esmaspäevane

Visiitabielu juures on hea see, et…

Midagi pole head!

Olgu, tegelikult ma valetan. On head küll, kui saada üle sellest pühapäeva õhtul algavast, esmaspäeval jätkuvast lahkuminekudepressioonist. Just, pühapäevad ja esmaspäevad on kõige raskemad, siis ei taha inimesi näha ega eriti suhelda, sest ainuke, millele suudab mõelda, on see, et KÜLLONNÕME ja miks me peame erinevates linnades elama.

Aga siis tulebki juba teisipäev ja kui kuidagi saab sellest õudsest kolmapäevast üle (kolmapäevad on minu esmaspäevad), siis võib juba jälle elama hakata. Siiski on see kõik üsna väsitav, aga enne aasta lõppu või järgmise algust ei hakka ma ikkagi Tallinnasse kolima ja samas mõte kolimisest tekitab mul juba nii suure hulga stressi, et ma lükkan selle mõtte kuhugi tagaajju peitu.

Tegelikult on muidugi hea, et ma saan palju oma isiklikku ruumi, seda on nii palju, et ei ole millegi üle kurta. Ja kuna mul viimasel ajal pole eriti söögiisu, siis ei pea ma üldse muretsema sellepärast, kas ja mida õhtuks süüa peaks tegema. Tahan, söön õhtuks jäätisekokteili ja ongi hää.

Aga sellega need head asjad üldiselt ka lõppevad. Ma vist isegi ei oska enam kaisus magada, nagu selgus sel nädalavahetusel, sest suurema osa ajast veedan ju üksinda. Ja kui ma varem olin väga uhke oma võime üle kõigega üksinda ja ISE hakkama saada, siis praegu on kurikuulus ISE tagasi tõmmanud ja ma enam ei taha ISEtada. Tahan teha asju koos, noh, kas seda on siis liiga palju palutud? Ma ei taha ISE poekotte tassida, prügi välja viia, nõusid pesta, koristada, pesu kuivama riputada. Tahan koos teha ju! Mis mõte on üldse abielus olla, kui ikka tuleb kõike teha aina ise ja ise?

Ah, tegelikult on see kõik üks mõttetu ving ja hala. Varsti ongi jälle reede ja siis saab jälle kaissu ja koos asju teha. Ma tegelikult tahtsin vist üldse kirjutada sellest, et esimest korda üle pika-pika aja pole ma kuu keskel miinustes (st raha mul ikka pole, aga vähemalt pole arve mitme-mitme tuhandega miinustes nagu tavaliselt) ja et äkki ma lõpuks hakkan vastutustundlikuks täiskasvanuks, aga siis mulle meenus, et ma pole kaks nädalat koristanud ja vastutustundlikust täiskasvanust on asi ikka päris kaugel.

Ahjaa, ja siis tahtsin ma veel küsida, mis aasta täpselt sarjas “ENSV” on? Brežnevi surmaga ju algas, see oli 1982? Aga eile mängis taustaks Nena “99 Luftballoons”, mis on 1984. aasta lugu… Oot, just vaatasin Wikipediast järgi, anti välja 1983. see lugu.

PS: Ja mis värk on Rahva Raamatu kodulehega?

Tšu-tšu-frei!

7 mõtet “esmaspäevane

  1. Evu

    Mnjah, ma visiitabielu ega -suhte kohta ei oska suurt miskit öelda, küll aga “ENSV” kohta. Selle tegevus peaks toimuma novembris 1982, vähemalt esimese osa alguses nii näitas. Miks selline muusikaline apsakas seal sees oli… seda peaks juba tegijatelt uurima.

    Vasta
  2. pirtsu

    ma sain Rahva Raamatu kodulehelt Trooja viiruse arvutisse ja peale seda ei taha enam seda lehte külastada. ma lootsin, et mu viirusetõrje eksis, aga kui sul on ka selline hoiatus…

    Vasta
  3. Marta

    Hei!

    Brežnevi matus oli minu sündimise päeval, ehk siis 1982, 15.november (100%). Naljakas on kuulata, kuidas kõik teavad seda päeva – et kirst kukkus kolksuga hauda ja varesed kraaksusid ning mina ei mäleta sellest päevast midagi…

    Aga visiitabielust rääkides, siis elasime ka aasta nõnda, et mina Tallinnas ja tema Tartus, nägime nädalavahetustel. Suhtlesime palju msni ja telefoni teel. Aga jah, kõik tööpäevad olid rasked, sest esiteks venitasin vähemalt mina mineku alati esmaspäeva VARAhommiku peale, ehk siis buss väljus 5.45 🙂 ehk siis terve nädala magasin ma seda hommikust ärkamist välja. Aga meil oli eesmärk, et aasta pärast oleme koos ja nii läks. Ja kui nüüd aus olla, siis enam rohkem nii ei tahaks. Koos on mõnus. Aga pea vastu!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.