2367

Ja siis jõuavad kohale KÕIK eelmisel kuul tellitud raamatud korraga ja elu läheb jälle heaks. Vaatad kodus, kuidas kassid mängivad, helistad vanamale ja räägid elust ja ilmast (ning saad teada, et vanama on teinud varajased jõulukingid, sest “Las ma teen vanaema asju seni veel, kuni saan. Enne, kui ma vanavanaemaks saan!”).

Eile tundsin jälle nii tugevalt, kuidas ma ei taha siit ära kolida. Ilm oli nii fantastiline, Ropka park nägi välja nagu sügismuinasjutt ja kodus oli NII MÕNUS olla, et ma ei viitsinud isegi õhtul trenni minna, sest ma ei tahtnud kodust ära minna. Isegi alumised naabrid ei häirinud enam (see töönaaber vist on mind immuunsemaks teinud või siis imab ta kogu naabriviha must päeva jooksul välja) ja isegi see naaber, kes kell pool 11 remonti tegi, ei suutnud mu zeni häirida. Okei, ma saan aru, et öörahu algab kell 23 ja seni on kõigil õigus remonti teha ja patsutajat või relakat kasutada kaua nad heaks arvavad, aga esiteks lähevad rasedad inimesed varakult magama, sest nad on NII VÄSINUD ja teiseks pole ma ilmselt ainus inimene, kes enne 23 magama tahab minna. Minu meelest lapsed peaksid ka varem, nii 9 paiku magama minema juba? Või ma eksin siinkohal?

Enihuu, see ei suutnud mind häirida.

Häiris ainult mingi täiesti sürreaalne uni, kus üks mu majanaaber tuli mulle külla ja tuli välja, et ta on saatana sigitis või midagi, igal juhul, kui ma hakkasin Meie Isa palvet lugema (ma ei tea, miks ma selle järgi vajadust tundsin), siis hakkasid klaasist esemed köögis purunema ja nimetet härra istus põlevate silmadega köögilaua taga, kuni ma lõpuks ta pühaveega korterist välja ajasin.

Sel majanaabril on täna muuseas raamatuesitlus, kuhu ma kahjuks ei jõua, äkki ta sellepärast tuligi mu unedesse. Aga seda, et ta saatanast oleks, pole ma küll kunagi arvanud.

/

Nüüd aga algab koosolek (also known as The Revenge Time) ja ma katsun endale sisendada, et reede on HEA päev, mis siis, et täna läheb tööl kaheksani ja ma pean Tallinnasse minema (ma ju ei taha! uääää!). Reede on ju hea päev, eks? Ta on alati olnud, miks ta siis täna ei tundu?

4 mõtet “2367

  1. marca

    Mhh, ma mäletan ka rasedusest seda, et enamasti oligi pidevalt selline zen-tunne, et las olla, erinevalt raamatutes kirjeldatud “närvid-läbi” plahvatavatest rasedatest.
    Meil läheb terve pere kell 22 magama, laps kell 20 lausa, ja vabadel päevadel tuleb veel tunnike lõunaund ka juurde – ilmselt oleme kuidagi eriliselt unised inimesed aga minu meelest polegi talvisel ajal suurt muud teha…

    Vasta
  2. Kats

    Tallinn on ka tore, tegelikult ka. Ja kui isegi mina nii arvan, siis ei saa siin nii hull ju olla 🙂 Tallinnas on ka hetkel fantastiline ilm, mis teeb ühe plekise tehnopargi ilusaks, sügiseseks. Snelli tiik, Seewaldi mets, Kadrioru park, Lilleküla, mitmed rannad jpt. – loodust on ka Tallinnas rohkelt. Ja on veel toredaid inimesi, kohti, asju, mis leevendavad ‘tartuigatsust.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Eh, Tallinn on muidugi tore, ma tean seda. Seal on tegelikult palju rohkem teha, on palju ägedaid kohti, mida avastada. Aga kogu see kolimisestress on juba ette nii tappev, nii palju elumuutusi korraga. Mind hirmutab see, et ma pean uues linnas (mis siis, et ma olen seal juba elanud kolm aastat tagasi) pisikese titaga elu nullist alustama – kõik arstid tuleb leida näiteks ja muud pisiasjad, mida oleks Tartus märksa stressivabam korraldada. Ja ma EI TAHA seda, aga ma PEAN.

      Vasta
  3. catalina

    Tähendab, päris nii ei ole, et kui kell pole veel 23, siis tehtagu mida iganes. Lärmi, ma mõtlen. Üldiselt peaks komme olema suurematest remontidest neid naabreid ette hoiatada, keda see häirima hakkab (silt püstaku uksel would be fine).
    Aga su postitus tuletas mulle meelde, kuidas me ise tite esimesest eluaastast vähemalt pool olime hädas täiesti ootamatute remondihoogude all kannatavate alumuste naabritega. No kujuta ette – oled 4-kuuse tita just magama saanud, loodad väikest hetke nö endale ja siis korraga hakkab just lapse toa all mingi räme seinapuurimine. Rääkisime naabritega, ähvardasime, olime kurjad, aga ikkagi tuli mõned korrad sisuliselt kiirkorras teise kohta kihutada lapsega (naabrite telefonikõne keset päeva mehele töö juurde – oi, meil need töömehed ei saa siiski homme tulla, nagu meil jutt oli, nad helistasid ja on poole tunni pärast siin ja hakkavad lõhkuma…mispeale meid koduseid transporditi ahvikiirusel mu ema korterisse päevaks otsaks).
    Nii et ses mõttes on hea, kui pisipõnni ajal on naabritega rahu või tõesti kolite Tallinnasee selleks ajaks.
    Ropka park on muidugi jalutamisteks ja titt-kõrval-kärus-magamas-emme-istub-ja-loeb raamatut olemiseks väga hea koht….nagu ka õhtusteks kas-põnn-jookseb-kiiremini-kui-koer jalutusteks 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga