Kaia-Kaire Hundi ja minu Nepaalist

Eile nägin unes Bikashi. Me istusime katusel (ma eeldan, et see oli Megi lastekodu katus, sest paistsid mäed ja äike, suur-suur äike) ja rääkisime väljamõeldud keeles Kaiast. Ma mäletan, et ma natuke kartsin, et nüüd tuleb Kaia-Kaire ja näeb meid rääkimas, ja ma natuke kartsin, et äike jõuab meieni ja me peame alla minema.

Siis hakkasid kassid kaklema ja ma ärkasin üles, väljas tuiskas sadada ja äikest ei paistnud kusagilt…

Neljapäeval oli meil esimene vestlusõhtu Lutsu raamatukogus – me hakkame neid kord kuus tegema, näiteks aprillis tudengipäevadel vestleme Avantüristidega. Aga sel korral oli avaüritus ja kohal oli Kaia-Kaire Hunt – “Minu Nepaali” autor ja üks soojemaid ja armsamaid inimesi, kellega mul on olnud au viimasel ajal tutvuda.

Ma olen teda küll ainult paar korda kohanud, aga tal on mingi imeline aura.

Ja “Minu Nepaal” on üks äärmiselt soe raamat. Lugesin kuskilt arvustusest, et tekstiliselt on Nepaali-raamat ehk kõige nõrgem “Minu…”-sarja raamatutest ja see võib olla tõsi, tundub, et toimetajatöö on olnud nõrk. Aga see laeng, mis raamat annab, see on üks võimsamaid!

“Minu…” raamatutega on üldse nii, et iga raamat mõjub erinevalt. On torkiv Mongoolia-laeng, on rahulik ja pehme Soome-laeng, on koleeriline Ameerika-laeng, on kohmetu-humoorikas Eesti-laeng, on asjalik Moldova-laeng, on segane Hispaania-laeng, on terav Itaalia-laeng. Nepaali-laeng oli kõikehõlmav, nii kõikehõlmav, et seda on raske kirjeldada.

Kui ma lugema hakkasin, ei osanud ma arvata, et see kõik nii hinge läheb. Sisututvustus on ausalt öeldes üsna igav – jälle seesama “ei tahtnud ettemääratud elu orjaks jääda”-jutt, mis on mind kohati ära tüüdanud. Ja märksõnadelt on “Minu Nepaal” sarnane “Minu Argentinaga” – kurbade saatustega lapsed, vabatahtlikutöö,  aga see ei mõjunud nii tugevalt. Kuid nüüd, kui ma istusin Lutsu raamatukogu saalis ja kuulasin Kaiat rääkimas, vaatasin pilte seinal – nüüd ma tundsin seda, et miski on paratamatult minu sisse end söönud. Vaatasin Megi laste pilte ja pisarad tulid silma: ma oleksin tahtnud neid kallistada kõvasti-kõvasti…

Ma tahtsin kõigest sellest pikemalt kirjutada, aga nüüd tunnen, et ei oska… Lihtsalt et… Kaia-Kaire on uskumatu inimene, tema lugu ei ole ehk uskumatu – tänapäeval on minek nii tavaline – aga see on uskumatult suur, soe ja võimas.

Meil tuleb veel üks vestlusõhtu, märtsi alguses Tallinnas – ning ma ei jõua seda ära oodata. Nagu oleks narkomaan – et saaks veel ühe Nepaali-laksu!

Ahjaa. Siin on selle MTÜ andmed, mis Eestist Megi lapsi aitab. Kui soovid aidata, siis:

MTÜ Terve Maailm

a/a 221041342043

märksõna annetuste puhul on: Nepaali lapsed

Kaia-Kaire, aitäh! Sa oled liigutanud südameid.

Kuidas teile “Minu Nepaal” meeldis?

6 mõtet “Kaia-Kaire Hundi ja minu Nepaalist

  1. Liana

    Ai Daki, Daki – tänu Sinu blogipostile tekkis isu “Minu Soome” järele, nüüd on mul isu tellida “Minu Nepaal”:)

    Vasta
  2. klõps

    Mulle ka Nepaali-raamat meeldis, isegi väga. Just see “miski” selle kõige taga või ees või peal või ümber…mitte tekst või loo ülesehitus. Teksti poole pealt tekkis mitmel korral küsimusi, või ütleme, et need olid kohad, mille puhul oleks eeldanud korralikumat lõppviimistlust. Aga autori isik ise (isiklikult ei tunne kahjuks) tundus raamatu põhjal väga-väga armas ja sümpaatne!

    Vasta
  3. luize

    No mulle meeldis väga, nagu sa tead 🙂
    Ja Kaia-Kaire on tõesti uskumatu. Nagu sa ütledki.

    Vasta
  4. L.

    Raamat sai loetud küll juba pea kuu aega tagasi, aga oma mõtetest ei saa seda siiani miskipärast välja. Väga meeldis. Ja aitäh info eest, raamatut lugedes tekkis soov neid veidi toetada, nüüd tean, kuidas;)

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mul on hea meel, et mul on mõttekaaslasi. Kohe, kui tulumaksurahad saan, aitan neid ka ise. Nende laste lood on ikka uskumatud, meie elame siin ikka vatis…

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga