Mõne “Minu…”-sarja raamatu tulekut ootan ma väga, näiteks oli nii Londoniga. Teist nagu ei teagi oodata, sest sa ei tea sellest riigist eriti midagi või kui tead, siis puudub sul igasugune arvamus ja – ka igasugune lootus-ootus raamatu suhtes.
“Horvaatiat” asusin lugema täiesti ootuste ja eelarvamuste vabalt. Me oleme kunagi plaaninud Horvaatiasse minna – see oli vist 2007. aasta jõulude paiku. Aga siis ei viitsinud me ikkagi nii kaugele bussiga uhada ja jäime pidama Slovakkiasse. Hea oligi, et tookord ei läinud, siis tabasid Horvaatiat sajandi suurimad lumetormid.
Ka ei teadnud ma midagi autorist, ma polnud tema nime kunagi kuulnud ja mulle valmistas natuke nalja ta liitnimi. Nüüd tean, et seda ei hääldata mitte Suu-Peika, vaid Suu-Peitsa. Ja nüüd teeb vähem nalja, pealegi, kes olen mina, et naerda, proua LAMP-JÕGI eksole.
Aga ikkagi tahaks ma teada, kas sõnal peica on horvaadikeeles mingi tähendus ka.
Aga raamatust.
“Minu…”-sarja autoritega (ma esindan siin, eks, ENDA arvamust, mitte pole kirjastuse esindaja) on teinekord nii, et nende kasvuvalud võõras riigis peegelduvad raamatus eriti valusalt välja ning raamatust saab äärmiselt negatiivse emotsiooni: küll on riik, küll selle elanikud, toit, elamistingimused, bürokraatia jne pahad ja halvad. Ja nii jääb pärast lugemist suhu väga vastik maitse, isegi, kui kirjutaja on osanud sõnu seada. Suhtumise küsimus noh. Ei hakka siinkohal näiteid tooma, küll olete isegi vast märganud seda.
Aga “Horvaatiaga” oli hoopis teistmoodi. Natuke meenutas mulle “Londonit”, just oma soojuse ja südamlikkuse tõttu. Sigridi suur armastus looduse vastu paistis välja igast sõnast ja tema teksti oli tõesti nauditav lugeda. Ka paistis igast sõnast välja tema armastus selle kummalise ja kauge riigi vastu, millest me suurt ei tea. Aga võiksime teada. Ja selles suhtes on “Minu Horvaatia” väga hea sissejuhatus.
Isegi negatiivsed kogemused, näiteks suhe ühe vabatahtlikuga, kellega nad lihtsalt ei klappinud, on kirjeldatud ilma kibeduse ja õeluseta, mida kahjuks sageli teiste autorite kohta öelda ei saa. Kuigi, tuleb tunnistada, naistekakirjanikuna ja inimesena, kes liiga palju sarju ja filme vaatab, ootasin ma koguaeg, et mingil hetkel tuleb välja, et just selle vabatahtlikuga hakkab neil lõpuks armuleek lõõmama. Noh umbes et vihast armastuseni on üks samm.
Kui üldse millegi üle vinguda, siis selle üle, et üsna segaseks jäi see, miks siis ta ikka horvaadist mehe võttis. Ma saan aru autori tahtest mitte oma eraelust väga kirjutada, aga mõne kondi oleks võinud lugejale siiski visata… Näiteks kasvõi ära mainida, kus riigis nad lõpuks abiellusid (ja kui Horvaatias, siis oleks võinud ju ka selle riigi abielupoliitikast rääkida!).
Mul on kirjastuses üks püsiklient, väärikas eas daam, kes ütleb alati, et eelistab neid “Minu…”-sarja raamatuid, kus on rohkelt loodusekirjeldusi, sest tema endise bioloogina tahab just teada saada võõraste riikide floora ja fauna kohta. Temale “Horvaatia” kindlasti väga meeldiks – ja meeldis mulle ka. Sigridi suhe loomadega on miski, mis on mulle tuttav. Ka mina olen peenikestel jalgadel vabisevaid lambatallesid lutipudelist söötnud ja neid sülle krabanud, pealegi olen ma ju see tšikk, kes iga elava asja kohta “Tupsu!” karjub.
Keele üle saaks natuke vinguda, näiteks oli ühes kohas “peale lõunat”, mis ajab mul ihukarvad püsti (kuigi vist praegu on peale juba pärastiga võrdsustatud, BASTARDS!), ikka võiks kirjasõnas olla “pärast lõunat”…*
“Horvaatia” oli nagu palsam, tegi hinge ja meele heaks. Soovitada julgen küll. (Ma tean küll, et ma soovitan vist peaaegu kõiki neid raamatuid, millest blogis kirjutan, aga pange tähele, kui palju ma kirjutamata olen jätnud!)
/
Muide, Sigridiga saab juttu ajada ning kauneid Horvaatias tehtud pilte imetleda juba homme kell 18, Tartus, Lutsu raamatukogu neljanda korruse saalis. Tallinlased saavad minna aga neljapäeval kell 18 algavale “Minu Horvaatia” ja Dagmar Raudami “Minu Gruusia” ühisesitlusele, mis toimub Balti jaamas, restoranis Travel.
—
*Jap, ma tean küll, et kirjutan “koguaeg” ja “kasvõi” kokku, aga teen seda teadlikult, sest minu meelest on nii palju õigem. Mhmh, selline ma olen, PARADOKSAALNE.
10 thoughts on “Mõtteid pärast “Minu Horvaatiat””
Heh, tere tulemast kasvõi-kluppi! Mulle tundub ka see palju õigem kui lahkukirjutatud variant – ja ajan jonnakalt oma rida :). Nüüd, kus peale-pärast tõepoolest vabaks antud, on ju põhjust ka. No et ehk mõtlevad ümber selle kas või osas. Aga peale-pärast sõnade vabakslaskmisega on ilmselt igaühel, kes tähendused kord selgeks õppinud, võimatu leppida. “Kell kuus õhtul peale sõda”? No ma väga tänan!
Daki, mul alati kihvatab, kui sina teiste õigekirja kallal norima hakkad. Jah, sa tead, millal kirjutada “peale” ja millal “pärast”, aga samas ajad sa järjekindlalt segamini “järgi” ja “järele”, kirjutad “sukkpüksid” asemel “sukapüksid”, jne… Pada sõimab katelt?
Leeloo, eks ta ole küll nii, jah, et pada sõimab katelt. Paraku. Mul lihtsalt on omad sõnad, mis mulle alati silma jäävad ja mis mind häirivad. Järgi/järele – see on mul tõesti senimaani täiesti segamini ja ma ei suuda seda selgeks õppida. Sukkpüksid – nüüd ütlen nii. Ja nagu öeldakse – tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi:) Kuigi siin võiks muidugi selles väljendis “sõnade” üle norida…
Kasja, mulle tundub ka nii palju suu-, või õigemini, käepärasem.
Peale ja pärast on tegelikult vabaks antud. Ma asendasin neid küll, kui raamatu faili lugesin, aga oleks pidanud pärast find-käsuga läbi vaatama. Häirib see, kui neid suvaliselt kordamööda on kasutatud.
Mul on ka oma asjad, mida alati vaatan. Nt mõni ja osa peaks olema ainsuses.
Aga see, et ei olnud raamatu fookuseks mehele mineku lugu, mu meelest on see värske. Just see looduse ja loomade ja vabatahtlike teema on põnevam.
Mina ka arvasin, et tal selle antipaatse horvaadiga tekib armulugu! Aga ei…
Epp, miks `mõni` peaks ainsuses olema? Osa küll, aga mõni? Mõned mõtted – mis sel viga? Kes on käskinud selle asemel mõni mõte ütelda? `mõnesid` on ainus, mille puhul ma ka eelistan `mõnda` (mitte mõnesid asju vaid mõnda asja nt), aga mitmus on sel sõnal küll täiesti olemas ju?
Peale ja pärast ning järgi ja järele valestikasutus on aga asi, mis mul tõesti kõrva kraabib, ehkki esimene vabaks on lastud. Maailma parandada üksi ju ei saa, olen siis vähemalt oma lapsed õpetanud raudselt vahet tegema – ei saa öelda, et see väga raske oleks olnud.
Aga samas on sõnakasutusega, just nimisõnadega, see veider asi ikka küll, et mõni sõna lihtsalt tundub endale ilusam kui teine, ehkki see teine on õige. Siin etteheitena toodud sukkpüksid on minu jaoks sellise klanitud ja korrektse kontorikostüümis daamkuiviku sõna, armsale lapsele paneks jalga ikka sukapüksid – see on pehme ja armas. Nii et selle puhul ma “avalikes esinemistes” (õnneks pole ette tulnud avalikku esinemist, kus seda sõna vaja läheks) ja kirjapildis kasutan ikka õiget vormi, aga argikeeles on käibel sukapüksid.
Selle sõna õige variandi puhul puudub mu meelest ka moodustumisloogika: miks sukkpüksid, aga kukepüksid? Miks need kukkpüksid ei pea olema? Pealegi oli sõna kukepüksid olemas juba siis, kui sukkpükste tulekut keegi veel isegi arvata ei osanud, sealt edasi tundub sukapüksid igati loogiline jätk. Sukkpüksid kõlab nagu villkampsun – mõnusad asjad mõlemad, aga sõna kuuldes ei tahaks kumbagi. Ei löö pilti ette – aga sõna peaks ju pildi andma? Tunde ka veel sinna juurde. Villakampsun kõlab nagu villalammas – kuuled sõna ja juba hakkabki mõnus ja soe. Oleks ma keelenormija…
Kas keegi oskaks mulle ühe lausega selgeks teha järgi/järele reegli? Sellest oleks abi, ega mulle ju ka ei meeldi, et ma seda ei oska!
Sukapüksid on tõesti loomulikum, koduselt ütlen üldse sukakad (vrdl kukekad). Mõni/osa asjast ma ka ei saanud aru.
Peale/pärast… Noh, jah. Mainisin ju postiski, et tean, et see on vabaks antud, aga see ei pea mulle meeldima. Ma olen vist selles osa konservatiivne. Ma olen ka võib-olla osas konservatiivne, meeldib sidekriipsuga ja arvasin, et olen ALATI nii kirjutanud; hiljuti leidsin aga ühe oma 9nda klassi kirjandi, kus kirjutasin “võibolla” kokku… Mälu on imelik asi, eelistused muutuvad ajas. Ja keelgi muutub.
See “järgi” ja “järele” reegel on tegelikult väga lihtne. “Järgi” tähendab konkreetselt “kohaselt, põhjal, alusel, abil”. Seega kahtluse korral proovi “järgi” asendada mõnega neist sõnadest. Kui see ei õnnestu, on “järgi” vale ja “järele” õige. Kas saab öelda “tule mulle kohaselt” või “tule mulle põhjal” või “tule mulle alusel” või “tule mulle abil”? Ei saa, järelikult on õige “tule mulle JÄRELE”. Kas saab öelda “raamatu põhjal tehtud film”? Saab, järelikult on “raamatu JÄRGI tehtud film” õige.
Mis puutub “peale” ja “pärast” “vabaks laskmisse”, siis päris nii see ka ei ole, nagu oleks “peale” ja “pärast” nüüd võrdsed. “Peale” tähenduses “pärast” kasutamist soovitab ÕS siiski iga hinna eest vältida.
“Mõni” ja “osa” – ma arvan, et Epp tahtis “osa” kohta öelda, et fraasides stiilis “osa inimesi läks ära” ei kõlba “osa inimesi” asemel öelda “osad inimesed”, ja “mõni” puhul on ka soovitav teatud juhtudel ainsust eelistada (“mõndasid asju” -> “mõnda asja”).
“Sukkpüksid” on “sukkpüksid” vastavalt eesti keele sõnaloomereeglitele. Põhiosale “püksid” liitub sõna “sukk”, mis näitab põhiosa olulist ehituslikku või funktsionaalset tunnust (sukkpüksid on püksid, mis on ehituselt või funktsioonilt nagu sukk, eks ole), ja selliseid tunnuseid märkivad sõnad liituvad nimetavas käändes. Seda, miks “kukepüksid” pole “kukkpüksid”, on natuke keerulisem seletada, sest siin tuleb juurde see segav ülekantud tähendus (mis kuradi kukk, eks ole ;)), aga põhimõtteliselt taandub asi siiski kuuluvuse märkimisele (püksid “kuuluvad” kukele, vrd “vankriratas” – ratas “kuulub” vankrile) ja sellisel puhul kasutatakse omastavalist liitumist. Nimetavalise ja omastavalise liitumise kohta on reegleid terve posu, aga loogika on täiesti olemas, ausalt. Kellegi kõhutunde järgi õnneks seni eesti keelt ei normita.
Tänud, katsun nüüd järgi/järele meelde jätta!
Taldrek ja pluuse pole minu meelest üldse pliitaga sarnased, pliita on selline kodune ja mõnus sõna. Aga see on vist täiesti inimese maitseküsimus, et millised vanaaegsed või murdsõnad tunduvad mutilikud ja millised kodused. Sest mul on konkreetselt nii, et minu vanaema ütles pliita, seega on armas sõna. Taldrekut meie peres ei kasutatud, seega pole nostalgiline sõna. Jne.
Khm, kukepükste puhul võiks ju vabalt kehtida see “ehituselt või funktsioonilt nagu…” – sest kes kukke vaatab, see ju näeb, et kuke jalad on ehituselt sellised, et jääb mulje, nagu oleksid tal jalas lühikeseks jäänud püksid. Need püksid ei kuulu kukele, need lihtsalt on “ehituslikult” tema küljes :)).
Aga eesti keele normimise juures näib kellegi kõhutunne siiski üsna palju otsustavat. Miks järsku Rootsi kardinad nt? Aastakümneid suudeti vahet teha, nüüd järsku on see ülesaamatult keeruliseks osutunud? Või mis see vahepealne pensjoni lubaminegi oli?
minu jaoks on “sukapüksid” samas klassis sõnadega “pliita”, “taldrek” ja “pluuse” – vastikud vanamutisõnad. sellised solgipangehaisused kergelt:P pehme ja armas… not so much.