tuhat sõpra

Tere, mina olen Daki ja hetkeseisuga on mul Facebookis 832 sõpra. Jah, mina olengi üks neist, kellele viitavad kõik need lugematud blogid, ajaleheartiklid ja muud kirjatükid, kus autorid meeleheites käsi ringutavad ja küsivad: “Kuidas on võimalik, et kellelgi on 832 sõpra?! See ju pole võimalik!!!”

Ma iga kord muigan neid tükke lugedes, aga kuna sellekuine Anne&Stiil võttis taas teemaks selle va Facebooki ja tabamatu netisõpruse teema, siis.

Ühesõnaga, ma ei saa absoluutselt aru sellest paanikast. Esiteks muidugi on nii ära leierdatud see FB ja sõpruse teema. Kõik tahavad seda fenomeni analüüsida, mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Ja mul on tunne, et kui millestki muust pole kirjutada, siis oh, võtame jälle selle teema, et kuidas ikka on mõnel tuhat sõpra netis.

Miks seda asja üle tähtsustada? Õigemini, ma saan aru, et minu seisukoht ongi kogu selles netiasjanduses natuke teine. Asi on vist selles, et informatsioon, mida ma internetis välja annan, on KÕIKJAL sama. See tähendab – pole olemas mingit Facebooki või Twitteri sala-mina, mida jumala eest ei tohiks võõrad silmad näha või lugeda. Ja kõik informatsioon, mida ma internetis välja annan, on juba aastaid teadlikult läbi mõeldud ja selleks ette nähtud. Kuna kõik teavad, kes ma olen, siis mul pole absoluutselt vaja põdeda, kas keegi neist 832st sõbrast Facebookis on spioon ja võib üles korjata mõne infokillu ning sellega näiteks mu karjääri pekki keerata.

See muidugi ei tähenda, et minu neti-mina olekski päris-minaga võrdne. Loomulikult mitte. Ka ei taha ma, et kõik minust klõpsitud fotod internetti satuks ja sellest, kuidas ma titepiltidesse suhtun, olen ka juba kirjutanud. Loomulikult ei reklaami ma kusagil oma aadressi (kuigi vist suurem osa juba teab, kus ma elan, kui sel teemal kevadel blogis jutustatud sai) ja kuigi mu telefoninumbrit on võrdlemisi lihtne leida, on selle kaudu mind raske kätte saada (ma ei võta võõraid numbreid vastu teadupoolest). Ehk siis: muidugi on asju ja informatsiooni, mis internetti ei kuulu ja selles osas pole ju vahet, kas mul on 83 või 832 sõpra. Ma ei annaks seda infot välja kummalgi juhul.

Ma ei saa hästi aru neist inimestest, keda suured sõbralistinumbrid häirivad. Miks nad häirivad? Et ei suuda nende kõigiga kvaliteetset netisuhtlust ülal hoida? Aga kas selleks on mingi sundus?!

Miks mul üldse nii palju sõpru on? Mingi hulk sai neid lisatud siis, kui mängisin paar aastat tagasi mingit FB mängu, kus oli vaja rohkelt kontakte, kes sama mängu mängiks. Nii sattuski mingi sadakond võõrast naist mu sõbraks. Enam ammu ma seda mängu ei mängi, aga… no las nad olla siis seal listis, mis see mind vaesemaks teeb! Kui neid ei huvita, mis ma teen, siis saavad nad mind ise ära kustutada. Kui mind ei huvita, mida nemad teevad, saan mina sama teha. Ma ei ole ju kohustatud nendega suhtlema lihtsalt sellepärast, et nad mu sõbralistis on.

Lisaks käin ma ja lisan vahepeal sõbraks endale inimesi, kes tunduvad toredad või ägedad, aga keda ma isiklikult ei tunne. Mõned neist võtavad sõbrakutse vastu, mõned mitte. See on minu jaoks… hm, nagu esimese sammu astumine. Et äkki saab nii leida uue toreda tuttava. Umbes võrdväärne linnas ägedale inimesele ligi astumise ja enda tutvustamisega. Mõned võõristaksid sel juhul, teised aga äkki hoopis tervitaksid uut suhtlemisvõimalust. Sama FBs.

Ja mul ei ole midagi selle vastu, kui mind lisavad minu jaoks võõrad inimesed, näiteks sellesinatse blogi lugejad. Sest, nagu öeldud, on info kõikjal niikuinii avalik, avalikustamiseks juba eos mõeldud. FBs saab aga luua ehk isiklikuma kontakti – kui selleks peaks soov tekkima – kui näiteks blogisamas kommentaare vahetades. Kuigi ka see viimane on variant.

Ma ei ole vastu võtnud vist ainult mõningaid sõbrakutseid ja kuigi mulle ükski konkreetne hetkel ei meenu, tean ma, et olen ka keeldunud. Mul on tunne, et ma ei ole sõbraks võtnud paari inimest minevikust, kellega ma tõesti ei soovi kontakti hoida või taasluua. Muidugi on neil ka selletagi kerge teada saada, millega ma parasjagu tegelen (I mean, have you SEEN my blog?!), aga kuidagi see teadmine, et mu värsked postitused ei jõua nende inimeste FB seinale, on minu jaoks meeldiv.

Selge see, et ma ei jõua mingil juhul kõigi nende 800 inimese eludega end kursis hoida, aga nagu öeldud: a) selleks pole mingit kohustust, b) kõik ei olegi FBs aktiivsed, c) samas on alati võimalus nendega kergelt kontakti saada, kui selleks peaks vajadus tekkima. FB on nagu aktiivne ja elav aadressiraamat minu jaoks, võiks isegi öelda.

Ja kummalisel kombel ei ole seal kunagi neid inimesi (või on ja nad vaikivad), kelle kohta tegelikult tahaks (küsimata) teada saada, kuidas neil läheb. Lihtsalt huvi pärast. Ja nii, et sa ei peaks neid ise selleks üles otsima. Noh et rahuldad oma uudishimu ära ja liigud edasi. Selliseid inimesi on mu elus küll ja veel, kõigil ilmselt on. Oh, mulle just meenus, et hiljaaegu sattusin FBs ühe oma kunagise naabritüdruku sugulase otsa, kellega me paar suve koos mängisime, aga kellest ma midagi ei mäletanud. Õudselt äge oli teda virtuaalruumis näha ja teada saada, et ta elab nüüd Itaalias. Ta oli mulle aastate jooksul aeg-ajalt meenunud küll, aga meie päriselukontakt oli täpselt sellisel tasemel, et ma küll mõtlesin, mis tast saanud on, aga poleks iialgi hakanud tegema suuri samme selleks, et seda teada saada. Selleks on FB suurepärane kanal.

Aga ma saan aru, et paljude inimeste jaoks on FB hoopis teise eesmärgiga ja enamik inimesi ei laotagi oma elu internetti ei suurel ega vähesel määral. Ja siis paljud on seal vahepeal. Ma saan aru neist, kelle jaoks on oluline hoida oma eraelulisi mõtteavaldusi saladusena või vähemalt avalikuna kontrollitud ringile inimestest. Aga ma ei saa aru, miks nende jaoks on nii traagiline, et on inimesi – nagu mina – kelle jaoks ei ole mingit vahet, kui suur mul see sõbranumber on, samamoodi nagu pole mingit vahet, kui suur on mu blogi lugejaskond. Info, mida ma väljastan, neti-mina, kes siin kondab, see on ikka sama hoolimata numbrist.

Aunt Becky muide kirjutas sarnasel teemal hiljuti, et miks on hea oma pärisnime all blogida. Olen tema sõnadega absoluutselt nõus. Ja sellele saab alla kirjutada ka FB ja sadade sõprade kontekstis. Sest kui sa ALATI annad välja infot teades, et see võib jõuda sadadeni, siis oled sa alati mõnes mõttes vaba ja kaitstud. (Ja paljudes mõtetes muidugi mitte, aga see pole hetkel teemaks.)

/

Ma saan aru, et mu mõtted on hüplevad ja pole just kõige paremini omavahel kokku põimitud, aga noh, sooda jne.

18 mõtet “tuhat sõpra

  1. =E=

    Kuulsin hiljuti, et vene keeleruumis on koha leindnud sõna “френд” tähistamaks inimest, kellega Facebook’is kontakt on loodud ja ka kontakti loomise tegevust. Ja tähendus on siis hoopis muu kui “друг”. Ongi selline FB kontakt, kellega virtuaaldistansilt midagi seob, aga päriselus võib, ent ei pruugi olla mingi suur semu.

    Vasta
  2. tikker

    mina olen hetkel valinud selle tee, et blogi on kuigivõrd anonüümne, st kirjutan seda oma netialiasega, FB-s ei reklaami ja blogis oma nime ei kasuta. lugejad võivad selle nagunii välja uurida, kui soovivad, sellest on mul suva, mulle on oluline vaid see, et mu nime googeldades blogini ei jõuta. blogis kirjutan kõigest, mis parasjagu keelel ja meelel on, nii et FB-s ei tunne mingit vajadust seda teha, ei viitsi ennast korrata 😀

    ja ma olen sinuga absoluutselt nõus, ma ei jõua ka enam ära kuulata seda leierdamist FB teemal. inimesed on erinevad – kui võtta sõna-sõnalt seda, et FB sõber peab olema SÕBER, siis jah, no lisa listi kümme inimest või ära lisa üldse ja käi selle asemel nendega kohvikus. minu jaoks on FB suhtlusportaal, kus sõprade-tuttavate tegemistel silm peal hoida. minu infot näevad vaid need, kelle olen sõbraks lisanud ja nemad, olgu siis “päris” sõbrad või juhututtavad, võivad südamerahuga näha kõike, mida kirjutan. sest nagu öeldud, isiklikumad asjad on mul blogis, milleni FB ei vii.

    ühesõnaga igaühele oma. inimesed kasutavadki suhtluskanaleid erinevalt – kellele meeldib helistada, kellele kirjutada. muidugi tuleb läbi mõelda, mida endast internetti avalikult üles riputada, see on elementaarne. aga on ju suurepärased võimalused muuta igasuguseid keskkondi täpselt nii privaatseks, kui soovi on. miks peab ohkima, kui mõni otsustab endast rohkem avalikult jagada, sellest pole ma kunagi aru saanud ega hakkagi saama.

    Vasta
  3. marca

    Plaanisin ka kunagi samal teemal kirjutada aga millegipärast jäi see tegemata. Mul on tegelikult FB-s väga vähe sõpru võrreldes enamikuga – osalt ehk seetõttu, et olen vähestes erinevates koolides käinud ja töökohtades töötanud, teisalt seetõttu, et olen veidi tagasihoidlik ega “julge” kõiki nö juhututtavaid sõbraks lisada – no et äkki nad ei taha mind sõbraks 🙂
    Ma ei saa ka aru, mis teema on paljudel selle spioneerimiskartusega. Ma ei tahaks küll töötada töökohas, kus mingit osa minust ei aktsepteerita. Seda olen samuti mõelnud, et kui keegi mind santažeerida tahaks siis ta seda väga teha ei saaks, sest ma ei varja eriti midagi, pigem saab santažeerida seda, kes igat asja häbeneb. Nagu see Geni asi – mida koledat juhtub sellest kui keegi teab, kes mu esiisa oli?
    Blogini jõuab siiani ka mu pärisnime kasutades – kuhugi Google´i puhvrisse on ilmselt miskit kinni jäänud ja vahepeal ikka guugeldatakse mind. Imestan küll, et kes seda teha võiks 🙂
    Mees mul kangesti taunib seda, et tema nimi kuskil figureerib. Ei saa aru – keda sa, “tähtsusetu putukas”, ikka huvitad? Aga see on vist ka maailmavaateline küsimus – tema näeb näiteks veebipolitseid nö “vanema vennana”, mina pigem abistava institutsioonina. Tema arust olen mina ehk naiivne, minu arust tema liiga paranoiline.

    Vasta
  4. KK

    Ma olen aja jooksul õppinud oma privaatsust kaitsma, sest üksasi on see, kui sa ise annad infot välja ükskõik, mis kanali kaudu siis. Teine teema on aga see, kui keegi seda sinu eest teeb. Nt mainiti siin geni, mul peab olema omal õigus otsustada, mis info minust veebis on. Ma olen genis vaielnud oma vana sugulasega, kes nt paneb minu poolt loodud sugupuusse pilte (tal on antud õigused andmeid lisada, kuna ta on tõesti väga palju perekonna ajalugu uurinud). Ma tean raudselt, et ma ei saa otsustada kellegi teise eest, kas tema pilt on veebis või ei. Seega on see minu jaoks vägagi taunitav aga vanem generatsoon nagu ei adu teise inimese privaatsust ja õigust sellele. Niiviisi me siis jageleme, mina võtan pildid maha ja tema paneb järgmisel päeval tagasi. Tõeliselt tüütu, sest andmestiku osa on tal super ja ma olen tema uurimuse tulemusena väga palju oma sugulastest teada saanud aga ma olen ikkagi seda meelt, et otsinguga ei pea kõik välja tulema, andmed peavad olema kaitstud ja teise inimese eest ei saa otsustada.

    Samuti ei meeld mulle kohe kindlasti kui keegi teine minu blogile viitab ja selleks mu pärisnime kasutab, sest mul on need nn minad lahus. Muidugi on neid, kes ära tunnevad või kes mult on lingi saanud aga põhimõtteliselt olen ma blogides ettevaatlik. On asju, mis kunagi blokki ei lähe ja on teemasid, millest ma avalikult kunagi ei blogi. Sõbralistis on mul ka vaid need inimesed, keda ma tõesti tunnen kas tööalaselt, koolist või hobide kaudu. Võõraid ma niisama listi ei lisa ja turvaseaded on ka suht nn põhjas. Aga peamiselt on jah nii nagu ma kirjutasin – see on minu otsustada, mis info minust netis on.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      KK, see oli hea kääne – blokki. Mulle meeldib:) Jah, see Geni asi oli mul meelest läinud, pole seal ammu käinud. Peakski minema ja uue ilmakodaniku ära registreerima sugupuus… Ma saan sust täiesti aru ja sellepärast ma arvangi, et raske on nii. Või noh, raskem ehk. Ma olen olnud ka selles faasis, kus ei tahtnud, et blogi ja nime kokku viidaks. Ma ei ütle, et praegu parem oleks kuidagi, aga see põdemine on ära nüüd küll jäänud.

      Kakao, ma olen vist kirjutanud sellest ka palju. Mina näiteks hoian rangelt lahus tööasjad, samuti väga valin, kuidas kirjutan kolmandatest isikutest, viimasel ajal kasutan aliasi (Abikaasa, Naabrinaine jne). Sain omad vitsad oma eelmisest suhtest vabalt kirjutamisega ja nüüd enam ei taha. Tervisehädadest ei kirjuta ka, eriti teiste omadest. St mu enda hädad on teine – ja pikem – teema, ma pole seda veel korralikult läbi mõelnud… Kunagi kindlasti peatun sellel pikemalt.

      Epp jt, mulle meeldib see “frend” sõnana, tegelikult. On parem, kui sõber!

      Ega netiga ongi see, et ma olen jõudnud järeldusele – pärast Tähismaade keissi, kui ma korraks aja maha võtsin ja mõtlesin, mis edasi – et igal juhul on parem, kui MINA ise infot välja annan siiski. Oh, muidugi, ma pole mingi kuulsus ja kui ma netist kaoks, siis kaoks mingi hetk ka inimeste huvi ja mingid kolmandad isikud, kes üritaks mind “paljastada”, kaotaks samuti oma publiku. Aga kuna ma tahan olla netis, siis on parem, kui ma olen nii, et ise kontrollin võimalikult paljut. Ja noh, nüüd juba on üsna jabur püüda hakata pärisnime-bloginime eraldama, eks.) NIi et tuleb võtta olukorrast parim.

      Vasta
  5. CV

    Ma pidin lausa minema ja vaatama palju mul praegu sõbralistis inimesi on FB’s 🙂 Kõigub seal 500-700 vahe peal pidevalt. Mulle ei ole kunagi pähegi tulnud, et ma peaks FB’s oma tuttavate hulka piirama. Ühele langevarjundusega rahvusvahelisel tasandil tegelevale indiviidile on see ju ometigi parim koht infovahetuseks (pildid, videod üritustest, info jne jne, sest muid kanaleid tegelikult ei ole). Samuti võib ühel üritusel olla 100+ inimest ja sa tutvud nendega ja ikka lisad FB’s sõbralisti sest see on ainus viis kontakti hoida (muidu näeme korra aastas mingil üritusel ja siis oleks nimi ja nägu ju meelest läinud kui FB vahepeal abiks ei oleks). Ja üldse on hea teada mis nendel üritustel toimub, kus ise ei osale, sest igast asjast ei ole võimalik ise osa võtta. Imelik probleem 🙂 – mõnedel inimestel ongi nii palju tuttavaid.

    Vasta
  6. kakao

    Olen KKga väga nõus! St igaüks võiks ise otsutada, mis info temast netis on. Mullegi ei meeldi, kui keegi kuskil minust mu päris(täis)nimega ja/või pildiga kirjutab. Valik peab olema.

    Muide, KK (ja teised ka), huvi pärast küsin – mis on teemad, millest sa ei kirjuta, kust su privaatsuspiir läheb? Nt pereliikmed, tervis, karjäär? Mina nt üritan teistest inimestest mitte kirjutada nende nimega ja et nad poleks äratuntavad, kui neist pean kirjutama, samuti tõsistest tervisehädadest mitte. No nohust ja peavalust ja piimhappest lihastes olen ikka kribanud:)

    Ja FBis igast suvalist ma sõbraks ei tunnista, ma pean vähemalt teadma KES ta on, nt venna vana klassivend ja nii, isegi kui pole teda (ammu) näinud.

    Üldiselt nõus – igaüks tehku nii palju sõpru netis kui tahab, aga valik peab olema.

    Vasta
  7. triangel

    Mul on ka FB sõpru, kellest ma mitte midagi ei tea, peale selle, et me kõik kasvatame kapsaid-kartulied 🙂 FB ongi mul rohkem ajaveetmise koht, kui sõprade eluga kursis püsimiseks. Enamus mu sõpru pole nagunii näoraamatus või kui on, siis on neil seal surnud konto. Ma võtan FB kõik sõbrakutsed vastu ka, sest see pole minu jaoks reaalne suhtluskanal, ise tagasihoidliku inimesena ei lähe kedagi sõbraks paluma.

    Viimasel ajal on FB ka töö mõttes oluline, nii et on hea, et seal konto olemas on.

    Blogi on mul nö anonüümne, aga paar tuttavat on koerapiltide järgi tuvastanud minu autorluse 🙂 Pluss muidugi need blogitarid-mutid, kellega oled mingil põhjusel hakanud ka päris elus suhtlema. Blogi on koht, kus ma emotsioneerin ja ma väga ei tahaks, et näitek stulevane, olemasolev või endine ülemus googeldades mu tundepahvakute peale satuks, labiilne nagu ma olen.

    Niikuinii me ei sa akontrollida kõike,mida netis meie kohta olemas on, siis võiks olla mõnigi kanal, milles olevat infot ise suunata ja hallata saab.

    Vasta
  8. tikker

    uhh, geni, ma lähen selle peale siiani närvi. sugupuu on tore asi, aga bljat, seal peaks olema võimalik sarnaselt FB ja kõigi teiste normaalsete kohtadega VALIDA, kas sa soovid, et su nimi tuleks google otsingus geniga seotuna välja või mitte. seal on väga haiged sätted, ei ole võimalik nii teha, et üldse ei tuleks. ja kontot ning puud kustutada ju ka ei niisama lihtsalt saanud, sest ma olin teinud puu, mille osad liikmed olid liitunud ja… lõpuks võtsin kõik info maha, muutsin nimed A-deks ja panin konto kinni. nüüd enam lõpuks ei tule google’is miskit välja. no ei istu mulle see, et kui MINU nime googeldada, tulevad ka mu vanemad ja õed. pole teiste asi!

    see on minu jaoks ka elementaarne, et teiste blogides ei paljasta ma nende identiteeti rohkem, kui nad ise seda teevad – isegi kui mina tean, kes nad on, kus nad töötavad vms. teiste inimeste kohta äratuntavalt netti kirjutamine – võib, vabalt võib, kui see inimene on enne LOA andnud. minu mehel, emal ja sõpradel pole midagi selle vastu, kui neid blogis mainin (loomulikult ainult eesnimega), aastate jooksul on muidugi apsakaid ja vääritimõistmisi ette tulnud, aga need on ainult targemaks teinud 😛

    kusjuures see on igati tervitatav, et aeg-ajalt võetakse üles teema: mõtle, mida sa enda ja teiste kohta netti riputad. seda peabki tegema, sest on üllatavalt palju ullikesi, kes ei mõtle. aga jah… miks on selle juurde alati vaja ohkida, kui palju kellelgi FB-s sõpru on 😀

    Vasta
  9. Eppppp

    Mul on umbes 2300 frendi ja ma ei võtagi seda Facebooki millegi muuna kui “killuke minust, vaadake, kui soovite”.
    Kui mul tuleb meelde vaadata sõbrakutseid, siis seal on tavaliselt ports uusi, ja enamasti ma neid ei tunne. Vastan jaatavalt, kui on eesti nimi. Kui on välismaa nimi, siis hakkan vaatama ühiseid sõpru ja mõtlen hetke. Äkki on mõni lihtsalt külgelööja lõunamaalt, seda pole vaja. Aga kui eesti inimesed tahavad olla kursis mu tegemistega, siis miks mitte. Muidugi pole see sõprus. Sõpru on vähe, need võib vist ühe käe peal üles lugeda. Siis on laiem ring tuttavad. Ja siis on need nn frendid.

    Mul on Facebookis vaid see häda, et – kas saab kusagil seal ennast nähtamatuks keerata, nagu gmailis saab? Mulle enamasti ei meeldi, kui mõni frend, keda ma ise ei tunnegi, hakkab chattima. (oh, mis eesti keel!)

    Vasta
  10. Susan

    Epp, saab küll. Seal saab lausa valida gruppe, kes sind chattimiseks available inimesena näevad. Tuleb klikkida selle väikese online-ikooni peal. Ja ongi nii, et tuttavad näiteks saavad chattida, aga siis vähemtuttavad, kes pole vastavas grupis, enam ei saa. Kui tundub umbluu, siis ma võin meili teel täpsemalt juhendada.

    Eniveis. Mulle jälle teeb nalja see, kuidas inimesed jubedalt üritavad end kustutada mingitest geenipuudest ja whatnot kohtadest, et pole vaja kõigil näha jne. Kui keegi ikka tahab näha, siis ta näeb. Ja kõike 🙂 Naabrinaine ilmselt ei oska, aga mis sest naabrinaisest. Kui politseil või pahalasel või maniakist tööandjal on vaja, siis on kõik kenasti eniveis kuskil olemas ja kättesaadav.

    Lisaks ajavad mind itsitama ka need FB piirangud, mille kohta tähtsalt tädi moodi lõuga lotti ajades ja silmi volksutades öeldakse, et “issver, mul on küll nii pandud, et ainult sõbrad näevad pilte”. Newsflash! Piisab kõige dumbuserimast nipist, et ükskõik kes, isegi facebooki kontot mitteomav inimene näeks neid samu hoolikalt varjatud asju. Kui on juba üks kasutaja, kellel on ligipääs sinu albumisse ja kes tahab näidata tervele maailmale su ultrasalajasi imiku/maakodu/vanemate kuldpulma läbu fotosid: rightclick, copy image location, saada sõbrale, sõber pasteb edasi jne.

    Kui on suur mure, et keegi äkki saab midagi teada… Siis on ainuke optsioon – mitte üldse kasutada netti, arvuteid, mobiiltelefone, pangakaarte. Kui ei kasuta, ei saa sinust midagi teada, kui kasutad… Siis ei pane ise kah enam tähele, millise mitte isegi küpsisepuru vaid lausa küpsisekarpide juti võid endast maha jätta. Alustades sellest, et meil kõigil on IP-aadress lõpetades inimlikemate asjaoludega, et paljud reedavad end sajas erinevas kohas sama varjunime+meiliaadressiga esinedes, mõnes kohas on ka nimi jutuks tulnud ja nii ta siis läheb.

    Vasta
  11. Maria

    Mul on kahtlane tunne, et sul on sõbralistis varsti veel üks “tundmatu sõber” juures;)
    Püüan mitte ära unustada, kui järgmine kord FB-sse lähen:D

    Vasta
  12. tikker

    no mina näiteks tean suurepäraselt nii IP-dest, sellest, et kõik on ikkagi kusagil olemas kui ka sellest, et arvutialal targemad inimesed oskavad ka varjatud info välja nuhkida, rääkimata nendest, kel mu FB piltidele ligipääs on ja kes võivad täiesti vabalt nende linke edasi saata. jumala eest, nuhkigu ja saatku, ega seal midagi valgustkartvat pole. minu valitud privaatsuspiir jookseb lihtsalt sellest kohast, et lihtkasutaja google’i otsing (sest olgem ausad, enamik inimesi sellega piirdub) minu elulugu kandikul ette ei anna. minu jaoks on see igati mõistlik ja ma ei saa hästi aru, mis selles nii naljakat on.

    Vasta
  13. KK

    Kakao, ma ei blogi tööasjadest kunagi, sest ma ei tohi. Vahel läbi lillede ja sellist töövälist satub sekka aga üldiselt püüan hoida teemad hobide tasemel. Koduseid tülisid ka mitte, kuigi vahel tahaks vihast netis röökida:P.

    Privaatsussätete osas ma pidasin silmas seda, et vaikimisi kui just pole itigeenius, ei näe mu sõprade sõbrad FBs pilte. Ja muidugi ma ei hoia seal intiimseid asju ka, net jääb netiks. Mul oli hiljuti just keiss, kus lisasin mitu põhikooli klassivenda sõbralisti koos pinginaabriga ja üks ei acceptinud. Saatis meile mõlemale teate põhjendusega, et acceptib vaid neid, kellega reaalis ka suhtleb. Samas oli ta teise klassivenna sõbraks kinnitatud ja settinguid sellised, et ma nägin kõike, mida ta postitas :D, sh titepilte jms.

    Genis saab piirata google otsinguga juurdepääsu. Ma olen testinud ja toimib.

    Vasta
  14. KK

    No mu jaoks pole see niivõrd põdemine kui turvalisus ja seda täiesti isiklikul põhjusel. Mul on vahel isegi nii, et ma kustutan pilte ja muudan tekste, sest aja jooksul nn filter on karmimaks läinud.

    Vasta
  15. luize

    m läksin selle peale kohe vaatama näoraamatusse, et kas me oleme ikka sõbrad ja nääd olemegi 🙂 vähemalt seal, eksole.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.