41+5

Kui ma rasedaks jäin, olin valmis kõiksugusteks asjadeks. Ma olin valmis selleks, et mu kõht venib hiiglaslikuks. Ma olin valmis selleks, et kaalunumber, mis mulle lõpuks vastu vaatab, ajab mind nutma. Ma olin valmis iivelduseks (seda ei tulnud), veidrateks isudeks (seda ka ei tulnud), unetuseks (tuli), kõrvetisteks (ei tulnud peale ühte korda), hemorroidideks (ei tulnud), tujukõikumisteks (aga need olid juba enne), veidrateks valudeks (kohati) ja muuks.

Ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa liikuda, sest nii valus on, ma ei olnud valmis selleks surveks, mida ümbritsevad avaldavad (õigemini ei osanud ma aimata, et nüüd järsku olen ma kõigi oma ja kõigil on justkui õigus mu elule), ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa hingata ja ma ei olnud valmis selleks, et sünnitust ei tule.

Ma arvasin, et see kõik lõppeb pigem varem kui hiljem (arvestades, et ma ise tulin varem). Ma ei osanud ai-ma-ta-giii, kui frustreeriv võib olla näha kuupäevi aina mööda minemas ja… ikka midagi ei toimu.

Ma mõistan hetkel vist väga hästi, miks öeldakse, et naised, kelle sünnitus lõppeb keisriga, on palju suuremas ohus sünnitusjärgseks depressiooniks. Ma mõistan, mis tunne see on, et sa oled justkui feilinud. Et su keha, mis peaks OSKAMA sünnitada, seda ei oska. Sest mul on just praegu selline tunne – et mu keha on mind alt vedanud, et ma olen feilinud nii lihtsas asjas, nagu seda on sünnitus(e algamine).

Ametliku kuupäeva järgi on praegu 41+5 nädalat rasedust ja mu Tartu-arst ütles mulle, et 28nda paiku hakkame juba esilekutsumisele mõtlema. Aga kuna ma enam Tartus ei ole, siis Pelgu-arst, kelle juurde ma 15ndal läksin, võttis kuupäevaks hoopis ultraheli pandud 22.04 ja tema kalkulatsioonide kohaselt on mul praegu alles (ALLES, hah!) 40+4 rasedusnädalat.

Niisiis, ülekantuks loetakse last siis, kui täis on tiksunud 42 nädalat ja lapsed sünnivadki 38-42 nädalal. Ehk siis RATSIONAALSELT võttes ei ole veel põhjust muretsemiseks. Üldse. Aga tunnetetasandil olen ma täiesti lootuse kaotanud. Mõlemad mu raseduskaksikud, kellel oli minust hilisem tähtaeg, on praeguseks emaks saanud, mõlemad juba üle nädala aja tagasi. Ja mina ikka veel istun siin ja olen õnnetu.

Arst teatas ka, et esilekutsumisele hakkame me alles MÕTLEMA pärast 4ndat, mis tähendab, et mul on veel nädal aega jäänud oodata, kui mitte rohkem. Ma uurisin eile palju esilekutsumise kohta (sest see on ju kõige targem, mida mures rase saab teha, pöörduda foorumite poole, eks) ja ma saan aru, miks nad sellega ei kiirusta. Esilekutsumisel on omad riskid. Aga ma lugesin ka ülekandmise kohta ja ka sellel on omad riskid. Muidugi ei ole ma pädev meditsiinilisi riske hindama, aga see on ko-hu-ta-valt frustreeriv.

Niisiis võib ees oodata veel kaks kolmapäeva (lisaks juba olnud kahele), kus me Naabrinaise ja Naabrimehega teeme Sünnituse Esilekutsumise Õhtu (sisaldab šampust ja ananassi ja palju irvitamist) ja kuigi mulle meeldivad traditsioonid – this is getting ridiculous!

Õudne on see, et täiesti konkreetselt on VÕIMATU, et minu sisse mahuks rohkem last kui seal juba praegu on. Ses suhtes, et kui ta liigutab, siis see ei ole enam see tore põmmutamine, vaid räme lammutamine, mis võiks võistelda parimate õudusfilmidega, kus parasiit peremeesorganismist läbi kõhunaha välja end pressib. Ma ausalt imestan, et mu nahk veel rebenenud pole. Lisaks olen ma kohutavalt väsinud ja kuigi ma tean, et õige väsimus alles ALGAB, ootan ma pikisilmi seda, et mu keha võiks juba taastuma hakata ja et ma ei tunneks end KOGU FRIIKING AEG nii kohutavalt. Ma ei saa hingata. Mul puusad ja selg valutavad IGAS asendis. Kui ma kogemata jään selili ja hakkan lämbuma, siis tunnen ma end nagu see kilpkonn, ainult et mul pole kedagi, kes mind ümber aitaks pöörata.

Ja midagi ei toimu. Nothing. Nada. Ei mingeid valusid (seal kus nad peaks olema), ei mingeid märke sellest, et mu keha üldse valmistuks sünnituseks kuidagi-gi. Mu keha on jõudnud ilmselt järeldusele, et ilgelt fun on igavesti sellesse seisu jääda. Või siis on mu emakas vigane ja oskab lapsi ainult ehitada, mitte neid väljapoole hakata suunama.

Väljas on kaunis kevad ja ma ei saa seda nautida. Väljas hakkab grilli- ja tšillihooaeg ja ma ei saa seda nautida. Väljas on kõiksugu huvitavaid üritusi, millele ma pean pidevalt ära ütlema (Aron friking Flam tuleb Comedy Estoniale!), sest esiteks pole mul tuju kuhugi minna, teiseks on mul vaja spetsiifilisi tingimusi, et end üldse kuskil hästi tunda (kandetool oleks soovitatav) ja kolmandaks ei julge ma eriti kuhugi ronida, sest mis siis, kui see vetenali, mida igas filmis näeb, päriselt tõeks osutub?

Rääkimata sellest, et ma olen Põrnika heaolu pärast mures. Kõige tobedam asi, mida selles olukorras öelda saab – ju ta siis tunneb end seal nii hästi, et ei taha välja tulla. See on BS. Ta ei saa seal end hästi tunda. Ja isegi KTG tegi mind täna murelikuks (aga mitte arsti). Lisaks peab talle väga halvasti mõjuma ka minu pidev stressisolek, aga ma ei oska seda kuidagi eemale ka tõrjuda.

Ühesõnaga, ma pole veel emaks saanudki, aga juba feilin emaks olemises. Ma arvasin, et see võtab vähemalt mõned ajad aega.

Aga mis siin ikka. Lähme vastu järgmisele nädalale ja loodame, et maikuu JOOKSUL saab ikka asjaga ühele poole ja et kõik lõppeb õnnelikult (kuigi mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad tõenäosusprotsendid meie vastu töötama).

Vahepeal joon šampust ja söön ananassi ja katsun mitte hulluda.

20 mõtet “41+5

  1. LJB

    Austraalias ei lubatud ule nadala ‘hilineda’ ja kutsuti esile, UKs vist oodatakse nats kauem… Minuarust kui laps on taissuuruses siis voiks ikka oigel ajal esile kutsuda. Igatahes it will happen one of these days aga olen nous, et see viimases lopus ootamine ei ole lobus.

    Vasta
  2. LJB

    P.S. Minul tulid veed siis kui otsustasin koristada ja kükitasin hasti madalale… nii kui pusti tousin oligi nii nagu filmides nainud oled 😐

    Vasta
  3. selle

    Ära muretse ja ammugi ära sellele feilimisele mõtle – mõnel veab ja saab alati lapse kätte pigem pisut varem, teine võib neid viis tükki ilmale tuua ja kannab kõik üle. No nöögib saatus, mis parata! Muidugi ei ole see finaal tore, olen ise kogenud. Suurim pluss see, et mingiks sünnitushirmuks enam kohta ei jää, sest siis, kui see kõik algab, on ainult suur rõõm, et lõpuks ometi!
    Aga titte kuula küll hoolega ja kui väga vaguraks kipub jääma, siis mine parem arstilt aru pärima, et mis värk. Nad küll vahetult enne sünnitust taltuvad mõnevõrra nagunii ja eks sellel ole raske vahet teha, kas on lihtsalt stardivalmis või ei tunne end hästi, aga see pole kindlasti see koht, kus mõelda, et oh mis ma ikka arsti tülitan. Elu on õpetanud, et iseenda, ammugi siis oma lapse eest tuleb ikka endal väljas olla.
    Feilimisest on asi kaugel ja kuni sa siin veel hea toidu retsepte jaksad jagada – aitäh! – on kõik ok, aga tähelepanelik ole ikka. Hoian pöialt, et see päev juba tuleks.

    Vasta
  4. Kadi

    Tere,igavene rase Piilu-kandja 😀
    Ei tahaks sind hetkel üldse tülitada,aga paar rida siiski.
    Minu 2 nädalat varem sündinud poiss läks kollaseks (bilirubiini tase kõrge )…Olime pikalt sünnitushaiglas ja hiljem veel Luninis ka sees 5 päeva.See on tiba varem sündinute sagedaseim häda.Seega pole ka enne õiget kuupäeva tulijatega muretu:D.Nii et,palun usu-tibu tuleb sul õigel ajal (hetkel tundub küll nii,kui arvestada,et sul see kuupäeva värk ka kõigub erinevate arstide sõnul). Ja mis feili-jutt see olgu?! Ei midagi säärast ei tohiks sa mõelda ja pole küll põhjust ega alust sellisteks tunneteks.
    PS! Tõeliselt lahe lugemine on sinu blogi ja mul on endal siiralt kahju,et ma netipäevikut ei pea.Kas või enda tarbeks-mälestuste talletamiseks.
    PÄIKEST!

    Vasta
  5. catalina

    noh….mismõttes “ei tohi” mõelda nii või naa? Tohib ja võib ja see ongi ju loomulik antud olukorras. Tundeid ja mõtteid ära keelata ei saa nagunii. Nii et nagu eelkõnelejad siin ütlesid – jälgi enda ja…kõhu enesetunnet ja pigem torma kiiresti tohtrite manu karauulitama, kui midagigi kahtlast on. Ja korda nigu mantrat – keegi pole igaveseks rasedaks jäänud 🙂

    Vasta
  6. Jev

    Uh, mina ütleks, et ema süda tunneb paremini kui arst.
    Oma kogemusest võin öelda, et Pelgus on mõni KTG aparaat, mis annab valevastuseid.
    Kas sulle viimast UH-i tehti?
    Mulle näiteks raviarst ei määranud (esimese titaga oli viimase trimestri UH haigekassa poolt kõigile, teisega juba näidustustel) ja pärast haiglas selgus, et lootevett oli liiga palju (mispidi see ohtlik v. paha oli, ma ei mäleta v. ei räägitudki)
    Kas sa ei võiks erakorralisse minna ja rääkida kui paha sul on…ma usun, et nad võtaks su ikka vastu.
    Mind võeti teise titaga haiglasse sisse, kui ma üle kogu kere sügelema hakkasin. Tuli välja, et on mingi rasedustoksikoosi vorm. Hommikul tuli arst, tegi vajalikud analüüsid ja järgmiseks hommikuks määras esilekutsumise. See arst määras tema sõnul kõige leebema variandi, geeli, ja ei rääkinudki mingitest riskidest…

    Vasta
  7. daki Postituse autor

    Konnapoeg, kui sul on õigus, siis ma saadan sulle kohe pudeli šampust… või midagi muud head:)

    Jev, mul täna UHd ei tehtud jah. Mõtlesin siin, et kui ikka homme ka sama mures olen, siis lähen valvelauda ja hakkan kurtma. Et ühesõnaga katsun a) mitte üle muretseda ja b) samas ka mitte alamuretseda. Kõhutunnet tuleb kuulata jah, täna on ta mul selline vaiksem (miska ka murelikum olen) ja kui homme peaks sama jätkuma, siis ikka lähen ja surun end peale. Samas ma ju tean, et tal on sellised päevad, kus ta on rahulikum ka. Ja äkki, kurat teab, valmistubki? Samas sain hoiatuse mitte väga tõsiselt võtta seda juttu, et tõmbabki enne sünnitust vaiksemaks, et nii on olukorrad ohtlikuks muutunud paljudele. Ehk siis – usk kõhutundesse!

    Ja noh, eks neid tundeid olegi raske kinni keerata, aga õnneks olete mul teie, eks ja siis on mul veel Naabrinaine ja õest õde, kellele ma saan kurta ja lõppeks on alati valvearstid olemas, kui ma peaks mõistuse kaotama:)

    Vasta
  8. daki Postituse autor

    Ja nii tore, et kellelegi mu retseptikad ka peale lähevad:D Neid nüüd viimasel ajal on hakatud kommenteerima, varem ei kõssanud keegi sõnagi ja siis oli tunne, et panengi rohkem enda jaoks (mida ka ju tegelt teen), aga et lugejatel pole väga sooja ega külma.

    Vasta
  9. Eppppp

    Äkki sünnib 1. mail? 🙂
    (ära mind viska nüüd millegagi. Ilus kuupäev ju!)
    Või siis volrbriööl, pisike nõid, 30. aprillil.
    …Ma loodan, et esilekutsumiseks ei lähe, sellega kaasneb igasuguseid jamasid ja epiduraali kasutamise vajalikkus suureneb statistiliselt, lugesin kusagilt kunagi.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Epp, ma korra isegi mõtlesin sellele, et volbriöö oleks äge, samas muidugi pühade ajal sündimine on nõme kah, paljud kurdavad… Väike nõid oleks lahe:)

      Koduperenaine, seda ei vaadatudki miskipärast…

      Annekas, ma ei tahtnud mingil juhul öelda, et keisriga sünnitanud naised on feilinud. Ma viitasin lihtsalt sellele, et paljude uurimuste järgi, mis keskenduvad sünnitusjärgsele depressioonile, on keisriga sünnitanud naised suuremas ohus, sest võivad nii tunda (ei pruugi!). Ja et ma suhestun sellega praegu.

      Kadi, ma seda ei arvanudki:)

      Eks ma ju tean, et ma ei saagi midagi teha, ja rasedamõtted on ju VÄGA ratsionaalsed nagu me kõik teame:) Nii et ma katsun hoida saba rõngas.

      Vasta
  10. Annekas

    Oeh, ma ei tea kust pihta hakata. Minu poja tuli keisriga. Jumal tänatud, et tuli. Muidu teda poleks. Ei tunne mingit moodi, et feilisin. Kahju on küll, et ma seda päris sünnitamise tunnet (veel) ei tea, kuid põhiline on, et laps on ok!
    Kõhutundest nii palju, et usu jah! Mine ja kurda. Tee ennast hädamaks, kui vaja, et kindlasti tulemusi saada.

    Vasta
  11. koduperenaine

    Mida emakakael teeb? Kas arst midagi kommenteeris selle kohta?
    Ja hoian Sulle pöialt! Pärast sünnitust läheb osaliselt muidugi raskemaks, aga keha enesetunde mõttes kindlasti paremaks 😉

    Vasta
  12. Kadi

    Dagmar!
    Loomulikult ei keelagi ma sul mõtlemist.Lihtsalt teades last ootava naise mõtete keerdkäike,siis sooviksin südamest,et sa üle ei muretseks ja mõtleks rohkem positiivseid mõtteid.Ja tõesti,usu neid paljusid kommenteerijaid,kes on juba sünnitanud – ega sina ja su keha sünnitust esile kutsuda ei saa.Küll saad sa aga olla tubli juba sünnituse ajal ja varu hoopis selleks energiat.Looduse vastu ei saa ja siin pole kohe kindalsti pistmist sinu iskliku mitte hakkama saamise või muu säärasega.See oligi minu eelmise postituse sõnum,võib olla mõnele tundus kuidagi ma ei teagi,kurjana või… Kaugel sellest.Kindlasti oled sa omajagu väsinud rasedusest ning seda ei saa pahaks panna ja surve paistab tõesti väljast poolt ootajete poolt ka suur olevat.Õnneks see kohe kohe ununeb ja jääb ainult hea ja magus tunne.See tuleb juba sellel hetkel,kui su (parandus: sinu ja su abikaasa) laps sinu rinnale pannakse.
    Jätkuvalt päikest!

    Vasta
  13. pilleriin

    appi, mul oli just vastupidi. ma ei olnud üldse valmis sünnitama (ehk siis totaalne feil, ma ei tahtnud sünnitada ega midagi) ja kuna kõik ütlesid mulle, et esimene laps sünnib nagunii hiljem, siis võtsin asja rahulikult. ja lõpuks oli minek täiesti ootamatult – ja vot peale seda läks elu alles raskeks 😛 samas sul on lootust – kuna rasedus on raske olnud, on ehk titega lihtsam 😉 head vastupidamist!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Eh, nii naljakas, kuidas inimesed on nii erinevad. Samas kogu tõe juures ei saa ma öelda, et rasedus oleks raske olnud. St on olnud raskeid aegu, aga üldiselt arvasin ma, et see on raskem – kui see lõpuosa nüüd välja jätta. Aga jah, raskeks alles läheb, seda nad ütlevad kõik, aga see ei vähenda kuidagi seda frustratsiooni, mis praegu on…

      Vasta
  14. catalina

    Nõus Liisiga. Tuleb titele süüa anda ja sehkendada ja nunnutada ja….enda elukest ümber seada. Kogu moos.Seni, kuni terve on, pole häda midagi. Pealegi – triviaalselt see kõlab, aga – aeg läheb nii kiiresti. Ma siin vaatan meie purakat kolmest ja mõtlen, et issake, ta ju alles natuke aega tagasi (noh, umbes eile, eks) oli Totaalne Imik. Üleeile – Kõhuelukas. Nüüd tahab kooli ja mootorrattaga sõita. Ahah.

    Vasta
  15. pilleriin

    eks igaüks on erinev jah ja ei pea üldse raskeks minema.
    lihtsalt mul juhtus selline õrna närvisüsteemiga noormees olema, kes esimesel üheksal kuul nutti umbes kolmveerand ärkvelolekuajast. ja magas kolmandik vähem, kui kõik raamatud ütlesid, et magama peaks (see kestis nii kolmanda eluaastani). ja mitte midagi ei aidanud, kuni kasvas sellest välja. et vahel ei piisa aint söötmisest ja nunnutamisest. oma elu mul ei olnudki, sest kui mul tekkis mingigi võimalus, siis ma magasin ainult.
    aga sünnitama minnes ma seda ei teadnud ja olin ikka väga šokis, et mismõttes ma Nüüd Juba lähengi? 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.