üks meem vahele

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Meemid mulle muidugi meeldivad, aga kui see “blogimise surma meem” ringi käis, siis miski oli selles nii vastumeelt, et ma ei viitsinudki seda ette võtta. Nüüd siis aga tulen vastu Marca soovile ja teen ikkagi ära.

1. Külastan oma blogi sagedusega…

…täiesti ebaregulaarselt. Kui mul on poslamasla, siis ei julge ma päevade kaupa oma blogi lahti võtta, sest olen täiesti veendunud, et lahti on läinud küberrünnak ja kõik vihkavad mind. Vahepeal käin aga päevas mitu korda, eriti kui olen üles visanud mingi teema, mille üle arutlemine mul kõrvad liikuma paneb ja kui ma pingsalt kommentaare ootan. Aga üldiselt käin kord paari päeva tagant, ikka siis kui tuleb mingi mõte, mis vaja kirja panna, siis üksiti vaatan kommentaarid ka üle.

2. Poliitikute blogisid loen…

…üldse mitte. Olen teinekord sirvinud, aga ei ole leidnud kedagi, kes oleks piisavalt huvitav, hea sulejooksu ja andeka ütlemisega, et viitsiks pidevalt jälgida. Otsin poliitblogid üles siis, kui mind konkreetselt huvitab konkreetse inimese arvamus konkreetsel teemal. Või siis, kui ma end nt intervjuuks ette valmistan (ehk siis tööalaselt).

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, sest…

…neid peavad huvitavad inimesed ja nad teevad seda huvitavalt. Huvitav peaks ilmtingimata sisaldama ka huumorit või vähemalt tongue-in-cheek vaadet elule. Mulle ei meeldi end liiga tõsiselt võtvad tegelased. Üldiselt ei meeldi mulle ka pikad igapäevakirjeldused a la Tikker, aga tema blogi ma loen ikka, sest ta on mu endine kursaõde ja pealegi saab alati need kohad, mis parasjagu huvi ei paku, ju vahele jätta. Ja näiteks mõni aeg hiljem avastada, et kurat, kogu see lapsevärk äkki polegi nii igav… kui ise seda läbi elama hakkad. Mis ma öelda tahan, on see, et blog, mis tundub teatud ajahetkel igav või ei haaku, võib mõne aja pärast saada lemmikblogiks ja samamoodi võivad lemmikblogid end ammendada ja igavaks muutuda. See ei peegelda ilmtingimata blogija oskust kirjutada või olla omanäoline – sa ikka loed ju kõike endast ja oma elust lähtuvalt. Loodetavasti Tikker ei solvu, et ta näiteks tõin:)

Ahjaa, ja ühe pornostaari blogi loen ka, sest ta on lihtsalt nii naljakas ja äge. Ja ta armastab kõiki naisi ja see on lihtsalt nii awesome.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.

Väljendusviisina eelistan igal juhul, kuid samas on oma võlu ka Twitteril, näiteks. Uudiste jaoks eelistan ikka AKd ja ajalehti, kuigi tuleb tunnistada, et blogisid loen igapäevaselt, ajalehti ehk üle kahe päeva või vahel harvemgi (kui tööl ei käi). AKd vaatan iga päev ja sealt saab olulisima teada. Twitter jookseb pidevalt, see on isegi asendanud mujalt tuleva uudisvoo. Kui midagi olulist juhtub või  keegi on midagi head avaldanud, siis Twitteris ikka keegi ütleb.

5. Mulle meeldiks/ei meeldiks päriselus mõne blogijaga kokku saada.

Ma olen vist varem juba rääkinud sellest, et minu jaoks on nett ja RL (ehk real life) nii omavahel sõlmitud, et ma vahepeal unustan ära, et pole teatud inimest IRL näinud. Nett ja “päriselu” pole minu jaoks eraldiseisvad asjad ja blogijaga irl kohtumine ei ole midagi erilist. Ma ei teagi, kes peaks Eestis olema see blogija, kellega kohtumine oleks midagi erilist? Umbes nagu Eestis on võimalik peaministriga poes või spordirajal kokku joosta, on siinne kohtumistelimiit praktiliselt ju piiritu. Kunagi võibolla isegi oli enne väike veider tunne kõhus, kui kohtusid kellegagi esimest korda, keda ainult netist teadsid, aga nüüd on TÄIESTI normaalne, et Sandra Jõgeva ilmub mu ukse taha triikrauda laenama ja et minu kunagine kommentaator Patsy (st ta kommenteerib jätkuvalt, eks) on nüüd üks mu ägedamaid sõpru.

Iseasi, kui kohtuks näiteks Belle De Jouri või Dooce’iga, siis oleks põhjust juba big fuss teha…

6. Kas ja kui, siis kelle eest sa oma blogi olemasolu varjad?

Enam ammu ei varja, isegi e-kirjade allkirjas on aadress olemas telefoninumbri kõrval (mis on samas imelik, sest ma ju ei võta võõraid numbreid vastu…). Kustutan selle küll teatud ametialaseid kirju saates maha. Kunagi varjasin küll, aga siis, kui emale lingi andsin, siis tundsin küll, et nüüd on kõikidele olulistele inimestele öeldud ja edasine on juba suva – st enam varjama ei pea. Mul küll tekkisid väikesed identiteedikriisid, eriti siis kui ÕLis töötasin ja seda blogi liiga minu töökohaga seostama hakati. Tööd olen alati proovinud blogimisest eraldi hoida. St ma võin vinguda, et palju tööd on, aga see ei tähenda, et ma peaks kirjutama, mida ülemus täpselt ütles või mida kontoris tehti. Raske on seletada, kust see piir täpselt läheb, aga nagu Supreme Court vist porno kohta kunagi ütles: I know it, when I see it. Ehk et ma saan aru, kui mõni blogija (minu jaoks) selle eetilise piiri ületab oma blogis töö kohta rääkides.

Ma küll vabatahtlikult ei saada oma linke konkreetsetele inimestele, küll aga olen ma sidunud selle blogi RSSi ja Networked Blogsiga oma FB ja Twitteri kontodega, ehk et ma vaikimisi ju siiski reklaamin oma kirjutisi tuttavatele. Millegipärast ma ALATI üllatun, kui ma teada saan, et nad ka loevad…

Ka tuleb tunnistada ilmselget tõsiasja, et inimesena, kelle tööks on kirjutamine, on see blogi mingil määral ju ka minu portfolio. See on viis hoida end kontaktis potentsiaalsete lugejate-kriitikute ja, kes teab, ehk ka tulevaste ülemuste-kolleegidega. Olla pildis, mis on meie alal oluline. See tähendab – blogi ei aita mul teenida, aga ilma blogita oleks mul võibolla natuke raskem teenida. Ja loomulikult on mu “professionaalsed” tekstid blogitekstidest TÄIESTI erinevad, nii ilu- kui ajakirjandus, aga täpselt nagu mulle meeldib teada, mis toimub (aja)kirjaniku peas tööväliselt, meeldib ilmselt paljudele teistelegi seda teada.

Ja kui juba heietamiseks läks, siis mõni aeg pärast seda, kui olin ÕLi värvatud, tunnistas peatoimetaja mulle, et luges enne minuga lepingu sõlmimist põhjalikult ka mu blogi (siis oli mul veel üsna väike lugejaskond). Tema poolt täiesti mõistetav liigutus, küll aga tõmbas mul hetkeks jahedaks… Ja siis saingi aru, et tuleb alati kirjutada nii, et olla valmis selleks. Et võib lugeda su ema, vanaema, ülemus või naaber. Sest, you know what, NAD LOEVADKI.

7. Kuidas sattusid blogimise juurde?

Sellest olen ma pikalt laialt kirjutanud, näiteks Ekspressis.

/

Ja kuna blogimine on surnud ja see meem ammugi:), siis enam edasi ei anna. Välja arvatud Susan. Susan võib küll seda teha.

3 mõtet “üks meem vahele

  1. tikker

    ei pane pahaks 😀 ma loen igasuguseid blogisid, millest osades kirjeldatakse ka igapäevaelu ja mõnedel puhkudel ei viitsi ma ise ka seda lugeda. kõik sõltub teemast, tujust, kirjutajast… ja nii edasi.

    kuna ma sünnitasin enne, kui need, kelle blogisid loen, puudub kogemus, kas titejutt oleks minu jaoks igav olnud. nüüd on hoopis vastupidi – kui mõni neist, keda loen, rasedaks jääb, on kohe topelt põnev 😀

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Jah, nüüd saan sellest aru! Mul on ka olnud faas, kus see, et teine jääb rasedaks, teeb kadedaks ja vihaseks ja siis ma olen mõneks ajaks blogi maha jätnud. Sest need tunded on ju enda seest, ega teine selles süüdi pole. Samamoodi ka teemadega, mis ehk ei tundu põnevad väga esiaalgu – ega selles pruugi kirjutaja süüdi olla. Mõned teemad ei hakkagi kunagi huvitama ja ega ei peagi ju.

      Vasta
  2. prefab home kits

    I think this is among the most significant information for me.

    And i am glad reading your article. But want to remark
    on few general things, The website style is ideal,
    the articles is really excellent : D. Good
    job, cheers

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga