tenerife, vol tres

“Kas sa mojitot jood?” küsib Alexi, baariomanik, kes ilmselgelt armastab oma tööd (loe: tasuta alkoholi). Terve päev, mis ma teda näinud olen, on ta purjus, hakates aina enam koikuma.
“Ee, ikka joon,” kohman vastuseks.
“No tule, lähme siis, votame ühed dringid.”
“Lähme kuhu?”
“Siiasamma, järgmisesse baari mu soprade juurde.”

Ma ei oska midagi öelda. Vaatan ootavalt Marcole otsa, kuid tal on kiire ja ma ei oska ta pogusast pilgust midagi välja lugeda. Ah, sitta kah, motlen. Üks drink ees voi taga. Ega see ikka saa hullem olla kui üks drink laupäevaohtuses Zavoodis.

Liipan koos Alexiga korvalbaari. Ennist onnestus mul ikkagi plätu rannaliivas sumbates ära lohkuda ning nüüd olen ta kuidagi kipakalt kinni sidunud. Küla vahel voib käia ka paljajalu, aga The Bunkrisse joudmine on ohtul raskendatud, viib ju tee üle kiviklibu.

Korvalbaar on hoopis teistsugune kui Antonia ja Alexi Internacional, kus ka Marco ajutiselt töötab. Kui Inter on kodune ja monus, koos piipu pahvivate pruuni naha ja hobehallide juustega vanameestega, siis koht, kuhu Alexi mu viib, on lärmakas, tümakas paugub ja laudade ääres naeravad laia suuga purjus inimesed. Baarman on ilus, meenutab üht mu vana tuttavat voi mu kujutluspilti sellest, milline Potsataja välja voiks näha. Tal on üks kuldhammas, mis ola-tamise ajal vahvalt välgub. (Ei, ma ei usu, et Potsul kuldhammas on, aga sellised silmad voivad tal vabalt olla.)

Alexi ajab natuke veidrat juttu, kelgib, kuidas tal on igal ohtul erinev naine ning näppides oma telefoni arutab, et ei tea, kas peaks täna helistama Columbianale voi Estrellale. Ta meeldib mulle aina vähem. Joon kiiresti oma drinki, et saaks ära minna, kuid selle kümne minuti jooksul kuulen tonni klatshi: kuidas sellel mehel on ilgest bitchist naine ja tol ka. Uh. Pogenen esimesel voimalusel, jättes Alexi tema joogiga ja telefoniga täis naiste numbreid kahekesi.

Hiljem, kui Marco lopetab ja me supermercado poole hakkame sättima, loeb ta mulle sonad peale.
“Kuidas sa siis aru ei saa, sa oled esimest päeva siin and you don’t control the situation yet.”
“No mis mottes, ma ju küsisin sult, et kas on okei. Pilguga.”
“Mi dios, baby, sa ei tunne teda, Alexi on alcoholic, iga päev joob un vodka, dos vodkas, tres vodkas. You are my resbonsibilite, i want you to be okay.”
“Si, si, I’m sorry.”
“Don’t be sorry, baby, but you have to control the situation.”

Hiljem istume terrassil, kust avaneb imeline vaade mägedele ja lahesopis asuvale Santa Cruz de Tenerifele, pealinnale, mis tuledesäras vilgub. See koht on toesti super ja The Bunker täitsa elatav, kuigi sinna ronimine on paras katsumus ja öösel, kui tuult üldse ei ole, tuleb oues magada. Täna öösel ma veel oues ei maganud, Marco küll. Ma eelistasin jääda voodisse, kus seintel jooksevad sisalikud, keda meie kiisu Mitshu hoolsalt püüab.

Oleme aga vaevalt joudnud veini lahti korkida (seekord maksis 0.85euri), kui treppi mööda kolistab end üles Lorenzo, kohalik vanamees, keda ennist ka rannas nägin. Marco hakkab jälle kätega vehkima ja mi dios, hispaania keeles vadistama.
“Mira, mira! Alkoholi jaoks sul raha on, aga öömaja jaoks mitte!” saan aru. Ülejäänud jutt jääb segaseks, aga ta teeb mulle pärast kokkuvotte ühest onnetust alkohoolikuelust, mille peategelane on kaotanud sideme reaalsusega. Seda nägin ka mina enne, kui Lorenzo rannas ühe koha peal seisis, maniakaalselt naeris ja tuvidega rääkis. Tund. Aega. Järjest.

Aga kuna punkri teises toas (mitte minu omas) ruumi on, siis ei hakka Marco Lorenzot ära ajama, pealegi on viimane juba nii segi, et järsust kivitrepist alla ronimine voib loppeda kurvalt.

Kui Lorenzo lopuks magama saab, istume me veel tükk aega terrassil, joome odavveini ja kuulame raadiost hispaania rütme.
“Tule! Baby, tantsime!”

Ja me tantsimegi, minul pea kohal vooramaa tähed ja soe lounamaaöö mässib mind endasse. Imeline.

4 mõtet “tenerife, vol tres

  1. Evu

    Ma ei kujuta ette, kas seal miskit taaskasutuskeksuse või second-hand poe sarnast asutust leidub, kust võiks soodsalt uued plätud soetada. Võib olla leiad mõned randa unustatud plätud? 😀

    Vasta
  2. daki Postituse autor

    hahaa, mu tuttav, kes mind siia kutsus, helistas ja ütleski, et kui kaua mööda randa konnid, saad varsti uued plätud. Praegu panen Marco omadega ringi. Aga muide, siin taaskasutust väga ei tunta kahjuks, baaris, ma vaatan, lähevad koik ollepurgid prügisse.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.