mida ma rasedana ümber olen hinnanud

Kui Mann, minu “raseduskaksik”, kirjutas asjust, mida ta rasedast peast on ümber hinnanud, hakkasin samale teemale mõtlema. Et küll ikka inimesed on erinevad.

Kõigepealt riietusest. Vastupidiselt Mannile ei kannata ma ÜLDSE, kui kõht on väljas. Sest nagu ma rääkinud olen, pole mul veel mingit ilusat rasedakõhtu. Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin – ilmselt seda, et Põrnikas imeb kuidagi mu kõhurasva ära ja jätab järele kena ponksu sileda kõhu. Loomulikult aga ei juhtunud midagi sellist ja nüüd mul on siin rasvade all kuskil ka rasedakõht, mida on mõnus katsuda, aga kole vaadata (sest tavarasv on ju ikka alles ja pungitab igas suunas). Ja pealegi on mul mugavam, kui mu kõht on mõnusalt pükste sees ja pluuside all. Mul on hea meel, et on talv ja et mu kõht ikkagi “tavavaatajale” näha pole. Varsti muidugi saab see nali läbi. Ja lohvakad riided on küll väga mõnusad! Seetõttu ongi mul umbes 2-3 pluusi ja ühed püksid, millega praegu käia saan ja millega on tõeliselt mõnna, kuigi ma näen neis välja üsna nagu vormitu kott.

Siis on mul kuskilt raamatust meelde jäänud lugu, kuidas rasedusega keha muutub ja tekivad kühmud sinna, kus sa neid poleks eluski ette kujutanud. Selle peale ma vaid muigasin – oh jah, kullakesed, nüüd te teate, mis tunne on mul ELU AEG olnud! Aga oi, kuidas ma eksisin! Jumala tõsilugu nende kühmudega. Seisin ükspäev retuusides peegli ees (või noh, sõitsin liftiga ja vaatasin kogemata peelgisse) ja avastasin, et mul on reied kühmulised. Tekkinud on mingid Munamäed kohtadesse, kus enne laiutasid lihased ja nende peal täiesti aktsepteeritav ja ÜHTLANE polster. Ja nüüd! Mingid neetud kühmud! Rääkimata sellest, et kuigi mu keha on alati olnud nagu ta on, leian ma ikkagi aina enam üllatusi ja põhjuseid rahulolematuseks. Nii et ei päästa siinkohal see paks-laps-ilus-laps miskit. Ikka muutud, kus sa pääsed.

Üldse olid mul rasedusega kahetised tunded. Ühest küljest olen ma pärit küünikute ja kodukanade vihkajate koolkonnast, kelle jaoks olid rasedad midagi hirmsat ja titekaka ümber keerlevad jutud asjad, mida räägitakse pimedas ja teki all: “Kui sa nüüd kondoomi ei kasuta, siis muutud sa titemammaks! Kujutad sa ette seda õudust! Sa kaotad kohe igasuguse mõistuse, individuaalsuse ja kõik, mis on seni teinud sinust ägeda inimese!” See müüt on olemas ja alles sellest hoolimata, et ma ei tunne ühtegi titemammat ja kõik emad, keda ma tean, on täiesti lahedad inimesed. Nii et ma astusin sellele teekonnale olles valmis tõsiasjaks, et ma lähen üle “vastaste leeri” ja minust hakatakse õuduslugusid rääkima. Noh, eks neid ilmselt räägitakse (ilma selletagi), aga kui aus olla, siis ei saa ma ikka veel täpselt aru, et mis selles rasedas naises siis NII õudset on, mis lastetud, vallalised või põhimõtteliselt lastevastased ära hirmutab. No okei, muidugi ei saa ma enam pidutseda ega ka väljas käia ja ma olengi kookonisse tõmmanud – äkki selles ongi asi? Et ei oska nagu olla, kaasa rääkida või endist elu kaasa elada?

Teine asi, mida ma raamatutest sel teemal lugesin, oli müstiline rasedaülistamine. No et kui sa oled rase, siis hakkavad kõik sind hoidma, istet pakkuma, sinu tervise pärast muretsema ja on üldse igati hoolitsevad ja nunnud. Sittagi. Ei pööra keegi mulle eriliselt tähelepanu ja mingist nunnutamisest võin ma und ainult näha. Oh, jah, jõululauas võetud klaasi veini kõrvale nägin küll pöörlevaid silmi ja algatasin sellega peaaegu peretüli, aga see on ka peamiselt kõik. Ehk siis: ikka eeldatakse, et sa jõuad, teed, tahad, oled samamoodi nagu enne, ainult et pärast kõike seda mässamist ja pikki närvilisi tööpäevi ei tohi sa klaasi veini juua. Mitte et ma eriti tahakski, sest noh, veini niisama juua on ikka üsna igav, olen ma avastanud. No kui sa ainult klaasi võid. Aga ühesõnaga mu point on selles, et kohustusi pole vähem, soodustusi rohkem. Kõik on nii nagu tavaliselt. Võib-olla ehk ainult pööritatakse vähem silmi, kui sa ohata julged (sest saapaid jalga pannes surub kõht kopsud õhust tühjaks). Ja ma ju tegelikult ka lubasin, et ma ei hakka kunagi rasedust millelegi vabanduseks tooma, aga paratamatult vahepeal VÄGA TAHAKS. Sest mul päriselt on jaksu vähem, jalad hakkavad kiirelt valutama ja uni/magamisraskused on ka. Nii et on selline nokk kinni, saba lahti olukord: hullult tahaks, et kõrvalseisjad (eriti mehed) saaksid aru, et see on kohati päris raske, see rase olemine, ka siis kui on komplikatsioonideta rasedus nagu mul; teisalt ei taha seda ikkagi vabanduseks tuua, sest ega see mingi diagnoos pole ju.

Ja noh, eks minagi mõtlesin, et kui ma kunagi rasedaks jään, siis ma ei lase sellel oma elu muuta. Võib-olla polekski nii väga lasnud, kui kõik muud asjaolud poleks muutunud – kui ma poleks kolinud, jäänud ilma sõbrast ja elanudki sama elu edasi. Aga kuna kõik see juhtus, siis mu elu ongi teistmoodi. Mitte ainult raseduse pärast, vaid kõige pärast. Ma arvan, et kui rasedus oleks juhtunud näiteks aasta tagasi, siis tunneks ma end märksa rohkem “vana minana”, sest siis olid alles veel kõik asjad, mis minust minu tegid. Nüüd on aga kõik uus ja… Ja nii ongi. Käib enese ümberdefineerimise protsess. JÄLLE. Küll see on väsitav:)

Ainult et neid mugavaid pükse võiks rohkem olla…

/

Pilt on niisama äge, kuigi võib hästi illustreerida seda, et ma tahan oma väikses kindluses peidus olla päris sageli these days… Ja et tropid ajavad mind ka rohkem närvi kui tavaliselt.

9 mõtet “mida ma rasedana ümber olen hinnanud

  1. Tiia

    Mnjaa, ma ka rasedana mõtlesin alguses sama moodi – ei lase sel enda elu muuta. Aga paraku on tõesti nii, et kui sul ikka üks teine inimene sees on korra kasvama hakanud ja ükskord ka välja tuleb, ei saagi kõik enam endiseks jääda. Ja ajapikku olen aru saanud, et jumal tänatud. Sest et kas see, kes ma enne olin, on see, kelleks ma oleks eluks ajaks tahtnud jääda? Kindlasti mitte. Positiivne on siin see, et tegelikult kõik muutub ainult paremuse poole.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Eh, eks muidugi on tore, et muutun, olen selles täiesti kindel, et pärast pole enam miski endine. Aga ikka on nostalg peal ja igatsen “vanade heade aegade järele” ja ilmselt neid hetki tuleb tulevikuski. Eks see muidugi ongi nii, et igaühe jaoks on rasedus erinev ja ma ikka tunnen ise ära, mida peaks ja mida ei peaks tegema. Natuke lund kühveldada – pole probleemi, see ju ei tähenda, et ma mingeid hangi tõstma hakkaks. Veiniga on nii ja naa, kõrvalseisjad ikka kipuvad nina krimpsutama, et miks üldse riskida ja alkohol on ju igati paha. Ma ise kipun ka arvama, et mõõdukalt ikka ju võib, see paar klaasi pühadelauas ei tee ju midagi hullu ja ega rohkem tahagi. Aga ära kaob kõiksugune nauding sellest, kui sõnu peale loetakse.

      Vasta
  2. Jev

    Mina kuulun nende veinipooldajate leeri. Jõin nii rasedana, kui ka imetades mõõdukalt punast veini. Kui raseduse esimestel kuudel organism üldse ei tahtnud, siis muidugi ka ei joonud. Ma ei usu, et kogu söögi ja lastega rassimise kõrvalt see üks klaas kuidagi lapse organismi satub. And…I´m a better mama after a glass of wine. 🙂

    Vasta
  3. Birgit

    Selle veinijoomise kohta: Üks tuntud Tartu lastearst ütles, et lootele on ohtlik üle 100 ml puhta alkoholi, aga kõva häälega seda välja ei öelda. Platsenta on ikka tugevam, kui arvatakse. Tänapäeval üldse pingutatakse üle selle hoidmisega. Muide rasedatel on soovitatud ka juua klaasike õlut päevas, hoiab põie korras.

    Ja miks ei peaks rasedust vabanduseks tooma? Mina arvan, et kui sul ikka vaagnaluu tuld lööb, siis ei saa öelda, et pole mul häda, ega rasedus haigus pole. Või kui lõpus ei suuda pikka maad käia, kuna tohutu raskus on jalge vahel. Mina rasedana vihkasin neid naisi/mehi, kes rääkisid mulle imelugusid rasedatest, kes viimasel kuul nt Tais mäe otsas turnisid või trennis käisid või ratta matkal käisid. Rasedus on erinev kõigil, seega ei saa öelda, et kõik peaksid ühtmoodi end tundma.

    Vasta
  4. Maiden

    Kas ja kui palju ma rasedana muutusin, seda tuleb küsida teistelt. Mina keeldusin küll muutumast. Käisin ja siblisin ikka ringi- ka pidudel jne. Usun, et seepärast ongi mul endiselt raske emandusele pühenduda. Samas olid mul ka omad nn. rasedus-emaduseeskujud, kes tänaseni on suurepärased emad.

    Raseda teeb hirmsaks see, kui ta ei oska oma seisukorda hinnata. Näiteks sünnipäev, kus suitsetatakse toas. Algul lubati küll, et minu jaoks on tuba suitsuvaba ja kimutakse köögis- varsti kimuti kõikjal. Kell oli palju ka juba ja ma jalutasin rahulikult koju, mitte ei hakanud tõmblema. Ka pole mõtet ronida mingile matkale, kui tead, et pole selleks jõudu, mitte hakata poole pealt vinguma. Et muidugi võib käia, suhelda ja pidutseda edasi, aga iseenda eest vastutab rase ikkagi ise ning peab teadma, mis pole talle sobilik- kas ohtlik tulevasele beebile või ebamugav kaasinimetele.

    Vasta
  5. Evu

    Minu senine kogemus emaks saanud sõbrannadega on näidanud, et vähemalt mõneks ajaks/mingil määral kaobki oskus leida ühiseid jututeemasid. See, kes on ema, räägib peamiselt lapsest. See, kes ei ole ema, räägib paljudest muudest asjadest. Nii tekibki olukord, kus üks räägib üht ja teine teist ja teisega kaasa rääkida ei oska kumbki.

    See seik meenus mulle seoses ühe sünnipäevaga. Seltskonna moodustas kaks noort ema ja mina, olime ööklubis. Noored emad patrasid oma lastest ja mina loobusin lõpuks muude teemade sisse toomisest, sest nad ei võtnud lihtsalt vedu. Nii veetsin õhtu omas mullis. Võib ka nii juhtuda.

    Vasta
  6. pirtsu

    minu arust on paljas kõht kole 😀 . isegi nt kodus tundsin end halvasti, kui pluus pakjastas pool kõhtu. aga veelgi koledam oli suvel, kui rasedad kandsid nabapluuse nii, et armiline kõht oli peaaegu terves hiilguses väljas. no ei olnud ilus.
    mulle väga meeldis talvel kanda neid üle kõhu ulatuvaid rasedapükse. nii hea ja soe. nagu kummiga teksad :D. ei pea mingeid lukke lahti kakkuma.
    ma usun, et mina ka lõppkokkuvõttes muutusin ikka kõvasti. see on see kooskasvamine. küll aga ma loodan, et mu mõistus ja väärtushinnangud jäid paika. ma ei pea ennast ja oma last maailmanabaks. minu jaoks võib ta maailmanaba olla küll, aga mitte võõraste jaoks.
    aga alkoholist loobusin ma terveks raseduse ja imetamise ajaks. kokku siis peaaegu 2 aastat. minu jaoks ei käi need asjad kokku. ses mõttes, et 1 klaasi veiniga pole mõtet nörritada.. sama hästi võib ilma olla. kummalisel kombel nt minu arst ei lubanud isegi alkoholivaba õlut juua, sest selles on ka alkoholi pisut sees. aga eks see oli omamoodi valgustav kogemus.
    mina pigem olen ka seda meelt, et pole mõtet üldse rasedana tarbida alkoholi. no midagi jõuab kindlasti lapseni. arvestades seda, et ta on n-ö puhas leht ja kergekaaluline, siis piisab lootele/lapsele ju tegelt väikesest kogusest, et saavutada mingi “tunne”. õudne oli see, et isegi nt seljavalu puhul ei tohtinud rohtusid kasutada. ei sisse võetavaid ega peale määritavaid. see omakorda pani mind mõtlema, et kui palju tegelikult siis ikka läbi ema lapseni neid kahjulikke asju jõuab.
    aga ära mõista mind valesti. ma ei vaata pahasti, kui sina veinist teistmoodi mõtled. ma tegin nii nagu mina õigena tundsin. mina tahtsin minimaliseerida igasugused endapoolsed võimalikud kahjulikud faktorid. no et hiljem ei peaks mõtlema, et “aga mis siis, kui ma poleks nii teinud…”.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Pirtsu, ma tegelikult täitsa mõistan Manni (ja teisi rasedaid ka), kelle jaoks võib olla talumatu tunne, kui miski on vastu kõhtu. Mul on lihtsalt vastupidi. Ja see, et on kole, noh, ütleme nii, et rasedal on õigus olla pohhuistlik ses osas:) Ikka peaks olema nii, et on mugav.

      Eks selle alkoholiga ole nii ja naa, ma saan sinust ka täiesti aru ja sellest koolkonnast, kes nii arvab. Aga see on pikem teema, mida ehk kunagi lahkan:)

      Vasta
  7. mann

    muideks, tegelinskid: ma pidasin silmas seda, et mulle ei meeldi PÜKSID kõhu peal (need peavad, jah, kõik rebadel olema) – t-särk on mul ikka viisakalt ümber, puutub kõhtu küll ja pole viga =)

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga