life unexpected

Rasedajuttu ka vahepeal.

Ma olen alati arvanud, et on võimatu ära unustada seda, et sa oled rase. St sa võid selle üle nalja visata ja teinekord kui poes kipub käsi suitsupakki võtma, siis ununeb hetkeks, aga see pole päris selle kaliibriga unustamine, mida ma silmas pean. Ma olen alati arvanud, et kui sa oled rase, siis see teadmine on alati sul kuskil tagaplaanil olemas, umbes nagu kõik need bakcground running programs, mida sa Task Manageril näed.

Ja veel vähem oleks ma arvanud, et ma unustan rase olemise KAHEKSANDAL KUUL ära.

Aga just see on viimastel päevadel juhtunud. Mõnikord ma ärkan üles ja olen juba jõudnud võileibu sööma hakata, kui Põrnikas liigutama hakkab ja mulle järsku meenub, et oijah, õige küll, rase olen ju. See on nii imelik tunne, et ma EI MÄLETA. Ja et see kõht tundub täiesti normaalne ja osa minust, umbes nagu suvalised lisakilod, mis sind tulles häirivad, aga ajapikku sa harjud nendega ära ja nad tulevad meelde ainult siis, kui sa venitad mingeid riideid selga ja mõtled, et peaks trenni minema.

See on nii imelik tunne, see mõni minut, kui ma päevas tunnen end NORMAALSENA.

Sellele aitab vist kaasa tõsiasi, et vaagnaluuvalud on järele andnud ja iga kord, kui ma liigutan, ei annagi rasedus endast piinavalt tunda. Ja et meil pole elamises sellist peeglit, kus ma end täispikkuses pidevalt näeks (st üks on, aga see on nii imelikus kohas ja imeliku nurga all, et seal tunduvad kõik paksud vist). Mis on muidugi hea, aga kõik see on jube kummaline.

Ma olen küll viimased kuud kandnud ainult üht paari pükse, aga kõik mu tavalised särgid-kampsunid mahuvad kenasti selga, nii et ka see ei aita pidevale meelespidamisele kaasa. St ma võin võtta kapist suvalise asja ja selle selga panna ja see läheb selga ja ongi jälle tavaline tunne. Kõik kokkukuhjatud (peamiselt kingiks saadud) rasedariided seisavad üsna kasutuna nurgas ja ilmselt ootab neid edasikinkimise saatus, sest kuigi ma olen oma rasedapükstest tüdinenud, ei ole mul mingit himu lillelisi tuunikaid selga tõmmata, just because I’m pregnant, eriti kui mu teised, tavalised riided lähevad kenasti.

Lisaks õnnestus mul eelmise nädala lõpus haigeks jääda. Kõige nõmedam on asja juures see, et ma TUNDSIN nii selgelt seda tulemas. Ma pole vist kunagi varem nii täpselt haiguse tulekut ette tundnud, ilmselt aitab sellele kaasa kogu see keha diktatuuri asi, see, et ma PEAN pidevalt oma keha kuulama ja veini ka pole. Ei tea, kas karsketel inimestel on kogu aeg nii? Et nad on nii valusalt teadlikud oma kehas toimuvast? Igal juhul, tundsin haigust tulemas, tühistasin reedese vessari, jõin teed ja ikka ei suutnud haigust eemal hoida. Which sucks. Ehk siis ma veetsin kolm päeva koomas, algne köha muundus nohuterroriks ja MA EI SAANUD MIDAGI ETTE VÕTTA kui lihtsalt kannatada. Õigemini, kuna mu pea valutas plahvatusohtliku taseme lähedal, siis lubasin endale siiski Paramaxi, aga ikkagi pidin ma lihtsalt olema ja ootama, et see üle läheks. Eile võtsin välja raskerelvastuse, lasin Abikaasal osta kausi ja tegin sinepivanni, mille tagatipuks tõmbasin jalga viinasokid. Yes, that’s right, viinasokid! Ja esimest korda elus tegin endale kompressi otsa ette, sest emme jahedaid käsi, mis on KÕIGE PAREM RAVI HAIGUSE AJAL ÜLDSE polnud kusagilt võtta.

Ja täna ärkasin ja ei tundnudki end enam surmasuus olevat. Ime on sündinud!

Imeline oli ka see, et ma nutsin kogu haiguse jooksul vaid ühe korra (kui avastasin, et meil pole kaussi ja MA VÕIN SIIA SURRA ILMA SINEPIVANNITA ja Tartus poleks eladeski sellist asja juhtunud JA TALLINN ON KÕIGES SÜÜDI!!1!!!) ja ei langenudki tavapärasesse haigusdepressiooni, mis paneb mind arvama, et mu ajukeemiaga on midagi lahti. Sest mis mõttes jäi depressioon tulemata?!

Lisaks olen aru saanud sellest, kuidas juhtub see, et rasedad peast hulluks lähevad. Ma olen püüdnud ette kujutada, milline oleks mu elu siis, kui ma poleks rase ja ma EI SUUDA seda teha. Eriti saan ma aru sellest, kui väga on elu muutunud, kui ma üritan suveplaane teha. No teate küll ju, et sa võid üldiselt ikka umbes-täpselt teada, mida sa paari kuu pärast teed, milline su elu välja näeb ja võid üsna julgelt planeerida, et jood end jaanipäeval mõnusalt täis. Mina seda teha ei saa ja see on õudselt häiriv. Ma saan plaane teha maksimaalselt kuu aega ette ja SEE ON KÕIK. Mis edasi saab, on teadmata. Ostsin pimedas optimismis ära piletid 30 Seconds To Mars kontserdile, ise õndsas teadmatuses, kellega ma sinna lähen või kas juuni lõpp on üldse aeg, kui ma a) saan kodust eemale mõneks tunniks, b) suudan minna kodust eemale mõneks tunniks, c) elan veel.

Ehk siis kogu see titavärgendus on elu täiega omastanud. Ja tuleviku. Ja see on hirmus. Ma saan aru küll, et mingi hetk hakkavad asjad jälle jooksma ja et pole kogu see värk nii hull midagi, aga kuna minu jaoks on see esimene kogemus, siis ei oska ma üldse ette kujutada, kuidas kõik minema hakkab.

Ning paratamatult tundubki “eelmine elu” nii kauge ja teistmoodi, et ma ei suuda sellega enam suhestuda. Sest “eelmises elus” polnud selliseid elumuutvaid tähtaegu. Kõik venis määramatusse tulevikku. Ja oli vabadus ka, vabadus teha suveplaane, kontserdiplaane, pidutsemisplaane… Aga nüüd on see üks suur tähtaeg mu elus, mis lööb nii selgelt kõik kaheks: enne diktaatorit ja pärast diktaatorit (ma ikka panustan, et Põrnikas sünnib Hitleri sünnipäeval).

Õnneks on üks asi, mis jääb – ma saan kirjutada. Ma võin end kasvõi segi kirjutada, kui soovin. Ma küll ei tohi selle eest sissetulekut saada, aga keegi ei saa seda takistada. Mis tähendab, et ma saan mingilgi määral jääda oma “endise mina” juurde, on miski minust, mida ma saan jätkata. Mis paneb mind nende emadega võrreldes natuke paremasse olukorda, kes ei saagi tööd teha, ÜLDSE ei saa tööd teha (ja see aitab alati kaasa hulluks minemisele). Mina vähemalt SAAN tööd teha.

13 mõtet “life unexpected

  1. marit

    Ma igaks juhuks ütlen, et vanemahüvitise ajal võid küll saada teatud ulatuses ka muud sissetulekut, ilma et hüvitis väheneks. Ma euronumbrit ei tea peast, aga kroonides oli see 4350 krooni kuus.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Marit, miinimumpalk siis, vist oli jah. Aga praegu ei või saada, praegu olen sisuliselt ju haiguslehel. Ja kui vanemapalga ajal saan sissetulekuid, siis tuli need iga kord Pensioniametiga kooskõlastada, nagu ma kuskilt lugesin… Keeruline ühesõnaga.

      Evu, olude sunnil indeed. Nüüd saan aru, et nii juhtubki, siin pole väga vaba valikut.

      Vasta
  2. Marit

    Dekreedi ajal jah ei saa lisa teenida. Aga vanemahüvitise perioodil tuleb pensioniametile teatada vaid juhul, kui see lisasissetulek ületab seda miinimumi. Muidu mitte 🙂

    Vasta
  3. Eva-Liisa

    Jah, nüüd ma näen ja saan aru, et see teisele poole üleminek tuleb igal juhul. See lihtsalt juhtub 🙂 Ju nii ongi õige.

    Vasta
  4. Katre

    Tere!
    Kuna Sinu rasedusse suhtumine puudutab paljugi minu kogetut, ka esimene laps ootamatult, siis võib-olla on kogemused sarnased. Alguses on suur udu, siis võib tulla segadus, mis polegi nii seotud lapsega, kui oma ego maha surumisega. See on tõsiselt keeruline osa kogu “selle loo” juures. Mina olin alguses üsna läbi, ja ma ei saanud aru, miks mulle õnne soovitakse selle segaduse keskel. Ja selline teiste vastsündinute emade häpi-häpi jutt ajas närvi ja need õnnelikud kilkavad pampersireklaamid, kus beebi naerab ja ema on ilus ja hell, tahtnuks telekast välja raputada. Samas jääb ikkagi alles mingi sisemise mina jõud ja mida aega edasi, seda lihtsamaks läheb. Ise ma muidugi ei uskunud seda juttu alguses, aga tundub tõelähedane. Vahel on lausa piinlik, kuidas ma oma last imetlen, õnneks ikka endamisi.
    Igal juhul jõudu ja tänud äratundmist tekitavate kirjutiste kohta. Nii et vahel juhtub selle titevärgiga tõesti, et häpi-häpi ja kräpi-kräpi käivad käsikäes.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Katre, nii on. Et on häpi-häpi ja kräpi-kräpi. See on päris hea väljend. Aga ma südamest loodan, et teisel pool lõpuks on siiski palju parem. (Mitte võrreldes “eelmise eluga”, vaid võrreldes selle piinarikka kasvamisprotsessiga.)

      Vasta
  5. Katre

    Jah, oma keha peremeheks saamine on väga mõnus, kohene kergendus. Ja kuna mina ei andnud rinnapiima, siis võin öelda, et ükskõik kui palju neid kilosid hiljem maha ei läheks või juurde ei tuleks, pole vähemalt enam seda murettekitavat üürilist kõhus. Et kaasvastutajaid tekib rohkem. Muide paljud mu tuttavad ütlevad, et nad heameelega saaks veel lapsi, aga ei taha mingil juhul rasedad olla.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mh, Katre, saan aru. Ma praegu mõtlen ka nii, aga annan endale aru, et võin varsti teistmoodi mõelda. Samas on maailmas palju lapsi, kes ootavad, et keegi nad omaks tunnistaks ja koju viiks… Ehk et variante “lapsi saada” on õnneks rohkem.

      Vasta
  6. catalina

    Need va kontserdipiletid võta ära. Kui asi toimub paar kuud peale põrnika sündi, siis selleks ajaks saad paariks tunniks ära minna (õigupoolest peadki end vahetevahel tuulutama nagunii) ja kui tita peaks sel ajal süüa tahtma, siis – milleks on meil teaduse ja tehnika areng toimunud? Väiksed kavalad masinad, mille abil lapsukese toidus saab emme seest lutipudelisse, kust lapsuke selle siis issi või kellegi teise abil kätte saab. Tehtav!

    Mis plaanidesse puutub, siis…praegu ma ise mõtlen, et imikuga on Kõik planeeritav. Ühelt poolt see, et päris tita puhul 24/7 peab keegi temaga olema ja ta on täiesti sõltuv ja nii. Kogu plaan.Aga juba paari kuuga hakkavad natuke paika saama nii söögi- kui uneajad. Kui saavad eriti hästi paika, siis käib elu nagu kellavärk.
    Aga ma valmistan sind ette väikelapsevanema rolliks…katsu sa planeerida oma aega siis, kui laps nö käib aias. Jah, esimese aasta-paari kohta öeldakse, et nädal aias-nädal kodus (haige). Aga see nädal algab ja lõpeb siis, kui ta ise tahab. Nii et ausalt, mina ei saa aru, kuidas vanemad, kes kellast kellani tööl käivad (ilmselt selliseid on…..), saavad üldse väikelapsi pidada ja samal ajal tööl käia. Ja reageerida kiire kohaletormamisega näiteks kesk päeva aiast tulevale telefonikõnele, et “Teie lapsel on palavik ja köha, kas te võiks palun talle järele tulla”. Kui vanematel on ümber armee bonnesid ja tädisid ja vanaemasid, siis jah, enamvähem tehtav, aga muidu…
    Isiklik tänane näide – eile plaanisin teha täna 7 asja. Olla tubli. Siis sai lapsuke õhtul hilja kas seedehäire või kõhuviiruse, mistõttu 1) sain mina pidjama-ja voodipesuvahetuste + muude korduvate puhastustoimingute tõttu magada 3 tundi ja olen zombi 2) jäi laps aiast koju – nii et kui ma poleks saanud kiirelt aktiveerida vanaema, siis poleks ma saanud tehtud kohe mitte ühtegi plaanitud asja. Ja nii on. Teoorias peaks see soodustama ajakasutusoskuse arendamist….mnjah.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Catalina, see “pidjama”-sõna on eriti armas:) Minu praegune mure ongi selles, et ees ootavad tundmatud suurused, linnas, kus mul pole lähedasi (loe: ema, õde, sõpru), keda vajadusel mobiliseerida… Abikaasa-poolne perekond ei lähe hetkel arvesse, nemad on minu jaoks ikkagi võõrad inimesed ja mul tuleb veel õppida harjuma mõttega, et tegu pole ainult minu lapsega, vaid et laps saab ka teise poole sugulased endale… See on pikem teema kunagi hilisemaks ajaks.

      Vasta
  7. catalina

    Daki, ära sa üldse karda – kaugel pole hetk, kui sa ülima rõõmuga lubad kõigil enamvähem viisaka olekuga inimolenditel, kes silmnähtavalt su lapsukest armastavad ja nunnutada tahavad, temaga …eee…kvaliteetaega veeta. Lapsele on see kasulik ju ka – erinevate inimeste tundmaõppimine, uued elamused jne 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Eh, seda ma usun:) Aga vaevalt ma hakkan sundima neid, kes selleks soovi ei avalda.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga