Esimene külalispostitus tuleb Nirtilt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Nirti sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu “Naistest, lihtsalt” ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Nirti on blogija, kirjanik, üliõpilane ja muidu äge naine, kelle muid mõtteid saab igapäevaselt lugeda tema blogist, ka soovitan soojalt tema debüütromaani “Ja andke meile andeks meie võlad…” (Erapoolikult, sest olin selle toimetaja.)

***

MUL ON FAAS™ ehk Naistest ja meestest, lihtsalt

Autor: Nirti

 

Ma istusin hiljuti oma psühholoogi juures suures tugitoolis keras, vaatasin teda oma suurte küsivate silmadega ning küsisingi siis ettevaatlikult, et kas mõte, et tegelikult ei saa ühtegi meest vist korralikult usaldada ja endale väga lähedale lasta, on väga hälbeline. Mul on nimelt jälle Faas™. Psühholoog vaatas omakorda mulle ohates otsa ja ütles, et see pole ühestki otsast hälbeline, see on lihtsalt karm reaalsus ja elu ongi selline, tere tulemast täiskasvanud naiste sekka. Tahtsin selle jutu peale ulgudes tugitoolist põgeneda ning näiteks vanu häid Nirti traditsioone järgides läbi akna välja hüpata ja karjudes päikeseloojangusse joosta. Psühholoog ei tohiks ju ometi selliseid asju öelda? Kus on lilled, kaisukarud ja liblikad? Lootus, et lootus leida prints ei voola kraanikausist alla, vaid sessinane prints tuleb hoopis, kirikakrad hooletult peos ja karp sprotte kotis, kunagi…? Tuleb niimoodi hooletult ja muuseas nagu külmetushaigus ja jääb eluks ajaks piinama nagu krooniline põiepõletik?

Kui ma olin väike, siis tundusid poisid suhteliselt nõmedate ja abitute olenditena. Nad olid lühikest kasvu, kribulad, neil olid koledad soengud, närvilised emad, kes sattusid hüsteeriasse, kui nende pojukesega liiga kaugele soo peale uitama minna, nad said pahandada, kui nad söögiajaks koju ei jõudnud, neil olid peenised, nad ei saanud tüdrukute mängudest üldse aru ja läksid endast välja, kui neile jalkas pähe teha. Kui ma vanemaks sain, siis selgus, et nii poisid kui ka mehed on lühikest kasvu, kribulad, neil on koledad soengud, närvilised emad, kes satuvad hüsteeriasse, kui nende pojukesega liiga kaugele soo peale uitama minna, nad saavad pahandada, kui nad söögiajaks koju ei jõua, neil on peenised, nad ei saa tüdrukute mängudest üldse aru ja lähevad endast välja, kui neile jalkas pähe teha. Üldpilt ei ole vist väga muutunud. Vanusega lisandub kohati tarbetu atribuutika, mehed kolivad emade juurest ära oma korteritesse, ühikatesse (pahatihti ka seda mitte), mõnikord asendab närvilist ema hüsteeriline eksnaine, mõnikord saab mees tüdrukute mängudest paremini aru kui tüdruk ise ja see on iseäranis kurb juhtum, eriti kui on tore mees, jalkas pähetegemise asemel saab neile pähe teha akadeemilisel põllul või karjäärikesal, aga üldiselt on ikka mulje, et küll nad on ikka abitud. Kisub feministlikuks, jah? Umbes, et milleks mulle neid vaja on?! Neid mehi? Õpeta neid kahekümneviieaastaseid kolgesid suppi keetma pliidi kõrval NAGU MINGI LOLL.

Millegipärast siiski tundub, et on vaja. Kuidagi ei saa ilma, vähemalt siiamaani ei saa ilma. Iga kord, kui asetada jalg heroiliselt pakule ja lubada, et: “Ei iial enam!”, ujub kuskilt mingi järjekordne loikam välja, röhatab, kratsib ennast kohmetult ja küsib, et: “Seda et… Kinno?” ning sa lähedki loomulikult. Lollakas naeratus näol, sätid salaja seelikut otse, tõmbad kõhtu sisse ja näitad end paremast küljest kui tegelikult oled. Teine samamoodi. Lööd ennast lille, nagu öeldakse. “Ma olen ilus ainult enda jaoks!” röögatab mõni naine. “Ma meigin end ainult enda jaoks!” Ha-haa. Poleks maailmas ühtegi meest, oleks maailm karvaseid pakse meikimata & rõõmsaid naisi täis. Hea küll, hea küll, siis oleks kõik hot lesbians. Lõpuks seksite siis ja küsite üksteise käest ujedalt ööpimeduses: “Kas me nüüd oleme…?” Niimoodi tekibki lõpuks mingisugune roosikrants mälestustest, mida sitematel eluhetkedel käes veeretada süngelt. Libistad seda mööda peopesa ja kandud mõtetes kuskile kaugele.

On olnud tark mees. Ilus mees. Uje mees. Hull mees. Rumal mees. Noor mees. Udupea mees. Arvutimängusõltlane mees… Kõik reas nagu pärlid. Üks suurem ja säravam, teine väiksem, sinna vahele mahuvad mehed, kellega polegi olnud midagi peale mõne jalutuskäigu, mõne pilgu, aga mõni pilk, teate… Kõik suuremad pärlid on alguse saanud sellest, et tulevad ja küsivad, et: “Seda et… Kinno?”, aga sellest ühest küsimusest võrsub muidugi palju suurem ja lopsakam puu, mis hakkab kasvama õitsema ja mis lõpuks ka viljub. Hea ja kurja tundmise puu. Inimsuhetele tuleks külge panna hoiatussilt, et: “Ettevaatust, võib teha haiget, armistada terveks eluks ja põhjustada imelikke komplekse!”  Loomulikult võib ka pilvepiirile kanda, aga…

Mind on süüdistatud inetuses, rumaluses, ülbuses, tarkuses, enesekeskuses, altruismis, liigses kodukananduses, selles, et ma ei tee süüa, selles, et ma teen süüa, selles, et ma tahan seksida, selles, et ma ei taha seksida, selles, et ma ei käi väljas, selles, et ma käin väljas, selles, et ma kirjutan, selles, et ma blogin, selles, et ma käin ülikoolis, selles, et ma teen tööd, selles, et ma ei tee piisavalt tööd, selles, et ma meigin ennast, selles,  et ma ennast ei meigi, selles, et ma olen liiga kõhn, selles, et ma olen liiga paks, selles, et ma… Mitte muidugi ühe inimese poolt, aga kui omada nii suurepärast helimälu nagu mina, siis kipuvad kõik nilbused meelde jääma ja ühte kompotti moodustama. Lõpuks tekibki tunne, et ega sa õieti kellelegi ei sobigi. Äkki ei sobigi ja kõik on üks suur illusioon?

Aga kust siis ikka see vajadus põkkuda tekib? Miks ei saa inimene üksi hakkama? Võiks ju moodsa emantsipeerunud naise kuvandi kombel endale hankida paar kenamat loikamit, neid vajaduse korral vaheldumisi pruukida ja peale pruukimist uksest välja visata, mitte koormata end pesapunumisega ega üldse selliste: “Seda et… Kinno?” stiilis mõtetega. Tõesti puhas bioloogia? Meeleheitlik rabelemine ja vajadus leida endale see isane, kes sulle tited taha sigitaks ja siis hakkaks saakloomi koopasse vedama? Üksi ei saa ju selle kõigega hakkama. Üht last imeta, teist sünnita, kolmandat ja neljandat toida kuidagi, seejuures lüpsa lehma ja… Siinkohal peab vist isegi Rents möönma, et 9 kuud rase olles on ilmselt raske tarvaid tappa ja evolutsioon ei jõua iPhone mudelitele järele kiirusega…

Mõnikord ma mõtlen, et erinevate religioonide vastumeelsus “promiskuiteetse seksi” vastu ei pruugigi olla ainult vahend inimesi kontrollida ja ahistada ja neile püksi ronida. See võib olla lihtsalt mingi kaval vana-aja filosoofia, mis hoiab inimest ennast ribadeks tõmbamast, kulutamast. Vaimselt ja kehaliselt. Takistab ennast liiga paljudele jagamast. Öeldakse ju, et jagajale jäävad alati näpud. Samas, promiskuiteetne seks pole mulle pea kunagi probleeme toonud, ikka see usk sellesse printsi on see, mis alati jamasid kaela toob. Naeruväärsel kombel on katse olla “hea inimene” see, mis alati ära kulutab lõpuks, sest mida siiram sa oma soovides ja tahtmistes oled, seda rohkem sa annad, püüad, pingutad. Juhtub see, et ehitad jälle suure vaimse pingutuse ja ressursi hinnaga selle usaldussilla ning see põletatakse lõpuks ära. Jõhkralt. Jäetakse sind maha ja karjutakse su peale või (pigem) lähed sa ise minema ja siis karjutakse su peale eriti vihaselt. Iga korraga ilmub lõuajoonde midagi karmimat, pilk muutub kinnisemaks ja enam ei tundu võõrad loikamid nii kenad. Armsatest lokilistest poistest saavad… Potentsiaalsed mälestused. Sul on juba terve hunnik mälestusi ja vähemalt tark naine suhtub neisse respektiga.

Selles mõttes ma ei kadesta tänapäeva mehi. Ega ka ilmselt naisi, sest tegelikult niipalju, kui ma olen meestega suhelnud (ja hoolimata soo peal käimistest, söögiaegadest, peenistest ja muust on nad vinged kambajõmmid, kellega onni ehitada ja sõda mängida), toimib kogu see haigetsaamine ikka üsna samamoodi neil ka – “vanasti” oli vist ikka märksa lihtsam. Inimestel ei olnud nii tohutu suurt emotsionaalset pagasit ega teiste inimeste poolt kaasalaaditud komplekside, hirmude, vihade ja umbuskude koormat, mida siis tuleks hakata aja jooksul lõhkuma ja leevendama. Kui armuti, siis armuti ja oli tore, nüüd on see… Issand, sahmima hakatakse vabalt 15-aastaselt ja varemgi, 25-aastasel naisel on seega kehvemal juhul kümme aastat “sitta suusailma” selja taga ja kui see tõeline prints kord oma sprottidega tulebki, siis tuleb väga kaua aega seda naist hingeliselt ravida, enne kui üldse asja saab. Kui taastub usaldus ja naer ja mälestused hajuvad. Kui saabki asja? Kas saabki? Mul on sõpru, kelle hingedel on aastatetaguste ränkade lahkuminekute pitser ning nende praegused elukaaslased võivad ilmselt kulmudel käia, sellest pole suurt tolku, armkude on juba paranenud, aga alati nähtaval.

Daki küll ei tahtnud mingit raamatuarvustust, aga kui ma “Meestest, lihtsalt” uuesti kord läbi sirvisin (“Naistest, lihtsalt” on veel tundmata maa), siis ma mäletan, et kui ma seda lugesin, siis see mina-narratiiv tekitas minus raamatu lõpuks tunde, et ma ei lugenud mitte eraldi novellikesi, vaid näppisin ühe võõra inimese elu sedasama meeste-roosikrantsi. Ja kui ma selle raamatu kinni panin, siis ma mõtlesin, et kui terve tähestik sitta suusailma on läbi võetud, siis kust peaks tulema see prints ja milliste vaimsete ja hingeliste ja füüsiliste gabariitidega ta olema peaks, et veel äratada usaldust naises, kes kogu sellest pasast läbi kahlanud on, millest ta siis on? Ja kas ei kaogi niimoodi lootus leida prints lõpuks kraanikausist alla?

See kõik muidugi on nagu ta on.  Ma olen näinud inimesi, kes on oma roosikrantsi nurka visanud, täiesti loobunud kõigist ja kõigest ning siis ongi äkki prints kohale ujunud. Ma ei tea, kas sprotid olid kaasas, aga lilled küll. Ma olen näinud inimesi, kes on oma high-school sweetheartidega koos. Ma olen näinud inimesi, kes on tõelised sarimonogaamid, armuvad iga aasta mitu korda ja tuliselt, põlevad mitu korda läbi ja armuvad uuesti ja ei näita mingeid väsimise ega läbipõlemise märke, lendavad rõõmsalt õielt õiele, Nanny Ogg oleks nende üle uhke.

Sellepärast see ongi raske teema, millel üldse ükskõik milliseid mõtteid veeretada (eriti kui on Faas™), sest see on nii mõttetult lai, üldistada on võimatu, kõik on isiklik ja segane, ma olen ülepea liiga noor ja… Ja ma ei tea mitte midagi. Ja mul on Faas™.