kirjadest

Mann kirjutas kirjadest, mis ta vahepeal saab ja kuna ma lubasin, et vahelduseks kirjutan midagi muud peale vingujahala, siis saabuski ideaalne võimalus.

Mina saan ka kirju, tundub, et see kirjadesaamine käib lainetena. Vahepeal on pikk vaikus ja siis hakkab tulema – nädalas üks, kaks, ja nii mitu kuud järjest. Mullegi kirjutavad inimesed, kes on sattunud mu blogi lugema või on lugenud mõnd raamatut ja siis jõudnud blogini (ja siit saanud kontakti). Need kirjad on alati hästi armsad ja südantsoojendavad. Aegade jooksul on olnud ka teistsuguseid kirju, eriti raskel 2007-2008 perioodil, aga need on kuidagi ununenud ja prevaleerivad ikka positiivsed emotsioonid.

Üks blogimise (ja kirjutamise üldse) suurtest võludest minu jaoks ongi need kirjad. Muidugi ka kommentaarid, ka neist on sageli palju abi ja tuge, kuigi, nagu ma eile naersin, on internet nagu mees – sa ei saa midagi lihtsalt kurta, internet nagu meeski tunneb alati vajadust nõu anda. No selles mõttes, et on ju klassikaline situatsioon suhetes see, et naine tahab sageli lihtsalt muret kurta, tahab, et teda ära kuulataks. Aga mehed, kes on programmeeritud nii, et tahavad hakata kohe maailma parandama, nad ei saa aru, et mis mõttes kuula lihtsalt ära. Mis sa siis räägid mulle, kui sa abi ei taha! Internet on teinekord samasugune. Ma ei ütle, et see oleks halb või hea, see lihtsalt on nii.

Kirja kirjutamisega läheb rohkem aega kui kommenteerimisega ja nõuab rohkem läbimõtlemist, seega on kirjade väärtus ka natuke suurem. Kuigi noh, asi see siis tänapäeval pole meili teele panna, ikka on nad erilised. Mulle meeldib vahetu vastukaja ja mind ikka ja jälle üllatab see, kui sarnased on tegelikult inimesed. Sa võid ju mõelda, et oi, küll ma olen eriline, mul on ikka SELLISED probleemid, et keegi ei kujuta ette… Ja siis saad sa kirja ja tajud, et teiselpool ekraani on keegi, kes on täpselt sama jama läbi teinud ja enam ei tunnegi sa end nii üksinda.

Vahel on mult ka nõu küsitud ja ma olen proovinud seda anda, nii hästi või halvasti, kui see mul välja kukub. Ma isegi olen mänginud mõttega lükata käima sarnane rubriik nagu on Aunt Becky blogis – “Go Ask Aunt Becky”, aga olen selle mõtte alati maha matnud kui midagi liiga ülbet ja… ma ei tea. Nagu imelik oleks küsida, et õu kuulge, kirjutage mulle oma muresid. Sest no kõik ju peaks teadma, et ma pole just maailma stabiilseim ja funktsionaalseim inimene, eks. Et kes olen mina siis veel nõu andma.

Aga see on internet kogu oma fantastilisuses. Ühendab inimesi. Aitab jagada mõtteid ja emotsioone ja kogemusi ja nõuandeid. Võib tunduda, et blogimine on selline ühepoolne tegevus, edevuselaat – et sa muudkui annad endast juppe ära ja vastu saad anonüümsed klikid ja teadmise, et oh, keegi loeb mu blogi. Tegelikult on asi märksa mitmekihilisem. Ma ei teeks seda “edevuselaata”, kui ma ei saaks sellest nii palju positiivset tagasi.

Mul on olnud rääkimise koha pealt vastakad seisukohad. Muidugi tundub, et ma olen maailma kõige avalikum inimene, aga tegelikult olen ma paras privaatsusefriik (mind näiteks häirib kohutavalt, kui võõras inimene on siis minu korteris, kui mind seal ei ole – no nt töömehed või isegi äiapapa, kes siin üht-teist ehitada tahab). Ma jätan väga palju enda teada ja näiteks suhtesituatsioonis eelistan ma sageli pigem vait olla kui rasketel teemadel rääkida. Sest rääkimine ON minu jaoks raske, ma ei teagi miks. Rääkimine just olulistel teemadel. See kajastub ka blogis, väga sageli juhtub nii, et teemad, mis on minu jaoks rasked, lähevad parooli alla või keelan ma kommentaarid ära, sest… ma kardan. Raske sõnastada, mida ma täpselt kardan, aga mingi hirm on alati. End liiga alasti koorida. End liiga palju näidata.

Ja selles mõttes, ma vahepeal olen omaette arutlenud, võibolla mõnikord inimesed, kes mulle kirjutavad, üllatuvad mu vastustest, kus ma võin päris palju isiklikku ära anda. Ja mitte sellepärast, et näidata, et oi, küll ma olen nüüd lahe mutt, vaid just sellepärast, et ma tunnen, et see aitab teist inimest. Isiklikust rääkimine. Sest MIND julgustab see, kui keegi mulle midagi isiklikku usaldab ja ma näen, et juudas, ka teistel on nii.

Lõpetuseks veel… Ma ise kirjutan ka teinekord “fännikirju”. Näiteks kirjutasin ma Facebookis raamatu “51/50: The Magical Adventures of Single Life” autorile Kristen McGuinessile ja olin ääretult üllatunud, et… et tema oli üllatunud ja mulle vastas. Ja siis sain ma aru, et autorid on kõik enam-vähem ühesugused. Neil on ALATI hea kuulda, kui nende looming on kellelegi korda läinud, isegi kui see inimene kõlab nagu 13aastane dementne tiinekas, kes FBs vigases inglise keeles fännikirja saadab.

Teine kiri, mille ma hiljuti saatsin, oli Dear Wendyle, kelle kolumnit ma ikka The Friskys loen. Lihtsalt ühel hetkel tundus, et tahaks paar asja südamelt ära öelda, aga et ei tahaks koormata sellega kedagi tuttavat, et oleks keegi, kes ei tunne mind. (Ütlen kohe ära, et kiri avaldamisele ei läinud, pole mõtet otsida:) Ja tema vastus – kuigi ma umbes eeldasin ja teadsin, mida ta vastab, nii hästi oskan ma end analüüsida küll – oli julgustav, tegi tuju heaks ja jällegi, näitas, et pole ma nii lumehelbeke midagi. Kõik me oleme põhiasjades hästi sarnased. Ja ma loodan, et keegi, kes on mulle kirjutanud, on ehk samamoodi tundnud. Tuge võibolla, julgustust ehk.

Sest tegelikult me kõik ju üritame lihtsalt oma elu elamisega hakkama saada. Ja me oleme neis püüdlustes üsna ühesugused. Vahepeal on hea, kui seda meelde tuletatakse.

2 mõtet “kirjadest

  1. Mae

    Nii nõus sinuga! Naljakas, et just hiljuti mõtlesin samale asjale. Kuigi mul ainult üks “pisike”, siis meilitsi ja fb-s on sõnumeid ikka üksjagu tulnud.
    Ja ALATI on rõõm minupoolne, mida iganes ka öeldakse. Minu jaoks oli see tegelikult uskumatu, sest ma mõtlesin ausalt öeldes, et tänapäeval viitsitakse reageerida vaid teatavatele laia kõlapinnaga teostele (anonüümikud muidugi viitsivad sõna võtta, aga pean silmas just kaasamõtlejaid). Igatahes ülimalt meeldiv üllatus. Hariv ka, sest mõnikord pikemalt kirjavahetusse jäädes oleme mõlemad koos kirjutajaga jõudnud uute järeldusteni.
    Ise olen tüüpiline eestlane, mõne raamatu puhul küll tundnud, et tahaks kohe midagi head öelda autorile, aga kirjutamiseni ei ole jõudnud. Shame on me:(

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Nii on, et väga sageli tahaks öelda, aga kuidagi ei tihka või ei viitsi otsida võimalust. Ma nägin nt ükskord Tartus ühes sööklas Mihkel Mutti ja mõtlesin, et lähen ütlen talle, et ta mõned raamatud on väga head olnud, aga ta tundub selline… high above, et ei tea, kas üldse hindaks sellist asja või vaataks mind nagu hullu. Aga see on tõesti õudselt tore, kui tullakse ja öeldakse midagi! Ja muide, mitte ainult autoritel. Ma käin rasedate vesiaeroobikas, kus on tavaliselt 5-6 inimest max ja treener. Kui muidu on trennides kombeks plaksutada lõpus, siis seal mitte ja ma iga kord püüan treenerile ikka öelda, et nii hea trenn oli ja nad on alati nii üllatunud, sest muidu on kõik trennis VAIT. Nii vait kui võimalik, isegi tere või headaega ei öelda üksteisele või treenerile, kuigi on nii väike seltskond, et võiks arvata, et suheldakse… Imelik loom see eestlane.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.