deliirium

Mull. Täielik mull on.

Kolmapäeval tulime* koju ja nelja päevaga oli maailm muutunud. Maja ees oli muru. Ületee-park rohetas. Sadas kevadvihma, mina liipasin nagu haavatu ja kõik tundus nii teistsugune. Siis jõudsime tuppa ja kõik oli… täitsa tavaline. Kassid võtavad asja üldiselt väga rahulikult. Kuigi kui Põrnik ming hetk nutma hakkas, siis Miuksul hakkas mingi emainstinkt või midagi tööle, igal juhul hakkas tema ka näuguma ja tuli, silmad suured ja küsivad peas, nuusutas ettevaatlikult pampu ja ta näost võis lugeda emotsiooni: “Mis toimub?! Miks ta nutab? Kas ma peaks midagi tegema?!”

(Üldiselt hoiavad nad aga aupaklikku kaugusse ja ega me ise ka ei lase eriti ninapidi ligi. Aga jah, läheb valutult selles osas.)

Vahepeal on selline peata kana tunne. No et peaks nagu midagi TEISTMOODI tegema, aga ei oska. Põrnik ju magab suurema osa ajast ja “vabal ajal” on tunne, et ei oska midagi peale hakata. Suht juhe on ka, killustatud päevad ja uned (kõige kauem olen maganud järjest 2 tundi, keskmiselt tuleb ööpäevas ära umbes 5 tundi**) ja ega ei jaksa või ei tahagi midagi teha. Lisaks on jätkuvalt füüsiliselt jube olla, kuigi iga päevaga palju parem.

Ühtlasi olen võtnud iga päev pool tunnikest või nii “trenniaega”, mis esimesel päeval tähendas pooletunnist jalutuskäiku ÜMBER MAJA. Pigem oli see selline aeglane liipamine ja hingeldamine. No täitsa lõpp noh, nagu bussi alla oleks jäänud.

Eile läksin juba kaugemale, käisin kodust 300 meetri kaugusel poes (läks tund aega). Samal ajal oli Kopli kodutute öömajas mingi jalutustund või midagi, igal juhul komberdasid seal maja ümber erinevas staadiumis inimesed oma kõndimisraamide ja keppidega ja eranditult kõik liikusid minust kiiremini. Ühed bomžid vaatasid pikka aega, kuidas ma tuterdan ja ütlesid siis kõva ja selge häälega: “Tere!” No ilmselgelt olen ma nüüd nende hulka arvatud. Kui ma oleks jaksanud (või saanud, for that matter), siis ma oleks naerma pursanud. No see oli tõeline zombie walk siin Koplis eile ja ma sobisin ideaalselt nende hulka.

Lisaks on sellised tüüpilised värske ema mured. Sirvin erinevaid lastekasvatamisraamatuid ja aeg-ajalt ikka avastan, et me oleme üht või teist asja valesti teinud või tegemata jätnud. Nii et täiesti tüüpiline on, et peast lendab läbi paanikamõte: “Appi! Õhuvannid! Me pole ÜHTEGI õhuvanni teinud!” või “HÄLLISURM. Maailmas on selline asi nagu HÄLLISURM.” või “Miks ta ei söö? Kas ma juba näljutan oma last?!” või “Ta paistab täiesti normaalne. Aga kust ma tean, et ta on normaalne? Appi!” või “Miks meie laps ei nuta üldse? Kas see on normaalne, et ta ei nuta üldse? Ja ta juba sündides ei nutnud, appi!”

Rääkimata sellest, et juba haiglasoleku ajal suutsid kõik õed ja ämmakad anda täiesti erinevaid nõuandeid, kuidas edasi tegutseda. Kõige adekvaatsem nõuanne, mis ma üldse selle aja jooksul sain, tuli sünnituslaual, kui oli see what the fuck moment ja ma seda imetegelast oma kõhul vaatasin ja ämmaemandalt küsisin: “Või et nüüd on mul titt. Mis nüüd edasi?” ja ta vastas: “Usalda oma instinkte.”

Nii et tegelikult on kõik kontrolli all. Ma usaldan oma instinkte, mis – uskumatul kombel – ongi mul olemas (kuigi kõik teised võõrad titad mulle jätkuvalt väga ei meeldi)! Ma nagu ootasin, et mul lendab kohe katus kuhugi teadmata suunas minema ja eks pooled eterniidid ongi juba läinud, aga siiski suudan ma enamuse ajast olla peaaegu täiesti adekvaatne. Ainult naerma ajab kõik kohutavalt. (Ja siis järgneb paanikamõte: “Nutt! Kus on mu nutt! Miks ma ei nuta juba?! Miks ma pole kordagi nutnud veel?!”)

Mingi täiesti hoomatav suhtumise muutus on ka toimunud. Mul on nii absoluutselt ükskõik nii paljudest asjadest, sest MA JÄIN ELLU. Ning kogu see eelnev paanika teemal “mees ja sünnitus” on praeguseks täiesti tühine… See tähendab, et mul on a) sitaks hea meel, et ta seal oli, kuigi ta ei saanud midagi teha, aga kohalolek oli peamine ning b) väga pohhui, mida ta nägi või ei näinud, sest MA JÄIN ELLU ja MEIL ON LAPS. Mina olen ju ikka mina edasi ja see pole nüüd kohe üldse minu süü, et lapsed just sel viisil maailma tulevad. Noh, on jah messy business, aga mis teha. Pealegi – kui ma poleks julgenud oma mehele näidata seda mind, kes ma need 50+ tundi olin, siis ilmselt ei oleks olnud õige otsus selle mehega ka lapsi muretseda, või õigemini – pere luua. Nii et jah, ma tõepoolest tunnen täiesti uuel tasandil armastust ja kiindumust oma mehe vastu, rääkimata sellest, et ma olen Põrnikasse TOTAALSELT ÄRA ARMUNUD.

Žizn takoje.

*Mul on mingi täielik meietamise-foobia ja isegi siis, kui on täiesti adekvaatne öelda “meie”, tahan ma juba end parandada. Näiteks ütlesin Abikaasale haiglas: “Tule, istu meie juurde!” ja kohe kukkusin end kiruma, et kurat, juba meietan nagu kanaema… Ja siis sain aru, et misasja, see on ju täiesti adekvaatne lause! On ju meie – mina ja Põrnikas. Miks ei võiks öelda, et “tule, istu meie juurde”? See meietamine saab veel järgmiseks peale/pärast õuduseks mu jaoks. No et ma tahan nii hullult koguaeg kasutada sõna “pärast”, et kipun seda toppima sinna, kus seda vaja pole. No et kui on lause algus “peale selle”, tahan ma juba öelda “pärast selle”… Õudne.

**St Põrnikas laseks magada küll, aga ma EI OSKA magada. Ma ei ole osanud ilma abita magada juba viimased seitse aastat. Mul on muidugi lootus, et siin ajaga õpin ma selle taas selgeks, aga samas pole mul mingit alust arvata, et nüüd järsku oleks mu ajukeemia muutunud ja ma oleksin unetusest “terveks saanud”. Õigemini ei ole mul ju unetus diagnoos, vaid hoopis millegi muu sümptom, nii et… Kuna praegu rohtusid võtta ei saa, siis elamegi nii. Kui asi läheb kriitiliseks, siis vaatame edasi. Kriitiliseks siis selles mõttes, et minu jaoks võib unetus kaasa tuua palju hullemad probleemid, kui “tavainimesel”. Aga selleks ongi mul saik ja kõik teised, kes mind aidata saavad vajadusel. Praegu ma veel ette ei muretse.

7 mõtet “deliirium

  1. LJB

    🙂

    Vaga hea lugeda sellist normaalset post-birth lugu… sellistest emotsioonidest mis endal ka labi elatud… tihti kirjutatakse mingeid muinasjutte sellest kuidas sunnitamine oli mingi ilus kogemus ja kuidas uldse parast valus kondida ei ole 🙂

    Uhesonaga: tore. Oled elus, laps on nunnu, magamatus veel ei hairi.

    Neljasonaga: Tubli normaalne uus ema.

    Vasta
  2. Erle

    Jõudu ja vastupidamist! Kirjutaksid nagu minust, selle vahega, et mul oli keiser ja üldse polnud valus (irw). Ma ei ole praeguseks 10 kuud maganud korraga rohkem kui 2 tundi. Täitsa elus olen 😉 Noh, mul muidugi laps ei maga ka aga ma ise ka aastaid unetuse käes vaevleja ja isegi siis, kui laps magab, passin ma üleval ja loen lambaid. Armumine aitab paljust üle ja see, et need tegelased nii südamesse lähevad. Nende õhuvannide pärast ära väga põe 😉

    Vasta
  3. Kadi

    No nii!Kõigepealt,siiralt-suurelt ja hurraaga: mul nii hea meel sinu üle,sinu tibu üle,sinu pere üle! Ja kui enamus vist siin kirjutab,et neil oli sama raske sünnitus ja järgnenud magamata ööd..siis mul tõesti on vist vedanud.Esiklaps tuli 2 h ja 45 minutiga.Kohe,kui ta mu rinnal lebas,oli kõik unund. Praegu kohe kohe 8 kuune.Magab kella poole 21.-st kella 7 ni homikul.Lisaks siis veel 3 päevaund.Meil on ka muidugi mõnus “unetalu“. Isegi imestan,et olen suutnud luua kindla päevarežiimi,aga paistab,et sellest on suur abi ja seda ennekõik endale.Leian aega oma toimetusteks ja suudan aega planeerida “väljaspool last“ toimetusteks.Just! Usalda oma instinkte.Ja kindlasti ära paanitse raamatuid lugedes-usun,et sa varsti loobud nende sirvimisest.Sa saad iga päevaga ise oma lapsega suheldes targemaks,kogenenumaks ja varsti oled proffi-mamma valmis.:D. Minu jaoks oli näiteks esimene vannitamine suht paras ettevõtmine,nüüd käime pojaga dušši all nii et seda nägu.
    Mõnusaid “minu pere ja muud loomad “ aegu teile! Õnnelikke päevi ja rahulikke,nohisevaid öid!Palju musisid ja kallistusi päevadesse (kuklavolti on mu meelest eriti mõnus musitada ja emmemusidest pidada lapsel immuunsus tõusma:D).Päikest!

    Vasta
  4. Pisi

    Daki, ma loen ja nutan. Rõõmust. Mul on Sinu üle nii hea meel. Kõlab ehk kummaliselt, aga nii see on. Suured paid teile kõigile.

    Vasta
  5. catalina

    Ära sa nüüd sellepärast küll muretse, et “oi ma pole teinud asju täpselt lapsepidamise händbukkide järgi”. Pähh. Me ostsime ka teisi koju. Rasedana lugesin, olin tähtis ja tark omast arust. Kui tita oli juba olemas, lugesin ka…eri raamatud soovitasid eri asju, seega mõistlik oli: järgida tervet mõistust (instinkte?) ja teha omamoodi. Terve mõistus tähendab mh seda, et kui midagi ümber korraldada, siis võiks sellest korraldusest peale pisukest segadusaega elu Lihtsamaks minna, päriseks või pikaks ajaks.
    Praegu pole vist oma kolm aastat noisse raamatuisse vaadanud. Kuigi võibolla võiks, saaks mõne idee. Aga täitsa saame hakkama.

    Vasta
  6. Inga

    Punkt 1. Kuule, mine loe oma “abikaasa sünnitusel” postitust ja itsita!
    Punkt 2. 23 aastat tagasi üritasin mina oma last Dr. Spocki raamatu järgi kasvatada, kuna Dr. Spock oli maailma targeim inimene (tol ajal)! Ei töötanud. Laps lõugas lakkamatult ja mina viskasin Spocki minema. Ellu jäime m6lemad. 10 aastat hiljem on Spock idioodiks tunnistatud. Niiet – ära usu igasugust hülge möla ja usu oma tunnet ja sidet lapsega.
    Minu ojma oli lihtsalt 4.3 kilo ja 53 sentimeetrit – see ju tahtis rohkem syya kui 3 tunni tagant, aga Spock ei lubanud söögikordade vahepeal midagi anda. JAMA! Toida siis kui lapsel kõht tühi, siis ehk suureks kasvades teeb samamoodi ja ei söö lihtsalt söömise pärast.
    Punkt 3. Pardikestega stuff on karpi pakitud, Siukese tempo juures saad oma Gagarini Põrnika kooliminekuks kätte, aga ära muretse, ma olengi sihuke aeglase vinnaga, aga see-eest sõnapidaja!
    Punkt 4. Miks on mul tunne nagu oleks ma vanaemaks saanud? Sellest ka see targutamine. Ole õnnelik et ma samal mandril ei ole, muidu saabuks laadung casserole ja kukiseid toalävele!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Inga, aga sa oledki netivanaema ehk;) Ja noh, seda tajun ma väga tugevalt, et mõte on ses osas kahe nädalaga TOTAAALSELT muutunud. Mõnus tunne on. Hea, et tuli selline muutus. Aga jah, Spock on idioot, öeldakse. Ja ega ma neid raamatuid tõesti väga ei järgi. St nagu rasedaks jäädes – loed huvi pärast läbi, korjad siit-sealt mõtted üles, saad teada, et enamik asju ongi normaalsed ja siis talitad ikka terve mõistuse ja instinktide järgi. Kuigi noh, olen kindel, et tuleb olukordi, kus raamatutarkus võib ära kuluda, näiteks jonnihoogude taltsutamisel jne. Aga sinna veel aega.

      Ja aitäh, te olete mul armsad kõik:)

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.