooksul tahan ma [sisesta endale sobiv variant]… kõrgharidust, lugeda palju raamatuid, teha tööd, mis meeldib, kasvatada üles paar ägedat jõnglast, pensionile jäädes korvata kogu varasem aju neurokeemiaga mitte katsetamine (kuna mälu jt kognitiivsed funktsioonid on selleks ajaks tõenäoliselt ilmutanud tugevat langustrendi) ning vanas eas kuskil mere ääres võrkkiiges pikutades ohtralt kanepit suitsetada, jne jne.

Aga see võiks jääda sellise üldise generaalplaani tasandile ning mitte muutuda konkreetseks viisaastakuks. Jah, mu ümber on inimesi, kes teevad aastal X tööd, mis neile ei meeldi, lasevad kirjutada endale fiktiivset palka oma vanemate firmast ja kõik selle nimel, et aastaks Y planeeritud lapse sünd tooks kaasa võimalikult kõrge emapalga. Ja jah, see on minu jaoks õõvastav. Ning nende inimeste jaoks igal moel stressi allikas. Esmalt stress asjade pideva planeerimise, kalkuleerimise, pideva „ora p****s“ oleku tõttu, sest peab nii tegema, sest me oleme nii planeerinud täpselt selleks ajaks, sest me oleme nii korralikud täiskasvanud(!). Teiseks muidugi täielik kaos (jätan professionaalse kretinismi seekord kõrvale ning ei hakka siin rääkima inimese psühholoogilisest seisundist) siis, kui nende põhjalikult ette planeeritud viisaastak ei saa täidetud täies mahus ehk midagi läheb valesti. See selleks.

Isegi kui ma taandan võrrandist välja lastesaamise/pereelu teguri, kaasneb Numbri saabumisega ikka mingi ootus, kohati lausa surve. Surve olla midagi saavutanud. Tööalaselt. Minu vanusegrupi inimesed on ju ka need,  kellest paljud väga noorelt väga kõrgele lendasid tänu soodsatele võimalustele ja kiiretele arengutele. Mõned lendavad siiani. Mõned seevastu leiavad, et nüüd on saavutatud küll (eriti need, kes seni tööd ainult raha pärast teinud on) ja mõtlevad esimest korda elus tõsisemalt selle üle, mida nad tegelikult teha tahavad ja armastavad. Mõned lähevad üha enam populaarsust koguvatele rännakutele, mille käigus tegeleda eneseotsingutega (või siis variant nr. 2- tegeletakse niisama logelemise, pidutsemise ja turistimängimisega mõnes eksootilises välisriigis, et siis koju tulles enda õigustamiseks rääkida midagi sügavatest eneseotsingutest ja tegelikult olla edupede edasi).

Ja siis on minusugused „imelikud“, kes sinisilmselt arvavadki, et elus võiks kohe algusest peale teha asju, mis endale midagi sisuliselt pakuvad, mitte käia tööl ainult seetõttu, et raha teenida. Pole vaja vist lisadagi, et meid, imelikke, leidub päris palju näiteks akadeemilises ringkonnas:). Aeg-ajalt vastame lähedaste küsimustele stiilis „Millal sa endale päris töö leiad?“ (mis on muidugi eriti frustreeriv, kui sa oled eelnevalt umbes 2 kuud laboris andmeid kogunud, et ikka seda va suurt ja olulist teadust teha või siis andnud semestri jooksul iga nädal loenguid ikka selleks, et järelkasvav põlvkond valdkonda edasi arendaks).

Aeg-ajalt ei pea küsimusi esitama isegi teised inimesed, vaid enda peas on neid nii palju, et ei piisa enam õigustusest „Ma tegelen teadustööga, sest see on nii huvitav“.  Aeg-ajalt viskad nalja, et selleks, et olla naisteadlane (eriti veel naisteadlane, kes tahab vahepeal lapsi saada), peab lihtsalt leidma rikka mehe. Ja aeg-ajalt, eriti selle Ümmarguse Numbri saabumise eel, on asi naljast kaugel, sest peas vasardab ainult 1 küsimus: „Mis saab siis, kui see kangem kraad  käes on?“. Tööturu seisukohast olen ma spetsiifilise valdkonna üleharitud spetsialist, kelle n-ö turul olemise peale ei tõuse just tööandjate kätemeri, mis minu poole küünitaks. Akadeemilises struktuuris on selle spetsiifilise valdkonna siseselt tihe konkurents ehk vähe töökohti (need vähesedki täidetud) ja palju peatseid kangema kraadi omanikke. Ja siis tekib lõhe. Lõhe seni, n-ö muretu tudengipõlve jooksul, enda jaoks selgeks mõeldud põhimõtete („Ma teen uurimistööd, mis on huvitav, oluline, kasulik.“) ning väljastpoolt mulle püstitatud ootuste (see ei pea olema isegi midagi nii äärmuslikku nagu „Sa pead olema selleks vanuseks midagi saavutanud“, vaid võib olla ka väike ootus, et selleks vanuseks võiks vähemalt palgapäevast palgapäevani ära elada või omada töölepingut, mis ei vaja igal aastal pikendamist, vaid lubab ka veidi kindlustunnet) vahel.

Inimene muidugi on alalhoidlik organism ning kindlustunde vajadusest ma saan aru, ka enda kogemuse põhjal. Stabiilsuse vajadusest, mis vanusega kaasneb, samuti. Seda juba ka puhtalt bioloogilistel põhjustel, sest vananevale süsteemile piisab kohati vähematest ja väiksema intensiivsusega välisärritajatest, et saavutada distressi tekitav olukord. Aga miks peab kaduma see muretus? Okei, mõned mu asjalikud sõbrad nimetavad seda eluks roosade prillidega (nemad on ka need, kes küsivad, millal ma päris tööd tegema hakkan).  Ma lihtsalt ei ole kindel (isegi selle Numbri lähenedes), et ma tahan neist roosadest prillidest loobuda. Eriti kui ma vaatan kõrvalt nende väikekodanlikke elusid, mille keskmeks on korterilaenu tagasimaksmine (ja kõikide oma otsuste tegemine lähtuvalt sellest) või nende abielusid, kust armastus on otsa lõppenud ja edasi koos ollakse ainult viisaastaku plaani järgi soetatud laste või mugavuse pärast. Mäletate ju küll Rent-boy`d? “Choose life. Choose a job. Choose a career. Choose a family. Choose a fucking big television, Choose washing machines, cars, compact disc players, and electrical tin can openers. Choose good health, low cholesterol and dental insurance. Choose fixed-interest mortgage repayments. Choose a starter home. Choose your friends. Choose leisure wear and matching luggage. Choose a three piece suite on hire purchase in a range of fucking fabrics. Choose DIY and wondering who the fuck you are on a Sunday morning. Choose sitting on that couch watching mind-numbing spirit-crushing game shows, stuffing fucking junk food into your mouth. Choose rotting away at the end of it all, pissing your last in a miserable home, nothing more than an embarrassment to the selfish, fucked-up brats you have spawned to replace yourself. Choose your future. Choose life.”

Samas, eks nemad, mu asjalikud täiskasvanud sõbrad, vaatavad minu elu ning mõtlevad, milline kasutu element ma olen. Juba nii vana, aga tasuvat tööd pole, oma kodu pole (kodulaenu ju ei tahtnud võtta, hea idikas), lapsi pole, isegi autojuhilube ei ole:), tiksub seal Tartus oma ebamäärast eriala õppida ja mingit kaugemas tulevikus olulist uurimistööd teha. Ja nii me saame kokku ja aasime üksteist ning koju minnes mõtlevad tõenäoliselt mõlemad osapooled, et huuuh, kui hea, et ma oma elu just nii olen elanud nagu ma olen.

Ma istun järjekordse linnasuve ennelõunal kohvitopsiga sõbranna diivaninurgas, kirjutan oma kaugemas tulevikus olulise väitekirja jaoks järgmist käsikirja ja mõtlen, et isegi kui see lähenev Ümmargune Number end aeg-ajalt meelde tuletab, tuleb tõdeda, et kuigi väline surve ja ootused nii ühiskonna kui lähedaste üksikindiviidide poolt on olemas, ei tekita see minus siiski erilist ärevust. Ma olen alati arvanud (või siis jälle see roosade prillide kandja minus), et 30 on päris äge vanus! Ja sportauto võiksin ma endale soetada mitte mingi sõnumi saatmiseks, vaid kiirete kilomeetrite mõõtmiseks suvistel maanteedel. Lihtsalt see väike „aga“, et mul pole ju lube 🙂