kaks raamatut: “Sillamäe passioon” ja “Ma olen elus olemise tunne”

Lõpuks jõudsime reisult tagasi, väsinud ja natuke päikeselised, hetkel rahulolevad, et mõne aja pärast muutuda jälle rahulolematuks plekk-kasti surutud suve üle. Reisust räägin siis pikemalt, kui on rohkem aega ka fotodega tegeleda, praegu aga kaks värsket muljet hotellides ja laeva peal loetud raamatutest.

Andrei Hvostov “Sillamäe passioon”

Mind alati üllatab, kui inimesed ei tea ajakirjanikke nimepidi. Et mismoodi on nii, et nad loevad artikleid, aga ei loe autori nime? Ühest küljest ma saan sellest aru ju ka, aga peamiselt siiski ei saa. Noh, muidugi, mul on erialane huvi, aga IKKAGI on imelik, et realugeja ei panegi sageli tähele, kes talle loo on valmistanud. See teadmine ju annab nii palju lugemisel juurde!

Hvostovi teadsin ma nõnda muidugi ammu. Minu jaoks on ta olnud üks ägedamaid ajakirjanikke, kelle analüüse ja arutlusi ma alati huviga loen ja kes on muutnud muidu nii majanduskeskse* Ekspressi põnevamaks. Ma millegipärast nagu arvasin, et ma isegi tunnen teda, see asi juhtub muga sageli autorite puhul, näiteks on mul tunne, et ma tunnen Bukowskit. Hvostoviga oli umbes sama, ma arvasin, et ma tunnen teda, sest ma olin aastaid tema artikleid lugenud. Praegu seda välja öeldes saan ma aru, kui jabur see mõte on.

Igaljuhul, jah, mul oli Hvostovist kujunenud mingi pilt ja siis ma võtsin kätte “Sillamäe passiooni”, teatasin paari esimese lehekülje järel, et tegu on väga hea raamatuga ja siis… Ja siis lugesin, lugesin, lugesin, vahepeal tegelesin titega ja rändasin ringi, siis lugesin veel ja sain aru, et… Pekki. See mees on sügav. Absoluutselt igasuguse irooniavarjundita. Kuradi hea raamat on, sellel on nii mitu kihti, et ma praegugi veel harutan neid laiali. Ja – lõpus nutsin. Siis, kui mingid tükid lõplikult kohale vajusid ja ma sain aru, et, nagu Tolstoi ütleb, kui inimesed on õnnelikud, on nad ühtemoodi õnnelikud, aga kui nad on õnnetud, on nad igaüks isemoodi õnnetud.

Ma saan nii hästi aru sellest tundest, mis valdab, kui sa elad kohas, kus sa ei taha elada, aga oled sunnitud. Siinkohal ei taha ma väita, et ma saaks aru, mida Hvostov läbi elas, muidugi mitte, kuidas ma saakski! Aga ma mõistan seda tunnet. Seda väljapääsmatuse kibedat loori, mida ei saa silmilt isegi parimatel päevadel. Ja ma saan nii hästi aru, mis tähendab keeruline suhe isaga, kuigi ma jällegi ei taha väita, et ma teaks, mida Hvostov on läbi elanud. Aga need olid ühenduspunktid, nii väga olulised ühenduspunktid, et see raamat läheks hinge.

Muidugi on Hvostov ka suurepärane kirjanik. Tema keel on mahlakas, vahe, lobe, aga mitte (liht)labane. Tal on silma detailidele ja tema seoste loomise oskus, see on kadestamisväärt.

Ja muide, minagi sain Vaivara koonduslaagrist teada alles mullu sügisel Dachaus. Ma pidin minema selleks Dachausse, et teada saada – Eestis on olnud koonduslaagrid. MIKS SELLEST EI RÄÄGITA?! Miks on nii oluline osa meie riigi ajaloos täiesti maha vaikitud? Miks seda pole ajalooõpikutes (vähemalt minuaegsetes polnud)? Miks pole mälestusmärki, miks ei ole riik korragi leinas pead langetanud?

Aga kõrva taha panime (mina ja Abikaasa) hoopis olulisema mõtte sellest raamatust. Et last ei tohi mitte kunagi alavääristada. Seda ma, muidugi, olen alati arvanud. Aga “Passioon” kinnistas teadmist – kui ühel päeval tuleb su laps ja võtab sul käest kinni, öeldes: “Tahad, ma näitan sulle saladust?”, siis sa lähed temaga kaasa ja pead seda saladust MAAILMA KÕIGE OLULISEMAKS.

Sest seda see täpselt ongi.

Jim Ashilevi “Ma olen elus olemise tunne”

Nii, Jim. Või ka Jimi, nagu Maia talle ikka ütleb. Jimiga on see, et kõnes ütlen ma tema kohta sageli minu sõber Jim, kuigi on ju täitsa selge, et sõbrad me päriselt ikka pole, head tuttavad küll, kes näevad kord aasta jooksul või nii. Aga ma elan talle kaasa, sest minu meelest on tegemist ühe ropult andeka inimesega ja ma olen nii õnnelik, et blogi ta kunagi mu ellu tõi. Ja nüüd on ta valmis saanud esimese romaani (mille, muide, on kujundanud sama kutt, kes kujundas daki-raamatu kaane).

Jim armastab ilusaid sõnu ja lauseid. Ta armastab metafoore, lihvitust. Ta keel on kohati väga keeruline ja see muutub kohati väsitavaks ja tuleb selline… No kuidas ma seda ütlen, nii et keegi ei solvuks? Ühesõnaga, mulle tundub, et tänapäeva noorkirjandus tahab olla õudselt diip. No et kui sa pole diip ja ei tee suurt kirjandust, siis sa polegi nagu (noor)kirjanik. Tegelased, kes tahavad lihtsalt lugusid jutustada (nagu mina), peavad suu puhtaks pühkima Peeter Helme või Vikerkaare mingistki tunnustusest või äramärkimisest (või pigem, äramärkamisest), sest olema peab nii maru diip. See on tänane diskursus. (Ma ütlesin diskursus. Appi kui diip. (Ja suure tõenäosusega kasutasin seda valesti, sest tegelt ei hooma ma tänaseni, mis kurat diskursus täpselt tähendab.))

Niisiis, Jim on kahtlemata diip ja kuigi alguses nõuab see natuke harjumist, sain ma sellest kiirelt üle, sest a) Jim ju, ja b) diip ei vähenda Jimi teksti puhul selle väärtust. Ehk siis: Jim ei püüa olla, vaid tal tuleb see püüdmata välja. Sest ta ongi täpselt selline. Vaga vesi, sügav põhi – öeldakse vist. Ma vahepeal kujutasin nii hästi ette, kuidas Jim tänaval kõnnib, üht või teist stseeni tunnistab ja kuidas talle need laused pähe keerlema jäävad, kuni ta leiab neile oma raamatus koha. Ehk siis – ta ei punnita. Ta ongi. Ta mõtleb ja näebki maailma täpselt niimoodi.

Ja muide, kui Peeter Helme kirjutas EEs just eesti kirjanduses esinevatest seksistseenidest**, siis oleks ta pidanud ka Jimi raamatu lahti lööma. Sest see seal oli kuradi võimas.

Ahjaa. Kui ma läksin Jimi raamatut ostma, siis olin tunnistajaks, kuidas üks Apollo müüja kiitis teisele üht raamatut.
“Tead, see on nii hea! Ausalt! Ma võtan ta suvalise koha pealt lahti ja ma saan juba lehekülje lugemisest elamuse. Ma ei pea isegi tervet peatükki lugema! SA PEAD SEDA RAAMATUT LUGEMA!”
Panin oma ostud letile ja kui teine müüjatar Jimi raamatut läbi lõi, siis karjatas esimene: “Näe! See ongi!”
Ma muigasin, kuulasin natuke veel nende arutlust ja kiitmist ja ütlesin siis, et ütlen Jimile kindlasti edasi – müüjatele meeldib.

Ja ütlesingi edasi. Ütlen nüüd teilegi. Sest meeldib müüjatele ja meeldis mulle ka ja ausalt, Jimi keel on niivõrd nauditav, et sa ei peagi tervet raamatut lugema, piisab suvalisest kohast paari rea lugemisest, et saada päevale hoopis teine maik juurde.

Aga ära oota, et see on klassikaline lugu, kus sa saad aru, mis on algus, mis lõpp ja mis täpselt toimus. Sa ei saa aru, mis täpselt toimus, sest Jim ei ütle sulle seda. Sa pead ise otsad kokku viima, laskma kujutlusvõimel lennata või siis – loobuma ja leppima, et oligi selline. Ilus, diip, mis-see-nüüd-oli.

 

*Võibolla on see hinnang ebaõiglane, aga vahepeal tundus, et muud EEs enam polegi kui järjekordne kinnisvara- või elektrienergia jutt. Sekka mõni “maffia”-teema.

**Ma olin seda ideed – korjata kokku ja analüüsida kirjanduses esinevaid seksistseene – varem kuulnud. Minu meelest üks inimene tegelebki sellega, kuigi ma ei mäleta, mis eesmärgil. Ja see inimene pole Helme…

7 mõtet “kaks raamatut: “Sillamäe passioon” ja “Ma olen elus olemise tunne”

  1. Lonni

    Kui ma Jimiga kunagi lapsepõlves tutvusin, siis ei osanud ma ühestki tema keharakust välja lugeda, et temast keegi nii mõnus ja andekas kasvab:) Muidugi me olime siis vist 12 ja palju seda ma seda andekust siis ikka märgata oskasin.

    Tema raamat ei ole veel minuni jõudnud, kuid lugemissoov kasvas su postitusega nüüd veelgi.

    Vasta
  2. Liana

    kui ühel päeval tuleb su laps ja võtab sul käest kinni, öeldes: «Tahad, ma näitan sulle saladust?», siis sa lähed temaga kaasa ja pead seda saladust MAAILMA KÕIGE OLULISEMAKS.

    Nõus! Ja MITTE KUNAGI ei tohiks lapsele, kes kutsub sind endaga mängima või raamatut vaatama, et sa ei viitsi. Ma jätan alati hea meelega nõude pesemise pooleli, kui

    Vasta
  3. Liana

    …mu 1,5-aastane tuleb ja tahab minuga raamatut vaatama. Olen alati mõelnud, et kui ma temaga nüüd kaasa ei lähe, siis varsti ta enam ei tule ja ei tahagi ning see oleks äraütlemata kurb.

    Vasta
  4. Eppppp

    Jimi raamatut pole ma veel ostnud… võibolla me peaks sinuga raamatuvahetust üritama, kui jrg kord kokku saame? Mis mulle selle raamatu puhul väga meeldib (siiani muust ei saa veel rääkida 🙂 on ESIKAANEVÄRV!
    Andrei raamat on jah… Kõusaar ütles OPis, et ta siiani toibub lugemiselamusest, ma siiani toibun toimetamiselamusest…
    Koonduslaagritest, muide, Kloogat te ju ikka enne teadsite? Klooga oli ka nõuka-ajal teada-tuntud, aga Vaivara maha vaikitud (Andreil on väga hea teooria, miks see nii oli.)

    Vasta
  5. Eva-Liisa

    Kui Jim oma raamatut Tartu rahvaraamatus esitles, olin ma ainuke, kes selle pärast sinna oli läinud. Kaks-kolm inimest tuli Jimi hõike peale poest veel juurde. Nii et ma sain omaette elamuse juba raamatuesitlusel. Jim ütleski, et see oli mulle. 🙂

    Vasta
  6. daki Postituse autor

    Evu, kurb, aga samas see on põhjus, miks mina enam esikaid teha ei viitsi. Inimesed ei viitsi väga käia, kui pole ette-bestseller või liiga tuntud autor.

    Epp, võime vahetada! St ma võin anda lugeda, pärast tahan tagasi. Ja Kloogast teadsin ka, kuigi olin unustanud. Andrei teooria oli tõesti hea ja ilmselt ammendav, kuigi see ei seleta, miks PRAEGU asjast ei räägita.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.