not as rich ehk minu kokkuhoiunipid

Mõtlesin siin asjadele, mida varem endale lubada sain ja mida enam ei saa. Teema tuli jutuks juhuslikult, kui jutu sees mainisin Inimesele, et kõige rohkem tunnen ma vist “mõttetutest luksusest” puudust solaariumis käimisest. Tõsi, mulle ei hakka see solaarium peale ja olen ikka kahvatu nagu õige emolaps kunagi, pakub see ometi soojust ja mõnusat olemist, mis sellisel pimedal ajal ära kulub (jah, isegi mina vajan päikest vahepeal).

Niisiis, viimase aastaga on asjad muutunud. Olgu, ei olnud ju ennegi nii, et raha oli jalaga segada ja peoga loopida, aga teda vähemalt oli või vähemalt tuli teatud kindlal ajal uuesti, as opposed to praegune olukord, kui teda lihtsalt pole ja lihtsalt ei tule ka. Lihtsalt pole ja kõik. Ma unistan vahepeal, et saan töö ja mõne aasta pärast on lõppenud kõik mu laenukohustused ja… Ja siis… Mis siis? Noh, ilmselt ostan rohkem orgaanilist toitu kui praegu. Või midagi muud sellist lihtsat.

Aga siis nimekirjas, nagu mulle meeldib. Mis on muutunud töötava vs töötu inimese elus:

Läksin üle säästuoperaatorile. Jah, okei, alles praegu läksin, umbes eile, aga ikkagi on see käik tark võrreldes EMTi mõrvarlike hindade ja arvetega. Keskmine arve tuhat krooni kuus (seda juba mitu-mitu aastat kusjuures) – seda ei saa endale lubada. Vaatame, kas säästuoperaator aitab. Väidab küll, et kõned Birxile ja Sikile on nüüdsest tasuta (ja vist emmele ka), eks näeb, kas räägib tõtt.

Ei osta enam raamatuid. Raamatukogus ka ei käi (st käin TÜ omas, aga seal on ilukirjanduse sektsioon tühi koguaeg ja parimad asjad väljas. Lutsu pole jõudnud veel, ei teagi, miks), laenan sõpradelt-tuttavatelt kokku (Birx! Kaua ma ootan seda va Rauda?!). Süda tilgub verd, kui raamatupoes käin. Tahaks uusi Pratchetteid ja seda “Söö, palveta, armasta” raamatut ja igast muid asju ka, aga ei saa lubada.

Ei osta enam pesu/riideid/kosmeetikat. Viimase hilbu ostsin Slovakkiast mingilt aastalõpualelt – T-särgi hinnaga 50 krooni. Ja muidugi need lumepüksid ka, aga need ei loe. Ah, valetan. Viimased hilbud ostsin Slovakkiast tagasi tulles Terranovast – kaks kampsunit saja krooni eest ja mõnekümnekroonised maikad. Raha eest, mis reisist üle jäi. No ja siis selle hommikumantli kaltsust. Tegelikult, kui nüüd vaadata, siis ikka ostan küll. Aga see on praegu sattunud nii, ma võin kinnitada, et nüüd on vähemalt mitmeks kuuks rahu majas. Endamisi unistan, et kui saabub valge laev või saan tööd ja kõik võlad on makstud, siis ostan endale ühe paari pesu. Sellist, mis omavahel klapib ja mis EI kanna peal Snoopy pilti (liiga palju Snoopy pesu on mul…).

Ja kosmeetika – oh puh-lease! Mul on mingi vana ripsmetušš, mida annab veel edukalt peale määrida, kui vajadus on ja natuke puuderkreemi ja igapäevaselt – eh, kes mind ikka vaatab. Kosmeetika on rikastele ja tibidele ja muidu korralikele naistele. (Ok, see on kadedus, mis räägib, tahan küll tegelt seda uut Ardeni ripsmekat ja nutan Kenzo lõhna järgi…)

Ei luba enam endale ekstravagantseid toite. Ei mingeid sushisid, ei mingeid teokarpe. Vahel harva luban mõnisada grammi lõhet, aga ei mingit suurt lõhekülge ahjus laiutamas. Ikka heik ja muud külmutatud värgid. Toit tuleb suurtes pottides, et jätkuks kauemaks ja peab olema ette planeeritud, et, noh, jätkuks kauemaks. Ja oleks soodne. Jäätist olen küll sööma hakanud, aga see on puhtalt Inimese süü.

Ei käi väljas söömas-joomas. Väljas söömas käime ikka väga pidulikul puhul, enamasti, ja mitte rohkem kui kord paari kuu jooksul. Joomas ja tšillimas, ehk siis nii, nagu varem sai ZumZumis B-ga istutud, ei käi enam ammu. Undergroundis on lauajalka (täpsemalt võimalus vaadata, kuidas teised mängivad, sest mind ei lasta kunagi), mis hoiab raha kokku ja sooduskaart. Mis viib mind järgmise punktini…

Käin kohtades, mille sooduskaart mul on. Kaalun tõsiselt Maxima Aitäh-kaardi muretsemist, kuigi esmapilgul see veel palju ja kasulikke soodukaid ei anna. Täna jätsin oma Partneri koju ja nutsin Selveris verepisaraid, kui nägin soodustusi – mis mul täna saamata jäid. Tõsi, üht sooduskaarti väga ei kasuta – tangime ikka odavast automaattanklast ja väga harva Statist.

Vahetasime auto välja. Bensiiniõgardi asemel sõidame säästumasinaga. Tõsi, võiks sõitmise pealt kah kokku hoida, aga praegu hetkel ei saa. Momendist, kui mul trennikaart läbi saab ja mul pole raha, et järgmine osta (mis tingimata juhtub), ei pea enam äärelinna käima ning saab auto rahus ära parkida.

Kassiliiva kasutan graanulite asemel. Õnneks/kahjuks enam neid häid graanuleid tavapoodides ei müüdagi, nii et mul pole vaja palju mõelda – võtan selle neetud Natusani ja vahetan sedavõrd tihedamini. Seega ma ei tea, kas see on tegelt kokkuhoid. Graanulid maksid rohkem, aga pidasid kauem…

Ei käi enam juuksuris/solaariumis. Juukseid lasin lõigata viimati suve alguses ja nüüd nüsin ise. Samas olen ma ise oma juukseid pea elu aeg lõiganud, see vahepealne “täiskasvanu periood” siis välja arvata. Solaariumis kah ei käi, määrin aga isepäevitajat ja võtan päiksevanne, kui ilm ilus on. Kannatab veel elada.

/

Aga on ka asju, mille pealt ma ei saa kokku hoida. Kasutan ikka oliiviõli salatite ja itaalia toitude tegemisel. Kasutan ikka ohtralt värskeid puu- ja köögi- ja juurvilju toidutegemisel. Ravimite pealt ei saa kokku hoida (nagu tänane edukalt tõestas, aitab tõsiste, aju plahvatama panevate ja elutahet ära võtvate krampide vastu ikka ja ainult topeltannus ibumaxi ja nospad. Siin ei ole mingeid herbal tea‘sid), hea tee või kohvi pealt ka mitte. Kassid saavad jätkuvalt toakassidele mõeldud spetsiaalset toitu, mitte kõige odavamat rämpsu. Ja internet-telekas võiks ikka ka kodus olla, ilma ei saa. St ilmselt saaks, aga. Selle pealt ei hoia kokku.

Vot nii. Nüüd ma joon tassi teed ja naudin valuvaba olekut ja lähen varsti jälle voodisse.

Millised on teie säästunipid?

Ja palun, siin on teile viimase “Grey anatoomia” lõpulugu – Powderfinger “Drifting Further Away”. Sest ilus nutukas lugu on. PS. Sellest, kuidas Jeffrey Dean Morgan ja Danny-liin mind seal ärritavad, räägin teine kord. Ja sellest, et Javier Bardem ei ole õnneks uus (või järgmine või eelmine) Jeffrey Dean Morgan. (Jah, vaatasin viimase Woody Alleni filmi ära, aga sellest teine kord, nagu öeldud).

[audio:http://daki.tahvel.info/wp-content/powderfinger-drifting-further-away.mp3]

30 mõtet “not as rich ehk minu kokkuhoiunipid

  1. Aurora

    Mis raamatutesse puutub — Kristiine keskuses on vähemalt Varraku poes kuu lõpuni suur allahindlus. Muidu 200 krooni ringis raamatud on 50, 25, 75. Suured fotoalbumid või ohtrate piltidega raamatud 100 ringis. Ise ostsin suurema hulga. Nick Hornby “Pikk tee alla” (75), “Härra Ibrahim ja Koraani õied” (25), Neil Jordani “Vari” (49), step by step itaalia kokaraamat (75), isale kingituseks “Gurmaania ajalugu” (79 vist), veel romaane. Käisin kaks korda seal shoppamas ja viimane kord oli 220 krooni viie raamatu eest, mis kõik olid maksnud 180 – 220. Arvatavasti on mõnes Tartu kaubamajas see pood samuti.

    Vasta
  2. Nele

    “Ei käi väljas söömas/joomas”. Vähemalt mitte igapäevaselt nagu vanasti. Kord nädalas ehk. Ehk.
    Sigarettide (oh, those delicious bustards) peale varem kulunud raha on ka nüüd alles.
    Ja säästuoperaatorile läksin juba kevadel üle. Samas- kui üks mu diagnoositud haigustest on sõnumite saatmine, siis see liiga palju ei päästa… 😀

    Vasta
  3. v.

    Minul oli kehvematel aegadel veel see, et tegin väga täpse kuueelarve, maksin kohustused ära ja siis jagasin allesjääva raha päevade peale ära. Ja pidasin sellest kinni, erandkorras siis see, et “suuremad ostud” (leib jmt) jagasin nädala peale. Aastatel umbes 2000 ümber oli selleks 20 krooni päevas. Seega tuli end tihti veenda, et tegelt ma ei tahagi süüa. Ja et ohtralt musta teed ja kolmandik küpsisepakist (ma olen kohutav maiasmokk, seega valiku korral on alati magus eelistatud) ongi täitsa piisav õhtusöök. Pikk magamine aitab ka toidu arvelt kokku hoida – kui ärgata hommikul 11 paiku, siis tegelt pole vaja eraldi lõunasööki…

    Ja veidral kombel olid need teatud mõttes parimad ajad mo elus…

    Vasta
  4. Tiiu

    Eeee….ma loen vahel su blogi, aga ega ma ju tea, mida sinu puhul tähendab “raha ei ole ega tule”. Tundub igatahes, et see on suhteline – muidu ei saaks sa ju endale midagi lubada? Järelikult ikka mingi raha liigub….ja praegu on see isegi hästi.

    Paljude mu tuttavate (ka ikka noorte) jaoks on see sinu säästuplaan ikka suht luksuslik elu. Autot ja internetti neil pole nagunii ei ole – jalad-bussid on olemas ja ka avalikud veebipunktid. Värsked juurikad on laual väga valikuliselt jne. Ja ei ole nad mingid asotsiaalid, ikka tudengid või kehvasti makstud töökoha saanud mitte-enam-tudengid.

    Vasta
  5. Lee

    Kui mina majanduslikult väga põhjas olin, siis oli üks mu säästunipp juua sõprade arvel 🙂 S.t. tekkis käibefraas, et “sõber on see, kes hoiab sul rasketel aegadel promilli sees”. Remondi tegemise tõttu elan juba vähemalt aasta aega säästurežiimil – s.t. olen harjunud sööma korra päevas (kui kohv on söök, siis kaks korda) ja riide/kinga jne poode enam linnaruumis ei märka. Kusjuures sellest tingitult hakkab inimene olemasolevaid riideid kreatiivselt kombineerima (laveerides hea maitse piiril ja üle selle) ja saab palju rohkem komplimente!

    Aa, ja söögiga on veel see, et mõni päev kvalifitseerub söögiks “panin ju kohvi sisse suhkrut”.

    Sõidetakse loomulikult ühistranspordiga.

    Ja alati jääb üle veel enesemüümine 🙂 Samas on seda majanduslanguse perioodil võib-olla hilja proovida – turg on rikkis, streigimurdjaid täis..

    Ja üldse, Daki, mis õppekava sa lõpetasid, bak/mag? Astu doktorantuuri! On huvitav, tead, ja mitte ainult seda 😉

    PS: valge nahk on ilus ju.

    Vasta
  6. Mirjam

    Ma tahaksin julgustada Sind raamatukogusid kasutama.

    Mina olen lugemissõltlane, kelle pidevad kolimised ja lõpuks 27m2 suurune (väiksune?) kodu on võõrutanud raamatute ostmisest. Pealegi – kust ma tean raamatut ostes, et see mulle üldse meeldib? Ja uut, põnevat ning head kirjandust tuleb pidevalt nii palju juurde, et läbiloetud raamatute ülelugemise asemel tahaks pigem uute teostega tutvuda.

    Raamatukogudesse jõuavad uued raamatud muidugi aeglasemalt kui müügiletilt ostja koju. Ja popimad raamatud on tihti välja laenutatud. Aga – näiteks minul on Raua raamat juba läbi loetud…

    Aitäh sulle oma säästunippide tutvustamise eest. Vastutasuks pakun mõned nipid raamatukogudega sõbraks saamiseks:
    * kui sa mingit kindlat raamatut otsid, uuri kodus Estrist, kas ja kus raamatukogus see saadaval on;
    * uuri välja, kus asuvad sulle lähimad ja/või mugavas kohas haruraamatukogud;
    * uuri välja, kus asub Tartus võõrkeelse ilukirjanduse osakond;
    * tihti on väiksemates harudes kohal “pärlid”, mis suuremates harudes välja laenutatud;
    * raamatukogus on soovi korral kerge “ühte kirjanikku süveneda”, s.t. järjest läbi lugeda kõik temalt ilmunud teosed;
    * raamatukogust saab laenutada ka audioraamatuid ning muusikat

    Julgust ja pealehakkamist ja anna teada, kuidas läks!

    Vasta
  7. Pingback: unistustefond » Blog Archive » säästunipp

  8. öö

    aga see kõik on ju rumalus, mida sa räägid.

    kuidas raamatukogus mittekäimine säästab? vaimutoidust ei pea ju loobuma, kui raamatuid enam ei osta.

    pesu/riideid/kosmeetikat ÜLDSE enam mitte ostes sa ka kuigi palju oma elu ei naudi. mõtle parem, et ostad vajaduse, mitte tuju järgi.

    paarsada grammi lõhet on kõige kallim viis lõhet süüa üldse vist. osta rimi kalapäevade ajal kellegagi kahasse terve roogitud lõhe/forell. maksab 50 krooni kilo. isegi ilma kalapäevadeta on 75 krooni kilo ja annavad ka poolt kala. palju su paarisajagrammise tüki kilohind on kah?

    äärelinnas spordiklubis trennis? kuni kaart kehtib, käi bussiga. kulutad tasuta VEEL kaloreid ja hoiad bensu pealt kokku. kui tööd pole, on niikuinii ajaga vabam. ja pärast seda? käi jooksmas! tasuta trenn, pärast tõstad natuke hantleid või jahupakke ning venitad kodus otsa. ja autoga ei pea kusagile kohale minema. tõsi, kodus kulub vett rohkem, kui pärast higistamist omal kulul pesema pead. aga vaevalt rohkem kui see raha, mis enne spordiklubile JA bensiinile kulus.

    ja kas isepruunistuv kreem on kokkuhoid?

    tõesti luksuslik elu see, mida sa säästmiseks nimetad.

    Vasta
  9. daki Postituse autor

    Aurora, lähen uurin asja.

    Nele, ma hullult lootsingi, et see päästab – sest mul on ka ju smsi-haigus!

    v., mind aitab ka praegu see, et ma saan magada kaua – üks väheseid töötuelu hüvesid! Toidu arvelt aitab see kenasti kokku hoida, teen vaid kord päevas – õhtuks – süüa.

    Tiiu, mees on mul. Ilma temata jääks söömata. Ja ma olen ka tudengi ajal ses mõttes “veel kehvemalt” elanud. Aga ma ju siin räägingi sellest, kuidas on elu muutunud VÕRRELDES ajaga, kui ma olin palgatööl. Mitte võrreldes kogu maailma, vaeste tudengite (kes ma ka olin, mitte unustada) ja asotsiaalidega.

    Lee, valge nahk ongi ilus:) Ma astun magi, oli ju juba sel suvel plaan, aga olen kirjutanud, miks läks vett vedama. Sel suvel uuele katsele!

    Mirjam ja öö – aga ma ju tean, kallikesed, kuidas raamatukogus käia. Ma lihtsalt mainisin, et pole jõudnud – mul õnneks jätkub praegu lugemist, kui ikka põud käes, siis muidugi lähen. TÜ omas käin, Estrit kasutan jne. Öö, ma ei öelnudki ju kuskil, et raamatukogus mitte käimine kokku hoiab! Issake, kuda nii mööda sai lugeda:)

    Teine asi – kui ma ostan suurema hulga kala, siis see võib järgi jääda, sest mees eriti ei söö, söön ise. Ja ostan kala enda järgi. Öö, sulle vaidleks veel vastu: aga ma ostangi vajaduse järgi. Mul pole vajadust. Mul on olemas kodus lõhnad, kosmeetikat ka täpselt nii palju, et kui kuskil mõni üritus nõuab, siis saan kasutada. Kas on vaja rohkem? Ei ole ju! Pesu ja riideid ju ka on. On. Juurde osta oleks mõttetu luksus, hetkel vähemalt. Isepruunistuv kreem on nii käte- kui näokreemi eest ja mul on kreemi vaja, sest mul on äärmiselt kuiv nahk. Võtsin seetõttu mitme funktsiooniga, et oleks üks, mis sobiks kõikjale – niisutaks, natuke tooniks, pinguldaks jne.

    Ma tean, kuidas spordiklubita trenni teha, olen seda teinud, rääkinud blogiski. Aga see on koht, kus ma endale natuke luban – pesu ja kosmeetika asemel;) Sest mulle meeldib seal ja see teeb mind õnnelikumaks, kui lumesopas ja külmas jooksmine. Pealegi treenin ma praegu alles vastupidavust (st teen intervalltrenne ja seda on kõige parem teha lindil), välja lähen kevadel koos ilusate ilmadega. Autot peab siiski peamiselt üleval palka saav mees, see ei ole minu eralõbu ja ma üksinda ei omaks ega ka kasutaks autot.

    Vasta
  10. Tiiu

    Hea, Daki, et sa natuke lahti seletasid.
    Normaalselt teeniv normaalne mees (st kes ei viska oma rahalist eelisseisu nina peale) on raskel ajal abiks, see on õige küll.Kõige tähtsam muidugi, et see abi suhet kuidagi halvasti mõjutama ei hakkaks (mu enda hirmud).
    Aga lõhe osas – tegelikult saab osta suurema tüki ja panna ülejääk parajateks portsudeks pakitult sügavkülma. Ise teen nii ja väga rahul, nämmnämm 🙂

    Vasta
  11. Nirti

    Kõige muuga nõus, aga isepruunistuv kreem kokkuhoiu näidisena ajas küll naerma natuke.

    Vasta
  12. H.

    Njuh, ma käin juba 10.01 alates intervalljookse tegemas – tänavatel. Vahel natuke koperdama paneb, aga tempo ju nõnda aeglane veel; ma ka alles kogun vastupidavust.
    Spordiklubisse mind näiteks ei tõmba… korra nädalas käin auras, paar korda võrkpalli mängimas pluss siis jooks…
    Samas, trennist tulnud suurepärane enesetunne on palju väärt, nii et miks mitte spordiklubis käia 🙂
    Kokkuhoiurežiimil on see ju ainult positiivne.

    Vasta
  13. daki Postituse autor

    Tiiu, ma ise kardan ka seda natuke, sest olen olnud n-ö teises otsas – see, kes ise üleval peab. Mõnes mõttes on nüüd karma aeg, aga teisalt tahaks ikka kaela pealt ära saada. Ennast vaevab juba.

    Uku, vist küll jah:D

    H, mulle meeldib klubis, tänavatele kisub mind kevadeti ikka. Aga sul on ju muud võimalused liigutada ka, saad piisavalt vaheldust. Mulle meeldivad raskused ja masinad, mis on klubis.

    Nirt, aga kas mu põhjendus ei põhjendanud? See on mul kõik ühes – kui oli valida sama hinnaga kehalosjoon või siis kergelt jumet andev losjoon, siis miks mitte võtta üks asi veel lisaks pinguldavale ja niisutavale efektile juurde?

    Vasta
  14. Nirti

    Kehalosjoonide kasutamine ei sobi üldse säästunimekirja! >:-(

    (ära mind kuula, ma olen ise täielik losjoonide, kreemide ja muu säärase sõltlane ja kui ma kogu oma kehavõide ja potsikute kollektsiooni maha müüksin, võiksin auto osta).

    Vasta
  15. daki Postituse autor

    Nii et säästuajal elame nii, et nahk koorub maha? 😀 Vabalt! Ja siis ostame auto.

    Vasta
  16. Nirti

    Kui sul ilma losjoonideta nahk maha koorub, siis soovitaks ju pigem nahaarstiga konsulteerida või ma ei teagi, mingi ainevahetuse häire või… Mida sa teeksid tsivilisatsiooni lõpu korral, kui losjoone enam ei toodeta? 😛

    Vasta
  17. Tiiu

    Naharsti soovitaks küll kindlasti. Ühel tuttaval tüdrukul mitu aastat tagasi oli probleem, millega ta enda arvates pidanuks elu lõpuni koos elama – hirrrrmkuiv nahk, kreeme muudkui kulus totsikute kaupa. Ja nüüd probleem läinud tänu tohtrile.

    Vasta
  18. daki Postituse autor

    Ei mul nii hull ikka asi ei ole. Lihtsalt kisub pärast meigi mahapesemist (ikka vahendiga, mitte vee ja seebiga) ja külma õhuga ka hakkab vahepeal ketendama. Kui maailmalõpp tuleb, siis ma arvan on muid asju, mille pärast muretseda, kui natuke nahakuivust.

    Vasta
  19. Leeloo

    Ma kokkuhoiunippide kohta ei hakka parem midagi ütlema, aga isepäevitajad – eriti need odavama otsa omad – on pigem tuntud nahakuivatajad kui niisutajad (sellest, kui pudelil on kiri “extra moisturizing” vms, ei maksa end eksitada lasta), nii et niisutamise eesmärgil pole pruunistavat kreemi peale määrida küll mõtet.

    Vasta
  20. Helen

    Tere,

    tead, mul on see “Söö, palveta, armasta” raamat ja ma annaks selle täitsa hea meelega niisama Sulle. Mulle lihtsalt ei meeldinud see (mis ei tähenda, et see hea raamat ei ole) ja võtab riiulil niisama ruumi. Kui see nüüd liiga imelik pakkumine pole võõra inimese poolt…

    Kirjuta kui huvitatud oled.

    Helen

    Vasta
  21. daki Postituse autor

    Suurepärane:) Ma ootan sünnipäeva ära, äkki keegi juba võttis kinginimekirja selle. Aga aitäh hea pakkumise eest, ma kindlasti otsin sulle mingi raamatu vastu.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Helen. Ma just köögis mõtlesin sulle. Et kuna ma sain kinkekaarte ja kaks muud raamatut, siis ma ei hakka kaarte raiskama sellele, kui sa tõesti ise pakud:) Nii et teeme ära:)

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.