Kiri 3 kuud nooremale minule

Kallis Daki 1.5, kirjutan sulle kolme kuu kaugusest tulevikust.

Nagu ma loen, siis arvad sa, et sa jääd igaveseks rasedaks. Ma saadan selle kirja sulle selleks, et öelda: jah, sa jäädki igaveseks rasedaks ja igavik lõppeb täpselt 2. mai hommikul kell 10.35 ja pärast seda algab uus igavik. Selles suhtes on tõesti imelik, mida see lapsevärk ajatajuga teeb. Aeg nagu seisaks. Seisab sinu jaoks ja seisab minu jaoks siin kolme kuu kauguses tulevikus ka.

Maailm on praegu nii palju teistsugune, mõtlen, kui vaatan aknast ja lendautod oma iPadide toel mööda sahistavad. Meie isiklik robot paneb parasjagu iPadi abiga iPadi pesu pesema ja kassid lõpetasid just minuga läbi iPadist kõneaparaadi õhtuse kommunikeerumissessiooni. Et kõige selle kiirelt muutuva ja ülimodernse tulevikumaailmaga sammu pidada ja vahepeal mitte ära unustada, kust inimkond on tulnud, olen ma lugenud suurepäraseid kasvatusteoseid, näiteks 1953. aastal välja antud A. Reimani raamatut “Ema ja laps” ja 70ndate kuldteost, Benjamin Spocki “Teie last”. Ja siis mulle meenusid järsku sina, sa vaene igavikuline rase Daki 1.5 ja ma jõudsin järeldusele, et kui üldse on tänapäevases tulevikumaailmas ajarännuvõimalus millekski kasulik, siis on see kasulik just selle kirja saatmiseks. Nii et ära siis imesta, et sa seda siit kaugelt tulevikust pärit kirja lugeda saad. PS! Homme hoia silm peal, Foo Fightersi doku tuleb välja. PPS! SA SAAD NENDE KONTSERDILE, sul tuleb vaid ära sünnitada.

Aga kirja mõte on hoopis lihtsam. Tahtsin sulle öelda üht-teist, mis teevad ehk su järgnevad kuud lihtsamaks ja ülemineku valutumaks.

  1. Sünnitus on ilge bitch, aga hiljemalt kolme kuu pärast suudad sa sellesse suhtuda juba nii, et on jah rõve, aga mis siis.
  2. Paki mugavad dressipüksid ja paar kodusärki haiglakotti.
  3. No kurat, PEA OMETI MEELES, et sa pidid ämmakatele selle “kus-on-mu-platsenta-palun-pakkige-sisse”-nalja ära tegema.
  4. Käi ujumas, kaua saad. Ära vete pärast muretse, usalda ses osas oma sisetunnet. Nad tõepoolest ei tule sul kuskil niisama ära. Ses osas võiks öelda, et hea, et sinu puhul nad üldse enne sünnituse lõppu ära tulevad.
  5. Vali põhjalikumalt beebimonitore.
  6. Ära põe selle šampuse pärast, mida sa koju jõudes juua tahad. Ta magab sul piisavalt kaua, et sa ei peaks TÕESTI ÜLDSE muretsema.
  7. Ahjah, ära ehmata, aga nad hakkavad kõik sind haiglas pärast igalt poolt näppima ja nibudest sikutama. Näikse, et see on normaalne.
  8. Imetamine käib nii, et üks rind on üks söögikord ja no 20 minutiga võiks ta ikkagi asjaga hakkama saada. Aga tead, ära muretse, sisetunnet usalda kah teinekord.
  9. Ära mine hulluks sellega, et “peab kolme tunni tagant sööma!”. Ta magabki alguses paar päeva nii sügavalt ja sellest pole midagi hullu. Maga parem haiglas, mitte ära istu üleval NAGU MINGI LOLL ja ürita titele süüa toppida. Ta ei söö. Sina rahune ja maga.
  10. Sellega seoses: näljanutt ei teki äkki, sest nälg ei tule peale äkki. Aga küll sa varsti hakkad õppima aru saama, mis see aina valjenev ähkimine ja ägisemine tähendavad.
  11. Nutmisest veel. Ta on titt. Tited nutavad. See on tema suhtlemisviis. Muidugi väljendab ta sellega ka akuutseid lahendusi nõudvaid füüsilisi hädasid, aga keegi ei nuta sellepärast, et ta VAJAB kõigutamist näiteks. Loe selle kohta rohkem Solteri raamatust ja ära hakka seda tellima, vaid küsi Kairiti käest, tal seisab riiulis.
  12. Kui ta nutab ja sa oled kõik endast oleneva teinud, siis SEE EI OLE SINU SÜÜ. Kui sa hoiad oma titte süles ja ta nutab hullemini, siis ta EI TAHA su sülest maha, see on äärmiselt ebatõenäoline. Kaisushoidmine on sel hetkel parim, mis sa pakkuda saab.
  13. Sellega seoses: ei, need ei ole gaasid. Ei tule hambad ka veel, ei ole ka koolikud, ei ole refluksi ega muid haigusi tal. ÄRA MURETSE.
  14. See on kurenokajälg. Sul on samasugune kuklal.
  15. Pane laps magama, kui ta näitab esimesi väsimuse tundemärke. Nii hoiad hiljem igast jama ära.
  16. Muide, titt peab päeval kah magama. Palju. Hoolitse selle eest, muidu saad krooniliselt üleväsinud tite endale.
  17. Ära küünte pärast aru kaota, mis siis, et sul neid kääre veel pole. Niikuinii ei õnnestu nendega lõigata, sest käärid on tema küünte jaoks liiga suured. No kriimustab end, siis kriimustab. Mis sellest siis on.
  18. Hakka KOHE tegema sabakondile harjutusi ja nõua, et nad haiglas sind juba selles osas juhendaks, muidu istud NAGU MINGI LOLL ka kolme kuu pärast ühe kanni peal (mis siis, et see on sama suur, kui mõne tagumik, suurus siinkohal väga rolli ei mängi, pigem pindala jagunemine), selg on pidevast valest asendist krampis ja ilgelt valus ja üleüldse võiks elukvaliteedi üle lõputult vinguda. Ka perseröntgen saab tarbeväljendiks. Ära usu, kui nad ütlevad, et see on normaalne ja ise paraneb.
  19. Võid julgelt mõned riidemähkmed ikkagi osta, need on päris ägedad.
  20. Osta KOHE mingi voodikarussell ära. Seda hetke, kui “mingipäev lähme poodi vaatama”, ei tule õigel ajal.
  21. Bepanthen on alguses su parim sõber ja ära üldse sa seda häbene.
  22. Ära põe, keegi ei pressi end sulle vägisi külla, kui sa selge sõnaga oma vastumeelsust väljendad.

Mul oleks sulle vist nõuandeid rohkemgi, aga piirdugem esimesel korral nende paarikümnega. Kui asjalood seda nõuavad, siis ära karda, ma saadan sulle tulevikust taas mõne olulise kirja, kui sa seda peaks vajama.

Küll aga tahan ma öelda üht. Ma tean, mida sa sisimas kardad. Sa kardad, et sünnitus on nii õudne, et sa ei oska seda ette kujutada. See ongi nii õudne, et sa ei oskagi seda ette kujutada, AGA! SA JÄÄD ELLU! Lisaks kardad sa, et sa ei oska oma last armastada. Usu mind, sa oskad. Veel kardad sa üksijäämist (st ilma abita), aga tegelikult on üksijäämine asi, mida sa alguses ainult igatsedki. Sa kardad, et su mees ei vaata sind enam pärast seda horrorit samamoodi. Ta ei vaatagi, ta vaatab hoopis teistmoodi… ja see pole ilmtingimata halb asi.

Peamiselt kardad sa aga, et esimesed kuud tuleb ÜLE ELADA. Et see on lõppematu õud ja õõv, väsimus ja terror, mis ei lõppe ja lõppe ja sa vaikselt hullud. Seda kardad sa kõige rohkem.

Aga tead, mis? Ma ei tea, miks keegi sulle seda varem öelnud ei ole, aga ma ütlen siis (ja usu mind): SEE ON NII HULLULT ÄGE. Päriselt! Lapsega kooskasvamine on üks lahedamaid asju, mida kogeda. See on fantastiline, kuidas ta iga päevaga on aina rohkem aware, kuidas ta hakkab naeratama, siis jutustama ja kilkama, kuidas ta õpib uusi asju, vaimustub sinu jaoks igapäevastest (näiteks oma rusikast) ja kuidas pole midagi mõnusamat, kui hoida seda sooja keha oma kaisus ja kuulata ta hingamist.

See ei ole raske. See on kohati frustreeriv, sest sa pead tegema teinekord samu asju mitu päeva järjest ja siis tundub, et sa ei teegi muud kui tegeled beebilausumisega. Aga päevad ei ole vennad ja igale probleemile on lahendus.

Ja su laps on imeline. Päriselt.

Tervitades 2011. aasta juulikuust,

Daki 2.0

12 mõtet “Kiri 3 kuud nooremale minule

  1. pirtsu

    Voh! keegi oleks võinud mulle ka sellise kirja saata. aga võiks ju algatada internetis uue ketikirja ja hakata sedasama kõikidele rasedatele saatma 😀 . ainus häda on see, et nad ilmselt ei usuks selle sisu enne, kui on omal nahal tunda saanud asju 😀 .
    sa oled armas ja tubli!

    Vasta
  2. daki Postituse autor

    Ega ongi, enne vist jah ei usu, kui läbi teed, samas palju teadmisi oleks enne ikka ära ka kulunud:)

    Vasta
  3. catalina

    Paljud asjad siiski on individuaalsed – mõni laps tahab iga paari tunni tagant süüa ja nt mõlemast “piimaanumast” korraga….ja on neidki, kellel sünnitus lähebki väga kergelt…. ja neid emmesid, kellel esimesed kuud on õudsed, sest laps gaasidega väga hädas.
    Ja on inimesi, kes täitsa vabalt saavad beebimonitorita/voodikarusellita/ riidemähkmeteta hakkama 😀

    Vasta
  4. Liis

    Saavad riidemähkmeteta hakkama kõlab natuke kummaliselt. Enamus saavad, vähe on neid, kes saavad riidemähkmeteGA hakkama.

    Aga muidu on kõik sulatõsi.

    Vasta
  5. Birgit

    Tõepoolest võiks see kiri liikuda kettkirjana noorte emade kätt, kuna selles kirjas on nii kokkuvõtvalt kõik ära selgitatud 🙂

    Ja riidemähkmed on ÄGEDAD, nendega tekib kohe selline tahtmine proovida erinevaid mähkmesüsteeme (puuvillaseid mähkmekatteid ja villaheide pükse ja taskumähkmeid jne) 🙂

    Vasta
  6. kristel

    ja siis vaimustud sellest kui väike inimene ise esimesi samme järsku teeb ja potil pissida oskab!kui tähtsad kõik need oskused on, eksole ! kuidas ta kõva häälega laulda armastab ja on täitsa nagu inimene juba, siis ei tule enam meeldegi see abitu periood, kui teda ainult pikutavas asendis nunnutada sai ja nutt oli rohkem nagu vääksumine.. nüüd tundub et väikevend ongi koguaeg selline väike inimene olnud 🙂 tegelikult on areng iga hetkega ikka superhüpe edasi ja muidugi on see ülimalt ÄGE !

    Vasta
  7. daki Postituse autor

    Oh, muidugi on kõik tited ja keisid erinevad, sellepärast ma kirjutasingi sellises vormis oma tähelepanekud üles, alguses kaalusin teha hoopis vormis “Tähelepanekuid noorele emale”, aga siis sain aru, et peaks kirjutama nagu dr Spock – “MINU MEELEST” ja “MULLE TUNDUB” jne. Aga paljud asjad on siiski universaalsed ka. Näiteks hellusevajadus.

    Vasta
  8. Mutt

    nr. 17 – tittedele mõeldud küünekääride tootja pole ilmselt ühtegi titte lähedalt näinud. Kohutavalt robustsed on need. Osta parem suvalisest selverist/prismast/jne ümara otsaga nina-/kõrvakarvadele mõeldud peenikesed käärid. Töötavad väga hästi.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mutt – aitäh vihje eest! Praegu olen üritanud oma tangidega hakkama saada, kohati töötab, aga peamiselt on ikka mingi hiigelküünistitt meil siin.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.