homo panicus

Naabrinaine hoiatas selle eest. Juba ammu. Et inimesed hakkavad mind kutsuma emaks. Juba, oh õudu, sünnitusmajas. Ma naersin uskmatult, kuid nii läkski.

“Kuidas ema end tunneb?” küsiti, selle asemel, et küsida näiteks: “Kuidas teie end tunnete?” või kasvõi “Kuidas KANGELANNA elab?”

Ja see komme ongi nüüd inimestel. Kutsuda mind emaks, kuna mul on juhuslikult laps. Õudselt imelik, emaks peaks mind ju ainult üks inimene maailmas kutsuma ja tema oskab praegu öelda “lää” ja “äu”.

Või siis suheldakse mingis imelikus koodikeeles, mida mina, rumal noorema, veel lugeda ei oska. Näiteks panin täna aega ortopeedile. Tavalised küsimused, isikukood, kas saatekiri on jne. Ja siis järsku…

“Ja kes vastuvõtule tuleb?”

Hm. Ma olin just andnud inimese isikukoodi ja oli üsna selge, et mul on üks imik, kes sinna läheb. Ehk siis… Nad küsivad, kes mina olen? Et kellega koos laps läheb? Kohmasin siis: “Ee… emaga koos tuleb…”
“Jajaa, emaga muidugi, aga Emiliana tuleb.” Siuksel soojal seebisel häälel, mis inimestel tuleb, kui nad lastega räägivad (mul tuleb ka vahel siuke hääl).

Ma ei saa aru. Miks ei oleks võinud küsida, et kuidas on patsiendi nimi? Või siis küsinud: “Lapse isikukood? Ja nimi?” näiteks. No ma TÕESTI ei saanud üldse aru, et nad nime võiks sel viisil küsida. Ja ma räägin sellest üldse seetõttu, et see pole isoleeritud juhtum (kuigi jah, ma ise ka juhe olin, ei küsitud ju NII keeruliselt), kuidagi ongi nii, et ametiasutustega suheldes räägivad nad lapsele viidates kuidagi jõle veidralt.

//

Vanasti ei saanud ma veel aru, et miks noored lapsevanemad, kes on õue mängima lastud, iga natukese aja tagant helistavad ja uurivad, et kuidas meil läheb. Et kas nad siis ei usalda oma ema/ämma/õde/hoidjat? Et mis ikka juhtuda saab jumalküll. Aga nüüd saan ma NII HÄSTI ARU. Asi, muide, pole sugugi selles, et ma ei usaldaks seda inimest, kelle hoolde titt-mu-titt jäi. Loomulikult usaldan, PEANGI ju usaldama, muidu ma ju ei jätaks üldse, eks, last tema hoolde.

Asi on hoopis selles, et ongi vaja reaalselt teada, kuidas läheb, sest sellest sõltub, kuidas sul endal läheb. Näiteks – kui laps keeldub pudelist, on selge, et varsti pead sa koju kappama, midagi pole teha. Või kui laps ei lähe magama õigel ajal, siis on reaalne, et sina pead pärast tema pekkiläinud päevarütmi taastada üritama. Või kui laps pannakse liiga vara magama, siis oled sina see, kes kell 4 talle selgitama peab, et tegelt on veel öö. Kogu see lapsevärk on õudne täppisteadus pikemas plaanis. Loomulikult ei ole mingit kahtlust, et emad-vanaemad saavad kenasti lapsega hakkama, ainult et nad teevad seda omamoodi. Mitte valesti, aga teistmoodi ja see kõik mõjutab seda, kuidas su titt on ja käitub pärast sinuga. Pealegi mõjutab olukorda see, kuidas titt ise võõra (=mitte oma ema-isa) juuresolekul käitub, kas tavapäraselt või erinevalt. Kui erinevalt, siis on ikkagi hiljem jama. Võibolla väike, aga ikkagi. Ja seega on hea asjadest teada.

Kõike seda mõtlesin, kui ämmale juhiseid kokku kirjutasin, sest me üritame minna homme Rabarockile (õumaigaad, IAMX ju! Ma ei saa aru, kuidas TEMA pole peaesineja?!), siis tuleb esimene kord, kui ma olen titest reaalselt kauem kui 5-6 tundi lahus, magamapanek jääb kellegi teise peale ja MA OLEN PAANIKAS. Ma üritan selgeks saada, kas ma olen kontrollifriik (kindlasti) või on see normaalne emapaanika? Sest, päriselt, asi pole üldse selles, et ma kahtleks kellegi oskustes last kasvatada, ma lihtsalt tahan, et minu lapsega käitutaks kindlal kombel. Kõik need pisiasjad, mille ma olen siin nädalate jooksul avastanud – need ON ju olulised, eksju? See pole ainult minu kujutelm?

Või siiski on?

Ma saan reaalselt aru, et lapsele on oluline kohtuda erinevate inimestega ja harjuda erinevate asjadega ja et üks pärastlõuna ja õhtu ei keera midagi pekki, aga… Kuidagi õudselt abitu tunne on mõelda, et kui tema siin nutab ja oma ema igatseb ja üldse aru ei saa, miks ta võõra inimese* süles peab olema, siis MA EI SAA MIDAGI TEHA. Ja, mis kõige hullem, ma ei saa talle ka ju kuidagi öelda, et ma ausalt tulen tagasi või et kõik on korras ja et vanaema on tegelt õudselt tore.

Ja ma nii vihastan Abikaasa peale, kes suudabki suhtuda asjasse niimoodi, et – aga mis ikka juhtuda saab.

Nii saabki arvata ainult inimene, kes kõik ööd rahulikult maha magada saab. Inimene, kes peab öösel üleval istuma, EI ARVA NII. Sest igast asju saab juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki. Kõik väikesed asjad suure plaaniga võrreldes, AGA IKKAGI. Ma saaksin neid ära hoida, kui ma ei läheks, aga…

…aga nii need inimesed kodukanastuvad ja hulluks lähevadki ja lõpuks on nii, et me elame Emilianaga kahekesi koos mingis keldriurkas (sest rohkemat pinsid ei võimalda), väljas ei käi, oleme pensionärid ja vanatüdrukud ja arutame, et küll on ikka need inimesed imelikud, kel polegi kümmet kassi ja MEHI POLEGI KELLELGI VAJA ja üleüldse ongi normaalne nii elada nagu meie elame, ja üldse arusaamatu, miks külalapsed meid kividega loobivad ja nõiamoorideks kutsuvad.**

Et siis ühesõnaga – necessary evil. Ja ma ei peaks paanitsema. Ma üritan mitte, ausõna. Pealegi, kurat, IAMX. See PEAB seda väärt olema!

 

*Talle on praegu kõik võõrad peale minu. Vist isa näo on ka praeguseks ära õppinud – väidavad raamatud.

**Ah, ma ei tea, mul ei tulnud head kujutluspilti ette, mis juhtub tüdrukutega, kes ema põllepaelte külge jäävad. Poisi puhul oleks ma suutnud suurepärase fantaasia välja mõelda, aga tüdrukud? Ma polegi vist kuulnud ühesti memmetütrest, ikka memmepoegadest.

10 mõtet “homo panicus

  1. Gea

    tubli oled, et kontserdile lähed. ja kõik kulgeb hästi.

    aga naerma ajas mind Su postitus, sest meenus… plika oli neljakuune, kui ma esimest korda kauemaks kui tunnikeseks ta kellegi teise kui issiga jätsin. ehk siis oma emaga. mul oli sünnipäev ja samal päeval oli Madonna kontsert ja muidugi me läksime.

    ma ei mäleta sellest kontserdist mitte õhkagi, sest ma kogu aeg muretsesin ja lõpuks kiskus juba nutma ja tulime enne lõppu ära. kodus oli kõik korras, loomulikult, ema ja beebi põõnasid 🙂

    Vasta
  2. kägu

    “Ema, hoidke siit last kinni!” palus haigla erakorralises vastuvõtus õde.
    “Ema!!! Siit!”
    Appi, ta räägib ju minuga, kuskohast ma pean kinni hoidma…
    Jätsin seal endast küll mingi väga kohtlase mulje, kuid no ma ei saanud kuidagi aru, et ta minu poole pöördus. Ilmselt oli asi ka selles, et emadus polnud mulle veel päris kohale jõudnud, laps oli toona vaevalt kuu aega vana.

    Vasta
  3. Annika

    Oi see nii tuttav, et “kes vastuvõtule tuleb?”. Ma ei saa ka ikka veel kunagi esimese hooga aru, et kellest või millest nad räägivad. Aeg on ju kirjas mehenimega isikule, mul on kaasas turvahäll, millest kiikab välja üleni sinises tüüp, meil on perearstikeskuses isegi eraldi beebide päev, kus nendega käia….Ja iga kord ma siis nämmutan seal, et “noh, laps tuleb.. või et.. ma viin ta … ee.. mm”.

    Ja see on ka omapärane, kuidas medpersonal aeg-ajalt helistab (no et arstiaega muuta vms) ja kui ma toru vastu võtan, siis küsivad “kas Märteni ema kuuleb?”. Ee, no kes siis veel? Sekretär? Sõbranna? Hämming. Ja iga kord tahaks selja taha vaadata, et kus see EMA siis on, mina olen ju Annika.

    Värskete, muidu lastevõõraste emade värk vist 🙂

    Vasta
  4. Kadri

    Ma ka õppisin, et vastus meditsiinitöötaja küsimusele, et kes teie siis olete, on “Lapse perekonnanimi”

    Vasta
  5. Anu

    Ma arvan, et nii pisikese lapse puhul oleks pigem väga veider, kui sa ei muretseks pidevalt. 🙂 Ta ju alles sündis. Kanaemastumisega, ma arvan, pole siin midagi pistmist. 😀

    Vasta
  6. Irja (SIA)

    Mu armas, see titehoiuhirm on alles õhkõrn virvendus sellest, mida ma tunnen Iga Kord, kui DM telefonile ei vasta või on 3 min hilinenud. See paanika on üks väheseid lastendusasju, mis ajas ei kao (see, kui palju ta magas, mis kell sõi, kui vanalt käputas või erri ütles, on varsti sügavalt suva ja unustatud) – SEE PAANIKA on igaveseks, muutuvad ainult olukorrad, mis seda esile kutsuvad. Seega, saan sind südamest tervitada:)
    Jah, ema, kuidas pidu oli?

    Vasta
  7. Liisapereema

    Kusjuures nii imelik kui see ka nüüd ei tundu, siis mulle tundub see “ema, hoidke kinni” ja “kes vastuvõtule tuleb” ok olevat… Võibolla sellepärast, et ma ise ka pöördun tihti klientide poole eelnevalt nuputades, kuidas pöörduda, kui ei tea asjaolusid.

    Ilmselt tuleb siis esimesest pikemast eemalolekust eraldi postitus? Mu esimene eemalolek oli kunagi Lenny kontsert, 6 kuune lõugas kodus – haun siiani kättemaksu helistada ta keset lõpupidu vms koju.

    Vasta
  8. Morgie

    Ma olen memmetütardest ka kuulnud, need on need tüdrukud, keda ei lubata mehele, peole, võileiba tegema, üksi poodi, jne.

    Aga tite uneaeg ja selle paigastminek – seda jõuab sul esimese aasta jooksul veel niiehknii juhtuda, sest lapsed juhuslikult kasvavad ja paigutavad oma uneaegu ka ise omavoliliselt ümber.

    “Sooja seebise häälega”, mulle meeldib 😀

    Vasta
  9. daki Postituse autor

    Eh, peakski vist kirjutama, kuidas oli esimene kord, aga ei olnudki midagi erilist, tegelikult. Titt oli käitunud idülliliselt hästi.

    Morgie, muide, ma NÜÜD (nädal-kaks hiljem) olen ka selgeks aanud, et uneajad tõesti muutuvad. Ma kirjutan sellest kohe ka pikemalt, et mis selle unevärgiga on praeguseks saanud. Sel hetkel ma jubedalt põdesin õigel ajal magama saamise üle,nüüd enam ei põegi nii väga.

    SIA, see on tore, et sa mõistad, et SINA OLED SEE, KES SELLE PAANIKA VAHETULT ENDA KAELA SAAB.

    Huvitav lugu jah nende pöördumistega… Eks ma hakkan siis nüüd perekonnanime ütlema ja katsun harjuda, et ma olen nüüd Ema.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.