lastest

Mulle väga ei meeldi lapsed. See tähendab… Nad meeldivad mulle, aga ma ei ole kunagi tundnud vajadust neid (=võõraid lapsi) hirmsasti nunnutada ja tutiplutitada ja sülle kakkuda. Mulle meeldib neid jälgida ja neid inimestena tundma õppida ja alles siis kasvavad nad mulle südame külge.

Ma mäletan seda hetke, kui ma tundsin, et Epu Marta on nii südame külge kasvanud ja see lõi hinge kinni. Uskumatu oli ka – võõras laps ju! Olgu, ma käisin teda ja Annat eelmisel kevadel (või oli see sügisel?) hoidmas paar korda nädalas ja ta on koguaeg tore (kuigi väsitav) olnud, aga see emotsioon, kui lõpuks oli lihtsalt meeldimisest saanud midagi rohkemat, see oli päris äge.

Nüüd on Naabrinaise (SIA*) pisem põnn LM kah samamoodi südame külge jõudnud kasvada, kuigi ma ausalt ei ole kordagi teda nunnutanud või tutiplutitanud või sülle kakkunud, pigem aupaklikust kaugusest jälginud. (No aga siis ta tuleb ise mu juurde, vaatab mulle otsa ja paneb oma pea mulle sülle ja no kuidas see saab MITTE armas olla.)

Ehk siis ma tahan öelda, et mul läheb natuke aega, enne kui ma lastes näen rohkemat kui lihtsalt lärmakat ja väsitavat… entity‘t, kes on küll kohati naljakad ja ägedad, aga siiski ei tekita mingit tahtmist “Aww” oiata. Ja kindlasti kohe ei taha ma veel nende hoidmisega tegeleda, kuigi näikse levivat arvamus, et “harjutama ju peab”. Aga ma ei taha harjutada! Ma saan küll ja veel Põrnikat vannitada ja hoida ja tal mähkmeid vahetada, nii et miks ma pean seda praegu tegema, kui ma saan veel viimased nädalad vabadust nautida?

Lapsed on põnevad jälgida, nad on sageli naljakad (ja natuke tüütud) nagu purjus inimesed. Nende koordinatsioon on paigast ära, nad pole eriti taktitundelised ja nad lähevad kergesti oma lollitamisega üle piiri (nähtus, mida meie oleme Sikiga nimetanud Õhtusteks Hullutuurideks ja mu meelest pole ükski laps neist puutumata, meie küll polnud).

Ma ei tea, kas ma peaks oma emainstinkti pärast muret tundma, et ma iga suvalist beebit ei taha sülle krabada? Ja mul on tunne, et võibolla lähenen ma sellele lapseasjandusele kuidagi kardinaalselt valesti, sest mu lähtepunkt on, et tegu on väikeste INIMESTEGA. St nagu iga teise inimesega tahan ma neid enne tundma õppida, kui ma otsustan, kuidas ma neisse suhtun. Nad võivad küll mingid asjad andeks saada, sest nad on veel VÄIKSED inimesed (näiteks püksi tegemine ja jonnihood) ja ma võin aru saada, et nende isiksus on alles kujunemisjärgus, aga ikkagi.

Selles mõttes on üks mu suurimaid hirme, et mu laps ei meeldi mulle. Mul pole kahtlust, et ma teda armastan – ma armastan teda juba praegu väga palju – aga et temast saab inimene, kes mulle ei meeldi. Muidugi on mingi osa sellest meie mõjutada – kuidas me teda kasvatame jne – aga mingi osa isiksusest on ju geneetiliselt määratud, kaasa sündinud?

Seda kõike mõtlesin ma täna hommikul kell pool 8, kui Põrnikas oli otsustanud koos Abikaasaga üles ärgata ja tegeles hommikuvõimlemisega ja tegi paar jooksutiiru ja ilmselt tõstis ta ühtlasi ka mööblit ümber. Issand, mõtlesin ma uniselt, mõelda, kui temast tuleb… HOMMIKUINIMENE?!

 

*SIA – mittetulundusühing Lätis, aga siin kontekstis Staažikas Ilguste Analüüsija, aunimetus, mille Naabrinaine julmalt endale ise andis. Because that’s the way she rolls.

17 mõtet “lastest

  1. e.

    ei ole, igatahes mitte püsivalt ja ilma teatava vägistamise hinnata. mu isa on hommikuinimene ja tema (mitte-identne) kaksikvend õhtuinimene. vanaema jutu järgi sünnist saati nii ning mitte üks vägi kumbagi ümber ei harjutanud, kuigi proovitud sai pidevalt.

    samuti üritati mind titest saati hommikuinimeseks kasvatada. ei, ma saan hommikul üles ja palju asju tehtud ja aetud, ma isegi (täiskasvanuna) end varasemaks harjutanud – aga siiamaani tuleb “tunne” sisse alles õhtul ning kuni lõunani… no ei sära. sry.

    ärge murdke inimesi, kui hädasti vaja pole.

    Vasta
  2. Kissu

    Olgu selline mõtlemine-suhtumine normaalne või mitte, aga igaljuhul ma tunnen täpselt samamoodi – imikuid sülle ei kraba, aga samas mõned “võõrad” lapsed on väga südame külge kasvanud aja jooksul.

    Ja 10 punkti sellele võrdlusele laste ja joodikute vahel:D

    Vasta
  3. kadrri

    Tead, isegi enda äsjasündinud lapsega läheb natuke aega enne kui temaga harjud ja nunnutada tahad. Või no ma ei tea, võib-olla mõnel ei lähe kah ja suur musutamisisu tuleb kohe sünnituse järel.

    Vasta
  4. cristal

    mu meelest on kõik lapsed hommiku-inimesed :S olen nüüd kohe-kohe 2 a ema olnud ja selle aja jooksul olen ühe korra jõudnud mõelda, et huvitav, miks nad juba ei tõuse?
    nunnutaja pole ma kunagi olnud. noorena ei meeldinud mulle väikesed lapsed kohe üldse. ega nüüd ka tegelt ei meeldi väga, aga oskan neid taluda. ainult sellised 2-3-kuused MAGAVAD ülinunnud on niiiiiii armsad 😀 ja mu oma plikad ei meeldi mulle vahel kohe üldse mitte (siis kui igasugu jamasid korraldatakse s.t. peaaegu kogu aeg)!

    Vasta
  5. tikker

    mina ei näe ühtki põhjust, miks enne oma last nii kangesti harjutama peaks. üldse ei tahtnud. kui endal titt käes, siis visati mind lihtsalt külma vette, aga siis oli kõige õppimine juba nauditav ja tore tegevus.

    ma ei leia ka, et lapsed meeldima peaks 😀 tead ju küll, kuidas mina neisse ennist suhtusin. ja kusjuures täitsa arusaadav on ka sinu tundma õppimise ja isiksuse teooria – just täpselt, mõned asjad võib andeks anda, aga palju sõltub kasvatusest (kasvatamatud jõmpsikad mulle ei meeldi, ehkki annan endale aru, et see pole nende, vaid nende vanemate süü) ja iseloomust muidugi ka…

    ja sellepärast ära üldse muretse, pole võimalik, et oma laps ei meeldiks. mina olin esimesed nädalad küll sellise uskumatu vati sees, eemalviibivas olekus – oot, see on nüüd MINU laps? einoh, ta oli jumalast äge ja nii edasi, aga alguses pigem vaatasin kõrvalt ja katsusin ettevaatlikult näpuga, nii tillu ju… sellised aktiivsemad musitamised tulid mul natuke hiljem vist.

    aga tited on jah pigem hommikuinimesed. bioloogiline kell olevat neil 19-7 või 18-6 vms. et sel ajal on neil kõige kvaliteetsem uneaeg. ehkki paljudega annab ka sättida, nii et magavad 20-8 või 21-9 või noh, osad isegi 23-11… ja selle 12h sisse jääb nagunii arvutu hulk söögipause, eks, vähemalt esimestel kuudel. aga kui on ainult üks laps, siis on vähemalt võimalus temaga koos päeval magada, see oli mõnus 🙂

    ellen on kogu aeg norm ajal ärganud, 8-9 paiku, vahel isegi 10-11. karl ärkas alguses kah okeil ajal, nüüd aga raudpolt kell kuus laliseb. ma olen õnneks hommikuinimene, mind väga ei sega. tähendab siis, tunnikese ta laliseb, siis tegeleb temaga tunnikese erkin ja kell kaheksa võtan mina üle 😛

    Vasta
  6. Birgit

    Mina olen viimasel ajal mõelnud oma emaks olemise peale ja kipun arvama, et tõele vastab lause- emaks ei saada, vaid kasvatakse. Peale aastat emaks olemist, tunnen ma alles nüüd kõike hõlmavat emainstinkti.
    Algul on jah, selline tunne, et peaks juba sünnitusmajas tohutult armastama oma last, tegelikkuses aga oled sa nii väsinud ja puuga pähe saanud, et minul võttis küll paar kuud aega, enne kui ma üldse aru sain, mis juhtunud on. Aga vbla oli see mitte kohalejõudmise põhjus keiser. Mul on arusaam, et isesünnitajad leiavad lapsega kontakti kiiremini.
    Ja mind aitas väga Brooke Shieldsi “ja vihmasadu algas” raamatu lugemine, mis selgitas mulle, et idealistlik lähenemine, et kõik laabub lapsega koheselt, pole väga hea mõte. Ja muretsemiseks pole põhjust, kõik tuleb kui mitte varem, siis hiljem kindlasti 🙂

    Vasta
  7. mann

    ah et kell pool kaheksa ärkas ja hakkas trallitama, jah? oh sa vaesekene!

    (sorry, tõesti ei oska ilkumata olla :P, sest…)

    bubbles tõstab mööblit kell 4.30 öösel ümber. ja siis kui ta lõpuks maha rahuneb, tõuseb martyn – kell 5.30. ja niimoodi juba NÄDAL AEGA JÄRJEST.

    okei, ma olen hommikuinimene küll ja mulle meeldib vara ärgata, aga…

    4.30 on natuke liiiiiga vara.

    Vasta
  8. Kärdu

    Vähemalt ma ei ole üksi oma laste mitte-meeldimisega. Näiteks imikuid ma lausa kardan ja suudan ainult distantsilt vaadata ja võib-olla isegi teha korra “Aww” kui nad väga nunnu krimpsus näo pähe teevad. Aga sülle ma neid EI võta. Esiteks ma (täiesti ebaratsionaalselt, nagu mulle on väidetud) kardan, et nad lähevad katki vms. Teiseks on mul imeline anne nad kõik kohe suure kisaga nutma ajada lihtsalt oma olemasolekuga. Võta siis mõni sülle eksole, kui nad kohe sind nähes kisama pistavad.
    Ja no ei tõmba ühtegi last tutiplutitama, vaatan eemalt ja püüan neist võimalikult kiirelt vabaneda. Ma lihtsalt ei oska nendega midagi peale hakata. Vennalastega on ka jama – vennatütrega sain ma rohkem tegeleda, temaga nagu oli mingi side ja teda võisin ma hoida ja poputada nii, mis kolises. Nüüd ta käib koolis ja nagu ei oska enam suhelda. Vennapoega ma väiksena nii palju ei näinud ja sidet ka väga pole. No ja ei oskagi midagi teha. Külas käies istun venna ja vennanaisega ja ajan “suurte inimeste jutte” ning lastega ei oska midagi peale hakata.

    Lapsed kohati lausa häirivad mind. Nad on tüütud ja täiesti oma maailmas. Eriti kohutavad on kasvatamatud väiksed ära hellitatud jõmpsikad, kes arvavad, et nad võivad teha, mida tahavad, sest mitte keegi pole neid kunagi keelanud. Olen paari eksemplariga viimastel aegadel kokku puutunud ja ausalt, ma olen valmis karjudes minema jooksma.

    Aga seda, et lapsed on VÄIKESED INIMESED, seda mõtet ma pooldan ikka väga. Näiteks ei ole vaja isegi mitte imikuid igasugusteks mõmmikuteks ja nukkudeks riietada, nad on siiski ka INIMESED ja võiks siis samamoodi riides olla. Samamoodi on iga laps omaette isiksus ja sellega tuleks arvestada, kõik lapsed ilmselgelt ei ole kisavad hullukesed, kes paigal ei seisa ja ainult segadust külvavad. On ka täielikke flegmaatikuid või lihtsalt rahulikumaid lapsi. Ja eks iga last tuleb enne tundma õppida, kui üldse endalegi selgeks saab, kuidas temaga nüüd käituda tuleks. Nende maailm on küll meie omast kardinaalselt erinev aga neil siiski on oma maailm ja see on nende jaoks tähtis, nagu meile meie oma. Kui nad ise sõprust sobitama ei tule, siis mina vägisi tutiplutitama ja sülle krabama ka ei lähe.
    Kutsuge mind lastevihkajaks, kui tahate aga no mis ma teha saan, ma ei oska lastega midagi peale hakata 😀

    Vasta
  9. Katre

    Kui ma võõrana tohin jälle sõna võtta, siis ega see suhtumine lastesse ei muutu ja ei peagi muutuma. Oma laps on oluline ja nii edasi. Aga see, et inimene on emaks saanud ei tähenda, et Sulle peaksid võõrad lapsed ükskõik mis vanuses automaatselt meeldima. Lohutus on see, et hoolimata sinu tulevase “ülemuse” pidevast kohalolust, ei tähenda see sinu isiksuse totaalset muutumist. See on loomulik, et sõbrannade lapsed kasvavad südame külge, aga seda sellepärast, et nad on Sulle lähedaste inimeste lapsed. Meie pole kunagi mingi plutitamisega tegelenud ja laps vaatab neid kummastavalt, kes peenikest häält teevad. Ja laste laulmist ja muud mudi ei naudi ka mina, vbla sellepärast on mu 2. aastase lemmik Lady GaGa. Piinlik lugu. Laps ongi INIMENE ja peale esimest aastat selgub, et poole nutikam ja loomingulisem. Kui esimesel aastal vaatad, et millal ta nüüd juba hakkab seda ja teist tegema, millal ometi, siis kui laps on jalad alla saanud, siis saad aru, et tema on küll arenenud, aga sina oled taandarenenud. Sa ei suuda niipalju huvitavaid ja ajuvabasid tegevusi välja mõelda. Kuigi ma pean lugu, et Sa oled loominguline ja fantaasiarikas, aga see titt, see Sinu oma titt teeb Sulle pika puuga ära.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kärdu, ma arvan, et keegi ei pea sind lastevihkajaks. On ju täiesti normaalne, et sa ei tea, kuidas üks või teine titt on ja mis temaga pihta hakat,a eriti kui ta hakkab karjuma. Ka süleshoidmist peab ju õppima, eks. Just sel põhjusel ei taha ma võõraid lapsi näppida, et nad on võõrad ja ma ei tea neist midagi, mis neile meeldib, mis mitte. Umbes nagu… no võtame kassid. MINA tean imehästi, mis minu kassidele meeldib ja kuidas nendega tuleks suhelda, ja ma ei kannata, kui võõrad neid näppima hakkavad – ma lihtsalt ju TEAN, et vale käitumine tekitab neis stressi ja kui nemad on stressis, olen ka mina stressis. Ma usun, et lastega võib olla umbes sama.

      Anu, aitäh:D Läks sassi.

      Mann, muide, ma saan tegelt üsna hästi magada, kui ta sipleb. Teinekord ärkan üles ja saan aru, et tüüp on juba mitu aega vehelnud. Nii et jah:D Ilgu-ilgu:D Me võimegi omavahel ilkuda, sest me oleme raseduskaksikud. Muide, täna juhtus siuke asi miskipärast, et kui nägin, et sa oled jälle bloginud (no et sa tavaliselt blogid harvem), oli esimene mõte, et Mannil on nüüd minek:D Õudne. SEE AEG ON KÄES.

      Vasta
  10. kägu

    Minu pooleteisene tirts ärkab ka kell kuus hommikul. Enne last ei julgenud keegi mulle enne 12 päeval isegi mitte helistada… Ja ma ei olegi veel suutnud selle hommikuse ärkamisega ära harjuda.

    Ka mina teisi tittesid ei nunnutanud-plutitanud, vaid käitusin lihtsalt väga armastusväärselt, nagu ikka kõigi inimestega. Ning ausalt, kui me sünnitusmajast koju hakkasime minema, vaatasin oma last ja mõtlesin endamisi, et noh, tore oli, kuid kas me peame ta nüüd kaasa võtma:). See ematunne-olemine hakkab alles praegu kohale jõudma, kui laps juba täitsa inimene on.

    Vasta
  11. luize

    Noh, ma ei usugi, et neid inimesi, kes kõiki lapsi maailmas armastavad, väga palju on. Ja üldse. Mul on kaks õde, kes selleks ajaks, kui mina emaks sain, olid kahe peale neli last sünnitanud, nii et olin näinud neid tittesid ja lapsi lähedalt küll, aga oma laps oli ikka üllatus ja temaga harjumine võttis omajagu aega. Ja nii ongi norm, ma arvan. Samamoodi nagu hirm, et äkki ta sulle ei meeldi, sest selliseid hetki hakkab tulema küll, muidugi mitte niipea ning eks inimest saab kujundada ja suunata, kuni tal need oma meeldimised tekivad.
    Aga mulle isiklikult tited meeldivad küll, eriti sellised päris pisikesed, paarikuused vigisejad. Ma ei ole pidand küll tükk aega ühegi sellisega koos ööbima näiteks, siis võibolla mu arvamus muutuks 🙂 aga üldiselt jah.

    Aga mis õhtusse-hommikusse puutub, siis pikemas perspektiivis on hommikulapsega kergem toime tulla. Mõtle sellele, kuidas teda lasteaiaks-kooliks üles ajada näiteks.
    Ja veel, rõõmus David Tennant on igal ajal nii nummi, et teda ei saa ühegi negatiivse pildiallkirja peal halva pilguga vaadata 🙂

    Vasta
  12. Elre

    Mina olen ka seda tüüpi, kes võõraid lapsi pole kunagi nunnutanud ega sülle krabanud. Sest ma ju mäletan, olin siis vast 2aastane, kui ebameeldiv selline asi mulle endale oli. Oma last ja tema isiksust avastan juba 9. kuud ja alles nüüd hakkab emaks olemine mulle kohale jõudma. Erakorralise keisri tagajärjel ei saanud ma esimesel päeval üldse aru, mis juhtunud oli ja mitte mingeid tundeid ei tekkinud, kui uimas minule väike pamp kõrvale tõsteti. Aga üldiselt ei maksa eriti ette karta, eks sa lihtsalt kohaned olukorraga, sest midagi muud ei jää üle 😉

    Vasta
  13. Mir

    Leidsin, et mõned minu mõtted käesoleva teema kohta on kirja pannud Marie Darrieussecq oma raamatus “Minu beebi” (Varrak 2005).

    “Varem polnud asi mitte selles, et ma poleks beebisid armastanud: neid ei olnud lihtsalt olemas. Minu ja nende vahel polnud vähimatki sidet, pisimatki seost. Last saada tahtsin ma ühel päeval küll.”

    “Teiste beebisid ei olnud olemas, saan sellest praegu aru, sest titt eksisteerib ainult oma intiimses järjepidevuses, sidemes meie, vanematega.”

    “Ühe vallalise sõbranna füüsiline ebamugavustunne ja peapööritus, kui ta oli tunnistajaks perekondlikule kokkusaamisele mitme beebi osavõtul:”Mitte et see mind ei puudutaks, see on lihtsalt teine, paralleelne maailm.””

    ja

    “”Ma läheksin meeleldi perekonnaga jalutama,” ütleb tita isa. Oma vanematega? Olen üllatunud. Ent ta räägib meist, meist kolmest, olen rabatud.”

    Muuseas kirjutab Darrieussecq sellest, mis tunne on olla kirjutav ema, nii et sul eriti võib ehk olla huvitav seda raamatut lugeda.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga