kuuldemäng ühes vaatuses

Stseen. Noormees ja neiu on esimesel kohtamisel. Neiu: varastes kahekümnendates, pikad kunstripsmed volksumas, mille küljes läigatab aeg-ajalt külge kleebitud kristallike. Noormees: helepunased sulgjad juuksed ülespoole kammitud, et varjata tekkivat kiilaspäisust. Nägu nooruslikult vinniline, silmad natuke kurvad.

“Tead, ka minul oli periood, kus ma vaatasin peeglisse ja mõtlesin: küll ma olen paks! Sest mu kõrval oli sõbranna – anorektik – ja ma tundusin temaga võrreldes nii paks!” Kiikan salamisi tüdruku poole: ta on normaalne, ehk tõesti natuke kõhnusele kalduv, aga siiski, täiesti terves kaalus.
“Tegelikult olin ma normaalne,” jätkab neiu, “aga sain sellest alles hiljem aru. Aga tead, kui ma vaatan neid mehi, kes keskenduvad ainult oma välimusele, oma musklitele, siis, tead – nad on nii pealiskaudsed tegelikult, usu mind!”
“Jah, olen ka ise sellise suhtumisega kokku puutunud,” poetab noormees.
“Jah? Ma loodan, et mitte enda puhul,” kõkutab tüdruk ebamääraselt.
“Ei-ei!” tõrjub poiss.

Vahepeal ma tellin endale ühe maasika daiquiri ja imeliku nimega söögi ja jään edasi kuulama.

“Mul on kaks lemmikraamatut, mis on muutnud mu elu.” Nad on vestlusega edasi jõudnud. Tüdruk jätkab: “Üks neist on “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, ja tead, see on tõesti suurepärane raamat. Ma ei hakka seda sulle edasi seletama, aga sealt õppisin ma palju olulisi asju. Seal ta kirjeldab, kuidas näiteks oma äripartneritega suhelda, et saada täpselt seda, mida sa tahad. Ja kuidas näiteks kuulata ja meeles pidada olulisi asju: nimesid, vestlusi, mis sul selle inimesega on olnud… Et inimeste jaoks on oluline, kui neile tähelepanu pööratakse. Sest inimestele meeldib väga endast rääkida!”

Kõverdan mõttes natuke huuli: see raamat on tundunud mulle alati kuidagi… hype. Ja natuke lame. Selles mõttes, et minu meelest on seal sees asjad, mis on elementaarsed ja mida teab igaüks. Aga võibolla ma eksin. Tüdruk on lõpetanud ühe peatüki ümber rääkimise ja teeb lühikese hingetõmbepausi.

“Aga tead, mis on mu teine lemmikraamat? “The Secret”.”
“Misasi?”
“”The Secret”. Saladus, noh. See oli esimene raamat, mille ma lõpuni lugesin. Ka seda on väga raske ümber jutustada, aga ühesõnaga, selle peamine mõte on selles, et inimeste mõtetel ja soovidel on tegelikult tohutu jõud. Kas sa oled näiteks kunagi hommikul üles ärganud ja mõelnud, et ma ei taha kooli minna! Mul on nii paha! Ja sa muudku sisendad, et sa ei taha minna ja sul on paha – ja järsku sul hakkabki paha. On sul seda juhtunud?”
“Mhmh.”
“Vot. Issake,” itsitab tüdruk surutult, “mul hakkas praegu seda rääkides füüsiliselt sees keerama.” Ta teeb pausi, rüüpab kohvi.
“Sisuliselt õpetas see raamat mind oma elu juhtima. Ja usu, ma saan kõik, mida ma tahan. Sest mõtete jõud on lihtsalt nii suur! Ma toon sulle kõige lihtsama näite: ma tahtsin endale iPod Touchi. Ja ma võtsin endale pähe, et ma tahan endale iPod Touchi. Ma ei teadnud, kuidas ma selle saada võiks, aga – usud sa või mitte – järgmisel nädalal oli see mul olemas! Raha lihtsalt kuidagi leidis tee minuni. Mul on kodus terve tuba täis asju, mida ma olen tahtnud. Lihtsalt mõtlen, et oh, tahaks sellist kappi endale, ja kolme päeva pärast on see mul olemas. Või näiteks telefoni: et oh, tahaks seda uut telefoni. Ja ma saan selle.”
Poiss vaikib. Võibolla ta mõtleb sellest, et tüdruk võiks saada iga mehe, keda ta tahab. Sest mina küll mõtlen.
“Üks mu sõbranna, kellega me kunagi palju suhtlesime, aga nüüd… Nüüd ta otsustas, et… Tähendab, see on pikem lugu… Aga ühesõnaga, me sõitsime ruladega ja…”
“Ruladega?”
“Jaa! Ma ju olen sulle rääkinud, et mul on rula! Ma käin praegugi vahepeal sõitmas!” teatab tütarlaps, rind uhkusest kerkimas. “Ühesõnaga, me tahtsime tohutult, ma mõtlen: to-hu-tult endale Vansi ketse.”
“Misasju?”
“Vansi ketse. Need olid sellised ägedad ketsid, mis meil lihtsalt pidid olemas olema. Aga meil ei olnud nende ostmiseks raha. Sõbranna kurtis mulle: “Ma väga tahan Vanse endale!” Ja siis ma ütlesin talle: “Oota, ma tõestan sulle, et sa saad need, usu mind!” Ja ma õpetasin teda endale sisendama, et me tahame neid ketse, ja et me saame need ketsid. Ja kolme päeva pärast olidki meil need olemas! Isa otsustas talle raha laenata, ma ei teagi enam, kust minu raha tuli… Aga me saime need! Ja sellest ajast saadik olen ma saanud kõik, mida ma tahan.”

Ma mõtlen tema jutu üle. Ma tegelikult usun väga seda teooriat, et kui “kosmosesse signaal saata”, siis õige pea hakkavadki asjad juhtuma. Võibolla see natuke pealiskaudne vestlus, mida ma olen sunnitud pealt kuulma, on mingi märk? Et ma peaksin välja mõtlema, sõnastama, mida ma täpselt tahan, ja selle mõtte kosmosesse lendu laskma? Päev otsa on mul olnud paha tuju, miski pole läinud õigesti, ma olen olnud inimeste vastu kaubamajas ebaviisakas, torssis näoga neist mööda trügides… Tasakaal on paigast ära.

Maasika daiquirit ei ole ikka veel. Ohkan. Ma pean endale sisendama, et mul ei ole paha olla!

“Ma lugesin sealt raamatust veel,” on tüdruk oma jutuga edasi jõudnud, sel ajal, kui ma oma mõtetes rändan. “Näiteks üks naine, kel muidu prille polnud, aga olid, noh, lugemisprillid. Ja ta sisendas endale: “Ma näen lugeda. Ma näen lugeda.” Esimesel päeval ta muidugi veel nii hästi ei näinud, aga kolmandal polnud enam prille vajagi!” Tütarlaps on võidukas.

Ikkagi on see mingi märk, et ma täna nende kõrvale siia istuma olen sattunud. Või lihtsalt üks elu huvitavatest mustritest. Ennist õega päeval linnas käies, rääkis ta, mis silmaarst talle oli rääkinud tema (ja minu) silmade kohta. Et ei saa opereerida, et meie pimedad silmad ei saa kunagi nägijaks, sest see on kaasa sündinud. Ja et tegelikult on prillid olnud elu aeg meil mõttetud, sest terve silmaga näeme me ju praktiliselt ideaalselt. Ma siiski oma prillidest ei loobu, ma tunnen end paremini, kui miski on mu vikerkestade ja arvutiekraani vahel.

“Ma saan alati, mis ma tahan. Ja need raamatud on mind palju õpetanud. Näiteks koolis olen ma meid väga paljudest töödest vabaks rääkinud, sest ma lihtsalt hakkan õpetajaga rääkima ja küsin talt, kas ikka on vaja. Klassikaaslased kogu aeg tulevad minu juurde, et tee midagi!” Neiu itsitab.

Aga siis saabuvad Inimene ja K., mõlemad natuke vihmamärjad, ja saabub ka maasika daiquiri. Kuuldemäng lõppeb.

10 mõtet “kuuldemäng ühes vaatuses

  1. sepp

    Ka teadmist, et DDTga sääski ei tapeta, peetakse tänapäeval elementaarseks. Ja DDT tuli kasutusele veidi hiljem, kui esmamainitud raamat. 🙂

    Vasta
  2. Ylli

    Daki! Väga lõbus oli lugeda. Seda enam, et olen hetkel täitsa koduses arestis – paranemas jalaluu-murrust. Blogini juhatas mind üks õppeülesanne. Igatahes õnnelik leid!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Jah, täpselt, ma ise mõtisklesin veel tükk aega selle üle, et kas siis peaks kõiksuselt või kosmoselt soovima iPod Touchi või seda, et autokummid tühjaks ei läheks… Või ehk hoopis seda, et perekonnal läheks hästi, et Tiibeti inimesed saaksid oma kodu tagasi…

      Sepp, eks see DDT võrdlus ole kah õige muidugi, mis ühele elementaarne, see teisele teps mitte.

      Vasta
  3. Allar

    See on ju väga tore, et saad mida tahad, aga kas see ipod touch teeb kellegi õnnelikuks? Minu arust veidi mõttetu soovida neid asju. Okei, soovime midagi paremat siis, sündmusi, aga ka need ei tule ilma tagajärgedeta. Lõpuks jõuab kõik selleni, et kuidas sa hetkel praegu suhtud endasse ja ellu.
    Ühesõnaga The Secret on irooniliselt saladust MITTE MILLESTKI 😀

    Vasta
  4. catalina

    See oli küll üks hea ja lõbus lugemine, tänud.
    Aga mis seal imestada, esimene raamat, mis elus lõpuni jaksatakse läbi lugeda, peab tõesti meeldejääv olema….

    Vasta
  5. Tats

    Üle hulga aja väga hea sissekanne. Nii stiililt kui sisult (oma viimase kommentaariga oled küll seda üldmuljet veits rikkunud, kuid sellest hiljem). Mulle on alati meeldinud su sissekanded, kus tulevad esile su trumbid kirjutajana – hea kuulamisoskus, tähelepanu detailidele ja isikliku hinnangu puudumine ehk selle jätmine lugejale.

    See, mis paljudele naljakas tundus, on koomiline vaid esmapilgul. Lihtsalt tegelased on kusagilt teisest paralleeluniversumist, mille olemasolust sa oled teadlik, kuid teie teed pole kunagi ristunud. Ent kusagil sügavas sisimuses sa ikkagi tunned, et päris jama see tšikk ka suust välja aja – “Ikkagi on see mingi märk, et ma täna nende kõrvale siia istuma olen sattunud. ” Justkui kuuleksid tulnukaid avaldamas tõde elu mõtte kohta planeedil Maa.

    See iPodi ja ketside soovimine pole sugugi “madalam” kui Tiibeti iseseisvumise või igale somaallasele oma sääsevõrgu soovimine. Olemuselt on nad isegi palju ausamad ja vähem silmakirjalikumad. Et miks? Sest sinu soov on passiivne headus, millest ei muutu mitte midagi. On selline kummaline sõnaühend nagu “vaikiv heakskiit”. Enamus ülekohut siin ilmas on toime pandud vaikival hekskiidul. Mitte, et me neid tegusid oma südames heaks kiidaskime, vaid meie passivsus ja mugavus lubavad seda kutsuda kuriteol sündida lubabvaks vaikseks heakskiiduks. Meie riik annekteeriti 40ndatel teiste suurriikide vaikival hekskiidul.

    Ja siit jõuamegi selle tšiki “saladuse” poindini. Sellest üksi ei piisa, et sa igaks juhuks lased kiire kosmosesse. Tšikk hakkas kohe ise ka selle nimel tegutsema. Tahtele ja soovile peb järgnema tegevus, mis soovi täitumisele soodsa pinnaet ette valmistab. iPod ja ketsid on lühiajaliselt saavutatav eesmärk, Tiibeti vabadus tuhandete inimeste terve eluaja vältav sihipärane tgevus. Sajad Tiibeti mungad saadavad tunde päevas “kiirt kosmosesse”, kuid sellest ainuüksi jääb iseseisvuse saavutamiseks väheseks.

    Üks eelnev kommentaator viitas veel ühele aspektile selle soovimise puhul, kus meie vanavanemad elutargalt näpu tõstsid ja sedastasid: laps, soovidega tuleb olla ettevaatlik! Ehk siis soovide puhul teame me harva kõiki muuutujaid võrrandis. Mulle isiklikult võib Savisaar tunduda täiesti jälgi füürerina, kuid kas ma olen veendunud, et tema elimineerimine muudab elu Eestis paremaks? Pole väga kindel selles.

    PS! Isiklikult olen tähele pannud, et neil parallelmaailmas elavatel tšikkidel on mingi ürgne võime sõnastada hästi lihtsalt mitte just elu mõtet, aga midagi universaalset, mis iga inimese elus tähtis on. Nipp on aga selles, et seda ei pea üks üheselt oma ellu kantima, vaid läbi filtri laskma. Näiteks (hakkame lihtsamatest pihta):
    – picket fences – ideaalne paik eluks (ka geograafiliselt)
    – rikas mees – seksuaalselt atraktiivne mõttekaaslane läbi terve elu
    – lõunamaa reis – mitte manduda nii füüsiliselt kui vaimselt
    – diskoõhtu klubis – keegi meist ei taha hingelt olla truudusetu, kuid meiel kõigile meeldib tunda, et lisaks elukkaslasele oleme me veel kellegi silmis ihaldusväärsed. Neetult mõnus tunne.
    – sõbranjetamine kohvkius – vabadus mööda saata päev täiesti alasti tehes oma lemmiktegevusi olgu need siis kui mõttetud teiste silmis kui tahes
    jne

    Seetõttu eelistan viimasel ajal elu üle mõtisklemiseks naiste juuksurisalonge doktorikraadiga sõpradele Zavoodis.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Tats, väga huvitav lähenemine. Ma olen ise ka korduvalt mõelnud sellele, et tegelikult on see “paralleeluniversum” oma tegudes ja mõtetes paljuski ausam, kui see, mida teised teevad, kes suurte siltide ja ideede all justkui tegutsevad. Ja justnimelt – JUSTKUI tegutsevad, sest kaunid ideed ongi seda, mis nad on – kaunid. IDEED.

      Aga siiski on alati minu jaoks tundunud kuidagi imelik “raisata” kosmilist energiat materiaalsete asjade soovimise peale. Minu jaoks on olnud see alati kuidagi püha ja asi, millega ei tohiks nagu mängida. Samas olen ma kuulnud isegi ühelt reiki õpetajalt, et võibki soovida kasvõi seda, et kummid oleks autol täis ja ei jookseks tühjaks.

      Eile vaatasin veel üht sarja (White Collar), kus protagonistid arutlesid Jumala ja tema avaldumisvormide üle. Nende näited olid head – kui üks neist ootas, et Jumal ja tema imed ja teod avalduksid suurte paukude, müristamiste ja välkude saatel, siis teine arvas, et “I’ll take my miracles where I can get them”. Ehk siis miks peaks Jumal näiteks kellegi terveks ravima puhtalt piibli puudutusega, ja miks ei võiks Jumal avalduda hoopis selles, et ta saadab justkui juhuslikult selle haige juurde inimese, kel on võimalik talle ravimeid osta? Miks ei võiks Jumal avalduda just sellistes, pealtnäha maistes detailides?

      Vasta
  6. catalina

    Kange tahtmine on küsida, et kas primitiivsem on alati ausam? Ja setõttu parem? Mind ajas naerma peamiselt see, kuidas raporteeriti peale paari tobedamat sorti eneseabiraamatu läbilugemist saadud suurt tarkust (jäi ka tõesti mulje, et ega eriti muud, väärt kirjavara pole vist väga kätte sattunud.
    Minu jaoks on vahe selles, kas inimene hakkab iPodi soovima Enne suurema hulga raamatute lugemist (võtame seda üldisemalt, eks…eneseharimist, omasüülisest alaealisuest väljaronimist etc) või Pärast. Esimene oleks siis see variant, kus ma tahan iPodi, sest mingist muust maailmas ma pole kuulnudki…teine see, kus inimene langetab teadliku otsuse, et jah, iPod see minu tahe on – olles samal ajal teadlik kõigest teistest valikutest.Ma ei ütle, kas iPodi tahtmine on hea või halb, küsimus on selles, kui suure hulga info läbianalüüsimise järel sellise otsuseni on jõutud. Otsuse kvaliteedis on vahe…

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Nii, jah, kas materiaalsete asjade soovimine on alati halb? Mina, kes ma kuus kolm nädalat neljast elan kapijääkidest ja laenan raha kokku, soovin neil aegadel igal õhtul, et homme tuleks minu juurde kasvõi 25 krooni, et ma saaks leiba osta. Jah, PÕHJUS selle soovi taga on teine – ellujäämine – aga materiaalne soov on see siiski. Ja olgem ausad, selle kõrval, et mu perel ja kallitel läheks hästi, soovin ma siiski ka päris palju materiaalseid asju: et auto oleks korras, et leiaks endale mugavad suvepüksid jne. See kõik aga ei tähenda, et ma ei hindaks muud.

      Vasta
  7. Pingback: Mmmh » Tikri Päevaraamat

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.