teisele poole ja tagasi

Vaatasin hiljaaegu Stephen Fry filmi “The Secret Life of the Manic Depressive”. Seal rändab ta mööda bipolaarsete radu, analüüsib oma haigust, otsib ideaalset ravi ning räägib paljude maniakaal-depressiivsetega nende elust, kogemustest, haigusepisoodidest. Film on pikk, lausa kaheosaline, ning minu meelest peaks ta kuuluma kohustusliku vaatamise nimekirja kõigis neis peredes, kus bipolaarne pole mitte lihtsalt ilus sõna. Seda filmi peaks vaatama nii diagnoosi saanud ise, kui ka kõik nende lähedased – ehk aitab see neil meid ja meie elu, tegemisi ja episoode paremini mõista.

Sealt jäi meelde näitleja Richard Dreyfussi lugu, kui ta rääkis, kuidas ta ise lõpuks ravi saada otsustas – olukord oli lihtsalt juba nii hull. Mingi aja pärast läks ta uuesti arsti juurde ja ütles: “Teate, kui HEA ja SUUREPÄRANE on mu elu nüüd, kui mul on see JULGUS tegutseda!” Arst vaatas teda mõtlikult ja lausus siis: “Richard, see pole julgus, see on ÄREVUSE PUUDUMINE.”

Ärevus. Kõlab õudselt lihtsana. No mis see ärevus siis ära ei ole, kõik me oleme aeg-ajalt ärevuses. Aga kui sind vaevab ÄREVUS, see ÄREVUS, mis sööb tavalisi ärevusi hommikusöögiks, on elu hoopis teistsugune. Sa ei saa hingata, õhku on vähe, peas on vaid sundmõtted, iga lugemata e-kiri või vastamata kõne võib vallandada tohutu paranoiahoo: mis nad nüüd minust tahavad? Mis ma jälle teinud olen? Kas midagi on juhtunud? Mis on lahti? Midagi halba on juhtunud! Kindlasti on midagi kohutavat juhtunud!

Ja see pole ainult see, see on ka kõik need mõttetrallid enne und, kui su kõrval soe keha juba unne on suikunud, aga sina vaatad ikka veel aknast välja ja surud patja kõrvadele, et mitte omaenda mõtteid kuulda, sest need mõtted söövad lihtsalt seest, ajavad hulluks.

/

See film oli ka mitmes muus mõttes õpetlik ja julgustav. Ma nägin, et inimesed on ära käinud teisel pool ja tulnud tagasi. Mõned küll kohutavate kaotustega – aga kes meist kaotusi ei teaks – aga on tagasi tulnud.

Miks ma sellest räägin… Ma ei teagi. Vist sellepärast, et see on mulle hingelähedane teema. Tõsi on see, et näiteks depressioon pole ammu enam stigma, see on seisund, millest räägitakse kõva häälega ja aina enam häbenemata. Miks siis peaks bipolaarsus olema midagi, mida häbeneda  – ERITI kui seda on võimalik ravida ja ravitaksegi, sellega on võimalik elada ja elataksegi. Muidugi, bipolaar on mõnes mõttes ka moehaigus. iga teine emo vist arvab, et ta on bipolaarne (ärgem unustagem Iisu Impossible’i bändi ainukest lugu, mis neil MySpace’i lehel üleval on: “Bipolar Express”), aga kui asja tõsiselt võtta, siis on asi muidugi kaugel moekusest või trendist. Haigus on haigus, see ei peaks olema midagi, millega eputada… AGA see ei peaks olema ka midagi, mida häbeneda.

Olen hellitanud mõtet sellest kõigest pikemalt kirjutada, inimestega rääkida, nende lood kirja panna… Aga praegu on raamatuprojekte nii palju, et ei teagi, millal selleni jõuab. Ja samas on sellega ehk nagu elulugude kirjutamisega: seda ei peaks tegema inimene, kel kõrvatagused alles märjad. Aga idee on olemas, eks näeb, mis sellest saab.

Kõikidele teile, kes on selle haigusega lähemalt kokku puutunud saadan ma tervisi, sooje ja pehmeid. Elame veel! Stabiilsemalt, vähemstabiilsemalt, aga elame.

6 mõtet “teisele poole ja tagasi

  1. nüümus

    _Aga kui sind vaevab ÄREVUS, see ÄREVUS, mis sööb tavalisi ärevusi hommikusöögiks, on elu hoopis teistsugune._

    mul tulid selle lause peale külmavärinad ja hirmuhigi. ja siis meenus, et olen peaaegu et päästetud.
    kummalisel kombel oskab suur osa meist seda ÄREVUST väga väga edukalt varjata. kuigi see sööb hinge seest.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ma ei tea, äkki on varjamine õige? Kuigi ma pole kunagi pooldanud nn sissepoole elamist, on vist mõned asjad, mida ei saagi maailmaga jagada… Aga tuleb aru saada, millal on õige hetk abi küsida. See on ka oluline.

      Vasta
  2. tsade

    Bipolaasusest räägib ka dokumentaal “Boy Interrupted”. Soovitan vaadata.

    See on õnn, kui leiab rohukombinatsiooni, mis töötab. Mul on kaks bipolaarset sõpra, kes ei saa nö igapäevast elu elada. Rohtu peab tarvitama, ent nendel on tihti kõrvalmõjud, mis teevad tööl käimise võimatuks, see tekitab jälle uue probleemi, sest inimene ei tunne end vajalikuna.

    Vasta
  3. daki Postituse autor

    Tõsi, tõsi. Neid kombinatsioone on sadu, mõned jäävadki õiget tasakaalu otsima. Aga on ka erineva, hm, tugevuse? astmega see haigus, mõned funktsioneerivad kergemini, teised vähem. Vaatan kindlasti seda filmi, olen kuskilt varemgi kuulnud sellest. Aitäh!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga