NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Naabrinaiselt

Kolmas külalispostitus tuleb Naabrinaiselt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Naabrinaine sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja teise kommentaari, seega saab raamatu Elina. (Meili mulle!)

***

Naabrinaine tegeleb igapäevaselt Daki mõistusel hoidmisega ja oskab alati vastata, kui küsimuse all on ilgused, maailma veidrused või lapsed ja nendega kaasnev.

 

MEESTEST JA NAISTEST, LIHTSALT

Autor: Naabrinaine

Alguses mõtlesin, et jagan seekord eriti kauneid ja sügavakõlalisi ideid meestest, naistest, igavikust ja ilust sellises eriti kerges ja ainult pisut vürtsises argipäevasoustis, aga läks seekord nii, ma alustasin valest otsast. Ma küsisin oma selgemõistusliku eelteismelise käest, mis tema arvab, et mille poolest üldse mehed ja naised erinevad. Et äkki tuleb mingi tore lapselik naljalause, mida ma saan esimeseks võtta ja siis edasi tuleb kogu see minu esimene lause. Aga tema ütles, et mehed ja naised käivad erinevalt riides. Ja ma sain kohe aru, et see naljalauseks ei sobi, see on lihtsalt tõsi.

Tegelikult tahaksin rääkida eriti ägedatest meestest ja naistest.

Minu jaoks on alati olnud umbes kaks kriteeriumi, mille järgi ma naisi hindan – esiteks see, kuidas nad käituvad erialaliselt, ehk siis see, kas neil on oma kirgliku tegutsemise valdkond ja siis see ka, kui kirglikult nad täpselt selles valdkonnas tegutsevad. (Jah, tõe huvides – kuulun nende hulka, kelle jaoks emadus ei ole professionaalse tegutsemise valdkond, vaid lihtsalt osa inimesest ja tema elust. Seega, pean silmas “päris” tööd.) Ja teiseks – kui võimalik – hindan ma naisi selle järgi, kuidas nad ise ennast hindavad.

Meeste puhul ei ole see teine kriteerium määrava tähtsusega, nende puhul ütleb palju rohkem see, kuidas naised neid hindavad ning eriti see, millised naised neid hindavad. On ju tüüpiline, et neid mehi, kes ennast ise väga tuusaks peavad, selliseid ilgelt lolle ja muidu ka jõrm-tüüpi mehi, saadab tavaliselt üks ja ainult üks inetu beib ja heal juhul tema sõbranna, kuid peaaegu mitte kunagi ei tiirle tema ümber sõbrannad kooliajast ja lasteaiast, noored naissugulased, vanad trennikaaslased ja muidu tänavatuttavad. Samas on ootamatult madala profiiliga meestel tihti ümber tihe naistekari.

Elektriraudtee rongides näiteks, liigub üks kontrolör. Ta teeb jah, peaaegu sama sitta ja perspektiivitut tööd, nagu need ilged rohelised Angerja ja Volta peatuste vahelisel haljasalal, aga ta on otsustanud olla seejuures hinnatud. Tal on Elektriraudtee vormipintsaku krae üles keeratud ja tal on ees matriksi-päikeseprillid, täispeegelduva klaasiga, kuid ikka on näha, et ta kogu aeg vaatab kaugusesse. Aga – ta kuulub siiski kindlast nö madalaprofiiliste meeste hulka, ta ei ole kindlasti tühikargjõrm. Kui ta meie hommikusse rongi kunagi esimest korda sisse astus (nagu ikka teadlikult astus – pani vaguni klaasukse kinni, seisatas, kogus jäägitu tähelepanu, ja alles siis nentis erilise enesekindlusega: “Sõidupiletid palun”) õhkas isegi tollal veel lasteaiaealine, kell 5.20 äratatud ja läbi tuisu 1120 meetrit rongini tiritud DM: “Vaata, James Bond tuli!”

Ja seda meest hindas ülikõrgelt iga naine kõigis neljas vagunis: Paldiskist Laagrisse sõitvad halvasti blondeeritud laonaised, sissekootud sädelusega polokampsunites Klooga ja Keila noored emad, pika seelikuga ökorongipreilid, Saue Gümnaasiumi teismelised – kõik. Ja mina muidugi ka. Ma olen selle mehega vast elus kokku neli lauset vahetanud (nii palju lauseid on loomulikult kantud üldisest elevusest, mis temaga koos rongi saabus), aga ma sain teda hinnata mõlema kriteeriumi järgi tuusaks meheks. Lisaks üldisele melule oli tal parim töö maailmas, ta on tõenäoliselt kõige tegijam kontrolör. See oli algusest peale selge.

Naiste puhul on keeruline juba esimese kriteeriumi hinnanguid jagada. Professionaalset kirge on raskem tabada, eriti nüüd, minu eas, kus levib katkuna mingi pere-on-tähtsam dogmaatika. Vaatad kuhu iganes. Pere on tähtsam. Naiskirurgid pelgavad keerulisemate lõikustehnikate õppimist, sest see võtab kogu olemasosaleva aja lõikustoas ja veel kolmandiku juurde. Aga pere on tähtsam. Naisametnikud viilivad pikaajalistest lähetustest, sest pere on tähtsam. Pere on ikka väga tähtis. Kusjuures – ma olen sada prossa nõus, ongi tähtis. Minu eelteismeline ja hilisimik on minu jaoks, kuidas seda öeldagi, absoluutselt kõige tähtsamad. Aga ma olen harjunud selle professionaalses kirehoos kõrvale jätma. Justnimelt kõrvale jätma, mitte unustama. Kuid selles osas on mehed siiski kordi osavamad kui naised.

Mul on töökaaslane, kelle titt sündis minu titega ühel ajal. Ma mäletan valusalt koosolekut, minu kontorisse naasmise algusjärgus, noh need tited olid siis vast kuuenädalased, võibolla kaheksa. See oli selline harjumiseaeg (oo, mul on nii palju lapsi, isaand, neid on igal pool!) ja ma nägin kurja vaeva, et keskendada oma tähelepanu koosolekule ja eesmärgile, miks see koosolek oli kokku tulnud. Ja kui see vaev oli nähtud, siis ma sain kõigest aru ja suutsin sammu pidada ja titenduse oma ajus kuhugi tahapoole positsioneerida. Ja siis see tabas mind – see meeskolleeg, ta ei näinud üldse vaeva. Tema silmis ei olnud seda positsioneerimispiina. Ta astus kontorisse ja unustas, vabandust, heitis kõrvale. Just like that. Ja on vist oluline mainida, et ta ei ole kindlasti mingi ürgisa, kes öösel magab ja töölt jõudes telekat vahib. Ta oli ka öösiti üleval, kussutas titte ja viis teda lõunapausidel vaktsineerimistele. Ta lihtsalt oli ses osas kõvasti tugevam tegija kui mina.

Ja nüüd tegelikult juhtuski nii, et ma tahtsin rääkida eriti tuusadest meestest ja naistest aga rääkisin hoopis kahest tuusast mehest. Tegelikult on neid naisi, kes on tuusamad kui kümned mehed kokku üsna palju. Aga imelikul kombel kannavad just mehed paljus osas neid omadusi, millele ma õhates alt üles vaatan. Ja naised ilmutavad väga tihti täiesti arusaanatuid jooni. Ju on siis minu areng siiani olnud liiga naiselik, nüüd on aeg arendada jõulisemaid külgi. Või ma olen lihtsalt kibestunud mõrd, kes tahaks tegelikult mees olla, sest need võivad kogu aeg vasakule panna ja saavad kolmandiku võrra suuremat palka. Järgmisel korral ma kirjutan naistest.

28 mõtet “NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Naabrinaiselt

  1. Kaja Kallas

    Kuigi postitus peamiselt meestest ja minu kommentaar ehk pisut teemast kõrvale, aga kirjutise algust lugedes meenus üks kolleeg. Nimelt, minu hinnangul on üks selline naine, kes kirega oma tööd teeb ja sujuva loomulikkusega kogu lastendust (ja tal on viis last!) haldab, Liisa Pakosta. Kord tuli jutuks ja ta seletas, et nii emale kui lastele on tervislikum, kui ema end ka muidu ühiskonnas väärtuslikuna tunneb ja jätkab emaduse kõrvalt selle tegemist, mida oskab ja tahab. Üks asi on muidugi teooria ja teine praktika, aga tal tundub see vähemalt pealtnäha ka tegelikkuses toimivat.

    Vasta
  2. Eppppp

    Mina kaitseks siinkohal koduperenaisi. Ma tean oma tutvuskonnas mitut naist, kelle jaoks see on kirg ja professioon: teha süüa, kaunistada kodu, kasvatada lapsi. Kõigi nende alade kohta on oma raamatud, nö enesetäiendusvõimalused.
    Ise tunnen, et olen tasakaalus, kui suudan oma erialast kirge (kirjastamist, kirjutamist, toimetamist) rahuldada ja seejärel võtan aega selleks koduperenaisekireks: moosikeetmine jms. Mulle isegi meeldib triikida, see on hea tunne, kui miski käega katsutav saab tunniga tehtud… Tõsi, selle juurde tuleb alati raadiost midagi kuulata ja see miski on pigem sealt “teiselt poolt”, erialaga kaudselt või otse seotud.
    Ei tahaks neid kahte poolt vastandada… Hea, kui neid kombineerida õnnestub.

    Ja teine asi, see ümberlülitumine. Mina märkasin enda puhul, et olin täielik tööle pühenduja, ses suhtes nö mehelik tüüp (jälle mingi banaalne vastandamine!) Kui sündis laps ja hiljem teine, siis märkasin, et tekkinud on teatud külm veri: mitte miski tööl ei suuda täiesti endast välja viia, olgu kriisihetk milline tahes, ikka on see vaid osa minust, mille ma annan, kusagil enda sees on üks “saar”, kus on pere ja lapsed. Ümberlülitumine toimub, aga see sisemine saar jääb. Ja minu meelest see on hea. Ei saa täielikuks tööhulluks muutuda.

    Vasta
  3. daki Postituse autor

    Epp, ma olen ka avastanud, et nüüd ongi nii, et väga vähesed asjad suudavad tekitada maailmalõpu tunnet. Sest peamine on ikkagi, et olgu, mis on, kodus on ju see pisike inimene, kelle ma valmis tegin, seejuures ellu jäin ja tema ongi kõige olulisem.

    Aga seda positsioneerimist olen ma tajunud küll, meestel tuleb see kuidagi lihtsamini. Äkki see on bioloogiline imperatiiv?

    Ja samas, omaenda väljund peab siiski ka olema. Olgu see kasvõi esialgu blogi näol. Ilma läheks hulluks ja ma ausalt öelde sei tunne ühtegi ema, kellel POLEKS seda väljundit, mingisugustki…

    Vasta
  4. pilleriin

    ma juba tükimat aega mõtlen, teades sealt majast paljusid lastega peresid (lasteaed-kool), et kes su naabrinaine olla võiks nendest 😛 samas ma ei tea neid ka piisavalt hästi, et lambist kokku paneks. põnev, igatahes, korjan killukesi 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ehhee, Pilleriin, selguse huvides peab mainima, et tegelikult elab Naabrinaise pere siin osaajaga, neil on põhiresidents linnast väljas. Aga on muidugi tõenäoline, et lõppeks teavad kõik kõiki, eriti selles ringkonnas.

      Muide, ma olen nüüd aru saanud, miks naised kipuvad lastest rääkima, eriti värskelt emaks saanud. Sest see on suur teadus! Sa astud täiesti võõrasse maailma ja avastad, et siin on nii palju uut ja huvitavat ja siis hakkad sa end harima – kirjandust on ju piisavalt – ja muudkui rakendad teooriat praktikas ja lõpuks jääbki tunne, et sa oled omandanud uue js põneva elukutse – emaduse. Sellepärast tekibki suur tahe oma teadmisi jagada. Aga, muidugi, mingil hetkel vist tekib selline lahknemine, et mõned jäävadki vaid selle juurde, teised aga tunnevad, et peaks midagi uut kõrvale võtma. Mingi muu eriala ka.

      Vasta
  5. Naabrinaine

    Oi, ega ma mõelnud koduperenaisi rünnata. See on eraldi juba vägaväga pikk teema, aga täpsustuseks – ma ei pea emadust iseenesest elukutseks, see ei saa ju olla täisamet, kui väga paljud teevad seda vabalt oma professiooni kõrvalt (nagu ka esimese kommentaari autor, imetlen ma neid, kes teevad seda olles multiema, minu jaoks on juba minu kaks last loonud piisava logistikapusle, mulle tundub et lisasünnitused oleks hullumeelsus). Minu jaoks on lapsed ja moosikeetmine ja muu kodundus umbes sama loomulik osa elust kui hambapesu. Ainult muidugi emotsionaalselt rohkem laetud. Rohkem kui hambapesu…nojah, see näide ei olnud just parim. Ma olen veenudnud, et lapsi ja peret ei pea tingimata eraldama ja rõhutama muust elust eraldi.
    Ja see toimib küll – see paljuräägitud karjääri ja laste ühendamine. Ja olles sellega ise kümme aastat tegelenud, ei ole ma loomulikult objektiivne. Loomulikult tundub mulle, et koduperenaised elavad oma elu osaliselt, loomulikult mulle tundub, et nad lähevad lihtsamat teed. Muidugi mulle tundub, et kui minu mured piirduksid vaid teemadega nagu, kui palju mees mu koduseid töid väärtustab või kui palju mu laps säilitusaineid sööb, oleks see kui elukestev puhkus. Aga eks see on kibedus, mis minus räägib 🙂 Ma ise olen ju oma tee valinud.
    Epp – eks mul on ka see saar, kus pere on. Ma just ka hiljuti avastasin selle saare. Aga – mul on töö ja kõik minu teised elu tahud sama saare peal. Seal on ka mehe töö, lapse kool ja väikelapse hoiuskeemid. Selline suurem saar ja rahvast täis. Aga see kamp seal saarel kuidagi kulgeb sõrbalikult ja rahumeelselt, vahel trügib keegi esile, vahel keegi teine. Ja nii saan ma öelda küll, et ma olen tööhull. Ja perehull.

    Vasta
  6. marca

    Minu arvates võiks naised üksteise suhtes veidi tolerantsemad olla (ei mõtle konkreetset postitust ega ole ise ka patust puhas), liiga palju hakkab silma seda teiste elukorralduse hindamist. Kes läheb varakult lapse kõrvalt tööle on rongaema, kes valib koduse elu, see ambitsioonideta kanaema. Ilmselt on selle taga enamike naiste suur ebakindlus sel teemal. Ise pole ka ennast elu sees varem nii ebakindlana tundnud kui emana – justkui oleks see teiste hinnata kui hea ema ma olen.

    Vasta
  7. Mann

    Naabrinaine, mul on ülimalt hea meel Sinu postituse üle. See peegeldab täielikult minu emaks saamise suurimaid dilemmasid ja hirme. Nimelt siiamaani paratamatuna tunduvat kõikehõlmavat emadust, mis asendab ja sööb välja selle mina, kes ma olen praegu. Ma kardan paaniliselt “kanastuda” sest ma tahaks ka pärast emaks saamist olla see, kes ma olen praegu. Ma tahan, et laps kohaldub minu eluga, mitte ei saa minu elu ainsaks keskpunktiks.

    Ma ei tunne vähimadki kirge koduperenaise elu vastu aga ma tahaks hea meelega last, kes oleks mulle tore kaaslane ja mina oleksin talle hea, mõistev ema. Hea ema saan ma olla aga ainult siis, kui olen õnnelik ka oma tööd tehes. Ja õnnelik oma töökohal olen ma siis, kui ma tunnen, et olen oma töös hea.

    Mulle meenub üsna hiljuti ilmunud Marika Priske artikkel, kus ta ütles välja selle, mida mina olen sisimas teadnud juba ammu. Nimelt et meie helde (*) vanemapalgasüsteem halvab teatud eas naiste konkurentsivõimelisuse tööturul. Olen seda ka oma nahal väga hästi tundnud ja olles küll kõrgesti kvalifitseeritud, kuid lastetu fertiilses eas naisterahvas, jään ma võrdes (või ka ebavõrdses) valikus ilmselgelt meestele alla. Sest iga tööandja kardaks, et ma siirdun süümepiinadeta kohe lapsepuhkusele jumal teab mitmeks aastaks/lapseks. Ja pärast seda olengi Naabrinaise kirjeldatud “pere on tähtsam” töötaja valmis… Ning ausalt öeldes ei oodata ju paljudes kohtades neid “veedan masu lapsi tehes” emasid enam tagasi. Nii, kui tööle naased, saad koondamisteate…

    *Muidugi on ka meie vanemapuhkuse kallal vingujaid, kelle meelest on see liiga lühike! Aga, USA-s on see 12 nädalat ja tasu ei saa, samuti Prantsusmaal esimese lapse puhul ei makstagi vanemahüvitist ja vanemapuhkus on 16 nädalat. Aga ka nendes maades saadakse lapsi.

    Vasta
  8. piia

    “Aga imelikul kombel kannavad just mehed paljus osas neid omadusi, millele ma õhates alt üles vaatan. Ja naised ilmutavad väga tihti täiesti arusaanatuid jooni.”

    Nõus Naabrinaisega. Mulle meeldivad ka mehed tihti rohkem kui naised. Ja seda mitte alati “äralohistamise” koha pealt. Ma usun, et need kaks lauset ütlevadki palju naiste kohta. Lihtsalt.

    Vasta
  9. Mäemamma

    Naabrinaine, aitüma! Päeval, mil kallab koledal kombel on vaja lugeda. Ja Sinu postitus oli vääääga mönus lugemine, eriti too Eesti Raudtee James Bondi osa. No see läks ikka suure völliga 🙂
    Aga – nöus, nöus ja natuke nöus.
    Mul on salajane kirg (no enam mitte nii salajane) ja see on inimesed, kes hingega midagi teevad! Mehed, naised, vahet pole. Aga kui nad on ässad omal alal, kui nad üle kere vaimustuvad ja kiirgavad, oi siis mul hakkavad hambad valutama.
    Mul on möned naisteajakirjad ribadeks loetud, kui seal kogemata just sellistest tegelastest kirjutatakse. Ma justkui loodan, et ridu uuesti ja uuesti üle lugedes hakkab miskit mulle ka külge, et siis ma olen ise ka tiba ässam ja tiba kiirgavam tegelane!
    Eriti vaimustun ma otse loomulikult naistest, kes emaks olemise körvalt ässavad. Mitte, et emaks olemine ise äss pole. Ooo ei, ses suhtes ma vötan mütsi maha köigi ennde emade ees, kes tahavad ainult kodus olla ja lapsi kasvatada ja seda niiviisi teevad, et mul hambad jälle valutavad. Mina ise ei suudaks – ehk siis, ma olen töötava emana parem ema, kui ainult koduse emana – öhu vahetus, noh.
    Aga need naised, kes pealtnäha ludinal kodu ja väljaspoolse kire koos kölama panevad, no need naised on minu iidolid! Pealtnäha, ma ütlen. Sest ise töötava kolmelapse emana tean, et üks on see, mis välja paistab ja teine see, mis selle “ludinal” taga toimub.
    Tegelikult olen ma veel seda meelt, et laste seisukohalt on ka väljas ässav ema ikka lahe. Ma tahan, et mu lapsed näeksin minus ka muud, kui turvatunnet ja sooja kodu. Ma tahan, et näd näeksid ema, kes end üles lööb, kaustad kaenlasse haarab ja siis oma tööd tegema läheb. Ema, kellel on ka muud tegemised, millest temaga siis mönusalt rääkida saab. Ema, kes väljas ka läbi lööb, no nii, et sädemed taga. No nii, here I go again, ehk piitsutan end ja naisi taas – me suudame köike ja hästi! Oehhh
    AGa veel – too positsioneerimine. Bioloogia vastu ei saa. Isegi, kui isa öösel kussutab. Naised on alalhoidlikumad, nad on pere alal hoidjad, ju. Naised on elu alal hoidjad.

    Vasta
  10. Maiden

    Ega pmst. saabki kirjutada vaid endast ja sellest, kuidas teised tunduvad ja mis vigu nad paistavad tegevat jne. Naabrinaise jutt meeldib mulle väga!

    Vasta
  11. piia

    Ma siin hullunult püüan kommentaarida, aga ei midagi! Igatahes ma tahtsin öelda, et ma olen Naabrinaisega päri. Mulle meeldivad ka mehed rohkem kui naised. Ja see vist ütlebki kuigi palju naiste kohta. Lihtsalt.

    Vasta
  12. Katariina

    Ja hoopis erilised on need, kes on päevad läbi tööl lasteaias 20-e lapsega ja siis lähevad koju tegelema oma isikliku nelja lapsega ja loomulikult ka abikaasaga. Vot need naised on erilised!!!

    Vasta
  13. kristel

    Mulle meeldis Mäemamma kommentaar ja mulle meeldib ka, kui keegi on nii äss, et hambad valutama paneb. ükskõik kas mees või naine, töö või laste ja koduga.. just see suur armastus oma elu igapäeva ja tegemiste vastu ning rahulolu oma valikutega on see, mis kõrvalt vaatajat lummab. Seepärast ei tohiks üldse toppidagi nina teiste valikutesse või ise millegi muu kui südame järgi neid valikuid teha. Kui ise oled õnnelik, siis teistel pole ka midagi kobiseda tavaliselt 🙂

    PsühholoogiaSinule ajakirjast lugesin just artikleid teemal, kui halvasti mõjuvad lastetutele naistele ebaviisakad küsimused sellel teemal ning jälle tuli tunne,et ühiskond MITTE ei pea nii palju end igaühe eraellu suruma ja arvamust avaldama. Kui sa tahad reisida ja tööd rabada, siis miks sa ei või?

    Jälle see eestlaslik virin, aga mu arust meie ühiskonnas on eriti seda võrdlemist ja põdemist. Samamoodi need asjad, et kes rohkem saab end tööle täie kohaga ümber lülitada, kas mees või naine.. need paneb ka elukorraldus ja igaühe isiklik asjade seis paika. Mingeid reegleid ju pole tegelikult olemas, kui kõik teeksid südame järgi ja leiaksid enda parimad variandid, oleks neid sädemeid ja eneseteostamist ka ilmselt rohkem. Sõltub lihtsalt, mis eriala mehel või naisel on ja missugused isiksused nad on..enamasti on isa see töötaja ja leiva lauale tooja.

    Lapsed käivad enamasti ju naiseks olemise juurde, isegi plikana unistad sellest, kuidas emaks saad ükskord. Nägin üksöö jälle unes, kuidas suure kõhuga jalutasin ja palju heldinud pilke sain. Vahel harva, mõnikord on nii, et ei jõua ära oodata, et oleks see eneseteostus juba natuke teostatud ja saaks ka juba päris naiseks hakata 🙂

    Näe nüüd siis, päikesepiste vist üle läinud inimestel 🙂

    Vasta
  14. Maiden

    EDIT: Voorused ikka ka, mis paistavad olevat!

    Veider, ma suutsin pisikese tite kõrvalt neid teemasid hekseldada ja end piinata, aga nüüd- nüüd olen MINA ja teised on lihtsalt INIMESED. Ja pereelu on minu jaoks väga raske katsumus, kindlasti ei sobi see kõigile.

    Vasta
  15. p

    Mina tunnen küll, et kui ma saan natuke titest eemal oma askeldamisi teha, siis olen ma pärast kodus parem inimene. 1,5 aastat kodusena oli päris katsumus. Muidugi nüüd lapse kõrvalt töötamine on ka katsumus, aga ma ise tunnen ennast jälle rohkem inimesena. Lihtsalt igapäevane logistika on põnev.
    Emadusega kaasneb meeletu ühsikondlik surve. Avastan pidevalt ennast mõtlemast, kas ma olen ikka hea ema. Aga eks ma annan endast parima ja sellega tulebki leppida.

    Vasta
  16. kristelb

    Lükkasin hiljuti kõrvale töökoha, mis oleks endaga kaasa toonud ka mitmeid reisimisi ja võib-olla ka pikemaid õhtuid. Jah, kindlasti ka rohkem raha ja suuri väljakutseid, aga ikkagi… Seesama – lapsed ja kodu. Ikka tahaks nendega olla. Tavaline tööpäeva pikkus on täpselt selline, et juba kella viieks tekib vastupandamatu igatusus neid kallistada ja nendega näost-näkku rääkida. Aga kui olla kuskil välismaal ja lehvitada arvutikaamerale ning head ööd soovida, siis on nii valus, et uh… Väljakannatamatu…
    Muidu olen nagu mees, tööl asju ajades olen nii tööle keskendunud, et kõik tundub kõrvaline. Tunnen mõnikord piindlikust selle üle, kui teised küsivad, et kas oled mures ka, kui laps nüüd seal uues hoius on, sest mina ei tunne. Ei mõtle selle peale lihtsalt. Siis saab aga tööaeg läbi, mõtted lähevad kohe koju ja tahaks seal juba rutem olla. Rääkida ja möllata ja sehkendada. Mõnikord on lihtsalt hea istuda vaikselt, hoida üksteisest kinni ja mõtelda omi mõtteid, lihtsalt kindel olles, et oleme üksteisel olemas.
    Ja ka teisi naisi võtan endale sarnase mõõdupuuga, ema olla on loomulik, aga mida sa veel teed?

    Vasta
  17. tafkav

    Ma ikka loodan veel, et mo ellu tekib miskit, mis 220 volti silmist välja sirama ajab. Tegin kunagi mingit testi oma tööalastest ja muidu võimetest ja selgus, et andekas ja õpivõimeline, aga mitte midagi mind ei huvita eriti. Ja kuigi üht-teist olen leidnud, mis innustab, siis päris sellist asja, mis mind niiviisi tegutsema paneks, et kellegi hambad valutama hakkaks, veel ei ole. Ehk tuleb? Aga kui ei tule, siis ilmselt olen laiskloom edasi, arvatavasti selline “loomulik koduperenaisendus” on üsna reaalne perspektiiv ühel hetkel…

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Tafkav, aga äkki… aga äkki oledki sa eriti andekas laisklemises? Minul paneb küll võimalus laiselda sädemed silmist lendama…

      Vasta
  18. Lugeja

    Mina ütleks et mees kelle ümber ei tiirle sõbrannad kooliajast ja lasteaiast, noored naissugulased, vanad trennikaaslased ja muidu tänavatuttavad ei ole kindlasti macho ega just egoman.Tunnen just sellist väga arukat ja edukat meest,kuid kes on säherduse isoleerituse endale just valinud!Minu isiklik arvamus on ,et inimesi ei tohiks lahterdada,vähemalt mitte ainult tuttavate ja muude tegelaste järgi!
    Teine asi mis minu meelest erineb ,on see et mehed pole kõrvale jätmises nõnda osavad-vaid neil lastakse/lubatakse sedasi käituda.See ei ole õpitud abitus,vaid naiste enda õpetatud abitus!Ka mina olen naine,ning kindlasti ei rõhu ma hetkel sellele et mehi tuleks ise “treenida/kasvatada”,ent siiski-oma mehed valime me ise!Teiste mehi pole vaja hinnata,sest need on teiste mehed:).
    Üldiselt siiski pole naiste elu kerge.Kui küsida naistelt kas nad tahaksid olla vahest meeste kehas,siis saame enam JAH-vastuseid,kuid kui sama ümberkeeratuna meestelt küsides,kaldub sealt tulema enam EI vastuseid.
    Loodan,et keegi mu postist valesti aru ei saanud,but so I think:)

    Vasta
  19. tafkav

    Ahhhhhh, Daki, mul käis südamest kuum jutt läbi – äkki ongi nii? Aga kes küll mulle selle eest raha maksaks, et ma oma annet raiskama ei peaks?

    Vasta
  20. Maria

    Oh, kuidas mulle meeldivad head ja sisukad postitused ning arutlevad kommentaarid selle all. Rõõm on kohe õhtul pärast tööd arvuti lahti teha ja midagi head lugeda, sest paraku igal pool ei ole toredaid/arukaid inimesi, kellega hea jutustada oleks. Tedretäpilised punapead ja nende pubikultuur… :/

    Tervitused vihmasest Dublinist 🙂
    Näe Dagi, nüüd on vastupidi- teil on ilus suveilm ja meil on sügisilmad!

    Vasta
  21. E.

    Ma väga vabandan, kui nüüd kedagi šokeerin. Mõtlesin sõna võtta ja hoopis teise nurga alt kirjeldada emadust ja selle nautimist.
    Mina oma esimese lapse kõrvalt olin selline eelpool kirjeldatud äss, tite kõrvalt võtsin aega ja juhtisin kvaliteeti üsna pikalt enne kui titt tõstis pead ja kõik mu aja endale nõudis. Siis natuke tegelesin temaga ning läksin tööle, sest tahtsin olla Noor Ilus Tegus EMA ning mulle meeldis mu töö. Ma olin väga uhke oma iseseisva kahese, hingelise töö ja armastava abikaasa üle. Ühesõnaga Idüll!
    Kuid siis natuke rohkem kui aasta tagasi rööviti minult KÕIK, absoluutselt K Õ I K, see kõik suri koos mu lapsega. Maailm varises kokku, mitte millalgi ei olnud enam värve, kõik tundus tühine, nii tühine et ma ei märganudki seda.
    Nüüd olen kodune oma teise lapsega. Ma ei tee tööd, mitte midagi ei tee, isegi ei huvita, kas nad tunnevad minust puudust või leiavad üldse kõik asjad üles.
    Tahan olla oma lapsega, ahmin endasse kõike mida ta mulle pakub. Tahan hoida teda kaisus, kallistada ja musitada, tahan et ta ei oleks minust kaugemal kui 2 meetrit, sest ma ei tea kauaks mulle seekord idülli antakse. Hoopis teine äärmus. Nüüd mõistan ma neid naisi, kelle missioon on olla Ema. Arvan, et mul on nüüd täpselt samasugune missioon. Ma isegi ei tea kas ma kunagi lähen tööle, kas ma üldse tahan või suudan.
    Kõik elust enesest.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      E., ma ei suuda seda õudust ettegi kujutada, mida sa oled pidanud läbi elama…

      Vasta
  22. emand

    Pärast viimast postitust tunduvad kõik eelmised olevat justkui kui sobimatud (kuigi nad kahtlemata seda ei ole!) – nagu mingist teisest elust, kus on lubatud rõõm…Kallis E, sügav kaastunne kõikide emade nimel, kes siin lugemas on käinud, ja kes võibolla praegu Sulle midagi öelda ei suuda. Õnneks on elu andnud Sulle nüüd ka uue võimaluse, uue elu, keda hoida. Millalgi saabub aeg (kuigi Sa veel seda ei usu), et tahad uuesti minna tööle, saata last kodust või jätta hoidjale, leida uut ja huvitavad maailmast, mis praegu tundub olevat koondunud vaid sellesse ühte, sellesse uude inimesse. Soovin, et jaksaksid leida ikkagi veel midagi, ja annaksid endale armu. Elu on siiski ainus, Sinu elu, koos kogu kurbusega, mis temas on, oska see endalt vähemaks võtta, liigu eemale sellest kurbusest, tasakesi, kuid ometi. Usun, et Sa seda ka teed. Su laps vajab vahel naeratust, mis on ainuüksi tema päralt.

    Vasta
  23. emand

    Imetlen naisi, kes tulevad toime kogu suure perekonna “juhtimisega”, teevad tööd kirega ja armastavad ka iseennast (mitte halvas mõttes, vaid ikka selles, et kui ise ennast ei armasta, ei armasta sind keegi teine). Igaüks on ainulaadne ja kordumatu, ei ole mustrit, millesse sobituda, igaühel on oma tee. Valikud teeme ju ise, ega keegi ei sunni, vastavalt tarkusele, mis igal naisel on tegelikult olemas. Mõnele sobib ühtmoodi elu, mõnele teistmoodi. Mõni teebki rohkem ära laisklemisega, näiteks mõtleb suuri mõtteid. Küll on hea lugeda neid postitusi ja ka kommentaare, meil on ju üksteist nii väga vaja. Peegelduseks kasvõi. Ja oleks vast lahe, kui igaühel õnnestuks oma Naabrinaine leida – aga seda vist naljalt ei juhtu. Vähemalt SEDA Naabrinaist mitte, tema on ainuke, tean seda väga kindlalt!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga