München: Tierpark Hellabrunn, Spielzeugmuseum und Deutsches Museum

Kolmapäev oli loomaaiapäev! Loksusime Hellabrunni (no ON ikka nimi, eksju!) kohale ja mõtlesime, et jõuame pärast seda veel muuseumisse, aga esiteks ei osanud me aimata, et see loomaaed tõesti NII SUUR on ja teiseks ei oleks me uneski osanud arvata, et muuseum NII SUUR on, nii et tegime ainult õigesti, et täna muuseumipäeva tegime.

Aga loomaaed siis. Kes teab, kuidas mul on kombeks kõige elavaga oma väljamõeldud keeles ja titahäälega suhelda, võib ette kujutada, kuidas ma seal ringi käisin. “Pingud! Rrarr!” jne. Ja mõnus oli see loomaaed, erinevalt Tallinna omast. Kordagi ei tulnud pisarad silmi, et issake-need-loomad-on-ju-puuris! Loomadel on seal palju ruumi, paljud linnud jooksevad niisama vabalt ringi, näiteks üks paabulind üritas oma saba laiali ajades karja lapsi eemale ajada (ei mõjunud, ikka pidi eest jooksma). Samal ajal, kui ahve uurisime, sain Eestist sõnumi, et sajab! sajab! Meil sadas vaid väljaheiteid, millegipärast sattusime kõikjale täpselt selleks hetkeks, kui oli sooltetühjendamise aeg. Ühed ahvid tegid seda vist lausa taktikalistel eesmärkidel – neile oli ehitatud kaks ronimis… värki, üks ühele liigile, teine teisele. Ja siis kaks bossi istusid, vahtisid teineteist kurjalt, põrisesid ja kakasid vihaselt. Umbes vist, et kummal on suurem. Hiljem lennutasid nad end osavalt oksalt oksale, nii et üle jäi vaid ahhetada.

Gorillad on tõepoolest hämmastavalt väärikad loomad. Karja pealik Roututu (s 1973) istus täpselt akna all, mõtlik ilme näol ja vaatas teisel pool klaasi talle näpuga osutavaid lapsi. Ma lohutasin end mõttega, et ju ta vaatab meid samasuguse hämmeldusega, nagu meie teda. Ja et tema jaoks oleme meie loomaaed. Teised ahvid tegid trikke, lippasid ringi ja olid muidu armsad.

Loomi, keda ma nägin esimest korda, oli vist kümneid. Avastasin, et sõralised on mulle armsamad kui kabjalised. Kassilised ja pärdikud on muidugi üle kõige. Rääkimata pingviinidest, kellest üks nii armsalt meile poseerima tuli, ootas, et ma ikka mitu võtet temast saaks ja hüppas siis vette.

Õhtu tõmbasime kokku mänguasjamuuseumiga, kus ma ka nukumajade ees kaua istusin ja õhkasin. “Põrnikale ostame selle ja selle ja selle, eksju! Ja siis mängime ise…”

Neljapäeval ehk täna ärkasime vara (kes varem, kes hiljem) ning võtsime suuna Deutsches Museumi poole. Muidugi oli juba nende kodulehelt näha, et seal on tohutult põnevat avastamist, aga et tegu sellise mölaka hoonega on, ei osanud me aimatagi. SEE OLI HIIGLASLIK!* Ja uskumatu, millest kõigest on võimalik ruumide kaupa (I’m not kidding!) väljapanekuid teha. Metallurgiale oli näiteks pühendatud kaks tiiba, lennukitele kolm ja pool korrust, geodeesiale tiib, tekstiilitehnoloogiale küll ainult üks ruum, AGA IKKAGI. Vahepeal läks kõht tühjaks, siis käisime kohalikus (restoranihindadega) sööklas söömas – peaaegu 30 euro eest saime mõlemad sööklatädi käes taldrikule šnitslirajaka, hunniku sauerkrauti ja limpsi. Kõrvalepõikena – ma pole end kunagi NII SITASTI oma majandusliku olukorra pärast tundnud kui siin. Sest asi pole selles ju, et asjad on siin kallid. Asi on selles, et mul pole raha! Õudselt nadi tunne tuleb peale, kui tead, et iga söögikord siin võrdub nädala söögirahaga Eestis. Noh, muidugi, 30 eurot sööklaeine eest ON palju ka objektiivses mõttes, aga ikka on nadi tunne.

Enihuu. Kuus korrust avastamist, me tulime praktiliselt avamisajaks ja IKKA visati meid välja. Mind pole vist kunagi varem muuseumist välja visatud, aga sellised need sakslased on – päev saab läbi punkt kell viis, ka muuseumis. Hiljem oli kahju, et metallurgiale nii palju aega pühendasime ja lennukid tänu väljaviskamisele ja tulede kustutamisaktsioonile praktiliselt avastamata jäid. Aga! See-eest leidsin koha, kus ilmselt lavastati Kuule maandumine ja õppisin saksa keeles taevaruumi tundma. Ja üldiselt võib seda muuseumi vist siiski pigem “meestekaks” nimetada. Mitte et ma tahaks väita, et naisi masinad ei huvita, kindlasti on palju neid, keda huvitab, aga mind nii väga ei huvita näiteks see, kuidas automootoreid tehakse. Põnev oli muidugi ikkagi (v.a ehk metallurgia osa), kuigi lõpuks oli juba nii suur väsimus peal, et ei suutnud enam uut informatsiooni endasse koguda.

Ahjaa, meil siin tõsteti eile ohutaset, raudteejaamas jooksid ringi raskerelvastuses politseinikud ja muud asjapulgad. Täna BBC uudistest vaatame, et keegi tahtis Münchenisse pommi saata lennukiga või midagi. Just our luck. Ilmselt tuleb siis lennujaamas lisatunnike varuda. Või kaks.

Nagu näete, katsetan uut galeriividinat. Niisiis, lubage esitleda, pildid!

[flashgallery link=”file” columns=”2″]

*That’s what she said.

2 mõtet “München: Tierpark Hellabrunn, Spielzeugmuseum und Deutsches Museum

  1. Silja

    Mmmmmm, pingviinid! Mina oleks vist samamoodi seal loomaaias käinud ja vaimustusest mõmisenud ja loomadega rääkinud 🙂 Pingviine näha on mu suur unistus – küll ma ükskord näen ka! Päikest ja rõõmu teile sinna!!!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Pingviine näha oli ka minu unistus. Nüüd järgmine on neid näha nende päris-kodus!

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.