teemad, mis panevad inimesed targutama

Mu lemmikajakiri terves veebiversumis on Cracked ja täna ilmus seal selline artikkel: “5 Topics Guaranteed to Elicit Condescending Advice“. Ja iga asja peale ma vaid noogutasin, naersin ja mõmisesin omaette: “Täpselt nii ongi!”

5. Dieedid ja kaalulangetamine. Appi, kui palju olen ma saanud elus erinevaid “tarku nõuandeid”, kuidas kaalu alandama peaks. Ära söö pärast kuut õhtul. Ära söö kartulit. Ära söö gluteenitooteid. Ära söö hapukoort, vaid asenda see maitsestamata jogurtiga. Joo palju vett. Võta Allyt. Ja nii edasi ja nii edasi. Jah, peaaegu igaüks meist on proovinud mingil viisil oma kaalu kontrollida (mul on mitu meestuttavat, kes on proovinud kaalu tõsta) ja teavad seega suurepäraselt, mida peaksin just mina tegema, et see töötaks. Ja ma olen ise samasugune smug bastard, sest minu jaoks töötas Kaalujälgijate meetod kombineerituna TRENN, TRENN, TRENN režiimiga. Millegipärast ei taha keegi mind uskuda, kui ma ütlen, et paksuks ei tee mitte riided ega kartul, vaid ebaõigetes kogustes söömine ja vormi aitab saada trenn. Ja ainult trenn (kombineerituna õige söömisega). Näete siis – olen täpselt samasugune targutaja.

4. Laste kasvatamine. Lisaks siia omalt poolt ka rasedus. Ma laste kasvatamisest ei tea suurt midagi, aga olen üsna veendunud, et pean hakkama tulevikus suuri sõdasid maha pidama kõikide teistega, kes arvavad, et teavad minust paremini – alates ämmast lõpetades kaubamaja müüjaga. Sest nii see asi lihtsalt toimib, KÕIGIL on sel teemal midagi öelda.

3. Arvutialane nõu mitte-Apple’i tootele. Hahhaaa, naljapärast võiks otsida üles need postid, kus ma olen arvutiteemalist hala kirjutanud ja kokku lugeda, mitu kommentaari on soovitanud mul Mac osta. Ka viimane kord, kui ma mõni nädal tagasi Registry Optimizerit Twitteris (ja FBs) mainisin, pidi ikka olema mõni smug bastard, kes üle õla viskas: “Osta Mac.” Tähendab, ma ostaks hea meelega Maci, aga Mac on kallis. VÄRDJALT KALLIS. Minu arvuti maksis 4500 krooni ja näidake mulle mõni Mac, mille ma sama raha eest oleks saanud (ja mis sama nunnu välja näeks). Nii et LÕPETAGE ÄRA! Ma saan aru, et teie arvate, et Mac on jubehea. Ma USUN seda. Aga kui mul on probleem Windowsiga, siis, eks, ei aita see, kui te ütlete, et osta Mac.

2. Haigused. Kui mulle kunagi soovitati küüslauguküüned ninna toppida nohu vastu, siis ma loobusin terviseteemadel (eriti) avalikus teemas arutamast. Aga õnneks ma pole eriti haige, ma ei tahaks üldse olla mõne nähtava haigusega inimese nahas (näiteks kellegi, kellel on akne või kes kasutab keppi (vt ka Crackedi artikkel), kes saab ilmselt KOGU AEG nõu, mida ta võiks teha, et tal keppi enam poleks.

1. Vaimsed probleemid. Mul pole Crackedi jutule suurt midagi lisada. Alati on keegi, kes arvab, et “võta end kokku ja saa üle” ja alati on keegi, kes võtab lahti RHK-10 ja hakkab sealt diagnoosi otsima.

/

Lisaks omalt poolt veel kaks asja, mis alati targutamiskoori laulma panevad.

Blogimine. “Su blogi on igav. Sa ära muretse nii palju lugejate arvamuse pärast. Su blogi meenutab pliiatsivägistamist viimasel ajal. Blogimiseetika jutt on pask. Sa peaksid mitte rasedusest blogima. Sa ei peaks oma eraelust blogima. Sa peaksid rohkem oma eraelust blogima.” Need on vaid mõned neist paljudest “nõuannetest”, mida ma olen seoses blogimisega saanud – lähipäevade jooksul. Muidugi on ilgelt nõme olla see blogija, kes blogib blogimisest, aga siinkohal, noh, on see õigustatud. Sest KÕIGIL on arvamus blogide kohta. Kui “päriselus” kellegagi sellest rääkida, siis kuuleb sarnaseid targutusi: blogid on verbaalne eneserahuldamine, blogid on nõmedad, blogijad võiks endale elu leida, blogid on selleks, et rääkida titekakast, blogimine on ajaraisk. Ükskõik, kuidas sa ka ei blogiks, alati leidub keegi, kes arvab, et sa võiks seda teistmoodi (või üldse mitte) teha.

Raamatud ja nende toimetamine-tõlkimine. Väga popp on viimasel ajal raamatute toimetajaid kiruda. Raamatute koha pealt on igal ühel oma arvamus (mis sageli peaks olema see kõige õigem). Ma olen olnud mitme raamatu tegemise protsessi juures osaline (ka sellise, kus lõpuks olid tõesti massiivsed vead sees, puudusid näiteks ühel leheküljel tühikud – ma tean, kelle süü see tegelikult oli, aga ka mina oleksin võinud VEEL KORD läbi lugeda ja parandused teha, kuigi see polnud minu ülesanne – nii et järelikult oli see ka minu süü) ja ma võin öelda, et alati saab teha paremini, täiuslikult ei õnnestu kunagi miski. Ja toimetaja olnuna tean ma ka, et toimetajal oleks tegelikult omakorda vaja veel toimetajat, kellel oleks omakorda vaja veel toimetajat. Aga lõputuks ei saa seda rivi ajada ju tegelikult, eks. Oh, muidugi, ka mina vingun ja targutan, kui näen eriti tobedaid vigu või eriti halba tõlget, mis ainult tõestab seda, et see on teema, mis toob inimestes välja targutajad.

/

Võibolla see kõik näitab, et inimesed lihtsalt on loomult esiteks vingujad ja siis targutajad, sest me arvame, et teame alati kõige paremini. Suvalised poetagused joodikud teavad alati paremini kui peaminister, kuidas riiki juhtida. Suvaline blogija teab alati paremini, mida võiks teede olukorra parandamiseks ette võtta. Mitteblogija või blogilugeja teab alati paremini, kuidas peaks blogima. Kõhn inimene teab alati, kuidas paks võiks kaalu kaotada. Maci-omanik on alati ja alati superior, sest tal on Mac. Ja nii edasi ja nii edasi.

Mis on teie arust teemad, mis toovad inimestes välja targutajad? Homoabielud? Valimised? Keskerakond? Euroopa Liit? Perekool? Naisteajakirjad?

30 mõtet “teemad, mis panevad inimesed targutama

  1. maili

    mulle tundub, et igakord, kui selgub, et mul on tätoveering või et ma plaanin uue tätoveeringu teha või vana tätoveeringut ümber teha, leidub inimesi, kes TÄPSELT teavad, kes on maailma parim tätoveerija (“mine kindlasti tema juurde!”), milline minu tulevane tätoveering välja nägema peaks (“lisa kindlasti sinist värvi!”) jne. tegelikult tahaks ühe neist üldse eemaldada, aga nõuandeid selle kohta, kus parimaid-odavamaid laser- või kirurgilisi protseduure teostatakse, ei paista kellelgi olevat…

    Vasta
  2. Klari

    ehee…. noh, mina olen sellest “osta Mac” parteist, aga ma ei mõtle seda üldsegi mitte halvasti kunagi. ma tean väga hästi, et mac on kallis – mul ju on mac. samas, vaidlen vastu su viimasele lausele selles maci-lõigus – windowsi probleemide vastu aitab mac väga hästi. mul ei ole peale maci ostmist enam ainsatki windowsi probleemi olnud 😉 (okei, ma saan aru, mida sa mõtlesid – tõsiselt, aga no macinaljad on macinaljad). aga tegelt ka, meie (maci-omanikud) usume nii siiralt, et mac on parem, et me seda soovitust ei anna üldse pahatahtlikult 🙂 kuigi jah, tegemist on teatud sorti usukuulutamisega ja vist käib veits närvidele ka.

    Vasta
  3. kessukas569

    OT aga Daki, minu arust läheb su blogi iga postitusega järjest paremaks! Su elul on uued eesmärgid, kõik on sisukam. Meeldid aina rohkem. Soovin jaksu ja ilusat kõhukasvatamist!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      🙂 Eks vist on nii, et kõik eluetapid on millekski vajalikud. Ma saan täitsa aru, et vallalised tudengid näiteks ei viitsi väga mind enam lugeda – 21aastane mina ei viitsiks ka seda blogi lugeda. Aga viitsivad jälle teised, kellele praegused teemad hingelähedased.

      Vasta
  4. Pips

    targutamine on ühiskonna üks hirmsamaid haigusi, millesse õnneks või kahjuks oleme kõik nakatunud (haiguse avaldumise viisid on lihtsalt erinevad). esimese hooga lisaks sinu loetelule veel ajakirjanduse, raha ja suhted, aga nimekirja saab ilmselt lõpututlt jätkata.

    Vasta
  5. Evu

    Mul on tunne, et sa viimasel ajal võtad sõna teemadel, mis minul ka just peast läbi käivad või mu igapäevaga seostuvad. Ebausk, ärasõnumine, targutajad, vingujad, seadused…

    Ma sattusin ühe vinguja-targutaja otsa. Loodan, et ma peagi pääsen sellest seisust. Kuna ei taha ärasõnuda miskit, siis rohkem ei ütle ka. Pikemalt privaatvestluses 😉

    Vasta
  6. marta

    Daki, ma kommenteeriks vaid seda raamatute toimetamise osas targutamist:
    kui mingi harakas lubab endale eksida maksumaksja raha eest, siis ma leian, et maksumaksjal on õigus sel teemal vinguda, targutada, kritiseerida jnpe… jääb õigust veel mitu korda ülegi…

    kui enamasti on inimesel raamatupoes võimalik otsustada, kas ta ostab või ei osta, siis Kulka toetusel ilmunud teost toetab maksumaksa paratamatult… st, see pole subjektiivne meeldib/ ei meeldi küsimus, eks… mulle hullult meeldivad igast ausad emotsioonid, kuid see oli küll vale koht prääksumiseks (minu meelest, muidugi, minu meelest)…

    rohkelt tühikuid soovides…

    Vasta
  7. Nirti

    Minu meelest see pole targutamine kui keegi soovitab enda arvates head tätoveerijat, juuksurit või lihtsalt mõnel sellisel, noh, olmeteemal nõu annab. Ma nimetaks seda (ala)teadlikuks bystander-efekti vältimiseks, et kui tundub, et teine inimene võiks (sinu arvates) midagi paremini teha või asja teisiti tehes paremaid saavutusi tehes kuidagi edukamalt asja läbi viia, siis see ei ole targutamine. Näiteks… No… Sõber teeb remonti ja kujundab maja ümber, leiab endale hirmkalli diivanikomplekti, ma tean, et ühes mööblipoes on 95% sarnane diivan kolm korda odavamalt. Kui ma talle seda soovitan, kas see on targutamine? Oma nina toppimine? Või kui ma ütlen enda arvamuse, et Tartus tätoveeringut tehes pole eriti mõtet mujale vaadata kui Tartoo-Tattoo?

    Keegi ei sunni seda arvamust ju peale, arvamuste paljusus on ju tore 😀

    Aga minu arvates on üks peamine teema, kus inimesed rämedalt targutama kipuvad, vaimne tervis. Inimesed, kes on kord elus kolm kuud lahjat antidepressanti võtnud õhtuti 1 tablett on enda arvates kõvad eksperdid neurooside, psühhooside, isiksushäirete ja paanikahäirete osas ja kuna nende kerge depressioon leevenes, siis järelikult peab kõigil teistel ka leevenema. “See on ainult mõtlemise küsimus!”

    Ahjaa, ja siis haridus. Ütle kuskil avalikult, et sa õpid filosoofiat või näiteks kultuuriteooriat/-lugu ja täiesti garanteeritud, et tuleb hulk kommentaare, mis lahterduvad “Condescending Advice” alla: “Oh jumal küll, sellega ei saa ju tööd; issake, see on nii mõttetu eriala, miks seda küll õppida; kellele neid humanitaare vaja on?!; miks ei sa matemaatikat ei õpi?!”

    Örgh.

    /…/

    Martaga 100% nõus raamatute toimetamise osas.

    Raamatu esmane toimetaja on autor. Ma usun, et Marta usub, et autor ei taha välja anda hooletusvigadest kubisevat ja kirjavigu täis raamatut ning kirjutab juba toorteksti võimalikult vigadeta ning edasise ülelugemise ning ümberkirjutamise käigus muudkui parandab, aga fakt jääb: oma tekstist vigade leidmine on raske, sa justkui “vaatad neist üle”, sest sa oled tekstiga nii harjunud.

    Selleks ongi raamatutele välja mõeldud keeletoimetajad ja toimetajad, kes autori enda poolt ületoimetatud teksti kallal peaksid hakkama luubiga tööd tegema, moodustadeski selle rea, mida Daki kirjeldas – toimetaja toimetajad.

    Täiesti lubamatu on välja anda raamat, kus näiteks leheküljel puuduvad tühikud. Usun, et välismaal korjataks selline praak lihtsalt müügilt ära ja tehtaks uus trükk. Või veel hullem, kui autori teksti tekib kujundamise, küljendamise või toimetamise käigus vigu JUURDE.

    Ja autoril on piinlik, sest tema tahtis ju parimat, aga…

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Maili, hahahaa, jah, see on selline klassikaline hüüatus, umbes nagu “Will somebody think of the children!”

      Pips, muidugi, kuidas ma võisin unustada ajakirjanduse! See on ju suur targutusteema. Ja muidugi haridus.

      Raamat, millest jutt on, on noorte autorite novellikogu, mille käsikirja autorid ei lugenud (lugesid vaid oma tekste üle). Tühikutepuudus tuli küljendamisel, selle oleks pidanud üle vaatama toimetaja. Mina olin vaid see, kes lood algselt kokku kogus, niisiis see JUSTKUI ei olnud mu ülesanne. Siin kadus ära ka variant, et autor ise oleks saanud kontrollida, mitme(kümne) autoriga teoste juures ei juhtu seda, et autorid raamatuteos aktiivselt kaasa löövad. Ma saan aru, et siin saab tõesti kasutada hüüatust “mina maksumaksjana” (sest autorite honorarid tulid tõesti Kulkast), kuid antud näite puhul on minu meelest natuke jabur hakata terve kirjastuse teoseid boikoteerima… Sorry, muidugi olen ma siinkohal erapoolik, sest olen kirjastusega seotud olnud alguspäevadest saadik, aga sinu ja Arni postid, mis silma jäid, olid kõike muud kui argumenteeritud. Minu meelest, muidugi, jällegi. (Issake, seda meele-juttu ei pea kah vast niipalju rõhutama, selge see, et igaüks räägib oma mätta otsast vaadates:)

      Vasta
  8. maili

    ma lihtsalt pean ütlema, et mus tekitab üha enam külmavärinaid, kui keegi kasutab argumenti “maksumaksjana on mul õigus…” jah, ma saan aru – keegi meist ei taha makse maksta ja kui me juba, kurat, oleme sunnitud seda tegema, siis on meil ka õigus kritiseerida kõike seda, mida “maksumaksja raha eest” tehakse. paraku on selle väljendi üleekspluateerimine muutnud selle sama väärtusetuks kui hüüatus “kas me sellist Eestit tahtsimegi!?”

    Vasta
  9. daki Postituse autor

    Viimases kommentaaris oli raamatu-jutt konkreetselt Martale vastuseks mõeldud.

    Nirtile veel niipalju, et on autoreid, kes ei oska õigekirja, seega neist ei ole toimetamisel palju abi. Ja kõigil pole seda sisemist tungi kirjutada võimalikult korrektselt, nende jaoks on oluline edasi anda lugu, kogemus, kirjatehnika on teisejärguline. Nii et alati ei saa eeldada, et autor neid vigu parandab või üldse näeb.

    Aga need tätuu-näited… Noh, üks asi on targutamine ja teine on nõu andmine. Nina teiste asjadesse toppimine: seda peab igaüks ise tunnetama, et kust läheb piir. On suur vahe, kui sa küsid sõbrannalt, et soovita juuksurit või siis sa ütled, et lähed juuksurisse ja sõbranna teatab, et sinu juuksur on raudselt nõme ja mine parem Xi juurde.

    Vasta
  10. Eppppp

    Ma ütleks ka kirjastuse poolelt sõna sekka. Konkreetselt antud raamatu (noorte novellikogu “Tule, ma jutustan sulle loo”) puhul läheb jah kivi toimetaja Berk Vaheri ja keeletoimetaja Katrin Raidi kapsaaeda – et kuhu seal need tühikud siis kadusid?
    Samas kaudselt muidugi on kõik vastutus kirjastuse vastutus. Me oleme noor kirjastus, sisuliselt vaid paar inimest ja meil on nendesamade raamatute kõrvalt vahepeal lapsi juurde sündinud ja kasvatatud olemasolevaid suuremaks (see pole muidugi vabandus, aga lihtsalt taust mõistmaks, miks nt mina ise kirjastuse juhina seda konkreetset raamatut ei saanud enne trükki üle lugeda). Nii et me muudkui õpime balansseerima, kui palju me jõuame ja kuidas oma tööd korraldada, et ise tulemusega rahule jääksime.
    Teised kaks raamatut, kus on meil liiga palju trükivigu, on Minu Alaska esmatrükk ja Minu Tai esmatrükk. Mis neid kolme raamatut ühendab? Ilmumine detsembris, siis kui oli liiga palju muid asju teoksil! Sel aastal võtame detsembris üsna rahulikult ja loodetavasti tulevad enamvähem trükivigade vabad raamatud.

    Vasta
  11. catalina

    1) Raamatud – Kulka või mitte-Kulka, aga raamatut ostes, selle eest raha (ja lugemiseks minevat aega) välja käies on ostjal õigus teatud kvaliteeti eeldada ja saada. Kõige elementaarsem kvaliteedimärk on trükivigade puudumine ja eesti keele oskamine, grammatikareeglite ja kasutatud sõnade tähenduste teadmine. Tõlkeraamatute puhul olen kohanud ikka väga masendavaid leidusid (õnneks küll raamatukogust võetud raamatuis). See, et raamatut püütakse välja anda müügiedu mõttes õigeks ajaks (jõulud!) pole aga tõesti mingi vabandus 🙂
    Hmm, kui muu kaubaga on nii, et praagi korral saab põhimõtteliselt poodi tagasi viia, siis kas raamatute puhul ei ole mingit vigade määra, mille puhul pood on kohustet raamatu tagasi ostma? Oijah, kui valeteadmiste määr peaks olema, siis ei tohiks paljud raamatud üldse ilmudagi (mis polekski ehk paha 🙂
    Aga tegelikult on raamatute toimetamise ja tõlkimise kvaliteedi kallal virisemine ju seesama, mis absoluutselt kõigi muudegi asjade puhul, millesse on raha/aega/energiat/emotsioone etc investeeritud. Loodetakse (õigustatult) investeeringu eest midagi saada, aga kui ei saa, siis ollakse pettunud.

    2) Targutamine on siin liiga lai mõiste. Olen nõus Nirti mõttega, et vahel tahetakse tõesti teisele head, tahetakse nõu anda – aga eks seda tuleb alati häbemata delikaatselt teha (Daki toodud Maci soovitamise näide on väga hea). Samas võib targutajate kilda arvata justkui ka need, kel mingi probleem või teema tõesti oluline ja paneb südant valutama – kas siis ei tohigi oma arvamust välja öelda? Kui oma arvamus tähendab vaid mingi moodsa arvamuse korrutamist ja seda tehakse eksperti mängides, on see tüütu muidugi.
    Ise ma üritan arvajate, nõuandjate ja …ee…targutajate puhul esmalt kuidagi nende ekspertsust hinnata. Kui on teada ja aru saada, et inimene ise rumal mis rumal antud valdkonnas, aga ennast ja oma arvamust täis, siis pole pikka juttu.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Eh, mäkist kõigepealt. Ega ma ei solvugi, mind lihtsalt ajab iga kord naerma, et kui ma ütlen, et mul on mingi jama arvutiga, siis on alati keegi, kes ütleb, et viga on selles, et mul on Windows. No kuidas on see kuidagigi abistav? Pole ju. Ma saan aru, et Maci soovitataks siis, kui ma uut arvutit ostan – tehti ka seda siis, aga pärast hinnavõrdlust oli üsna selge, et ma ei saa parimagi tahtmise juures endale Maci lubada.

      Marta – ma võtsin seda isiklikult, sest sa ütlesid “mingi harakas annab välja” ja ma sain aru, et sa viitad konkreetselt minu toodud näitele novellikogust, mis oli minu vastutusalas. Sellepärast võtsingi isiklikult, kas sina ei oleks võtnud?!

      Ma ei tahtnud hakata mingit tüli üles kiskuma – muutsin omast arust ka sõnastuse postis selliseks, mis peaks mitte kellelegi varvastele astuma, sest igal ühel on õigus osta ja mitte osta. Ma lihtsalt tõin ühe näite halvasti läinud juhtumist, millele on SELGITUS (mitte vabandus) olemas. Ja selle peale öeldakse mulle harakas… No ma ei tea.

      Ühesõnaga, ma ei arva, et seda teemat peaks kommentaarides edasi ajama, mingeid isiklikke asju pole vaja blogis ajada, eks. Vist on kõik saanud oma arvamuse öeldud sel teemal.

      Vasta
  12. CV

    Mina olen Nirtiga täiesti ühte meelt. Sa ajad ikka korralikult sassi targutamise ja nõu andmise/kogemuse jagamise. Kui ma soovitan Sulle Mac’i, siis ei ole see ülemuslikkusest, vaid omast heast kogemusest. Miks Sa halvimat eeldad? Suurem osa inimesi annab nõu/jagab teadmisi/targutab ainult heatahtlikult.

    Ma tooks siia ühe absurdinäite. Kui Sulle Jehhoovatunnistaja tuleb ütlema, et Sa elad patus ja peaksid jumala poole pöörduma – kas Sa arvad, et ta targutab omast ülimuslikust elust või tahab ta tegelikult ka Sinu hinge päästa (kuigi Sina hinge päästmisse ei usu)? Ta võib ju Sinu seisukohast rumal olla, aga see ei tee tema kavatsustest halbu.

    Ära palun solvu.

    Vasta
  13. marta

    Dakile…

    loen ja see on peaaegu, et imeline… ma proovin veel kord, hästi lihtsalt:

    mõni aeg tagasi sa küsisid siin blogis, miks ühest raamatust saab bestseller ja teisest ei saa… mina, sinu blogi lugeja, mõtlesin etteantud teemal kaasa ja jõudsin järgmiseni: mul pole õrna aimugi, miks ühest raamatust saab bestseller ja teisest ei saa, kuid ma tean täpselt, millist raamatut mina ei osta… postitasin siis oma mõtte enda blogisse parooli taha, kuna a) see pole just kõige otsesem vastus sinu poolt püstitatud küsimusele, b) olen täheldanud, et kommentaare, mis kasvõi hetkekski seavad kahtluse alla sinu veendumusi, siin blogis ei armastata, c) mul polnud soovi seda teemalt eriti laialt arutada…

    samas – bestsellerite teema on huvitav, jäi meelde, ajukäärude vahele kumisema… külastades mõni päev hiljem online-raamatukauplust, takerdusin toppidesse… siis sündis postitus RR top 50-st, milles kirjutasin enda suhtest topis olevatesse raamatutesse… ma ei pannud seda parooli alla, sest tahtsin, et ka teised inimesed inimesed väljendaksid oma suhtumist neisse raamatutesse… mind nt huvitaks küll, milliseid sina lugenud oled…

    kui Nirti ütles, et tema meelest ei ole hea toote või teenuse soovitamine targutamine, siis ma lisan omalt poolt juurde, et mina ei pea targutamiseks ka hoiatust halva toote või teenuse eest… sobivas situatsioonis mina tahan, et mulle öeldakse, et ära osta selle firma sukki – need venivad kahe tunniga välja – osta neid teisi, need on palju paremad… või et selle firma kummikud lagunevad kuuga, kuid selle teise firma sama hinnaklassi kummikutega saab mitu aastat seenel käia…

    küsimus on selles, kas situatsioon oli sobiv… sina küsisid, mina mõtlesind kaasa ja ütlesin oma arvamuse – enam sobivamat situatsiooni on raske ette kujutada…

    sa ütled, et ma ei ole piisavalt argumenteerinud oma boikotti Petrone Prindi (edaspidi PP) toodete osas… tohohh, mina ei rääkinud ühest raamatust… mina ütlesin, et ma olen ostnud mitu PP raamatut (lihtsalt see Kulka toel va “Tartu rahutused” oli viimane piisk karikasse) ja mitte ükski neist ei ole olnud toimetamise või muude vigadeta* – ja see sinu meelest ei ole piisav argument loobuda järgmisest teosest? ok, minu jaoks on…

    *mulle meeldis väga Epu väljend: “Teised kaks raamatut, kus on meil liiga palju trükivigu, on…”- vulgaar-loogiliselt järeldub siit, et “ka meie ülejäänud raamatutes on trükivigu, kuid mitte liiga palju”… nii on, paraku…

    mde, kuidas sinu kõrvale kõlaks jalatsifirma omaniku selgitus: “Ma saan aru, et see pole suurem asi vabandus, et me sulle korduvalt lagunevaid kummikuid müüsime, kuid tead, tegime siin vahepeal lapsi juurde ja kasvatasime olemasolevaid suuremaks – no saad aru – inimlik mõõde…”…

    edasi: vaid veidi peale seda, kui sa küsisid, kuidas mõnest raamatust saab bestseller ja mõnest ei saa, võtad sa kätte ja kirjutad, et võeh, inimesed targutavad raamatute ja nende toimetamiste ja tõlkimiste teemal… /me teeb silmaringe, sest mida muud siin teha saaks…

    ma leian, et mõnel juhul ei ole asi targutamises, mõnel juhul on küsimus selles, et mõni inimene ei talu mitte grammigi mitte mingisugust kriitikat*…

    *sõbralik targutus: kui mina olen tundnud, et vaat täna või vaat selle konkreetse teema osas ma kohe üldse kriitikat ei talu, siis olen selle postituse lõppu selge sõnaga välja kirjutanud – ja mulle ei meenu mitte ühtegi juhust, kui lugejad ei ole minu sellise sooviga arvestanud… ja ma mõtlen, et kui sa ei taha oma küsimustele erinevaid vastuseid saada, vaid ikka vaid selliseid, mis sulle sobivad, siis ehk on mõtet polli moodi asju katsetada? seal ei saa keegi midagi targutada – vajutab jah-ei-võib-olla ja ants, st, vabandust, ei kukkunud vist väga sõbralik välja…

    kusjuures mulle jääb siiani sügavalt arusaamatuks, miks sa kogu seda PP asja nii südamesse võtad – sina ju neid raamtuid ei toimetanud, vähemalt mitte “Tartu rahutusi”, palgatööline, jms… need ei olnud kivid sinu kapsaaeda…

    *

    ma näen, et kordan osaliselt eespool kõnelejaid – ei hakka enam parandama, teema on ära tüüdanud ja ära pahandanud, ööd…

    Vasta
  14. potsataja

    Daki-sõps, su tööandja peaks sulle priske jõulupreemia maksma, võib ka varem, kui jõulu ajal ei sobi. Suure pühendumuse ja lojaalsuse eest. Irooniata. Mina vist maksaks.

    Vasta
  15. marta

    tead, mul mingeid isiklike asju sinuga ajada ei olegi, ma arutlesin blogi postituses püstitatud teemal – konkreetselt… ‘

    vaatamata sellele, et ei saa ikka veel aru, mis mõttes sind mille iganes välja andjaks nimetada või pidada saab, lõpetan nüüdsest sinu blogi trollimise…

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      No mina ju ei saa muudmoodi, kui pean isiklikult võtma, kui mulle öeldakse harakas, et see on nagu see peamine küsimus minu jaoks.

      Vasta
  16. daki Postituse autor

    Ja noh, ma ei olegi kunagi olnud super kriitika osas, aga kriitikal ja kriitikal on vahe – mulle ei mahu lihtsalt see haraka-asi kuidagi pähe noh.

    Vasta
  17. üks suslik

    daki, rahu, muidugi on sul põhjust isiklikult võtta. kõrvaltvaataja pilguga paistab täitsa selgesti, et selle Marta sõnavõtud on kuidagi ebaadekvaatselt..pahurad või kibestunud. no kuidas saab nii öelda – vale koht prääksumiseks – ja siis väita, et see pole isiklikult mõeldud? oled talle vist varba peale astunud…

    aga kui teemast rääkida, siis ma mõistan täiesti, mismõttes kõik on targutajad raamatute/tõlgete osas. täpselt nii ongi, et ei ole ka ühtegi tõlget, mida ükski toimetaja kuskilt ei muudaks:)
    ja kui raamatu kvaliteeti hinnatakse trükivigade järgi, on see väga väga kummaline..trükivead on need kõige tühisemad, see on ju kõigest vorm, aga nende leidmisega saab igaüks hakkama ja võib ennast siis tähtsa ning targana tunda:)
    sisu kvaliteeti hinnata on hoopis teine asi..ja ei ole need kaks alati seotud sugugi.

    Vasta
  18. catalina

    Võrdleksin rohkete trüki- või keelevigade leidmist raamatust sellega, kui ostad mõne hea ja mõnusa riideeseme. Juba ostes kujutad ette, kui hästi end selles tunned, mis sündmuse puhul seda kanda, mida sellega kombineerida. Kõik see elevus ja rõõm. Ja korraga selgub, et nööp kukub eest, lukk ähvardab kohe katki minna, õmblus kipub hargnema.Tehnilised detailid, aga oi kuidas rikub seda õiget tunnet. Jääb alles hoopis tunne, et on tehtud ülenurga, et pole kandjast hoolitud, on tahetud temalt vaid raha kätte saada.
    Sisu ja vormi ei saa teksti puhul lahku viia. Kui teksti funktsioon on mingi (kõige laiemas mõttes) sõnumi edastamine vastuvõtjale, siis sõnumi kohalejõudmine sõltub vägagi sellest, mis vormis tekst on edastatud ja kui palju on seal müra, segavaid faktoreid.Vaevalt, et raamatute autorid või kirjastajad tahaksid, et nende raamatu lugemisest peamiselt meelde jääv mõte on, et “hooletult tehtud, raha pärast tehtud”.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mnjah. Ega ma ei üritanudki öelda, et vigadega raamatute väljaandmine oleks kuidagi õigustatud, aga kas ei peaks olema nii, et anda inimestele (ja kirjastustele) võimalust enda parandamiseks? Ma tahtsin ainult öelda, et teinekord on “käsuliin” väga segane ja vead tulevad vahepeal sisse. Kas üldse on mõni raamat, kus pole kirjavigu sees? Üldiselt on vist sellega nagu oli ajakirjandusega minu jaoks – et kui oled mingis süsteemis sees, siis näed seda teistmoodi kui süsteemist väljas asuvad inimesed ja kohati tundub kriitika (ka see, mis ei peaks sind puudutama) isiklik. Ajakirjandusega oli/on samamoodi, et MULLE tundub, et kõik muudkui targutavad. Ilmselt mõnele politseinikule tundub, et kõik targutavad hästi palju korrakaitseteemadel.

      Tõlgetega on muidugi see asi, et tõlkides läheb palju kaduma. Aga näiteks ma juba aastaid loen Kettamaailma raamatuid ja need on suurepäraselt tõlgitud, kuigi ka seal on palju keelelist mängu, mida ei saa tõlkida. Aga kunagi pole midagi paha öelda olnud – muidu ju ei loeks juba aastaid.

      Oeh. Ja ma arvan (loodan), et see asi Martaga on arusaamatus või möödarääkimine või midagi, sest tegelikult on Marta mulle väga kallis.

      Vasta
  19. üks suslik

    sisu ja vormi saab teksti puhul lahku viia küll. eriti juhul, kui me mõistame vormi all käekirja, trükki, fonti, paberit vm vormistamiseks vajalikku materiaalset värki.

    kui mõista vormi all sõnu, millega mõte on väljendatud, on lahkuviimine jah riskantsem.
    eriti luule puhul.

    ma jään siiski selle juurde, et trükivead ei riku head teksti ära. need rikuvad vaid trükise ära. kui sõda ja rahu anda välja trükivigadega, jääb see ikkagi sõjaks ja rahuks:)

    riietega võrreldes – trükivead on pigem kehv pakend kui kehvad õmblused. häiriv, aga mitte olemuslikult oluline puudujääk.

    Vasta
  20. catalina

    Oeh…”Sõja ja rahu” fanaatikuna kukun nüüd kisendama – EI jää see teos selleks, kui ta ära lörtsida pisivigadega. Sest tõlkija ja/või toimetaja käpardlikkus näitab mh ka lugupidamatust autori suhtes (või tema naise suhtes…tuletame nüüd lisaks meelde, mitu korda Sofia Andrejevna pidi käsitsi sedasamust teost ümbere kirjutama, et ikka saaks õigem ja parem ja täpsem). Ja kõnealuses raamatus on nt teksti rütm (mida aitavad teadupärast välja tüüa komad), eri tegelaste-situatsioonide keelekasutuse nüansid, see, mis keeles parasjagu räägitakse jms vormiline väga oluline (sellest on ju Lotmangi kirjutanud). Ma jääkski siin ilmselt arutlema, et kas tõlge on hea või üldse võrreldav originaaliga…või ongi eri teosed 😀
    Aga nüüd ma jään vait kah.

    Vasta
  21. Nirti

    Ma olen ise nii suur raamatute austaja, et vabandus “detsembris on palju teha, seetõttu andsimegi paljude vigadega raamatud välja süüdimatult” ei ole kuigi pädev vabandus. Nõukaaeg oli mis ta oli, aga ma olen näinud, et kui juhtuski 400lk raamatu peale 1 trükiviga, siis selle kohta pandi raamatule parandusleheke ja vabandus juurde, enamasti tagumise kaane külge. Stiilis: “lk 343 on kirjas “umal”, aga peaks olema “humal”. Vabandame!”

    Vasta
  22. Eppppp

    Nirti, seletan veidi tausta. Konreetselt tookord 2008 (kui ilmutasime ühe esitlusega kolm minu-sarja raamatut Moldova, Alaska ja Tai) kõik kolm autorit väga palusid , et nende asi ilmuks enne jõulu, sama asi juhtus ka 2009 aastal (kui sinugi raamat ilmus), kui kõik autoris taas lootsid antud aastasse saada, mitte jaanuarisse-veebruarisse jääda.
    Oleme nüüd õppinud ära, et tegelikult ei saa autoreile sellises asjas järgi anda, pigem lihtsalt jah osa edasi lükata, kui on näha, et korrektorite liiga suur koormus langeks samale ajale.

    Vasta
  23. Eppppp

    PS Ja muidugi see minu sõnade väänamine (kuidas Nirti ja Marta-Potsataja on mu juttu ümber sõnastanud) on hea näide sellest, kui keeruline on üldse üritada midagi selgitada.

    Vasta
  24. CV

    Ma saan kõigest muust aru, aga ma ei saa aru, et miks peab üldse seletama? Kas seletus teeb raamatu vigadest priiks? Vabandus ja teadaanne, et oleme oma vigadest õppinud peaks piisav olema. Mingi minevikus toimunud asja seletamine ja seletamine ja seletamine … see ei vii ju kusagile avalikus suhtes?

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.