NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Nelladellalt

Neljas külalispostitus tuleb Nelladellalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Nelladella sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja kaheksanda kommentaari, seega saab raamatu Mann. (Meili mulle!)

***

Nelladella on üks Daki lemmikblogijaid, kes küll kahjuks enam veebipäevikut ei pea, kuid oli nõus tegema väikse erandi ja comebacki. Igapäevaselt elab Nelladella koos kass Barsikuga Tartus ja teeb teadust. (Barsik teeb kõige rohkem teadust.)

***

Naistest ja meestest, neist teatud vanusesse jõudnutest

Autor: Nelladella

„Toon ise Wernerist kohvi!“, saadan hommikul enne kaheksat sõbrannale smsi ning jalutan alla linna. On suvi. On suvi Tartus. Meie ma-ei-tea-mitmes suvi Tartus. Kunagisest hommikukohvist sigarettidega on saanud hommikukohv koos kui mitte pudru, siis muul moel toeka ja tervisliku hommikusöögiga. Kunagised muretud varblaseühikud on asendunud murettekitavalt raskeid pohmellihommikuid tekitavate veiniühikutega. Kunagine organismi piiride testimine tervistkahjustavate tegevuste ja unetute ööde kaudu on asendunud organismi proovilepanekutega spordiklubis, rulluisurajal ja ratta seljas kilomeetreid mõõtes. Kunagine vallalistest koosnev seltskond on nüüd üha rohkem suhtes-abielus-lapsevanemad. Kunagised sinisilmsed unistused teadlasekarjäärist on mitme kõrgema kraadi omandamise järel teisenenud realistlikumateks (vähem karjääri, rohkem teadust).

Ja teisest küljest – baasasjad on samad. Jätkuvalt maandun ma sõbranna diivanil. Kohvitopsiga. Veinipokaaliga. Ujukad näpus, et Pangodisse kihutada ja järve hüpata. Ilusas kleidis ja kontsadel, et linna kohvikusse minna. Närvilisena enne rasket tööpäeva või kurnatuna selle järgselt. Vihasena, armununa, rõõmsana, elevil, motivatsioonikriisis, ahastavana, lahinal nuttes, pidurdamatult naerdes, peotujus, melanhoolsena. Nagu kõikidel nendel varasematel linnasuvedel. Ainult et vahepeal meenub mulle see kohe-kohe kukkuv ümmargune number. Number, mis paneb sõbrannasid õlgu võdistama, tähistama juba mitmendat aastat järjest oma 26. sünnipäeva ning pöörama ülemäära suurt tähelepanu igale väikesele lisanduvale kortsule silmade all. Number, mille kukkudes paar tuttavat meesterahvast on demonstratiivselt soetanud endale väikese sportauto, et avalikkuse, perekonna ja sõprade (kes järjest abielluvad ja lapsi saavad) survele keskmist sõrme näidata. Number, mis samas nii mõnegi veel vallalise naistuttava on pannud meeleheitlikult käituma moto järgi „thirty and flirty“, et vaigistada avalikkuse-perekonna-sõprade või siis hoopis oma bioloogilise kella survet, sest viimane teeb üha valjemini tik-tak-tik-tak.

Isegi need naised, kes seni on lastesaamise osas olnud arvamusel, et see pole nende tassike teed (ja üldse mitte sobiva meesterahva puudumise või suurte karjääriplaanide tõttu), ilmutavad  Numbri lähenedes rahutuse märke. Hämmastav, et vanuse mõju reproduktiivsüsteemile tekitab meis ärevust, aga fakt, et juba hea mitu aastat enne toda Numbrit algab üldine vananemisest tingitud kognitiivne langus, ei külva sellist paanikat:) (Evolutsiooniteooria tõelise fännina ma muidugi mõistan – vaja ju need va geenid edasi kanda.) Olgem ausad, isegi minu kunagine naiivne masterplan nägi selleks ajaks ette peret, koera, lapsi ja idüllilist abielu. (Kui veel eriti aus olla, siis nõuka-aja produktina arvasin ma kogu aeg, et normaalne vanus laste saamiseks on 20. Mõelda vaid, mul oleks hetkel juba varateismeline laps!) Ja siis see naiivitar käis ja otsis Seda Õiget (also know as Elu Armastus). Ja otse loomulikult ei elanud nad õnnelikult elu lõpuni, vaid peale destruktiivseid suhteid (mille puhul üks probleem oli kindlasti see, et naiivitar tahtis väga end siduda aga See Õigena Tunduv polnud veel oma elus sellesse faasi jõudnud)  jõudis lõpuks ka naiivitarile pärale, et elu ei saa elada mingi plaani kohaselt. Olgu, mingid teetähised võiksid elus ehk olla. Näiteks et oma elu jooksul tahan ma [sisesta endale sobiv variant]… kõrgharidust, lugeda palju raamatuid, teha tööd, mis meeldib, kasvatada üles paar ägedat jõnglast, pensionile jäädes korvata kogu varasem aju neurokeemiaga mitte katsetamine (kuna mälu jt kognitiivsed funktsioonid on selleks ajaks tõenäoliselt ilmutanud tugevat langustrendi) ning vanas eas kuskil mere ääres võrkkiiges pikutades ohtralt kanepit suitsetada, jne jne.

Aga see võiks jääda sellise üldise generaalplaani tasandile ning mitte muutuda konkreetseks viisaastakuks. Jah, mu ümber on inimesi, kes teevad aastal X tööd, mis neile ei meeldi, lasevad kirjutada endale fiktiivset palka oma vanemate firmast ja kõik selle nimel, et aastaks Y planeeritud lapse sünd tooks kaasa võimalikult kõrge emapalga. Ja jah, see on minu jaoks õõvastav. Ning nende inimeste jaoks igal moel stressi allikas. Esmalt stress asjade pideva planeerimise, kalkuleerimise, pideva „ora p****s“ oleku tõttu, sest peab nii tegema, sest me oleme nii planeerinud täpselt selleks ajaks, sest me oleme nii korralikud täiskasvanud(!). Teiseks muidugi täielik kaos (jätan professionaalse kretinismi seekord kõrvale ning ei hakka siin rääkima inimese psühholoogilisest seisundist) siis, kui nende põhjalikult ette planeeritud viisaastak ei saa täidetud täies mahus ehk midagi läheb valesti. See selleks.

Isegi kui ma taandan võrrandist välja lastesaamise/pereelu teguri, kaasneb Numbri saabumisega ikka mingi ootus, kohati lausa surve. Surve olla midagi saavutanud. Tööalaselt. Minu vanusegrupi inimesed on ju ka need,  kellest paljud väga noorelt väga kõrgele lendasid tänu soodsatele võimalustele ja kiiretele arengutele. Mõned lendavad siiani. Mõned seevastu leiavad, et nüüd on saavutatud küll (eriti need, kes seni tööd ainult raha pärast teinud on) ja mõtlevad esimest korda elus tõsisemalt selle üle, mida nad tegelikult teha tahavad ja armastavad. Mõned lähevad üha enam populaarsust koguvatele rännakutele, mille käigus tegeleda eneseotsingutega (või siis variant nr. 2- tegeletakse niisama logelemise, pidutsemise ja turistimängimisega mõnes eksootilises välisriigis, et siis koju tulles enda õigustamiseks rääkida midagi sügavatest eneseotsingutest ja tegelikult olla edupede edasi).

Ja siis on minusugused „imelikud“, kes sinisilmselt arvavadki, et elus võiks kohe algusest peale teha asju, mis endale midagi sisuliselt pakuvad, mitte käia tööl ainult seetõttu, et raha teenida. Pole vaja vist lisadagi, et meid, imelikke, leidub päris palju näiteks akadeemilises ringkonnas:). Aeg-ajalt vastame lähedaste küsimustele stiilis „Millal sa endale päris töö leiad?“ (mis on muidugi eriti frustreeriv, kui sa oled eelnevalt umbes 2 kuud laboris andmeid kogunud, et ikka seda va suurt ja olulist teadust teha või siis andnud semestri jooksul iga nädal loenguid ikka selleks, et järelkasvav põlvkond valdkonda edasi arendaks).

Aeg-ajalt ei pea küsimusi esitama isegi teised inimesed, vaid enda peas on neid nii palju, et ei piisa enam õigustusest „Ma tegelen teadustööga, sest see on nii huvitav“.  Aeg-ajalt viskad nalja, et selleks, et olla naisteadlane (eriti veel naisteadlane, kes tahab vahepeal lapsi saada), peab lihtsalt leidma rikka mehe. Ja aeg-ajalt, eriti selle Ümmarguse Numbri saabumise eel, on asi naljast kaugel, sest peas vasardab ainult 1 küsimus: „Mis saab siis, kui see kangem kraad  käes on?“. Tööturu seisukohast olen ma spetsiifilise valdkonna üleharitud spetsialist, kelle n-ö turul olemise peale ei tõuse just tööandjate kätemeri, mis minu poole küünitaks. Akadeemilises struktuuris on selle spetsiifilise valdkonna siseselt tihe konkurents ehk vähe töökohti (need vähesedki täidetud) ja palju peatseid kangema kraadi omanikke. Ja siis tekib lõhe. Lõhe seni, n-ö muretu tudengipõlve jooksul, enda jaoks selgeks mõeldud põhimõtete („Ma teen uurimistööd, mis on huvitav, oluline, kasulik.“) ning väljastpoolt mulle püstitatud ootuste (see ei pea olema isegi midagi nii äärmuslikku nagu „Sa pead olema selleks vanuseks midagi saavutanud“, vaid võib olla ka väike ootus, et selleks vanuseks võiks vähemalt palgapäevast palgapäevani ära elada või omada töölepingut, mis ei vaja igal aastal pikendamist, vaid lubab ka veidi kindlustunnet) vahel.

Inimene muidugi on alalhoidlik organism ning kindlustunde vajadusest ma saan aru, ka enda kogemuse põhjal. Stabiilsuse vajadusest, mis vanusega kaasneb, samuti. Seda juba ka puhtalt bioloogilistel põhjustel, sest vananevale süsteemile piisab kohati vähematest ja väiksema intensiivsusega välisärritajatest, et saavutada distressi tekitav olukord. Aga miks peab kaduma see muretus? Okei, mõned mu asjalikud sõbrad nimetavad seda eluks roosade prillidega (nemad on ka need, kes küsivad, millal ma päris tööd tegema hakkan).  Ma lihtsalt ei ole kindel (isegi selle Numbri lähenedes), et ma tahan neist roosadest prillidest loobuda. Eriti kui ma vaatan kõrvalt nende väikekodanlikke elusid, mille keskmeks on korterilaenu tagasimaksmine (ja kõikide oma otsuste tegemine lähtuvalt sellest) või nende abielusid, kust armastus on otsa lõppenud ja edasi koos ollakse ainult viisaastaku plaani järgi soetatud laste või mugavuse pärast. Mäletate ju küll Rent-boy`d? “Choose life. Choose a job. Choose a career. Choose a family. Choose a fucking big television, Choose washing machines, cars, compact disc players, and electrical tin can openers. Choose good health, low cholesterol and dental insurance. Choose fixed-interest mortgage repayments. Choose a starter home. Choose your friends. Choose leisure wear and matching luggage. Choose a three piece suite on hire purchase in a range of fucking fabrics. Choose DIY and wondering who the fuck you are on a Sunday morning. Choose sitting on that couch watching mind-numbing spirit-crushing game shows, stuffing fucking junk food into your mouth. Choose rotting away at the end of it all, pissing your last in a miserable home, nothing more than an embarrassment to the selfish, fucked-up brats you have spawned to replace yourself. Choose your future. Choose life.”

Samas, eks nemad, mu asjalikud täiskasvanud sõbrad, vaatavad minu elu ning mõtlevad, milline kasutu element ma olen. Juba nii vana, aga tasuvat tööd pole, oma kodu pole (kodulaenu ju ei tahtnud võtta, hea idikas), lapsi pole, isegi autojuhilube ei ole:), tiksub seal Tartus oma ebamäärast eriala õppida ja mingit kaugemas tulevikus olulist uurimistööd teha. Ja nii me saame kokku ja aasime üksteist ning koju minnes mõtlevad tõenäoliselt mõlemad osapooled, et huuuh, kui hea, et ma oma elu just nii olen elanud nagu ma olen.

Ma istun järjekordse linnasuve ennelõunal kohvitopsiga sõbranna diivaninurgas, kirjutan oma kaugemas tulevikus olulise väitekirja jaoks järgmist käsikirja ja mõtlen, et isegi kui see lähenev Ümmargune Number end aeg-ajalt meelde tuletab, tuleb tõdeda, et kuigi väline surve ja ootused nii ühiskonna kui lähedaste üksikindiviidide poolt on olemas, ei tekita see minus siiski erilist ärevust. Ma olen alati arvanud (või siis jälle see roosade prillide kandja minus), et 30 on päris äge vanus! Ja sportauto võiksin ma endale soetada mitte mingi sõnumi saatmiseks, vaid kiirete kilomeetrite mõõtmiseks suvistel maanteedel. Lihtsalt see väike „aga“, et mul pole ju lube 🙂


 

41 Comments


  1. Ma saan paari nädala pärast 30:30 ja mind jätkuvalt kummastab see vanuse teema. Eelkõige sellepärast, et mu minapilt on jäänud kinni kuskile sinna kümne aasta tagusesse aega, seega ma absoluutselt ei suuda kokku viia seda kasvavat (viimased paar aastat küll paigalseisvat) vanusenumbrit ja ettekujutust reaalsest minust. Jah, juustes on veidi halli (aga esimene hall juus tuligi ju ülikooliajal), jah, mul on oma kodu (ja -laen, veel umbes 9 aastat), aga ikkagi – ma ju olen jätkuvalt see veidi veider läbikukkunud nohik (iseloomult nohik, tulemustelt üsna suvaline), kes kümme aastat tagasi – ilmselt arengupeetusega või miskit.

    Aga need küll väga sõbrad sõbrad ei tundu, kes eluviisi valikut ette heidavad, eriti kui inimene ise sealjuures rõõmus on. Igasuguseid peab ju olema, edumeelseid, teadusmeelseid ja muid – peamine, et laps ei nuta. 🙂

    Ahjaa, 30 ongi päris äge vanus, ma tean, ma juba mõni aeg seda pidanud. Ja mulle tundub, et 35, 40, 50 on ka päris ägedad vanused. Helen Mirrenit või Käbi Lareteid vaadates tunduvad ka suuremad numbrid ägedad. 🙂

    Vasta

  2. Olen eelkommenteerijaga üsna nõus. Tean, et Number läheneb kohuvata kiirusega (paar aastat veel) aga oma minapildis olen jätkuvalt 19 (ja kui ootamatult vanust küsida võin kogemata selle vanuse öelda ka :P).
    Vahel kui enesehaletsushetkel hakata mõtlema eakaaslaste ja enda saavutustele siis läheb tekib vahel kerge paanika ja mõttetuse tunne. Vanadel klassikaaslastel on vähemalt 1 laps peres, kodulaenud, väisreisid ja peretraditsioonid. Minul on elu üürikas ja kassike, töökoht mida jumaldan aga ka palk millega vaevu toime tulen ja selja taga pikk püsisuhe, mis lõppes minule ootamatult ja äkki.
    30 on ka minu jaoks alati olnud selline “täiskasvanu” vanus aga õnneks oma loomupärases optimismis suudan endale selgeks teha, et veel ei ole vaja puppi-kluppi esimest ettejuhtuvat jorssi ära lohistama, paaniliselt peret looma ja muid “suurte inimeste asju” tegema.
    Hetkel piisab teadmisest, et üksi olles olen õppinid olema parem ja tasakaalukam inimene ning usun, et iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Üksi rannas ja parkides jalutamine võib välja näha vaidi pentsik aga on ka päris hea.

    Vasta

  3. Hea veel, kui seda mängutööd tehakse laboris 🙂 Laboriandmed – see tundub paljudele kuidagi rohkem päris, kui keegi uurib kirjandust või mingit sotsiaalset nähtust, millest, nagu suurem osa mu tutvusringkonnast paistab arvavat (kuigi jätavad viisakusest ütlemata), maailmale nagunii mingit tolku pole. Puha rahva raha raiskamine.

    Nüüd, 31sena, selle tee valinuna, saan oluliselt paremini aru, miks vanemad ja kogenumad kippusid hoiatama, et mõtle hästi järgi, enne kui teaduse valid. Keegi ei viidanud otseselt sellele, et see on samm argielulise mõistmise ja aktsepteerimise perifeeriasse, kuid seda see kõige rohkem on. Kui just ei kapseldu rangelt akadeemilistesse ringkondadesse. Iseenda puhul olen märganud, et mida aeg edasi, seda enam peegeldan oma akadeemilise elu valikuid tutvusringkonnale huumori ja eneseirooniaga – lihtsam, kui elu liiga tõsiselt võtta, sest kõrgelt kukkumise oht ei vähene aastatega.

    Vasta

  4. Milleks üldse kedagi hukka möista? Vöi pigem, miks nood pere ja laenuga “eeskujulikud” kodanikud (uups, mina ka) teistmoodi elu seadnuid kodanikke kriitiliselt vaatavad otsides mörasid ja narmendavaid ääri? äkki selleks, et iseenda valikuid valideerida. Et päeva löpus, enne tulukese kustutamist rahulikult hingata, teades, et otsused OLID öiged ja midagi EI OLE vaja kahetseda. (sest need närivad kollid hiilivad ikkagi ligi, mönel harvem, mönel sagedamini) Ja mis öigusega Sina, vaba laps, teistmoodi teed? Mis öigusega Sina teistmoodi julged?

    Mina olen “pateetiline” Maslow püramiidi eksemplar. Köigepealt elus püsimise vajadused, siis turvatunne, siis kuuluvus ja siis alles öilsamad ideaalid. Ja mul on tunne, et minu teine pool sobib ka kenasti sinna püramiidi. Me vöime hommikust hilisöhtuni ninad raamatus nohistada, tööd rabada, selle sama töö jaoks uusi ideid muneda ja aina uuesti unistada ja unistada TEADES, et tagala toimib. Ja sellepärast ei hakka ma üldse ohkama “oh, kuidas enne peret ja lapsi oli aega ja mis ma siis köik ära oleks teinud…” Ei, ma tean ju väga hästi, et midagi erilist ei teinud, lohisesin ülikoolist läbi ise önnetult kaugusesse vaadates ja Seda öiget oodates.
    Ma olen lihtsalt niiviisi tehtud, et enne kui toda teist poolt ei olnud, enne kui oma pesa polnud siis logisesin ja olin natuke katki.
    Nüüd on muidugi köike ja palju, mönikord natuke liiga palju (ptüi, ptüi, ptüi), nii et hingamisruumi jääb kohati napiks. Aga ma tean ka seda, et bioloogilise viljakusega tuli ka vaimne viljakus ja maharahunemine. Mul kukkusid zhetoonid just siis öigetesse aukudesse.

    Aga mönikord, siis kui seda ruumi väheks jääb, siis ma ikka kiikan neid roosades prillides tegelasi ja olen korraks rahutu…

    Vasta

  5. Issand kui tore postitus/postitaja, ka minu üks lemmikblogijaid! Eriti heameel on lugeda, et ka Barsiku käpad jätkuvalt hästi käivad.
    Sedasi võiks täpselt kirjutada see teine mina, kes oleks oma keskkoolikallimast rapsti lahku läinud ja kelle teadusetegemise ideaalid ei oleks ajaloo osakonnas soo- ja muudesse identiteediküsimustesse ära hajunud. Aga nüüd istun Soomes rongis, olles esimesel kolmepäevasel koos elukaaslasega-puhkusel, eemal oma kohe kolmeseks saavast suurepärasest jõnglasest (oh, pekki, ma ju ei pidanud reisil lapsest üldse mõtlema!), hakkan varsti naasma oma erialasele, kuid vähemotiveerivale tööle, muretsen kognitiivse languse pärast ja lähen profülaktika mõttes kutsekasse hoopismiskitmuudjakasutut õppima. Ja täna on tunne, et kõik valikud oleksid olnud ühtviisi ägedad, mõned rongid on läinud, aga teised tulevad. In-your-face, kolmköend!

    Vasta

  6. Mina sain just 33. Mul on töö, mis mulle meeldib. Mul on oma kodu (jah, pangalaenuga). Mul on armas mees ja veel armsam kass. Mul on tore perekond.
    Aga ikka on aegajalt selline tunne, et “ma pole piisavalt saavutanud”, “ma ei ole piisavalt ilus-tark-rikas”, jne. Keegi ei survesta, selle peale tekiks ainult trots ja siis oleks pohhui. Aga kuskilt maidea… lapsepõlvest-kooliajast ilmub välja see väike parasiit, mis tekitab tunde, et kõik teised on ilusamad-paremad-tublimad. Ja siis tekib masendus – et miks ma ei taha/ei viitsi/ei oska midagi ette võtta selleks, et olekski tublim-targem jne. Ja see masendus tuleb just sellest, et ma ei tee sel teemal midagi – ma ei tea, kas ma peaksin minema ülikooli tagasi sellepärast, et saaksin öelda, et jah, mul on diplom? Ja kas ma olen sellepärast rumalam ja tuhmim inimene, et mul seda ei ole? Kas mul peaks olema praeguseks hetkeks 3 last ja maja ja peres kaks autot? Kas ma peaksin laskma end loksutada, et laste-maja-autode puudumine on mu endiste klassikaaslaste hulgas näitajaks, et ma olen luuser? Hea, et kogu see press ainult mu enda peas on ja ma ei pea perekonna või kellegagi sel teemal närve kulutama.
    Aga see on olemas ja ära ei lähe. Ja siis tahaks vahel olla keegi, kes teab mingist asjast nii palju, et kõigil jääb suu lukku. Vähemalt minul jääb – kui keegi ütleb, et ta teeb teadust, siis jään ma aupaklikult vait. Sest see inimene on oma elus saavutanud midagi, milleni ma kunagi ei küüni – mu totaalne respekt neile.

    Vasta

  7. Esiteks – suurepàrane ja minu arvates vàga kùpselt kirjutatud postitus. Parim kùlalispostitus siiani. Lugesin kòike samal ajal mòeldes, mida kommentaari kirjutada, aga ei tulnudki muid sònu suhu kui et “vaimustav!” Kòik need mòtted resoneeruvad minus, ometi ei oska ma kuidagi seda resonantsi sònades (ega tegudes) vàljendada. Tahaks, aga ei suuda, vàhemalt mitte veel.

    Teiseks meeldis mulle vàga ka Màemamma kommentaar. Andis kuidagi julgust ja mòistmist, et mitte kòigil ei kuku zhetoonid samal ajal ja samal viisi òigetesse aukudesse. Nt ma olen oma eluga ùldises plaanis rahul, mul on suurepàrased vanemad ja vanavanemad, ma òppisin ùlikoolis seda, mida tahtsin [olgugi, et pàrast baka lòppu ilmus mu ette suur kùsimàrk – no mida ma NùùD siis selle humanitaarkraadiga peale hakkan? Mis tòò? Kus? Kes mind tahaks? (otse edasi òppida ma ka ei tahtnud, sest polnud mitte midagi valida, mis mulle oleks meeldinud)], elan koos ààretult hea ja armastuvààrse mehega, kuid ometi tunnen, et silme ees tarendab ùks sasipundar, mille lahtiharutamist ma ei oska kuskilt alustada. Aga loodan, et just nagu Màemammalgi loksuvad ka minul asjad paika. Kasvòi pàrast laste saamist.

    Ei tasuks iiiialgi unustada, et inimesed on erinevad. Erinevate zhetoonidega ja erinevate kasiinodega. Màngus on erinevad panused ja kedagi nende eelnimetatud asjade pàrast hukka mòista vòi kritiseerida oleks lihtsalt rumal. Numbrist, eluasemelaenust ja laste arvust sòltumata.

    Vasta

  8. lisaks – ka Glacieri kommentaariga olen vàga nòus. Mul endal vàga sarnane sisemine press. Kahjuks kuuleb sarnast pressi ka mònelt mu perekonnaliikmelt…
    Kuigi olgu ka òeldud, et 30+ pead-olema-kòike-saavutanud on Eesti ja ehk ka mòne teisei pòhjamaa asi. Lòuna-Euroopas alles umbes 30selt abiellutakse ja pole harv, et esimesed lapsed sùnnivad perekonda siis, kui ema ja/vòi isa juba 35+ aastased on.

    Vasta

  9. Ma nõustun kah Glacieriga ses mõttes, et jah, mul võib olla veidi suurem palk ja (laenu)kodu ja elukaaslane, aga aukartust tekitab kuitahes-alamakstud teadusetegemine sellegipoolest. 🙂 Isegi praegu, kui ma oma teist teadusmagistrit teen, sest noh, magistrikraad (või paar) pole veel ju tegelt mingi teadus, vähemasti siis, kui mina seda teen… 🙂

    Ma arvan, et enesehaletsus käib kohati peal ka peaaegu kõigil väliselt kõigekõige edukamatel, sest alati on ju midagi, mida veel võiks saavutada – piirid nihkuvad alati eest ära. See on nagu see raha-asi – kui tekibki mingil hetkel suurem sissetulek, siis üsna lühikese ajaga tekivad uued vajadused, harjumused, soovid, ja ongi see suur sissetulek samuti kenasti ärakulutatud.

    Vasta

  10. Minul on kolmega algavaid aastaid jäänud veel vaid üks. Oma lapsed sain omavanuste kohta kaugelt liiga vara – kahekümneselt. Ja olin siis mõnuga viis aastat kodus. Aga lapsed kasvasid ja hing tahtis midagi enamat. Sai uuesti käsile võetud vahepeal unarusse jäänud õpingud – nüüd on mul haridus ja töö, mis ei too küll palju sisse kuid on huvitav, arenev ja maailmale kasulik. Lapsed on suured, ma olen vaba ja piisavalt noor et sellest rõõmu tunda. Elus on mitmesuguseid valikuid ja teid ja vahel tehakse mõned valikud meie eest – meie hooleks jääb neist oma rõõm üles leida.

    Vasta

  11. Lugesin Nelladella mõtteid suure huviga, samuti kommentaare, ning tunnen rõõmu, et kuskil leidub veel sarnaseid tegelasi: passi järgi ligi 30 aastat vanad, kuid hingelt ja tegudelt veel 20midaginatukene (kuigi suurema vastutuse- ja kohustetundega). Sest ma ise ju samasugune. Olen sinna 30-le lähemal kui kunagi varem ning võiks ju juba seda, teist ja kolmandat saavutanud ja teinud olla, kuid elan ikka üürikates, käin õhtuti tantsu vihtumas ja perekonnaseisuks õnnelikult vallaline.

    Mõtleisn ka sellele, et mis siis, kui kuskil seal ülikooli alguses, kui palju erinevaid ja uusi meestuttavaid tekkis, oleks mõne rohkemat soovinud noormehega paari läinud ja nüüd last või paari kasvataks. Kas ma oleks õnnelik, kui ma oleks leppinud esimse ettejuhtuvaga või valinud kelelgi, sest teistel on ka? Jätnud tööle mineku kuhugi veel kaugemale tulevikku, mitte ehku peale sattunud sinna, kus töötan? Millegipärast ei suutnud ma sellist õnnelikku ja reaalset pilti silme ette manada.

    Nii et igal ühel oma tee ja omad valikud ja õnned ja õiged ajad. Ja inimesed.

    Vasta

  12. oh, vabandan, et nii palju nùùd kommenteerin, aga minu vanaisa ùtles alati, et isegi kui oled juba 80nene, on hing sees veel poisikese oma. Et keha on see, mis vananeb, aga ise tunneb end veel 18-aastasena 🙂 Tòsi ju!

    Vasta

  13. Miks vastanduda? Ikka inimesest endast sõltub tema muretus, mitte tema eluvalikutest (viitan kirjutises püstitatud küsimusele, et kuhu on kadunud muretus).

    Mu üks parimaid sõbrannasid (ja vaid aasta üle kolmekümne) on abielus, kahe lapse ema ja kolmandat ootab. Auto liising, kodu ja kõik muu, mis kuulub selle kirjutises natuke halvustatud väikekodanliku elu juurde. Samas on just tema see, kellelt mina olen õppinud muretust – suhtuda asjadesse, et neid ei pea planeerima ja kõik laabub. Võtta asju kergelt. Ometigi olen mina see mitu aastat üle kolmekümnene seikleja, kes endiselt veel ei tea, kus ta järgmine aasta samal ajal on ja mida teha plaanib. Mine võta kinni, mis värk siis tegelikult on. Vastandumise asemel võib vahest ka kulisside taha piiluda. Planeerimine ja oma tagala kindlustamine ei tee seiklejast ontlikku väikekondanlast ja vastupidi.

    Vasta

  14. Ei noh, see enda nooremana tundmine ja nooremana käitumine on selles kidultide kultuuris lihtsalt võimalik. Jah, osad ühiskonnaliikmed vaatavad veidi viltu, aga suguvõsa ei aja põllule/mehele/sõjaväkke/etc. Ehk siis – ole nii noor/töötu/madalapalgalise tööga/lastetu/pohuist kui tahad. Meil on vabadus valida, tähistame siis seda, eksole.

    Ja mida CV ütles.

    Vasta

  15. Hea postitus. Võiks olla rangelt soovituslik kõigile tüdrukutele, kes kaaluvad (nais)teadlase karjääri. Ma muidugi seda pomisen, et tegelikult valivad akadeemilise “karjääri” (sest päris tippu nii ei jõuta) vahel ka need, kelle jaoks see on lihtsalt mugav ja suht riskivaba elulaad.
    Aga väikekodanlikkuse asjus….ma hakkasin mõtlema – võibolla need on minu roosad prillid – kas tõesti on Nii palju siis noori ja nooremas keskeas inimesi, kelle elu määrab kodulaen? Ma ise mõtleks pigem vastupidi. Et kodulaenu võtta nii suures summas, et see EI sega olulisi asju. Elustiili? Elurõõmu? (Jah, mul on kodulaen, aga see on väga ammusest ajast ja varsti olematu)
    Ise mõtleks, et tegelikult on mingist hetkest olulised otsused ja nende planeerimine pigem teiste inimestega arvestamisega seotud. Kui olla noor ja vallaline, samas mitte enam rahaliselt vanematest sõltuv, siis ei pea sellele nii mõtlema, aga edaspidi……Lapsega on see seotud alati ja muidugimõista. Abikaasaga – et keegi ei sõidaks kellegi soovidest ja elust üle. Aga mida rohkem aeg edasi, seda enam ka – taas – vanematega. Kelle puhul ei suuda mingi hetkeni mõeldagi, et mismõttes nad on vanad, aga kes väga ootamatult võivad vajada abi ja hoolt.

    Vasta

  16. No mina olen mingi veider segu planeerijast-kontrollifriigist pisiasjades (rahad, millal kuhu minna, jne) ja natuke suuremates asjades (ei-veel-ei-ole-õige-aeg-last-saada-type of thing) ühelt poolt ja teiselt poolt siis see, et mul ei ole õrna aimu ka, mida ma suureks saades teha tahan või mis huvitav oleks – ja mind piinab see, et ma seda ei tea, aga ega ma ei suuda midagi välja ka mõelda. Kokkuvõttes suht veider. Sellest ka mu sügav lugupidamine inimeste vastu, kes teavad täpselt, mida nad tahavad ja teevad kõik selleks, et see saavutada – olgu selleks siis teaduskraad, oma maja, kolm last või lihtsalt mõni pisiasi – ja siis on rahul saavutatuga ning sammuvad järgmiste eesmärkide poole.

    Vasta

  17. Mäemamma: “Aga ma tean ka seda, et bioloogilise viljakusega tuli ka vaimne viljakus ja maharahunemine. Mul kukkusid zhetoonid just siis öigetesse aukudesse.”

    Voh! Ma tundsin sama.
    Nüüd 30selt olen liisinguga (saab läbi kohe õnneks :D), laenuga ja 3 lapsega, kõrgelt haritud, äkki õpin veelgi, kes teab. No ja mis siis.
    Aga ma olen muretu, sest läheb ikka nii nagu minema peab. Kui ma midgai üldse siin elus olen õppinud, siis seda, et pole mõtet liialt muretseda, see ei aita ei edasi ei tagasi. Ela iga päev nii hästi kui suudad!

    Vasta

  18. Ma sain just 48, lapsed on täiskasvanud, töökoht ja oma kodu on olemas ja ise olen TÜ magistrant. Ja mul pole õrna aimugi, kelleks ma suureks saades saada tahan! Kusjuures see siin ei ole üldsegi nali, mõtlen täiesti tõsiselt 🙂

    Vasta

  19. Mina tahtsin vahele öelda, et dakiblogi lugeja on raudselt kõige ägedam!

    Evu: “olen 30le lähemal kui kunagi varem”:D See ajas naerma, homme oled ju VEEL LÄHEMAL!!!

    Ma ilmselt kunagi kirjutan oma Numbri mõtetest pikemalt… Aga see on küll tõsi, et sisemuses oled ikka nagu 18. Või pigem minu puhul 21. See on nii kummaline, et aastad lähevad ja ise oled enda sees ikka samasugune. Justkui. Tegelikult muidugi ei ole, aga enda muutumisi on raskem tajuda.

    Vasta

  20. Ma ka märkasin Evu kommentaari ja mõtlesin: aga äkki ta sai täna 30? Siis on ta täna 30le lähemal kui kunagi varem :). Homme juba kaugemal.
    Mul tuli ja läks see 30 nii kiirelt, sain 29aastaselt suure elumuutuse (laps, välismaale kolimine). Huvitav, kuidas 40 tuleb. Ja kindlasti soovitan lugeda Erica Jongi “Hirm 50nfa eluaasta ees” raamatut mis iganes earühmal, see tegelikult räägib igasugu muudest asjadest ka ja talle omasel sümpaatselt häbitul moel.

    Vasta

  21. Aitäh soovitamast, Epp! Tundub, et mul on aeg seda Erica Jongi raamatut lugeda, parem varem kui hiljem 🙂 Huvitav, kas seda veel müügil on kusagil? Vaatasin, et see vist juba 1996 välja antud.

    Vasta

    1. Maire, proovi raamatukoi.ee, seal vahepeal näkkab vanade raamatutega.

      CV, jutt jumala õige! Aga kuskilt on ju ometi tulnud see “täiskasvanu” jutt? Et täiskasvanu on see ja teine? Võibolla on see meie kollektiivsesse alateadvusse juurdunud väärarusaam ajast, kui me ise olime väikesed ja täiskasvanud tundusid midagi müstilist?

      Vasta

  22. Lihtsalt repliigina.

    Aga kus on määratud, et kuidas see 30-aastane end tundma peab? Ja üldse, äkki see, mida teie arvate, et tunnete end 18-aastastena, ongi täpselt see, mis tunne on olla 30?

    Vasta

  23. Ma mõtlesin ka, et vaataks raamatukoisse või mujale, neljapäeval sobran, siis on aega.
    Aga vanusest ja juurdunud arusaamadest – mina sain lapsed liiga vara ja ülikooli läksin liiga hilja. Kõrgharidust nõudva töökoha sain aastaid tagasi ilma kõrghariduseta ja mehe kaotasin omal ajal oma parimale õpilasele:) Mis ma tahan sellega öelda, on see, et hakakem parem müüdimurdjateks! Milleks käia kellegi poolt ette antud täiskasvanud inimese sündsusest nõretavat rada kui on võimalik käia täitsa omamoodi ja ise uusi radu luues. Kui Pipi Pikksukk võis magada jalad padja peal ja on ikkagi maailmas ülipopulaarne, miks siis meie ei või kõike hoopis risti vastupidi teha? Mina juba tegin, tehke teie ka! 🙂 Ja ärge üldse lootkegi, et kunagi end piisavalt täiskasvanud või vanana tunnete, seda ei juhtu mitte kunagi!

    Vasta

  24. Pipi ei käinud koolis ka, nii et ma nüüd ei tea, kas teda lausa müüdimurdmises eeskujuks ikka peaks tooma 😛
    Ja paljalt müüdimurdmise eesmärgil midagi teha…hoolimata sellest, kas see endale tundub õige ja hea pole vast ka kõige arukam.

    Vasta

  25. Huvitav on see, et ma elasin selle hirmu Numbri ees üle enne oma 27ndat sünnipäeva. Siis tabas mind kuidagi mõte, et issand-ma-olen-nii-vana-ja-kole-ja-üldse. See deprekas üle elatud – kolmekümnes tuli juba täitsa okeilt ja 33 ka päris lahedalt.
    Ja 10 punkti Mairele – lõpuks kunagi oma elule tagasi vaadates otsustad ju ise, kas see oli elamist väärt või mitte. Ja mulle tundub, et siinsete kommenteerijate puhul võib vist siis öelda, et “igav juba ei hakanud…”:)

    Vasta

  26. Jah, iga päevaga olen ma 30. eluaastale järjest lähemal. Samas tundub see veel nii kaugel. Õnneks sain umbes 25-aastaselt aru, et vanus on peamiselt number. Näiteks 24 tundus mull kohutavalt alju vanem kui 26. Ja umbes nii oligi. Nüüd ma lausa pean arvutama, kui vana olen, sest ma ei mõtle oma vanusele pidevalt. Olen parimais aastais ja kaalukategoorias kah 😛

    Huvitav jah, miks just vanusega seoses pannakse mingeid verstaposte maha? Küllap meie bioloogia, ja selle vastu ju ei saa, määrab selle. Ja no seadused ka natukene (nt koolikohustus, pensionile minek). Või mis?

    Vasta

  27. tervitusi naaberülikoolist, Nele 🙂 Ülimalt nauditav postitus. Tahtsin ainult paari mõtet, mis lugedes tekkisid, jagada..

    – et akadeemilise karjääri valimise juures, vähemalt minul, oli huvitavuse ja “see-polegi-nagu-töö-ma-teeks-seda-niisama-ka” tunde kõrval oluline argument sõltumatus. Ülikoolis töötamine on meie ühiskonnas maksimaalsele sõltumatusele (mõtlemises, tegutsemises jne) kõige lähemal. Metsavaht oleks võib-olla veel sõltumatum, aga võib-olla ka mitte. Ja kas sõltumatus pole mitte asi, mida ülikoolidesse peitunud tundlik-eskapistid ühe eesmärgina otsivad..?
    – poolikud asjad on huvitavad. teadus võimaldab tegelda elu lõpuni poolikute, mittevalmis asjadega, olla mitte kunagi valmis ja mitte kunagi teada kõike. Sellepärast ongi suurem osa teadlasi, keda tean, iginoored – vaata nende silmi! Olles elu lõpuni rutiinivaba oma valdkonna õpipoiss (kuna kõik areneb ja muutub kogu aeg), jääb aeg seisma. Igavese nooruse eliksiir on tulumaksuvaba palgalisa-boonus meie ülikoolidelt, tsss.
    – akadeemiline karjäär ongi aeglane. Umbes nagu sõjaväes. “Meisterlikkuse” saavutamine mingis teadusest võib-olla vähem hargnevate teede moodi valdkonnas (äri, administeerimine vmt vahetult praktilise eluga seotud tegevused) võtabki vähem aega. Ja muutub rutem tuttavaks. Tuttav on ju igav, vahel. Me küpseme kauem, aga ehk on ka tulemus magusam ja kauakestvam.
    – eluviise on erinevaid. Mind ümbritsevad sageli veel suuremad päevavargad kui mina 🙂 Nemad kinnitavad mu moraali. Ma hiljuti sõnastasin, jälgides üht karmi-tööga-enesepiinamise-üle salamisi-uhkuse-tundjat, et tegelikult mõõdetakse elu edukust päikeselaigus peesitatud hetkede arvuga. Mitte keegi ei ütle sulle surivoodil “aitäh, et end surnuks töötasid!” Meil, noorel sõltumatul akadeemilisel staffil on võimalus ühendada huvitav, vajalik ja peesitamine. Unikaalne.
    – ja korterilaenu ei märkagi, kui buumi ajal pisut kinnisvaraga spekuleerimisega tegelda 😉

    Vasta

  28. Ma mõtleks sõltumatuse kohta, et – akadeemilises sfääris tõeline sõltumatus saavutatakse ilmselt siiski alles professori staatusega. Kui olla teaduri või laborandi vms ametis ja iga aasta hinge kinni pidades oodata, kui suurt palka (ja kas üldse) sihtteema või grant võimaldab sulle maksta, siis see sõltumatus on nagu ta on. Ja võib juhtuda sedagi, et kellelgi teisel on natuke rohkem finantse sulle raha maksta – siis tuleb tegeleda selle teise teemaga sõltimata sellest, kas ise seda just fännad,
    Mu meelest on akad.eluviisi üks põhiline eripära ja rõõm siiski see, et no tõesti EI pea kellast kellani kuskil istuma. Kui vaja, siis istud või seisad, aga mitte muidu. Ja see On suur erinevus. Kuna siinkirjutaja vanemad mõlemad mainit sfääridega seotud, siis minu jaoks on just selline nö graafik normaalne ja mitte teistsugune.Teistsugune on kogu elu tundunud imelik. Ma tegelikult mõtlen, et mitmed noorteadlase elu maitsta saanud inimesed on sellega üksjagu ära rikutud ega sobi paljudeks 9-17 ametiteks enam kuigi hästi. Aga jah, õnneks on tänapäeval nii sõltumatust kui vaba graafikuga ameteid juba üksjagu.

    Vasta

  29. Mul on akadeemilise karjääriga väga põgus kokkupuude, ütleme, ühe aasta pikkune, kui mind magistrandipõlves ka osakonda poole kohaga tööle kutsuti… Ja mul jäi mulje, et sealmaailmas küll sõltumatut elu pole. Nt konkreetse reisi rahastamine sõltub läbisaamisest otsustajaga, selleks pead mingeid justkui-vabatahtlikke tööotsi võtma ja mis veel eriti oluline, pead tunnetama jõujooni, kes kellega läbi saab ja kuhu sina kuulud ning et sa x-i ees y-t ei kiidaks jne.
    Teine mu selleteemaliste eelarvamuste allikas on Aili Paju romaan “Merkuuri tütar”, mis on teadlaste intriige täis. Kuuldavasti on samal teemal ta mälestused “Minu ülikool”.

    Nii et ma küsiks ka, mis mõttes on teadlase töö sõltumatu.

    Vasta

  30. Epp, intriige on igas sfääris – need käivad mööda inimesi, nagu haigused. Pole need akadeemilises maailmas sugugi hullemad kui mujal 🙂
    Aga sõltumatus võib tähendada näiteks seda, kui sa saad uurida asja, mis sulle huvi pakub ja sulle selle eest makstakse. Tegeleda asjaga, mis sulle meeldib ja siis, kui meeldib (mitte tingimata 9-17). Mõelda ja lugeda ja uurida ja noh…võõramaa keeles kirjutada on vaja ka vist 😛
    Mis reisimistesse puutub, siis – Nele oskab ilmselt lisada, aga – praegu on doktorantidel ja teaduritel võimalik ikka väga mitmest kohast raha saada konverentsideks ja enesetäiendusteks, kui vähegi tegija oled ja küsida viitsid. SA Archimedes ja doktorikoolid jne.

    Vasta

  31. Kui hästi järele mõelda siis oli minu kõige suurem vanusepaanika enne mu 25. sünnipäeva. Olin siis küll pikas püsisuhtes, kõrgharitud ja tegin meelepärast tööd aga kui end teistega võrdlema hakkasin siis tundus saavutatu nii vähene. Minu vanaisa nimelt sai kokku oma esimese naisega, nad said poja, vanaisa läks sõjaväkke ja tuli sealt tagasi, läks naisest lahku, kohtus oma teise naisega, vanaisa sai oma teise poja ja mõni nädal hiljem sai ta 25. Sellised lood panevad end meeleheitlikel hetkedel tühisena tundma.
    Õnneks nüüd 27-sena ja üksi elades ma nii lihtsalt närvi ei lähe, mõtlen hoopis mis eriala võiks veel õppida ja unistan teada saada, kelleks ma hakkan kui suureks saan 🙂

    Vasta

  32. Aili Pajut olen lugenud. Ma ei tahaks seda siinkohal kommenteerida 🙂 Ma ei tea, mida kirjeldab raamat “Minu ülikool”, ilmselt on seal ka reaalsust. Aga filter, läbi mille reaalsus paistab, on ehk pisut ebatavaline.

    Sõltumatuse all pidasin silmas seda, et erinevalt ärist või avalikust sfäärist ei pea ülikoolis töötaja müüma mutreid, kilekotte või kokakoolat, millesse ta ei usu. Või kaitsma kantsleri seisukohti, mida ta ei jaga. Jne. Jah, kui olla mitte kunagi olnud äris, siis seda erinevust on raskem tajuda. Kui teadlane on sattunud uurima asja, mis teda ei huvita ja pakub vaid “sooja kohta”, siis on see teine probleem. Siis on tal tõesti võib-olla vale valik tehtud ja sõltumatuse tunnet ei ole. Erialase reisimisega küll täna, Epp, selliseid probleeme ei tohiks olla, Su kirjeldatu on päris hämmastav. Aga osakondi ja aegu on erinevaid. Ja intriigid – jällegi, kellel on, kellel pole. Normaalses töökeskonnas ei ole 🙂 Aga võib-olla olen just mina ideaal-mikromaailma sattunud. Kahju, kui see nii on 🙂

    Vasta

  33. Oh see vanuse teema ja see ma pean saavutama 😀 Käib ka minul paanika läbi. Olen 23 saan sügisel 24. Mul on kaks last 3 aastane ja 1 aastane. Ja ma ikka ei tea MIDA ma teha tahan. Tähendab ma tean ja vast kunagi ka hakkan seda tegema. aga ega sellega ära ei ela. see rohkem selline hobi ja armastus koos . Aga need inimesed kelle töö on ka nende hobi pidid ka ühed õnnelikud inimesed olema. 🙂 seega ehk siis ka mina saan kunagi selleks õnnelikuks kelle töö on ta hobi ja vastupidi.

    ja oh see surve on peal. jätsin ju kutseka pooleli ja nu sellega sain ju selle sildi külge et eh jäängi elulõpuni lolliks ja põhiharidusega. Aga mina olles unistaja tean et ma tegin õige valiku kui jätsin kutseka pooleli kuna, ma ei käinud tavakoolis ja kutsekas oli raske kuna kui ikka aru ei saa mõnest ainest ja mida tavakoolis on õpetatud, siis krt mida ma tegema oleks pidanud?

    ja nu siis läksin tööle ja siis tulid lapsed. ja nüüd pean jälle mõtlema et mida ma teha tahan. ja ma olen rahul et mul on lapsed ja küll mu karjääri ka teen loodevasti 🙂

    Vasta

  34. Hello it’s me, I am also visiting this site
    daily, this site is in fact fastidious and the viewers are genuinely sharing
    pleasant thoughts.

    Vasta

  35. Heya i’m for the first time here. I found this board and
    I in finding It really helpful & it helped me out much.
    I’m hoping to offer something again and aid others such as you aided me.

    Vasta

  36. Amazing! Its genuinely remarkable post, I have got much clear idea on the topic of from this paragraph.

    Vasta

  37. Howdy! Do you use Twitter? I’d like to follow you if that would be ok.
    I’m absolutely enjoying your blog and look forward to new posts.

    Vasta

  38. Wonderful blog you have here but I was wondering if you
    knew of any message boards that cover the same topics discussed here?
    I’d really love to be a part of group where I can get feedback from other knowledgeable individuals that share the same interest.
    If you have any recommendations, please let me
    know. Kudos!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga