it’s okay

Õudselt imelik on jälle kodus olla. Kõik on nagu sama, aga teistmoodi ka. Kassid olid nii rämedalt õnnelikud, kui ma nad koju tõin, et ei osanud kuidagi ära olla, et saaks mulle aga peale ronida, end mu vastu suruda ja end rahuldusest pooleks nurruda.

Ja õudselt imelik on üksi olla, kui oled nädal aega harjunud sellega, et alati on kuskil keegi, kellega juttu ajada või kellelt üht-teist küsida. “Palju väljas sooja on?” “Mis täna teeme?” “Kas lähme mere äärde ka?” “Kas sa armastad mind vähemalt sama palju või veel rohkem?”* “Kus kutsad on?” “Kas poest on midagi vaja?” “Kas keegi muga veint joob?”

Ja nüüd olen üksi, käin nagu kuutõbine mööda armast korterit ringi, õhk seisab, on hirmus palav, päikeseloojanguid enam ei näe, need on lõplikult kadunud.

Rääkida on ainult kassidega.

Aga siis läheb hetk, teine, kolmaski. Loen Traati ja Bukowskit vaheldumisi, suviti tahan ma alati Bukowskit ja eesti klassikat lugeda. Ei teagi, miks. Ehk sellepärast, et suvel muutun ma ise Bukowskiks, pidetuks ja suureks õllesõbraks. Ja kirjutan piiramatult, teinekord täiesti seosetult, üht lugu, teist lugu, kolmandat käsikirja, neljandat ideed.

Tegelikult kannab see sissekanne ainult üht eesmärki. Et minust oleks jäänud midagi maha, mingi viimane elumärk. Sest kohe tuleb K. siia ja me hakkame ise ripsmeid ja kulme värvima. “Sõbrannad keemikud,” viskas ta ja MA JUBA KARDAN. Nii et kui enam suvehetki või uusi postitusi ei ilmu, siis olen ma pimedaks jäänud. AGA VÄHEMALT VÄRVITUD RIPSMETEGA.

Ahhaa, kui te veel seda lugu pole kuulanud, siis kuulake kindlasti. See on suvelugu. Underworldi “Scribble’i” kõrval. Too viimane, see va “Scribble”, on muidugi ka liiga hea. LIIGA HEA. Aga Nneka on ka. Liiga hea.

*Vastus: “No ikka veel palju rohkem.”

Üks mõte “it’s okay

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.