imetamisest

Hoiatan kohe ette, et sisu vastab pealkirjale (sest see siin on ikka Mommy blog, mitte mingi lihtne blogi), nii et kui sulle see teema huvi ei paku, siis ära edasi loe. Vaata parem Hugh Lauriet tantsimas:

Vist selles kehateemalises postituses (ei viitsi linki otsida) küsis kommentaarides keegi, kuidas ma suhtun avalikku imetamisse. (Issand kui imelik väljend. Avalikus kohas imetamisse?) Ma ei viitsi ka järele vaadata, mis ma täpselt sel hetkel vastasin, aga ilmselt midagi stiilis “kui laps peab sööma, siis ei peaks see imelik olema”. Nüüd, kui ma olen imetamisega natuke rohkem tuttav, on mul ka selles osas tekkinud kindlam seisukoht.

Kõigepealt olgu öeldud, et kogu see imetamise värk on ikka üsna keeruline alguses. Õigemini… Ma ei tea, kes on kirjutanud kõik need noortele emadele suunatud raamatud, aga ma kahtlustan, et mehed. Sest ainult mehed võivad kirjutada, et imetamine EI OLE valus, sest nemad ei pea elama päevas kaheksa korda läbi seda, et keegi nende nibud (nibud, saate aru jah?! need kohad, mis on MEGAtundlikud) vaakumisse tõmbab pooleks tunniks. Ja isegi nüüd, kui mu keha hakkab sellega harjuma, ei kirjuta ma alla sellele, et imetamine pole valus. Tõsi, ta pole nii valus, kui oli alguses, kui ma haiglas huilgasin ja ehmunud valveõde sisse jooksis, et mis nüüd juhtunud on. (Põrnikal polnud sellest suurt midagi, et ma iga kord huilgasin. Ta tundis mind selleks ajaks väga vähe aega ja TERVE SEE AEG, mis ta mind tundnud oli, ma ju lõugasin.) Aga valus või ebamugav on kogu see protsess jätkuvalt. Pigem just ebamugav.

Selles osas on loodus muidugi imeline (taas), et hoolimata kõigest meeldib mulle imetada. Tähendab, ma pole enda jaoks seda asja üleromantiseerinud ja juba algusest saati olen püüdnud suhtuda imetamisse kui tavapärasesse asja, eriti kuna on alati võimalik, et ma pean selle ära lõpetama, kui olukord peaks nõudma mu rohtude peale tagasi saatmist. Võib-olla just sellepärast pole ma enda jaoks teadlikult imetamisest suurt numbrit teinud. Aga mida päev edasi, seda armsam see aeg mulle on. Esiteks ilmselt mängivad rolli need müstilised hormoonid, aga peamiselt on siiski asi vist minus ja Põrnikas ja selles, et see on nii puhtalt meie aeg. Jah, muidugi ei tegele ma iga kord tema õndsa näoga vahtimisega, vaid kas vaatan sarju, surfan telefonis või loen raamatut, aga on ka kordi, kui ma tõesti ainult vahin teda.

Eile proovisime esimest korda ka pudelit (mitte RPAd siis, ikka pärisvärki), sest lähiajal on tulemas üks sünnipäev, mis on linnast väljas ja kuhu ma kindlasti minna tahan. Lisaks tahan ma, et mul oleks variant vabadusele. Ma ei pruugi seda kasutada ja ilmselt väga sageli ei kasutagi, sest kogu see värk on ilge kepp ette valmistada, aga vähemalt ma nüüd tean, et mul on see variant. Vajadusel. Enne uurisin terve interneti läbi pumpamise-pudeli teemadel ja küsisin ka nelja ema arvamust. Arvamused olid seinast seina. Üks emadest oli totaalselt vastu. Teine totaalselt poolt. Kolmas ettevaatlikul seisukohal, kuid ei surunud oma arvamust peale ja neljas… Hmm, ma ei mäletagi. Ühesõnaga, ma uurisin seda asja ja jõudsin järeldusele, et vaevalt oma lapse kahe pudelikorraga kuus ära suudan rikkuda (mis oli peamine vastuargument), eriti arvestades, et tänapäeva pudelid on ju igatpidi läbimõeldud ja spetsiaalselt disainitud jne. Vastuargumente on muidugi teisigi ja olgu öeldud, et ma kaalusin kõiki, aga jõudsin praegu sellisele järeldusele. Võib-olla ma jõuan veel ümber mõelda ja seda varianti mitte kunagi kasutada.

Mis toob mind ringiga tagasi selle juurde, et ma ei usu, et ma kunagi oleksin valmis näiteks seltskonnas rinda andma, pudelit aga küll. Ma mäletan, kui ma esimest korda nägin oma lapsepõlvesõbrannat tissi andmas ja ma olin tõesti nagu Carrie, kui ta seda punapead (ma tõesti ei mäleta ta nime praegu… Samantha? Ei, see punapea noh!) sama tegemas nägi – silmad suured peas ja šokis. Senimaani tekitab imetava ema tekkimine seltskonda minus ebamugavust, aga ma annan endale aru, et see on minu, mitte tema probleem. Sest jah, hoolimata sellest jään ma seisukohale, et kui see EMA JAOKS on mugav ja ei tekita probleemi, siis lasku käia. Aga minust ilmselt seda ema ei saa. Ma ei suuda mõelda välja olukorda, kus mul EI oleks võimalik selleks ajaks eralduda, leida omaette nurgakest. Aga mulle ei piisa lapsele rätiku ette panemisest näiteks, mul on vaja privaatsust. Muidugi on inimesed, keda ma toast välja ei aja (näiteks Abikaasa või õde), aga siiski.

Ühes kommentaariumis lugesin ka, kuidas üks ema väga kiitis pudelikogemust ja vabadust, mis see talle andis, pluss seda, et nii oli võimalus isal lapsega täiesti uuel tasandil bondida. Aga et see oli ka halb asi, sest järsku tekkis terve rida inimesi, kes kõik tahtsid ka nüüd titte toita – umbes alates vanavanematest lõpetades lehma lellepoegadega. Ja ma sain nii hästi aru, mida see naine mõtles. Et “suva ju, kes last toidab, peaasi et on toidetud”. Asi ongi just selles! MEIE oleme selle lapse vanemad ja see on nii meie kohustus kui ka meie suur privileeg olla need inimesed, kes teda lohutavad, hoiavad ja inglise keeles on hea sõna – nurture. Sest on tõesti unikaalseid sidemeid, mis peaks jääma tite ja tema kõige lähedasemate vahele, mis tähendab, et inimeste ring, kes peaks saama Põrnikat imikueas toita, jääb nii väikseks kui võimalik ja praegu näen ma seal lisaks endale vaid Abikaasat ja oma ema. Aga peamiselt siiski ennast. Vähemalt lähikuudeks. Kui juba tuleb “päris inimese toit”, siis muidugi asjalood muutuvad.

Ma räägin sellest vist seetõttu, et ma ise tegelesin viimased päevad suure uurimistööga pudeliteemal ja ega väga selle kohta infot ei ole. Õigemini, nagu tittedega seotud teemadega üldse, on küll teatud hulk infot, aga see on peamiselt segatud TUGEVATE arvamustega, mis tekstist läbi kumavad. Ja väga raske on oma arvamust kujundada. Ning lõpuks jõudsin ma järeldusele, et… Tuleb ikka teha nii, nagu sisetunne ütleb. Kui ma tõesti peaks nägema, et näiteks see sünnipäevale minek toob kaasa (mingil kummalisel põhjusel, aga kurat neid tittesid teab) Põrnika võõrdumise minust või probleemid tavapärase toitmisega, siis selge see, et ma mõtlen asja taas läbi.

Ja minu sisetunne ütleb ka seda, et kuna ma ju umbkaudu tean, millal on söögiajad, siis lihtsalt sätingi oma elu selle järgi. Mis tähendab, et ma ei pane end olukorda, kus ma ei saa seltskonnast titega lahkuda söötmiseks.

Aga – kui teised emad tunnevad teistmoodi, siis see ongi nende õigus teistmoodi tunda. Ja TEGELIKULT ei peaks tõesti olema selles midagi imelikku, et emad avalikus kohas imetavad, sest ME KÕIK SÕIME KUNAGI JUST SEL VIISIL (või noh, peaaegu kõik). Kui tegu on näiteks kaheaastase lapsega, kellele ema seltskonnas tissi annab, vot see on juba teine teema…

14 mõtet “imetamisest

  1. tikker

    hih. kunagi, kui ellen oli väike, siis ma imetasin teda üsna suvaliselt ja avalikult näiteks ühe sõbra sünnipäevalauas 😀 praegu mõtlen, et see oli ikka veidi nõme küll 😛 aga no mis teha, ma esiteks alguses teatavasti natuke ikka kanastusin (hea, et see kiirelt üle läks), teiseks ma olen alati olnud selline üsna väljakutsuv.

    miskist hetkest seltskonnas imetamine muuseas enam ei tööta. siis, kui titt on juba ümbrusest teadlikum ja tahab muudkui ringi vaadata. siis on suisa kohustuslik otsida vaikne nurgake, kus poleks segavaid faktoreid, muidu ta vahibki söömise asemel ringi.

    praegu meil on see periood käes, nii et jah, vaikne nurgake on kõige mõistlikum. aga üldiselt rahulikus keskkonnas ma väga privaatsust ei otsi, lihtsalt istun ja toidan – seda saab teha ka äärmiselt tagasihoidlikult. mingi rätiku järele pole ma kunagi vajadust tundnud, lihtsalt veidi pluusi äärt kergitada ja lapsele tiss suhu panna ei ole ju eriline liputamine – kui ta imeb, siis paljast ihu paistab minimaalselt. nii et saab tagasihoidlikult ja teisi mitte häirivalt ka seltskonnas. no umbes nii, et rinnahoidja haagi teed lahti pluusi all, võtad lapse enda lähedale ja kergitad pluusi täpselt nii palju, et ta saaks rinna suhu haarata. teised põhimõtteliselt ei näegi 🙂

    aga jah, mina olen alati olnud suht vabameelne, igaühele oma. minu meelest on ka siiski üsna lihtne alati kuskil mõni koht leida, kus omaette olla.

    ja mina olen muuseas see pudeli pooldaja. kord-paar kuus lapsele tissikujulise lutiga (mida imedes tuleb sama palju tööd teha, kui tissi imedes, mitte piim ei voola suhu, nagu tavalistest pudelitest) pudelist välja lüpstud rinnapiima või RPA andmine teda küll rinnast ära ei võõruta, ei usu ma seda elu sees. saab korra pudelit, protestib hiljem rinna peale – no kui nälg on, küll hakkab jälle rinda ka imema. iseasi, kui mitu päeva järjest ainult tavalist pudelit anda, SEE võiks juba saatuslikuks saada.

    Vasta
  2. kessu

    *noogutab kaasa, et see on sinu laps ja usalda oma sisetunnet*

    avalikult tissitamisest… tallinn-tartu rongis ei ole võimalik privaatset kohta leida, kui just vetsu ei roni. ja nii lugupidamatu ma oma lapse suhtes ei ole. nende rongisõitudega sain mina oma nn avaliku tissitamise ebamugavusest üle. võimaluse korral muidugi eraldusin nurga taha, aga vähemalt vajadusel sain ka ebamugavustundeta “avalikult asja ajada”.
    lihtsalt meenutan siin.

    Vasta
  3. pirtsu

    tuli ära… tissiteema 😀 😀 .
    minul oli see algus hiiglama raske. ma sain endal lõhed, mis paranesid kaks kuud. lisaks sõi minu titt u iga 1 h tagant ja korraga u 45-60 minutit. vot see oli piin.. ma röögatasin, kui ta kinni võttis.
    aga ma ei andnud alla ja olen selle üle hiiglama uhke. minu poiss lutipudelit ei tunnistanud. ükskõik, mida ma talle sealt pakkusin. niisiis kannatasin ma selle valu ära ja päris sain lihtsalt uhke olla, et alla ei andnud. kuni võiduka lõpuni 🙂 .
    avalikus imetamises ei näe ma ka miskit paha. oleneb muidugi, kuidas seda teha. jällegi.. mina tegin seda vist mingis väiksemas seltskonnas ainult mõned korrad, sest siis hakkas laps liiga palju ringi vahtima. aga alguses.. no kuna ta sõi korraga nii kaua ja tihti, siis ma ei tahtnud kõikidest külalistest ilma jääda.. hiljem sõi ta kiiremini ja siis võis juba korraks kuskile tagatuppa peituda.
    seda, kuidas last toidetakse, las otsustab igaüks ise. igal juhul pooldan ma rinnaga toitmist. see on mugav ja lihtne. aga kui mingil põhjusel seda teha ei saa… no siis lihtsalt ei saa. või ei taha.
    ema on ka inimene. kuigi vahepeal ma pean seda siiani endale meelde tuletama 😀 .

    Vasta
  4. Liisapereema

    Mu meelest ei saa siin ühe puuga lüüa. Mu sõbranna imetas iga tunni järel, pudelist noorsand keeldus, mistõttu ta varjatult imetas ka muuhulgas muuseumis.

    Vasta
  5. Gea

    kusjuures minu plika tegi sellise triki, et kuskil 4-kuuselt teatas, et tema enam pudelit ei võta, surgu või nälga! seni ikka oli kord-paar kuus olukord, kus ma olin ära või mees lasi mul magada ja laps sai vahel pudelit. aga ükskord olime mehega kinos, kui lapsevalves emal tuli sms, et laps pudelit ei võta, ainult röögib. ja nii oligi, KORDAGI ta enam pudelist sööma nõus ei olnud ja kõik. Hüvasti, vabadus!

    vat see oli üllatus. kõik ju rääkisid sellest ohust, et laps enam rinda ei taha, kui pudelit on saanud,

    Vasta
  6. Jana

    Minu peaaegu kahekuuse lapsega on samamoodi, et eelistab rinda iga kell pudelile – isegi siis kui vahepeal olen talle pudelist süüa andnud ei tee ta teist nägugi kui peab jälle rinnast sööma – pigem rahuneb just maha ja naeratab õndsalt tissile 😀 Usun, et nii hull see asi nüüd ka ei ole, et annad pudelit ja kohe enam rinda ei taha – kusjuures on mul tavaline pudel ja tavalise lutiga, ei ole mingeid super-rinnakujulisi lutte ega midagi.

    Vasta
  7. Lee

    Valisin selle tee, mida tavaliselt üliväga laidetakse – laps sai esimestest elupäevadest peale paralleelselt rinda ja pudelit (rpa-ga). Ämmaemand haiglas soovitas:).
    Olin algul jube mures sellepärast, aga kõik sujus väga kenasti. Valus, kah, oli esimesed kolm nädalat. Olen hästi tänulik igasugustele foorumiemmedele, kelle kogemusest noppisin välja tõe, et tuleb hambad risti suruda ja teemaga edasi minna. Töötab küll, ja valu kaob ka ära.
    Kui olin kodus ja kui vähegi aega oli, andsin rinda, kui oli tõsiselt vaja, siis pudelit, ja kui mind polnud, sai ta pudelit minu elukaaslaselt või emalt. (Lapse 5-8 nädal oli meil nimelt üliväga keeruline aeg seoses ühe suure õnnetusega mu lähikonnas.)
    Kokkuvõttes: imetasin 9,5 kuud, laps ei lasknud end vahepealsetest pudeliepisoodidest põrmugi häirida ning kahe asja vahel valides eelistas rinda. Kõik tema ööd olid kuni imetamise lõpetamiseni rinnapiimaga. Rinnapumpa pole ma kordagi kasutanud.
    Ma ei tea, kas ja kui paljudele see süsteem sobiks, aga mina olin küll äärmiselt rahul.
    Aa, imetamisest veel. Eestis olen kaks korda kohvikus toitnud, üks neist oli vabaõhukohvik. Üliväga ettevaatlikult, aga hakkama me saime ja mingit tähelepanu õnneks endale ei tõmmanud. Küll aga tundsin end väga mugavalt Rootsis – aga seal on lapsega ringi liikudes üldse selline tunne, et ainuüksi fakt, et sa ühe toreda põnniga väljas oled, teeb teiste inimeste päeva kah kenamaks:).

    Vasta
  8. Margit

    Tere, Daki!

    Ma enne juba kirjutasin siia ühe kommentaari, aga ma ei tea, miks see ära kadus, kui nüüd peaks topelt ilmuma, siis kustuta üks ära. A mis ma tahtsin öelda, olles su blogi lugeja ja lisaks ka imetamisnõustaja, siis ei saanud mitte vaiki olla. Ei suru mingit arvamust peale ja kuna ma saan aru, et sa oled juba internetis suure uurimustöö ära teinud, siis ei tule sulle ilmselt üllatusena, et pudeli andmise kõrval on veel üks võimalus: õpetada laps kohe tassist jooma. Siis võid kindel olla, et ta rinnast ei võõrdu. Imetamine võib olla küll esimestel nädalatel pisut harjumatu, kuid kindlasti ei tohiks ta edaspidi valus olla. Ma loodan, et haiglas kontrolliti lapse imemisvõtet, sest kui see on vale, siis tekivad siin eelpool kõneldud valusad lõhed nibudele. Kui sul tekib imetamisega või kas või selle tassist jooma õpetamisega küsimusi, kirjuta mulle, ma aitan sind.

    Vasta
  9. marca

    Minu jaoks on see päris valus teema. Olen isegi öelnud, et sünnitada võiksin iga kell uuesti hoolimata üsna raskest sünnitusest aga imetama…Selle üle mõtleksin pikemalt järele…Tegelikult punnitasin 6 kuud täis aga tagantjärele mõeldes oli see kõige hullem aeg üldse. Ja nüüd mõtlen, et minu ja lapse suhe oleks palju parem olnud kui oleksin teda pudelist toitnud…Olin kas oskamatu või siis tõesti arutult egoistlik ja hellik aga see pidev valu talumine ja krampiminek enne imetamist ei teinud ilmselt meile kummalegi head. Hiljem lugesin ühest välismaisest allikast, et depressioonialtidel inimestel on imetamine üks soodustav tegur.
    Probleem oli ilmselt selles, et me ei leidnudki õiget imetamisvõtet kuigi vahepeal tundus, et laps saab toidu kenasti kätte aga siis tuli taas rinnapõletik ja kaaludes ilmnes, et laps pole grammigi juurde võtnud.
    Ei tee kellelegi etteheiteid tema valiku suhtes – mõistan, et imetamine on parim valik aga samuti kasvavad suureks pudelilapsed.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Margit, ma näen ainult üht kommentaari, nii et ju siis miski süsteemiviga. Jah! Mul läks meelest see mainida, et tassist joomine on ka variant, kui peaks juhtuma, et ta pudelit ei võta, kui mind pole. Ta näiteks lusika pealt saab kenasti vedeliku võtmisega (kui olen gaasirohtu andnud) hakkama, nii et ma kavatsengi emale öelda, et kui pudeliga on mingi jama, siis proovida tassist. Söömata ikka ei jää! Aga aitäh, et sa endast märku andsid siin, täitsa võimalik, et ma kirjutangi sulle, sest ikka on asju, mis küsimusi ka tekitavad, aga mida blogis arutada ei taha.

      Aitäh, naised! Ma hindan väga, et te oma kogemusi minuga jagate. See annab julgust nii ühes kui teises mõttes – kui on sarnane kogemus kellelgi, siis on hea teada, et ma pole üksi ja kui kellelgi on teistmoodi, siis on jälle julgustav teada, et tited ja naised on kõik erinevad ja see ongi normaalne.

      Marca, see depressioonivärk… Ma pean siis VEEL ROHKEM silmad lahti hoidma. Või õigemini, tunded lahti hoidma? Samas on see loogiline – kui pidevalt hormoonidemöllus elada… Aga jah, mina ei heida ka kellelegi pudelit ette, iialgi. Küll aga arvan ma, et proovida ikka võiks, kui vähegi pole meditsiinilist põhjust mitte proovimiseks. Ja kui ei sobi, siis teha otsus. St nagu kõikide asjadega – otsust, kas sobib või ei, ei saa ilma proovimata adekvaatselt ju teha…

      Pirtsu, ma räägin, et ma olen kanastumas:D Vaata juba, kui palju ma smailisid kasutan!

      Vasta
  10. SakuSka

    daki, su blogi on mul uus lemmikblogi täiesti!!! mul endal ca 3 kuud vanem pisike, iga sõna peale, mis sa siin kirjutad, noogutan kaasa. iga posti lõpus tahaks vajutada LIKE ka 😀
    natuke teemasse ka. laps oli esimesed 3 nädalat pudeli peale – pumpasin piima välja, sest ta polnud eriti nõus rinda võtma. vahepeal ikka pakkusin, et piimatootlust stimuleerida. ja siis käis krõps! ja võttis tissi. paar nädalat hiljem pidi issi last pudelist söötma. ja guess what, nüüd ei olnud ta nõus pudelit võtma.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ma pean vist selle like-nupu orgunnima ikka:) Aga jah, ma räägin, et tited on müstilised olendid. Ühel päeval juba arvad, et saad aru, mis tema peas toimub ja järgmisel on kõik totaalselt teistmoodi. Aga meil (st mul ja temal) pole mingit probleemi pärast reedest-laupäevast eksperimenti õllede ja pudelist toitmisega siiski tekkinud. WIN!

      Vasta
  11. Eppppp

    Aa, siin on vist ka vastus õlle jan rinnaga toitmise teemadel… et kuidas sa seda siis arvutasid ja kombineerisid, meie väike alkohoolik? 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Epsik, ma kasutasin seda alkomeetrit, mis on kliinik,ee lehel. Et kaheksa tunniga peaks olema 3 õlut läinud kehast. Ehk siis kaks toidukorda jätsin vahele, st sai pudelit.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.