süüa, palvetada, armastada

Blogilugeja Helen saatis mulle lahkelt Elizabeth Gilberti raamatu “Söö, palveta, armasta”, mille vastu oli mul tõmme juba siis, kui ma seda naist mitu-mitu kuud tagasi “Oprahist” poole silmaga nägin. Ma ei näinud tervet saadet, aga miski jäi sealt kõlisema hinge, ja ma tundsin, et pean seda lugeda saama.

Täna ma mõtlesin pikemalt selle üle, miks minu joogaõpingud pidevalt katkevad, olen ju alustanud sellega tegelemist juba noore teismelisena, kuid ikka on jäänud pooleli. Käisin isegi nüüd viimati spordiklubis alanud joogatunnis, kuid tundsin, et see pole päriselt minule, võib-olla oli asi õpetajas, ta tekitas mus ebamugavust ja ma ei leidnud end seal mugavalt. Samas, joogaõpetaja Almer Jansu juures tundsin end hästi ja vabalt, temaga läksid tunnid võluväel ja mul ei olnud selleks raske isegi hommikul kell pool 7 ärgata, et enne tööd tundi minna.

Powerjoogas käies jõudsin vist kõige lähemale sellele kirgastumistundele, või õigemini – sellele kirgastumistunde juurde jõudmise tee alguseni. Ma tean, et mul õnnestus tookord puudutada Seda vaid väga õrnalt, kuid see tunne oli tugev, ja ma tean, et ma tahan sinna kunagi jõuda. Või vähemalt tahan ma seda teed kõndida ja õppida. Aga ma ei leia kuidagi asu, miski hoiab mind tagasi.

Ma arvan, et asi on selles, et ma ei ole ise ennast veel selgeks mõelnud. Jõudsin raamatus kohani, kus Richard Texasest ütles, et hingesugulased on peeglid, nad ei olegi mõeldud selleks, et nendega koos elada – nad vaid tulevad su ellu, peegeldavad sind ja näitavad sulle, kes sa ise oled, mida sa pead endaga tegema, avavad sinus midagi uut, kaevavad sust välja asju, mida sa oled peitnud või ei tahakski ehk näha. See mõte on natuke kurb, aga mulle tundub, et see on õige. Võibolla on see meie ühiskonna või üleskasvamise viga, või tuleb see keskkonnast ja jumal teab, kasvõi Disney muinasjuttudest, et me arvame, et me peaksime oma hingesugulase mitte ainult leidma, vaid ka enda külge köitma. Mõte leida hingesugulane ja siis lasta tal pärast laastamis- ja hinge ümberpööramistööd oma elust lahkuda – see tundub liiga kohutav. Mis siis üldse veel on? Mis siis on armastus? Milline siis on ideaalilähedane suhe, kui su partner polegi su hingesugulane?

Epp küsis mu käest paar päeva tagasi, mida ma kardan. Juttu oli just sarnasest iseenda leidmisest. Ma olen seda mõtet nüüd keerutanud peas: jah, mida ma kardan? Miks ma ennast kardan? Võibolla sellepärast, et mu elu on õpetanud mind iseennast kartma – ma muudkui kõnnin oma eluteel ja külvan segadust siia-sinna, ise muudkui enda sundmõtete käes viseldes, leides vahepeal mingeid pidepunkte ja siis neid jälle kaotades. Teisalt ma tean, olen seda alati teadnud, et Päris Mina, tema ei ole selline.

Kunagi, kui Janno Eestis oli, olime me kahekesi siinsamas toas, kus ma praegu seda teksti kirjutan. Oli öö ja me… Meie tegevust võiks kõige paremini nimetadagi “jumala leidmiseks”. Ma arvan, ei, ma tean, et Janno on üks mu hingesugulastest. Alati, kui ta tuleb, suudab ta mu pealispinnast läbi kraapida ja näitab mulle midagi, mida ma veel ei teadnud. Ma olen alati imetlenud seda, kui noor ta on ja samas kui tark ta on. Temas on peidus sellised ürgtarkused, milleni mina veel jõudnud ei ole.

Igal juhul, juba siis ütles ta mulle, et kõige olulisem on leida sisemine Jumal. Ja kui sa selle leiad, siis sa saad aru, et SINA OLEDKI JUMAL. Ja selle teadmiseni jõudes ongi sinu eluülesanne selles elus täidetud ning sa võid edasi liikuda, teistesse universumitesse.

Ma saan ühtpidi aru, mis see lause tähendab – leia sisemine Jumal, sina oledki jumal. Ja ma saan aru, et ma olen selle lause tundmisest ja mõistmisest veel valgusaastate kaugusel.

Muidugi jääb mulle täiesti ebaoriginaalselt ette mu oma ego, kes arvab, et ta peab alati olema puldis ja asju kontrollima. Ma pole selles mures kaugelt originaalne, see on esimene takistus, mis ületada tuleb. Mediteerimiselgi on kõige suuremaks takistuseks su enda mõtted, su enda ego ette visatud lause- ja mõttekatked. Mõned korrad on mul õnnestunud mediteerides jõuda rohkem rahumasse seisundisse, aga mul tuleb hirm peale – sest see on lihtsalt niivõrd teistmoodi enese- ja kõiksusetunnetus, et ma teen klõpsti silmad lahti ja kardan end sinna kaotada.

Ma tean, mis on esimesed sammud, mis ma pean astuma – laskma lahti negatiivsetest emotsioonidest ja sundmõtetest. Ma isegi tean mõnd tehnikat selle jaoks. Aga ego on võimul ja ajab vahepeal kiuslikult oma asja – ego tahab olla solvunud, ego tahab olla väiklane, ego tahab kirtsutada nina ja seada ennast, ego, kõigest ülespoole. Ja vahepeal on temaga lihtsalt nii väsitav vaielda, et ma annangi alla.

Teisalt ei saa unustada, et kogu selle vaimse tee eesmärk ei ole siiski ennast kaotada või end kuhugi ära anda. Ei, tee eesmärk on ennast tunda, tunnetada, vabaks anda, ja sellega koos hakata tunnetama maailma ja lasta sisse terve universum.

/

Siis me rääkisime Epuga veel elu ülesannetest, karmast, eelmistest eludest. Näiteks olen ma suhteliselt veendunud, et eelmises elus puutusin ma mingil määral kokku Birgitiga. Mõndade arvutuste järgi me elasime samal ajal, kuigi täiesti erinevates maailma otsades. Aga ma tunnen, et mingil määral oleme me seotud, tahan ma seda või ei taha.

Siis veel elu ülesanne. Ma tean, et mul on seotud see materiaalse võimuga, ja ma tean, et ma pean õppima sellest üle olema, mitte igatsema raha ja võimu ja edu, ainult sel viisil suudan ma enda tee leida. Aga nagu teada olen ma sel teel väga palju vigu teinud. Vähemalt tean ma praegu seda, et kui mul õnnestub oma praeguse elukaaslasega kokku jääda, siis on tema kindlasti inimene, kes aitab mul mingeid õppetunde õppida.

“Sa ei saa muuta asju või inimesi, sa saad muuta OMA SUHTUMIST asjadesse ja inimestesse.” Seda ütles mu ema, need on targad, väga targad sõnad. Ja samas on see üks keerulisim õpetus, mida järgida. Jälle tuleb mängu ego, kes jonnakalt pead tõstab ja trotslikult huuli torutades küsib: “Aga miks ainult mina pean oma suhtumist muutma? Miks teised ei pea?!” Andke mulle nõu, kuidas teie oskate sellisest trotsist lahti lasta? Ma tunnen, et ma tahan muuta oma suhtumist, aga alati löön ma oma pea vastu iseenda tõstetud trotsimüüri ära. Nagu negatiivse mantrana keerleb ikka: miks mina, miks mina, miks mina…

Ja ma saan aru, et JUSTNIMELT MINA. Mitte keegi teine. Ma ei saa muuta teisi, nende suhtumisi – nemad peavad ise seda muutma või ise oma elu õppetunnid saama. Ning minu ülesanne on tegeleda iseendaga, mitte teistega.

Väga raske on lahti lasta negatiivsetest emotsioonidest, need söövad sisemust ja võtavad võimust. Mediteerimine ajab rahustamise asemel hoopis vihaseks; siis hakkan mõtlema, et ma pole mitte midagi õppinud, et ma olen NII ALGUSES ja see teeb vihaseks – kõik absoluutselt vale lähtekoht edasi liikumiseks.

Õnneks aitab Gilberti raamat, sest tema on täpselt samasuguste takistustega maadelnud, ma ei ole selles üksi. Ma kardan, et ma ei jõua iial vaimsele kirgastumisele nii lähedale, kui tema jõudis, aga vähemalt on mul selles osas rahu tehtud – kui ma jõuan pooltki nii kaugele, olen ma juba rahul. Või kui ma jõuan veeranditki nii kaugele, olen ma juba rahul.

Mis – kui ma jõuan edasi astuda ÜHE SAMMUKESEGI sellest mentaalsest vanglast, kus ma elan, olen ma juba rahul. Ja õnneks on mul vahepeal põhjust olla rahul – et siis taas hakata endaga tööd tegema, et suudaks kasvõi ühe korragi veel järgmine samm astuda.

9 mõtet “süüa, palvetada, armastada

  1. luize

    Daki, kõik su sõnad on nagu minu peast kirjutatud. Mõtlesin juba mõnda aega samasugust postitust teha, aga nüüd vaatan, pole vajagi. Lingin hoopis sind 🙂

    Aga täitsa tõsiselt, joogateema ja inimesed minu ümber, kuni suhtumise muutmiseni välja, minu päevakorras olevad punktid. Natuke isegi kõhe hakkab. Samas pakub pisut kergendust teadmine, et keegi on sama, kui sina. Junõu, muidu on selline “ainult MINA olen nii vilets” tüüpi häda.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Luize, ma tean. Ma tean täpselt, mida sa mõtled. Ja mitte nagu seal reklaamis. Vaid tegelt ka.

      e., ma uurin asja, aitäh! Ja ongi nii, kui õpetajaga ei teki klappi, siis ei saa. Aga loodetavasti teinekord tekib klapp.

      Vasta
  2. e.

    mina isiklikult soovitan kalevi juurde joogama minna sansaara stuudiosse (http://sansaara.ee/?q=Jooga). tunnen teda isiklikult ja… ta on soojus ja rahu ise… ja oskab kindlasti neil teemadel ka sinuga rääkida, mis sa siin üles tõid.

    samas – ka joogaõpetaja peab inimesena sobima ja kõik lihtsalt ei sobi, nii et mine sa tea. aga kui sa proovinud pole, mine kindlasti 🙂

    Vasta
  3. Lee

    Kui mina millegagi või kellegagi tõeliselt ei sobi, siis ma lähen ise ära. Mitte ei muuda suhtumist. Ei ole ju õigust teha haiget teistele ega endale.

    Aga see on minu mudel, muidugi.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ma pigem rääkisin asjadest, mille juurest ei saa ära jalutada või mida ei saa oma elust välja lõigata. Näiteks teadmist, et üks või teine kräpp inimene on kuskil ja jätkab su elu vaikset mürgitamist. Pigem saad sa ju seda ignoreerida ja talle andeks anda (et ta jobu on), kui et tegeleda pidevalt tema vihkamisega, mis ei ole produktiivne ega tervislik.

      Kui aga miski ikka pidevalt haiget teeb, siis muidugi on mõttekas selle juurest minema kõndida. Kasvõi pulmapäeval, eks ole.

      Vasta
  4. Matilda

    Heips,
    Tekkisid ka paar mõtet.
    Seoses suhtumise muutmisega – seda ongi ilgelt raske tegelikult teha. Oma varasematesse käitumismustritesse on ülikerge tagasi langeda, sest need on mugavad ning nii omased. Enesekontroll ja tagasisidestamine (olukorra analüüs ning järeldused), mis esialgu sellega kaasas käib nõuab palju seesmist ressurssi. Kusjuures esilagu on veel oh suurelt ette võtta, liiga süvitsi minna ning seega liigselt detailidesse takerduda. Pealegi eduelamus ei pruugi olla kiiresti käega katsutav. Viimane vist loeb kõige rohkem, kui positiivset tagasisidet ei tule, siis ongi “miks krt, mina pean pingutama jne.” Iseenda sisemine kiitus peaks siin motivatsiooni tõstma – Mina isiklikult sakin selles muidugi täiega.
    Mingil määral olen saanud jobude vihkamisest üle endale sisendatud lausega – et nad lihtsalt pole väärt, et ma nende peale oma energiat raiskan – mängin sellist külma kala :P. Loomulikult ma vihastan, kui mingi rõlge käkiga on hakkama saadud, aga seda et käin ringi salakättemaksu haudes või needusi pomisedes – seda mitte. No ei ole lihtsalt asja väärt. Kinnitan endale vaid, et olen sellevõrra parem inimene kui teine.

    Joksiõpetajatega on täpselt nii, et peab isiklikult klappima. Korra on olnud täiesti sürr kogemus, kus esmakordselt kohale minnes kukuti hooga tšakratest hiina energiaid sisse-välja laskma ilma, et taust või mõte asjaga kaasas oleks käinud. Siis mõtlesin küll, et ma olen hoopis teises dimensioonis kui need lae all hõljuvad entusiastid (rahust oli küll asi kaugel). Minu tagumik oli väga kindlalt põrandal kinni ja ma usun, et nii peaks see olema ka õpetajal kellega koostöö klapiks.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Täitsa õige. Puudu jäävadki need “auhinnad”, mida inimene ikka aeg-ajalt vajab. Et kui nüüd ma teen nii, siis ma koheselt ka tunnen, et olen hästi teinud. Aga ei tunne ju. Alles võibolla aastate pärast näed, et see oli aeg, kui hakkasid paremaks inimeseks.
      Mina feilin enesele pai tegemises ka täiega. Tavaliselt ei lase ümbritsevad inimesed ka loorberitele puhkama jääda, kui ongi suur edusamm tehtud. Koguaeg peab pingutama, et olla hea inimene. Halvaks inimeseks olemiseks ei pea aga üldse pingutama, kahjuks.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.