München, der ersten und zweiten Tag

Ma ei tea Münchenist suurt midagi. Ma tean, et siin on äge loomaaed, kuhu ma tahan minna ja ma tean, et siin lähedal on Dachau. Ja natuke kaugemal Hitleri suvemajake.

JA METROOD!

Esmaspäeval saabusime, oli megapalav, päike paistis ja ma ei jõudnud end ära kiruda, et ainult talvemantli kaasa võtsin. (Olgu kohe öeldud, et täna, kui sadas lund, olin ma mantlu üle väga õnnelik.) Aga metroorõõm tegi kõik heaks ja läksime pärast hotelli ORLY (päriselt, ma ootasin öökulle) sisseregistreerimist sõitsime metrooga kesklinna ja tegime tutvust vanalinna ja poodide ja Neu Rathausiga.

Jahindus- ja kalandusmuuseumi ees tšillis üks übercool seapoiss.

Sattusime täpselt hetkel, kui kuusele ehteid riputati. Järgmisel nädalal hakkab siinsamas Marienplatzil jõuluturg, millest ma kahjuks ilma jään…

Testisime raekoja otsa ronides (õigemini, liftiga sõites) Abikaasa kõrgusekartust. Kartis natuke küll.

Ja Tallinn uhkeldab oma punaste katustega…

Otsustasime raetornist alla saada kõndides, mitte liftiga ja eksisime paar korda ära. Koridorid ja trepikojad olid muidugi vaimustavad, ühes vitraažidega.

Sõime toomkiriku taga lõunat, mis osutus kergeks pettumuseks. Viie euro eest saime viis lusikatäit suppi, nelja euro eest mahla ja vett. Aga noh, vanalinnas söömine maksab kõikjal väga palju. Siis sõitsime Olümpiakeskusesse, kus on end hetkel sisse seadnud Sea Life. Mina ootasin muidugi delfiine ja merilõvisid, tegelikult saime väga palju pisemaid kalakesi, kaks tillukest haid ja ühe väga tülpinud olemisega kilpkonna. (Hiljem nägime metroos Sea Life’i reklaami ja tõsi, plakatil oligi kaks haid ja üks kilbu, aga sealt tundusid nad ikka märksa… suuremad ja vägevamad.)

Kõige hämmastavam oli muidugi see, et pärast kõiki neid sadu kalasid ja muid mereelukaid pidin ma tunnistama, et kõige veetlevamad, põnevamad ja ägedamad olid ikkagi karpkalad… No nii meetrised karpkalad, kes vahepeal oma nina veest välja torkasid ja õhku nuhutasid, umbes-täpselt samamoodi, nagu Pussakas nina taeva poole ajab, kui pai tahab. Aga kalasid ei tohtinud puutuda! Nii et siis ma vaatasin neid läbi klaasi, kui nad oma ümmarguste huultega trikke tegid ja jutustasin nendega.

Kala!

See vant oli eriti kaval – niipea, kui hakkasin pilti tegema, kaevus ta sügavamale peitu.

Merihobud on ERITI tšillid tegelased: lihtsalt passivad niimoodi, saba rohu ümber keerdus. Mõned sotsiaalsemad merihobud olid sabad kokku sidunud ja tšillisid niimoodi.

Schüler-döner (3 eurot) ja kohalik photobomber. Ma olen nii tõsine, sest ma olen meganäljane.

Lõpuks, pärast tundide kaupa ringi rändamist (käisime veel Olümpia Ostukeskuses, metrooliini lõpp-peatuses, mis osutus täielikuks pettumuseks – umbes nagu Kaubamaja ILMA lisandpoodideta) hakkas selguma ka tõsiasi, et raseda naisega on ikka ilge kepp koos turistitada. Sest rase naine kipub vinguma ja tal lähevad marukergelt jalad paiste. Noh, olgu, tõele au andes kipun ma vinguma ka mitterasedas seisukorras, aga jalad lähevad tõesti kiirelt paiste, kui kogu aeg ringi traavida. Lõpuks siis ma vingusin ja lohistasin jalgu ja nähvasin ja muutusin leebemaks alles pärast döneri sisseahmimist ja jalamassaaži hotellitoas.

Abikaasa käis veel õhtul linna avastamas, mina lugesin internetti läbi ja olin niisama igav.

Teisipäeval oli meil kavas külastada Dachau koonduslaagrit. Või noh, oli kavas ja tegime ära ka. Õhtuks oli plaanitud planetaarium, aga kuna stupid Estonians said kaardist valesti aru, siis selgus Dachaust tagasi jõudes, et planetaariumis on kõik ägedamad asjad ikkagi päeval. Pealegi hakkas lund sadama, nii et ka õhtust tuuri ei toimunud.

Aga hommikul sõitsime Dachausse, eilne palav päikesepaiste oli muutunud tihedaks vihmaks ja läbilõikavaks tuuleks. Viirastus talvepäev, kui me TÄPSELT SAMASUGUSE ILMAGA käisime paar aastat tagasi Auschwitz-Birkenaus, kuigi siis oli veel sügavam talv ja oli vist veel külmem. Igal juhul, ilm muidugi lõi TÄIUSLIKU meeleolu, et seda masendavat ja õudset kohta avastada. Mul oli külm, mu jalad valutasid, kõht korises (sest hommikul sõin ühe muna ja kolm viilu kurki, hotelli hommikusöögid on lihtsalt nii kohutavad, et ajavad südame pahaks) ja mul oli paha ja rusuv. Ainuüksi väljapanek põhimajas oli massiivne ja selle läbivaatamine võttis kaks tundi, mille lõpuks ma tundsin tõelist kergendust, et lõpuks ikkagi ameeriklased tulid ja laagrilased päästsid.

Jalutuskäik barakkide vahel oli täpselt nii õudne ja vastik, nagu ta pidigi olema. Suvel seal ringi jalutades ilmselt ei tunnetakski nii teravalt, kui jubeda kohaga tegu. Ja lõpuks, kui me krematooriumi jõudsime, ei suutnud ma enam. Istusin välja trepile ja nutsin. See gaasikamber… Seisad seal ja vaatad iroonilist kirja “Pesuruum” ukse kohal, vaatad neid madalaid lagesid ja tunned kõiki neid tuhandeid hingi, kes siin “pesema” saadeti ja enam kunagi sealt ruumist elusana välja ei tulnud…

Ja siis kuuled kuskil eemal teismelistekarja irvitamas ja tahaks lihtsalt kisada. Ja võib-olla kellelegi hea vasaksirge virutada.

Pilte ma eriti ei teinud, sest ma ei suutnud.

See on see n-ö põhiplats, kuhu igal hommikul ja õhtul laagrielanikud loendusele kokku aeti, kus nad pidid liikumatult pikka aega seisma. Ka surnud ja need, kes ei jõudnud liigutada, sunniti loendusele kaasa võetama. Neid, kes kokku kukkusid, aidata ei tohtinud. Kui arv ei klappinud… siis, noh, teate isegi.

///

Leidsime ühe raudteeäärse hotelli, mille tavern rõõmsalt sööma kutsus. Kõhud korisesid elevalt, kui menüüs Bratwurst und Sauerkraut nägid. Olime põhimõtteliselt ainsad külastajad, suutsime ettekandja isegi hetkeks ära lollitada ja panna arvama, et me mõistame saksa keelt üsna hästi ja pärast korralikku rasvast kõhutäit võtsime kohalikust bäckereist endale hunniku saiakesi, kaasa kohvitopsi ja sõitsime koju tagasi.

Vorstud!

Mis veel? Noh, München on MEGAKALLIS koht. Kuna mu jalad valutasid, siis leidsin, et oleks õige aeg endale mingid tenkarid soetada, kuna mul on kõik niikuinii katki läinud. Noh, keskmine tenkarihind siin linnas on 100 eurot. Keskmine saapapaarihind 200 eurot. Hullumeelne! KUST nad selle raha võtavad, aru ma ei saa. Ja mitte ainult jalanõud pole kallid. Surfasin veits ringi, et leida vihjed ägedatele kaltsukatele. Leidsin ka mõned koduleheküljed… Hinnad kaltsukates? Kõige odavam asi, mis ma nägin, 29 eurot.

Lõpuks saime miskid jalanõud allahindlusriiulilt, meesteosakonnast (sest naistetenkarid maksavad 80 eurot, meeste omad alates 40 eurost) 34 euroga, KÕIGE ODAVAMAD asjad, mis me nägime mitmes poes. Hiljem vaatasin hindavalt metroos sagivate inimeste jalatseid ja… jah, täitsa võimalik, et kõik ostavadki siin kingi, mille hinnad algavad 100 eurost. Ilmselt olen siis mina ainult imelik, kui ma leian, et tenkarid võiksid maksta umbes 5 eurot, saapad 20 eurot. Noh, muidugi, ma ostan endale jalanõusid umbes kord nelja aasta jooksul, AGA IKKAGI. Ilmselt on muidugi väga suur vahe, kas saabaste hind moodustab su palgast neljandiku, nagu mul või siis sajandiku, nagu neil.

Aga homme lähme loomaaeda! Ja muuseumisse, kus on planetaarium ja muud ägedad asjad!

16 mõtet “München, der ersten und zweiten Tag

  1. andris

    Odavaid riideid otsi C&A nimelisest kaubamajast ja sellega piirnevatest poodidest (H&M jmt., tavaliselt on sellised kobarana koos). Kõik butiigid ja väiksemad kohad on kallid.

    Seal muuseumis kuhu lähete (juhul kui on tegu ikka Deutsches Museum’iga), peaks olema ka Enigma aparaat, otsige see kindlasti üles.

    Elasin Müncheni lähedal terve semestri, see on üks mu lemmiklinn 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Pekki küll! Ma lähen uurin Deichmanni kindlasti. Ja Enigma otsin ka üles:)

      Vasta
  2. kristi

    Niii lahe! Lugu ja linna ja see maa yldse 🙂 Veab sul! Naljakas, et yhetgi Deichmanni sulle teele ette ei sattunud, neid on toesti palju seal. Kirjuta veel hasti palju Saksamaa varki onju! 😀

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kristi, nüüd, kui ära ostsime, sattus muidugi Deichmann teele ja sealt olekski odavamalt saanud:)

      AbFab, ma oskasin kunagi saksa keelt megahästi, no ikka nii, et sai kirjutada keeleoskuse kohta suurepärane. Nüüd räägin hispaaniakeelsete sõnadega segamini ja kokutan ja lihtsaimadki konstruktsioonid ei tule meelde, rääkimata siis sugudest. Nii see läheb, kui 8 aastat keelt ei praktiseeri.

      Vasta
  3. LJB

    Elasin Munchenis uhe aasta eelmisel sajandil. Riideid ei ostnud – vaene uliopilane 🙂 Kahju, et joululaadast ilma jaate, see on seal ilus.

    Vasta
  4. kitty

    sakslased saavad 10 000 eurot palka? wow.

    (kui need 100 eurost algavate hindadega saapad nende palgast sajandiku moodustavad, eksole)

    Vasta
  5. kristi

    Paris paljud sakslased saavad ja kusagil 8000-10 000 eurot palka. Keskkooli opetajad naiteks kusagil 7000-8000 eurot, piloodid lausa 15 ooo ja naiteks ravimfirma keskastme juhid 11 000 eurot. Loomulikult on ka terve hulk doneriputka myyjaid, kes saavad naiteks 2000 eurot kuus. Nii, et pole see vordlus 10 000 euroga nii imelik midagi 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Oh, Kats, pole veel jõudnud. Nii palju on teha olnud:) Aga katsume raudselt minna.

      Vasta
  6. Leeloo

    Kuule, Kristi, anna andeks, aga ära aja jama. Me räägime kuupalgast siin ikka? Vaata nt http://www.destatis.de/jetspeed/portal/cms/Sites/destatis/Internet/EN/Content/Statistics/VerdiensteArbeitskosten/EarningsEconomicActivity/Tabellen/Content100/Bruttojahresverdienst,templateId=renderPrint.psml – aastal 2009 oli Saksamaal keskmine aastane sissetulek haridusala töötajatel 47706 EUR, ehk siis ca 3975 EUR miinus 35% makse kuus, ehk siis kokku pisut alla 2600 EUR kätte. Ei ole ikka PÄRIS sama mis 7000-8000. Eks erandeid kindlasti on, aga päris kindlasti ei saa öelda, et 10 000-eurone kuupalk oleks midagi, mida Saksamaal paljud saavad. Kui see nii oleks, jookseks sinna pool Euroopat kokku – et noh, mida siin Skandinaavias ikka külmetada, kui Saksamaal soojem ilm ja mitu korda suuremad palgad 😛

    Vasta
  7. kristi

    Mina panin oma tuttavate ja sugulaste,kes Saksamaal tootavad ja elavad, palgad. Ma ei tea jah sellist yldist statistikat 😛 Toenaoliselt oleneb koik ikka tookohast. Keskkooli opetaja, kellest raakisin tootab muidugi ka erakoolis ja veel rahvusvahelises koolis. Piloot lendab AirBerliniga ja ravimfirma on Bayer. Doneriputka palka nagin kuulutuselehel 😀

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga