uus ja kollane

Lõpuks jõudis mu kollane ja esimene kõvakaaneline (!) raamat “Ööd kollases autos” raamatupoodidesse. Käisin seda täna Lõunaka Apollos vaatamas (pärast seda, kui olin üritanud kaks aastat tagasi ostetud KÜLMIKU tšekiga arvutit garantiiremonti anda) ja mõtlesin, et need poemüüjad näevad vist üsna sageli minusuguseid… hmm… kirjanik ei tihka öelda, no ütleme siis… avaldatud kirjutajaid ringi hiilimas. Ma läksin otsejoonelt uute teoste leti juurde ning otsisin tuttavat kollasekaanelist. Kui ta leidsin, võtsin hellalt kätte, vaatasin, kuidas nimelt ja pealkirjalt valgus nii vägevasti helgib, siis kiikasin sisse ja lugesin siit-sealt. Seisin seal mõned minutid, naeratasin kohtlaselt ja panin siis raamatu riiulisse tagasi, ikka nii, et üritades teda võimalikult esiplaanile seada.

Ja tippisin, jätkuvalt kohtlane naeratus näol, minema.

Ise mõtlesin, et küll neil müüjatel võib lõbus olla, kui minusugused oma raamatuid vaatama tulevad. Minusugused – need, kes jätkuvalt imestavad, silmad suured, et kuidas küll MINU nimi mingi asja kaanel on, mis on RAAMATUpoes ja. Aga on, näet. Mis sa teed ära.

Aga ilus on küll. Mitte üldse ei taha kehvasti öelda ühegi teise raamatu kujunduse kohta, aga praegu on see täiesti mu lemmikkaas, apsaluutselt. Suured tänusõnad kujundaja Anne Pikkovile, kes mu tahet ja eelistusi arvesse võttis.

Täna on üldse hea päev olnud. Hommikul astus kirjastusse sisse üks väliseestlasest härra, kellega me pool tundi juttu vestsime ja maailmaasju arutasime, andis tõsiselt positiivse laengu. Ühtlasi rääkisime ka sellest, et eestlased on ikka kinnised inimesed. Mina näiteks käisin Eestisse jõudes Tartu avaturul ja täiesti automaatselt hakkasin rääkima järjekorras enda järel seisva naisterahvaga – no nii, nagu ikka seal Aafrikamaal kombeks oli. Hiljem mõtlesin, et ju vist olin natuke imelik, et ju vist pole nii siin kombeks… Aga ma kavatsen seda liini jätkata. Seda Uue ja Parema Daki Liini: naeratada palju, eriti võõrastele inimestele, ja suhelda rohkem.

Tänase päeva Little Moment Of Win: oleme Avantüristidega kümne Eesti parima naisblogija seas🙂 Ajakirjanduse jaoks olen ma ammust aega juba ununenud, nii et täitsa vahva on, kui vahepeal meeles peetakse.

Üks ännauntsment veel. Imearmsaid ehteid teeb üks imearmas blogija Britt, kes oma viimase kollektsiooni eest saadud raha eest toetab loomade varjupaika. Tee üks heategu: telli endale mõni isuäratavatest Briti ehetest ning samas teed ka kuusudele-kutsudele pai. Vaata lähemalt siit: Pastries By Britt.

14 mõtet “uus ja kollane

    1. daki Postituse autor

      Aitäh:) Maarja, muide, see on vist kõige kallim raamat, mis on olnud, kõvakaaneline ajas ilmselt hinna üles. Aga kui ma autorieksid saan, siis võin sulle äkki saata? Milliele saadan niikuinii:)

      Vasta
      1. daki Postituse autor

        Jah, nii teemegi. Et ma saadan teile kolmele raamatud, noh, ütleme, et auhinnaks esimestele kommenteerijatele:) Saatke mulle oma postiaadress dagmarlamp@gmail.com. Kui te muidugi tahate.

        Vasta
  1. Maarja

    Oh, kuidas ma juba tahaks tahaks tahaks seda lugeda. Miks küll peab mu rahakotis laiutama otsatu tühjus : (

    Vasta
  2. Kristi

    Oii, palju õnne! Mina lähen esmaspäeval Lõunakasse ja ostan endale sealt selle su uue beebi! 🙂 Ja kuna lähen emaga, kes ostab alati Eestis olles mitukümmend raamatut, siis olen kindel, et ka tema selle endale habab. Müüginumber 2 on vähemalt juba esmaspäevaks kindel 😀 Ei jää su tited riiulile kui sa seda äkki noore värske ebakindla emana põhjuseta kardad 😀

    Vasta
  3. daki Postituse autor

    Oi, armas. Eks ma värske emana ikka kardan, et mis elu ta nüüd seal kõledas ja suures maailmas omaette elama hakkab… Nii et need sõnad julgustasid tugevalt:)

    Vasta
  4. LJB

    Haapsalusse pole raamat veel joudnud, seega tulin Tallinnasse ja ostsin. Kodus metroos loen, see on mul ainuke lugemise aeg 🙁

    Vasta
  5. tegelane

    Kuna blogisin lõigu raamatust, siis kommin siin ka.
    Daki “Ööd kollases autos” laenutasin ka raamatukogust omale. Mitte nüüd selle pärast, et ma -ise- kollase autoga ringi vuran, vaid noh… ma diogonaalis loen ta blogi ja siis ikka nagu viskaks raamatule ka pilgu sisse. Ma olin raamatuga umbes poole peale ja siis hakkas häbi enda pärast. Ma sain aru, et ma olin mingil veidral põhjusel “lootnud/oodanud”, et raamat mulle ei meeldi. Vist selle Õuna järjejutu pärast… “Ööd kollases autos” on supermõnus palavikuraamat. Palavikuraamat on selline raamat, et kui on palavik ja tahaks voodis pikali midagi lugeda, aga oht on iga natukese aja tagant magama jääda, et siis peab raamat võimalikult kerge olema. Lugeda siis. Lühikesed peatükid ja tegevus jookseb vurinal edasi. Ei ole mingit pikka diipi uinamuinat ja sisevaatlusi. Saad aru kui tegelased on kurvad, rõõmsad, õnnelikud jne. Nagu ka kõik muud palavikuraamatud enamasti, ei jäta see ka sügavat jälge sisse, aga seda iga ei peagi tegema. Kõige tähtsam on mu meelest see, et raamat lugedes ei tohiks tekkida tunnet, et raisatud aeg. Ühesõnaga. Tubli Daki! Tore raamat on. Ja saan täitsa aru, miks sulle endale raamatu kujundus meeldib. Mulle meeldis ka.

    Vasta
  6. Pingback: Minu 15 sekundit » Tikri Päevaraamat

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.