stop asking!

Jah, täna on tähtaeg ja midagi ei toimu.

Mu esialgne frustratsioon on vist möödunud. Ma absoluutselt ei jaksa enam sekunditki rase olla, aga enam pole vähemalt seda tunnet, et kraabiks endal naha seljast, sest ei suuda enam oma kehas olla (nagu terve see ja eelmine nädal oli). Lisaks oli mul eile võimalus veeta kolm kaunist tundi Pelgu haiglas, kus muuhulgas tehti ka UH ja KTG (mida mulle varem polnud tehtud) ja nagu ma aru sain, siis a) on rasedus täis kantud ja b) sünnitust ei paista kusagilt.

Oh well.

Ja kuna niikuinii ma nädala alguses sünnitada ei taha, vaid pigem nädala lõpus, siis olgu nii. Olgu ma igavesti rase!

Muuhulgas mõtlesin kokku koguda kõik nõuanded, mis mulle on antud, et mis peaks kõik sünnitust esile kutsuma või soodustavalt mõjuma. Niisiis, mul on soovitatud:

  • kõndida, kõndida, kõndida (ma ausalt juba trotsist lõpetan kõndimise ja hakkan ainult ratastooliga ringi liikuma, sest üheksa-kümme kuud pole mulle muud räägitud, kui et kõnni! Kõnni, sa tropp! Kui sa ei kõnni, tapad sa oma lapse!)
  • oodata täiskuud
  • süüa vürtsikaid toite
  • mitte unustada kolme s-i (mis on tegelt kaks s-i ja üks š): sauna, seksi ja šampust
  • siis olid mingid retseptid, mis pidid töötama
  • mõjuma pidi ka suure uue töö ette võtmine (no et Murphy tööle hakkaks)

Räägitakse ka midagi suurest energiapuhangust, mis eelneb, aga mul on raske ette kujutada, et mind see tabaks. See, et ma kolmest saadik üleval istun, ei tähenda veel energiapuhangut, see tähendab, et magada on VALUS. Ja kohe kindlasti ei hakka see avalduma koristamishulluses, ma olen lihtsalt loomupäraselt nii laisk. Mõnel pidi ka kokkamishulluses avalduma, aga noh.

Nii et all-in-all olen ma tüdinud, täiesti tujust ära, lisaks varastati mul jalgratas ära (mitte, et ma sellega sõita saaks, aga ikkagi) (aitäh, KOPLI, kas ma olen juba öelnud, kuidas ma Tallinna armastan?!) ja ma ei hakka sünnitama. See tähendab ka, et palun seda mult mitte küsida (ega selleks mitte helistada ega selle küsimiseks kirju saata), sest ma olen ju öelnud, et ma annan teada, kui asjaks läheb. See viimane ei püsi millegipärast sugulastel meeles hästi ja iga kord, kui ma helistan või nemad helistavad, on esimene küsimus: “Noh, kas on uudiseid?!”

Appi, kuidas ma vihkan seda perioodi. Kõik ootavad, et ma sünnitaks ja mina – ilmselgelt teiste arvates meelega ja nende kiusamiseks – jätkuvalt ei sünnita.

Kaunis aeg.

19 mõtet “stop asking!

  1. tikker

    mhm, SEE aeg. mul on siiani sihukesest uurimisest raske aru saada, sest minu puhul oli ju teada, et kui asjaga lõpuks ühele poole saan, ilmuvad tõendid sellest üsna kohe ka blogisse ja FB-sse. kui ma seda mõnele sõbrale öelda julgesin, siis nad muidugi virisesid, kas enam isiklikult suhelda ei võigi. mille peale mina virisesin vastu, kas nad tõesti arvavad, et ma neile isiklikult teada ei anna 😛

    ma saan veel kuidagi aru lastetute inimeste pärimisest, aga iga sünnitanud inimene peaks ometi mäletama, KUI tüütu selline pärimine oli…

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Nüüd on tuju juba parem, sest õnneks on mul Naabrinaine, kellega saab koos bitšida ja õde, kes hoiab positiivsust ülal, nii et kõik on tasakaalus. (Jap, jätkuvalt ei toimu midagi:D) Aga see frustratsioon on küll vastik, ma katsun sellest üle olla, sest tegelikult on ju ka põnev ootusaeg. Ja eriti põnev on see, et ei tea ju, kuidas läheb või millal ja…

      Pirtsu, jah, mul ongi telefon vaikse peal, sest ma üldse ei jaksa suhelda eriti, aga tean ka, et ei saa väga ignoda, muidu ongi paanika lahti kohe. Ja seda lugu räägi mulle jah!

      Vasta
  2. Maia

    Dakikene, vähemasti natukene saab seda hirmutavat asja ju edasi lükatud niimoodi 🙂 Üritan siin klaas-pool-täis-cheerimist teha küll, aga tegelt ma muidugi ei tea asjast midagi. Paipai, ma helistan sulle kui ma pole enam tööl ja vaatame, kas sa siis oled juba puha sünnitamas 🙂

    Vasta
  3. Kärdu

    Oh, Dakikesekene, tibulind! Teeks sulle ja su punule suure pai ja ütleks midagi lohutavat, kui oskaks. Kusjuures, ma just jalutasin koju oma koosolekult ja mõtlesin su peale, et täna on nii morn ja paha ilm, loodan, et su tuju on vähemalt veidi parem või annab ehk Põrnikas juba kuidagigi märku, et ta tahab maailma avastama tulla aga no näed, tundub, et mitte ja su tuju pole ka ilmselgelt just kõige päikselisem, nagu näha.
    Oeh, kuidas tahaks kuidagigi su tuju paremaks teha. Oleks ma Tallinnas, siis tuleks külla ja laseks sul lihtsalt lõpmatuseni jaurata, kuni sa ennast tühjaks jauranud oled ja siis teeks pai sulle. Igasugu soovituste koha pealt hoian suu kinni – pole ise olnud, ei tea ja küllap sa ikka ise pigem tead, mis sulle hea on

    Püüa ikka pea püsti hoida ja kuskiltki kübeke positiivsust kokku kraapida, küll Põrnikas siis ka ehk aru saab, et oleks aeg maailma avastama tulla 🙂

    Vasta
  4. Liisapereema

    Oh kui armas, klassikaline lõpp! Nüüd on tore itsitada muidugi.
    See koristamiseenergiahoog: tuligi – ma väga ebaminulikult pesin köögisahtli sisud kõik ära!

    Vasta
  5. Inga

    Duckers, Gagarin on kohal, küll see põrnikas ka nüüd jõuab!
    Ma lihtsalt otsin sinna veel m6ne cutesy pardikestega nänni juurde ja siis panen teele, ausõna!
    Pea vastu! Minu sõbrad ülikoolis panid mulle ultimaatumi, et nad ei taha minu rasedat pee-d enam ühtki päeva näha – et olgu mindud ja sünnitatud! See juhtus reedel. Noh ma siis laupäeval läksingi, aga see kõik oli 9 päeva peale arstide määratud tähtaega! Ei old mingeid energiapuhanguid, pfft, voodis vedelesin terve õhtupooliku. Kes pole määratud koristama, ei see hakka sünnitustuhudeski seda tegema, arvan ma.

    Vasta
  6. pirtsu

    ära muretse. mina ei küsi, et kas sa juba sünnitad. aga ma mõtlen küll sellele 😀 . see ootus oli lõpus tüütu. ma mäletan ka seda päris kenasti. ma proovisin igasuguseid asju, aga abi polnud mitte millestki. ma kandsin üle pmst 2 nädalat. lõpuks hakkas ikka asi pihta.
    kõige rohkem elevil oli minu ema, kes iga päev küsis, et noooh… kas juba toimub midagi. mul on sulle ka üks lugu (vb olen rääkinud?) sellest, kuidas ükskord, kui ma telefoni hääletu peale panin, sattus mu ema lausa paanikasse. ta arvas, et ma sünnitan kuskil vannitoa põrandal juba. ma tahtsin lihtsalt magada… see on pikem lugu ja ehk räägin privaatkirjas pikemalt.
    aga ära muretse. küll varsti toimub. maksimaalselt 14 päeva pärast näed Põrnikat. ju tal on siis nii mõnus pesa sinu kõhus.. las ta siis lesib seal veel pisut.

    Vasta
  7. Kärdu

    Nõustun Pirtsuga – ju siis Põrnikal on mõnus pesa su kõhus 🙂
    Mul just tuttaval oli sarnane juhtum, kus rasedus läks üle tähtaja – 5.märts oli tähtaeg, mitte midagi ei juhtunud, käis arsti juures ja öeldi, et noh, ootame-vaatama, kui ise ei taha tulla, siis hiljemalt 22.märts kutsume esile.
    Aga peres oli ees selline 3-4-aastane poisijõnglane, kelle käest siis sõbrad väljas mängides koguaeg pärisid, et nuoooooooh, millal tita su emme kõhust välja tuleb. Väiksel poisil sai ühekorra nendest küsimustest siiber ja ta käratas sõpradele südametäiega:”No küll ta tuleb, kui tal palav hakkab!” ja trampis tuppa ära. No ju siis sinnani väiksel neiul palav veel polnud hakanud 🙂
    Noh, lõpptulemusena sünnitus tõesti kutsuti esile, sest “neiul vist ikka ei olnud iseseisvalt piisavalt palav veel, et välja tulla” aga loodan, et sinu Põrnikas otsustab siiski ise välja tulla 🙂
    Aga ju tal siis täna ei olnud veel piisavalt palav 🙂

    Vasta
  8. Susan

    Enne kui sa sinna Koplisse kolisid keegi ikka teavitas sind ka, et Kopli ongi Tallinna kõige getom ala üldse?

    Vasta
  9. kk

    Mu tuttavate seas pole keegi esmarase tähtajast kinni pidanud. Ikka kuni paar nädalat hiljem. Hea on see, et pole +30 väljas ja jalutada ikka saab.

    Vasta
  10. Jana

    Niipidi oli ka nõme nagu minul, et kui 1.aprillil sugulastele-sõpradele helistasin ja ütlesin, et ma nüüd sünnitama, siis keegi ei uskunud mind!!
    Vürtsikas toit pidi ka aitama, kuigi sa vist niigi armastad vürtsikat? Minu puhul aitas suure koormatäie shokolaadikoogi ärasöömine eelmisel õhtul, aga see vist oli kokkusattunus.
    Fakt on aga see et mitte mingeid tundemärke enne asjaks minemist ei olnud nii et neid ei tasu oodata…

    Vasta
  11. Kadi

    Hommik!
    Väga värskelt kõik meeles – kodus 7 kuune poiss.Õnneks mul see lõpuootus pikale ei veninud,kuna poiss otsustas kaks nädalat varem tulla.Ausalt,ma ei olnud veel sünnitamise-paanikani jõudnud ja ega ei oskandki miskit karta,sest esimene laps ja mida ei ole kogenud,seda ei oska ka eriti ette paanitseda.Veed hakksid keset ööd tulema ja mul polnud plaanis isegi veel meest äratada,mõtlesin,et vaatan,mis toimuma hakkab.Abikaasa ärkas aga minu sehkendamise peale üles…Kuna elame 100 km Tartust eemal,siis mulle ei antud enam varianti “ootele“ jääda.Esimese asjana kihutas ta vastu riidekappi,järgmiseks pandi särk pahupidi ja siis tagumine pool ettepoole selga…..
    Tuleb tibu siis,kui tema jaoks õige aeg on.Kerget sünnitust ja rahuliku unega titat soovides,Kadi! Ja kena kevadet ka!!!!!

    Vasta
  12. Inga

    Otot, kuhu see ananass tuleb toppida siis?
    Daki, kuna ma ei tea kas Põrnikas on tiluline või piluline, siis saad mingeid väga üldistavaid pardikestega asju!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Hahaaa, ananass pidi aitama jah, seda kirjutas Jools Oliver ka oma raamatus (märkusega: don’t know why, it’s just a fruit, innit). Toppimise peale ei taha mõelda:D

      Inga, ikka piluline:D Ma ei oskagi poisse teha, ma arvan.

      Vasta
  13. ailen

    Soovitan treppe ka. Mul oli pühapäevasel päeval tähtaeg. Laupäeval oli Tartus Muusemumiöö ja selle raames sai Toomkiriku vaateplatvormile tasuta ronida. Ma siis ka ronisin oma nagu hiljem selgus viimast õhtut raseda kõhuga. Järgmise päeva hilisõhtuks olime juba lapsevanemad. Juhuu.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga