pregnant women are smug?

Kirjutama ajendas mind Rentsi postitus, mis tuletas mulle meelde selle ägeda Garfunkel and Oatesi loo – “Pregnant Women Are Smug”. Mulle hullult meeldivad need tšikid ja see lugu on mulle ka juba ammu meeldinud, aga lihtsalt vahepeal meelest ära läinud. Ja olgu kohe öeldud, et ma ei võtnud tema postitust isiklikult, sest esiteks ta minu meelest ei loegi mu blogi ja vaevalt, et ta oma posti mulle mõeldes kirjutas.

Aga mõtlema pani see ikkagi. Sest tegelikult on ka minu meelest pregnant women smug. Ja nüüd olen ma ise üks neist. See on nagu minemine vaenlase tagalasse – ei oska kuidagi olla ega käituda, sest sa oled elu aeg arvanud, et NEMAD on jobud, aga nüüd tuleb välja, et sa oled ise kah jobu. Ja samas nagu ei tahaks oma vanast võistkonnast üldse lahkuda, aga peab.

Ma pole kunagi rasedatega väga kokku puutunud. Ükski mu lähedane sõbrants pole rasedaks jäänud – või õigemini on, aga ma pole kunagi ühtegi rasedust LÄHEDALT näinud. Jah, muidugi olen ma näinud neid suurema või väiksema kõhuga aeg-ajalt, kui me oleme kohvil käinud, aga ma pole kunagi näinud, kuidas rasedus kulgeb. Ja ega ma pole viitsinud ka rasedabloge väga lugeda, kui aus olla. Okei, Dooce on erand, aga tema sulest viitsin ma tõepoolest isegi seda lugeda, et tema laps vanni kakas.

ENIHUU. Ühesõnaga, tänu sellele, et ma TEGELIKULT pole ühtki rasedat naist rasedana tundnud, siis olen ka mina alati arvanud, et nad on peast kergelt soojad ja pärast sünnitamist muutuvad kanaemadeks, kes täidavad oma Facebooki-albumid saja erineva ülesvõttega oma kallikesest või, mis veel hullem, panevad UH või titapildi oma profiilipildiks.

(Mulle just meenus, et kui Epp Annat ootas, siis me sageli kirjutasime koos, aga Epu puhul see rasedus nagu… ei olnud pealetükkiv või nii.)

Ja tänu sellele, et ma ei tahtnud muutuda kõndivaks-rääkivaks klišeeks, olin ma alguses üsna kindel, et kirjutan rasedusest minimaalselt. Aga teate, mis? See on üsna võimatu. Sest see lihtsalt ON su elu teatud hetkest alates ja sa ei saa sinna midagi teha, et see MUUTUB oluliseks. Ma saan täiesti aru, et ilmselt ka mina armastan Põrnika lolliks, kui ma olen lõpuks suutnud ta oma ladypartsidest läbi suruda, sest kuidas muudmoodi olekski võimalik? Samas ma tõesti tahaks jääda eluterveks emaks, neid näen ma enda ümber ja kõrval küllalt, et mitte muutuda kaagutavaks kanaemaks, kes istub päevad läbi Perekoolis ja haub… noh, värke ja kelle maailm algab ja lõppeb koduga. Ei, muidugi kujutan ma ette, et ma jätkan aktiivset seltskonnaelu, käin iga päev trennis, kirjutan ja olen muidu tubli, sealjuures kasvab laps nagu seen pärast vihma ja ei nuta kunagi.

Suur tõenäosus on, et see nii ei lähe ja et ka mina lähen väikest viisi peast lolliks. Sest juba praegu ei tunne ma mingit suurt tungi seltskonnaelu elada, sest öelge mis tahate, ilma alkoholita pole ikka õige pidu, mina ei suuda end maha laadida, kui pean alkoholivaba õlut lürpima ja vaatama, kuidas teised ümber aina lõbusamaks ja lõõgastunumaks muutuvad. Lisaks sellele olen ma kogu aeg väsinud ja ma olengi parem kodus nii. Ja siit see kõik algabki.

Mis aga puutub smug-olemisse, siis ma väga siiski loodan, et ma seda pole. Sest ma ei tunne end eriliselt rahuloleva või üleolevana. Rase olla on IGAV. Ma ei saa midagi lõbusat teha, ma olen pidevalt väsinud ja ma raudselt ei tunne, et eelnev elu oleks kuidagi vähetähtis nüüd selle kõrval, et minust on saanud suur inkubaator ja mu crotch parasite varsti ringi jooksma hakkab. Mis puutub laulus toodud näidetesse, siis ma tahaks näha vanemat, kes OOTAB, et ta laps sünniks puudega või haigena (kuigi teades inimkonna-nimelist loomaaeda, siis on üsna tõenäoliselt ka selliseid olemas). Mul on küll suures jaos täiesti ükskõik, kas tuleb poiss või tüdruk, kuigi ma tahaks tüdrukut, sest poisiga ei oskaks ma midagi peale hakata (mõelge, kui keeruline on mul talle püsti pissimist õpetada). Ja kui me soo teada saame, siis me sellest saladust ei tee, sest SELLEPÄRAST ongi ju hea teada, et saab valmistuda, poisipõnnile raging pink värvi kostüüme osta (peal kirjad PRO-HOOR) jne.

Aga ju olen mina kah üks suur kõndiv stereotüüpne rase. Sest jah, ma ikkagi räägin sellest, sest mu elus ei toimu suurt midagi. Ma räägin sellest umbes samamoodi, nagu ma vanasti rääkisin mõnest rajust peost eelmisel reedel. Ainult et nüüd see raju pidu on iga päev ja ta on igav ja ta toimub minu sees.

Nii et ma pean ilmselt elu sebima. Ohjah.

16 mõtet “pregnant women are smug?

  1. catalina

    Ma ise varjasin nii kaua kui sain osade headegi tuttavate eest titeootamist. Nende eest, kelle puhul oli aimata, et nad ilmselt viisakusest küll küsiksid kohtudes selle kohta…aga kelle puhul oli ka teada, et tegelikult neid see ei huvita väga või et nad ei tunne end selles teemas mugavalt (või ei tunne mina end nendega selles teemas mugavalt). Nojah, ja tegelikult oli ikka tore teistest asjadest peale kõhu kasvatamise ka rääkida.
    Poissi võib püsti pissima õpetada isa, muideks 🙂
    Aga jah, isegi ei suutnud mingi hetkeni ette kujutada, et mida poisslapsega ette võtta või kuidas mängida või…pole ise poiss olnud ju…aga poiss on (tänapäeval kõige suhtelisust arvestades peab lisama: tavaliselt) olnud lapse isa ja mingist hetkest alates – kui laps oli juba kodus – tekkis arusaam, et jee, temaga saab mängida loomadega ja legodega ja seletada maailma ja noh, ise saab masinate osas targemaks ja – väga oluline – saab osta mitte-roosasid riideid (sest katsu sa leida mitte-roosasid riideid tüdrukule…või mitte mitte-roosat nukuserviisi – ma üritasin). Praegu ma olen küll väga rahul sellega, et kuulen lõputuid tiraade erinevate masinate kokkupanemise ja mitte erinevate barbiede teemadel.

    Vasta
  2. Nele

    Ma ei oleks soostereotüüpides kinni, ei riietuse osas ega am mängude osas. Ise hoian sõbrannade tütreid, kes teps mitte ei taha barbiedega ega nukkudega mängida (mõne üksiku erandiga) ja konstruktorid-masinad-autod on palju põnevamad. Haah, võib-olla kui Barbiet saaks kokku-lahti muukida, oleks see ka põnevam (meenub Gray anatoomiast anatoomia-barbie, kelle kõhust sai elundeid välja võtta).
    Ma ei tea, kas minu teooria paika peab, aga ma näen seda skeemi kõrvalt nii, et (1) on teatud hulk vanemaid, kes arvavad, et tütar peab kandma roosat ja mängima nukkudega ja see stereotüüp on päris suurel hulgal vanematest (mu ühtedel headel sõpradel ka ja see on päris kurnav, millise järjekindlusega “tüdruk peab ju roosat kandma, mitte mingit helerohelist!”). Seejärel (2) lähevad lapsed lasteaeda ja siis on vähemuses tavaliselt need tüdrukud, kellele ei ole kodus ette söödetud Barbiesid ja printsesse, mis tähendab, et kui laps pole just suur rebel, siis ta (3) sulandub grupi eelistustega (nukkudega mängimine autode asemel), võimalik, et ka kasvatajad toetavad seda.

    Vasta
  3. catalina

    Soostereotüüpe soosib väga karmilt kaubandusvõrk, paraku. Tõepoolest, tahtsime oma pojule väikest nukuserviisi (et tema mänguloomad saaksid üksteist külla kutsuda ja süüa pakkuda ja nii) ja no EI leidnud mitte-roosat komplekti.
    Lasteaedade kohta ei oska öelda (meie lapse aias kindlasti mingit stereotüübivärki pole), aga puhta loogika pealt eeldaks, et kuna lapsi on tavaaias liigagi palju kasvataja kohta, siis ei peaks ju vähemalt kasvatajal olema aega poistele ühtesid ja tüdrukutele teisi tegevusi õpetada.

    Vasta
  4. catalina

    Ei hakka ma väljamaalt võrgust tellima…ma nii peps ka pole, ostsime ikka need roosakad ära poisile. Temal ja ta karvaelukatel pole ju vahet 🙂
    Huvitav on see, et tööriistakomplektid ei ole ainult pruunid ja tumesinised või rohelised, vaid oranzhe ja muid plikavärve on kah (roosat pole vist küll märganud). Hakka või mõtlema, et mida see siis tähendab 😀

    Vasta
  5. tikker

    oleks nagu enda mõtteid lugenud 😀 mul polnud ka ühtki tuttavat rasedat ega titte, kõik tuli praktiliselt nullist. oli mulgi hoolimata eelnevast suhtumisest (lööge mulle panniga pähe, kui ma orkutisse titepilte panema hakkan jne) kanastumise laadne periood (samas kahesadat ühesugust pilti pole kunagi pannud, seegi hea), aga kõigega harjub ja kõik normaliseerub. no ja tõesti kaine peaga ei viitsi eriti purjus seltskonnas vahtida, eks. kodus magada on palju mõnusam.

    mina olen igatahes praeguse olukorraga väga rahul – kui enne oskasin mõista/kirjutada vaid vallalise elust, pidudest ja joomisest ning igasugu titeteemat põlastasin, siis nüüd on kogemused nii ühe kui teisega. oskan rohkem kaasa mõelda ja aru saada. maailmapilt on kõvasti avaram!

    ma huviga ootan, milline mu elu siis olema saab, kui lapsed veidi vanemad ja vabadust (loe: võimalust rajult pidutseda) rohkem, lapsehoidjad on ju nüüd olemas. hetkel on elu juba kolmandat aastat vaikne ja kodune, lihtsalt olukorra sunnil. mida edasi, seda rohkem ära harjun ja seda vähem saan aru sellest eluviisist, mida minagi veel neli aastat tagasi elasin – palju pidusid ja alkoholi ja…

    ei, aga ma arvan, et küll ma veel pidutsen. ju siis oligi seda rahulikku perioodi vahepeale vaja 😉

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Aga millised on stereotüüpsed rasedad? Praegu on nagu räägitud stereotüüpsetest emadest pigem.

      Vasta
  6. Nele

    No on 1 kindel sort, kes võimalikult palju kõhupilte üles panevad, kommentaariga: “Oi, olen vist tiba paksuks käinud… ei, tegelikult 7.kuu, wink wink”. Ma mõtlen, et paneks endast peale korralikku jõulupraadi tehtud foto üles, koos kommentaariga: “Oi, näed, 7. kuu… ei, tegelikult olen lihtsalt paks.”
    See oli nüüd läbi minu musta huumoriprisma, tegelikult minu enda sõbrannad ei ole lapseootel olles eriti erinenud oma n-ö tavapärasest minast. Aaa, 1 asi on küll, mida olen tähele pannud- et kui enne käsitööd ei teinud, siis raseduse ajal hakkasid mitmed neist kuduma või heegeldama. Uus väljund.

    Lapseootel naiste puhul meeldib mulle kõige rohkem see hetk, kui naine ise ei panegi tähele, et heldinult käsi kasvava kõhu peal hoiab.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Hahah, Nele, ma olen koguaeg käsi kõhu peal hoidnud:) Tavaliselt selleks, et rasvu sissepoole suruda:D

      Noh, mina võhivõõrastega oma rasedust kindlasti arutada ei taha, ma sain šoki, kui apteeker hakkas uurima, mitmes kuu jne kui rasedavitamiine ostsin. Aga noh, mõningaid asju tahaks ikka hingelt ära saada, siin tuleb blogi appi. Ja noh, teekonda jäädvustada n-ö, selleks on ka blogi hea. Nii et ma üritan muudest stereotüüpidest hoiduda:)

      Pooli asju ei mõistnudki, mis emmaljunga. Aga lahkliha masseerimisest saan aru küll, kuigi avalikult kellegagi sellest rääkida küll ei ole isu:D

      Vasta
  7. Birgit

    Stereotüüpsed rasedad: No need on need, kes igal võimalikul juhul oma rasedusest rääkida tahavad. Need, kes arsti juures käies arvavad, et kõiki rasedaid rasedus ühendab. Nad hakkavad sinuga sabas rääkima- oi, mitmes kuu sul on, kas poiss või tüdruk, ja siis saavad endast rääkida 🙂 Nad riputavad üles iga UH. pildi. Kohustuslik on käia Tallinnas šoisi juuures 3-d uh-d tegemas ja need on nii tegijad pildid, et need tuleb panna facebooki-orkutisse vms profiilipildiks. Nad suhtlevad lühenditega- palju sul NT oli? Kuna sul LA on? Oluline on kõigil teada järgmist arstivisiidi aega, see tuleb panna üles, et kõik näeksid. Kohustuslik on vinguda, et appi mul on 8-sas kuu ja ma olen 2 kilo juurde võtnud, selle kaalu kohta tuleb alati nõu küsida- kas see on normaalne,et ma olen 2 KILO juurde võtnud, et ega ma liialt ei söö. Raseduse lõpupoole tuleb tüüprasedal ka mõte, kas peaks masseerima päraku ja tupe vahet, et paremini veniks. Selle üle arutletakse igal pool, et kas on mõtet või mitte. No ja everlasting arutleu selle juurde, kas osta Emmaljunga see või emmaljunga too.

    Ja eesti stereotüüpsel rasedal/emal on kindlasti plaan osta/ostetud, emmaljunga vanker (valgest nahast on igaühe unistus), Maxi-cosi turvahäll tavaliselt cabriofix ja quinny zapp on reisikäru.

    Ma tahtsin öelda, ka selle purjus seltskonnas istumise kohta, et sellega harjusin mina kuskil 5. -6. kuuks. Aga see kadedus jäi ikkagi. See kuidas näed, kuidas teistel tuju tõuseb ja tõuseb ning sina tunned et väsid ja väsid.

    Vasta
  8. Manona

    Ja mida ma siit loen? Ah? Plju õnne!

    Pmst – rasedus pole erikonditsioon. Saad hakkama 🙂 Hüppasin veel 8. kuu suure kõhuga liikuvatesse rongidesse ja lidusin Kremlis Ilvest ning Medvedevit pildistada. 7. kuul tegin kahenädalase rongireisi Ida-Euroopasse.

    Ahjaa, ma pidasin veidi blogi kah, aga mitte oma nimega, mistõttu enamasti arvati, et see on tõlgitud kuskilt. Ja sõimata sain kah, kuni sündimata lapse ründamiseni.

    Lahklihamasseerimisest pole vaja rääkida, Emmaljunga on päris hea, aga kallis vanker – mis tast ikka padrata. Just tna metroos olin taas happy, et just selle soetasin, manööverdab imeliselt ja on piisavalt kerge, et tassida.

    Vasta
  9. Birgit

    No see nüüd küll üllatus, kui keegi raseduse lõpufaasis joosta suutis. Minu jaoks oli see lause anekdoot: rase jookseb. Aga vbla oli see minu vaagna asetuse eripära + kaksikud.
    Emmaljunga on jah vanker -käru. Rootsi kvaliteet, uuena suht kallis (miski 10 000 kanti). Aga kuna kõige popim käru, siis järelturult saab ka paari tuhandega kätte. Käru kerge pole, aga eestimaa talves ongi vaja tanki, mis lumest läbi sõidaks.

    Vasta
  10. Manona

    Jooks oli korraliku bandaažiga ja kõhtu nn käes hoides. Ega mugav polnud, aga rong, rsk, hakkas liikuma. Hiljem sain vagunisaatja käest koraalikult sõimata. Kaalu hakkasin ma koguma alles 9. kuul, sinnamaani suht normaalne kõht. Ma olin nimme väga aktiivne, pikad jalutuskäigud, palju ringituulamist etc. Et hiljem ei saa, nüüd võtan viimast.
    Khm, saab ka hiljem. Neljakuusega tuldud Moskvasse, käidud Kiievis ja Lätis ja plaan minna Gruusiasse. Või Goasse. Õhtul sushirestosse söömaminek pole üldse küsimus. Laps on elu osa.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Heh, Manona, ma ilgelt tahaks olla aktiivne, kui ma nii väsinud (ja laisk) poleks. Aga ma üritan, ausalt! Kuigi seda sinu jooksmist muidugi oleks tahtnud näha:)

      Eeh, ma just nägin, et üks müüs FBs Emmaljungat. Ohwell.

      Vasta
  11. Malviina

    Ma ootasin läbi raseduste, et millal siis nüüd see räägitud tore aeg hakkab – alguses oli niiii halb olla, pean seda parimaks dieediks ever. Pluss uni ja väsimus, pluss hormoonid, mis naha koledaks tegid. Pluss “võõrad targad”, kes ju teadsid täpselt nõu anda, et kus ja mis ja mida.
    Hirmudest ma parem ei räägigi.
    Vahva ei olnud. Aga praeguseks on mu enneaegsed tited päris suured ja targutavad juba (liiga) palju 🙂
    Samas – mulle meeldivad mu rasedad sõbrad. Pole küll teistmoodi käitumist märganud 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga