Slovakkia: osa 1

Startisime reede hommikul, suhteliselt vara: kell helises umbes kell 6, umbes kell pool 7 sosistas Inimene, et läheb paneb kohvivee tulele ja umbes kell pool 8 hakkasime kodust liikuma. Mõned olulised tiirud (Hetsa peale, V.-le haiglasse filmid) tehtud, hakkasime Võru poole sõitma, kus põhikampaania bussiga ja käruga ja jõuluõlledega ootas.

Noh, õlled olid muidugi neile, kel pühad liiga pikaks veninud olid.

Tee oli pikk, oi, kui pikk. Aga seltskond on see-eest super. Naermislihased on nii valusad, et hoia ja keela. Autos käis terve tee selline jutt, et anna aga minna. No tõesõna, selliseid lõuapoolikuid ikka annab otsida. Kogu selle 24 tunni jooksul, mis me Martini poole kütsime (see on see linnake, kus me elame ja laudame), oli vist tund aega, kui autos vaikus valitses. Ülejäänud aeg on kulunud mölale ja hirnumisele.

Imelikus kohas ööbime, tegelt. Arvasime, et on päris privaatmajake, aga pigem selline nagu kodumajutus. Omanikud elavad allkorrusel ja meie üleval, omaette sissepääs on ka. Köök ja värgid. Köök on paremini sisustatud kui minu oma – vahendid ja potid-pannid, millest ma ainult und näen kodus…

Aa, nii, oot, kus ma nüüd jäingi…

Ahjaa. Jõudsime hommikul kell 8 kohale, sitaks aega oli. Jaurasime ringi, otsisime majakest, eksisime ära, käisime söömas ja hirmutasime kohalikke tšikke, lõpuks vajusime enne kokkulepitud aega majakese juurde, nii et perenaine naerdes meile alles hommikumantlis vastu tuli. Aga väga toredad inimesed on siin, kuigi suhtlemine käib inglise-saksa-vene-itaalia ja nämm-nämm suguharu segakeeltes. Pluss kehakeel muidugi. Eile, pärast 24tunnist reisi ja ülevalolekut, leidsime, et pole mõtet pehmete peadega ja keeltega (no mitte kõigil küll, aga suurel osal) mäkke veel ronida ja käisime šoppamas ning hakkasime… noh, pidutsema. Et saaks vara magama ja vara täna üles.

Etteruttavalt võin öelda, et üritus õnnestus suurepäraselt. Ma läksin kell kuus magama ja magasin järgmise päeva hommikuni.

Aga hea mõte oli mitte kuskile ronida – käisin endale suusapükse (eesti rahas 200 krooniga sain) ostmas ja oleks peaaegu kokku kukkunud: väsimusest käis maailm ringi ja pidevalt kakkus pilti ära.

Muidu on tore, see majake ja inimesed ja värgid. Mäed võtavad jätkuvalt hinge kinni, iga kord, kui aknast välja vaatan. Toas on playstation ja lauajalka (!), tubades on voodid ja akendel jõulukaunistused. Ning koridoris on hunnik saapaid.

Nagu näete, on mul täis mägedepalavik peal, ei suuda normaalset juttu kokku panna.

Ühesõnaga, täna käisime mäel. Ei ole just nii kõrge, kui eelmisel aastal (me oleme Martinsky Hole suusakuurordis, eelmisel aastal ronisime 2000 meetri kõrguse Vratna mäe otsa, mis on siit mõnikümmend mägist kilomeetrit eemal), aga rännata sai mäest üles-alla täna kõvasti. Või noh, piisavalt. Lauaga on ikka ilgelt lahe sõita (ma olen varem ainult korra sõitnud, nüüd sain alles õige meki suhu), samasugune vabadustunne nagu surfilaual… Ainult tuul ja kiirus ja lumi ja mets ja kohin kõrvus… Fantastiline.

Ainult kiisude järgi tunnen suurt puudust. Telefon on tumm, sest mul väljamaal ei funka (kui arve maksmata, eks ole), sõnumid ei lähe kah Eestisse kohale, nagu me emalt kuulsime ja internet on ehku peale ühes toanurgas. Nii et ainuke väljapääs on suhelda blogitsi (gmail ei vea ka hästi välja, mõtleb ja mõtleb ja pilti ette ei anna), helistada nõnna kallis.

Aa, siis veel. “Meie perekonnal” on poeg, kes näeb välja nagu kohalik mafioosnik. Aga samas on ta suht cool, oskab vähemalt natuke ingliskeeles suhelda, kuigi on natuke hirmutav. Naeris isegi meie “I’ll do seven first back-flips tomorrow!”-naljade peale ja ei kergitanud kulmugi, kui crazy Estonian tourists palusid luba oma grillahi hoovi peale üles lüüa ja hiljem šašlõkki pakkusime. Kift kuju.

Aga meie, need crazy Estonian tourists, muidugi täidame hästi oma ülesannet. Huvitaval kombel oleme vist ühed vähestest võõrturistidest – pole kordagi kuulnud muud kui slovakkia keelt, kuigi tegu on kuurortlinnakesega, kus inimesi muus kui suusapükstes eriti ei kohta. Ilmselt siseturism. Ja no keelt ka keegi ei mõika muud peale enda oma – peaks ju ometi turismist elama… Veider riik, aga nii-ii ilus! Kuigi see meie linnake on ilma mägedeta vaadates suht masendav (umbes nagu Paide, ainult et mägedega), siis siin lähedal on Žilina, mida me eelmisest aastast teame – see on ilus linn, vanalinn ja kõik.

Ükspäev plaanime veel Ungaris ära käia, kui viitsime, siis Austrias ka. Aga praegu on mägedepalavik!

Mõned pildid nüüd ka (mida ta iidse aja üles laadis, aga mida näeb klikkides suuremalt):

Puhkepaus. Ei viitsinud enam ronida. Mäepilet maksab 26 euri ja järjekord oli meeeeeetsik. Kergem (või noh), ja kindlasti odavam, oli minna jala. Me siis läksime…

Muinasjutulised puud.

Vaevalisel sammul ülesmäge…

Vaade ja natuke Inimese jopet.

Õed Lumelaudurid.

Asend on kift, aga kahjuks…

…ei suutnud ma seda esimesel korral eriti kaua hoida.

Niisama ilupilt vale ISO-ga.

Niisama ilupilt vol 2.

Situv koer. Tegelt ma tahtsin pildistada seda, kui kift kampsun tal vesti all oli, ja seda, et ta tegelt situb, panin alles pärast pildi tegemist tähele. Kohalik Päris Hilton tegi situmise kõrvale nägusid, kuid selle asemel, et junn ära korjata ja kolm meetrit eemal asuvasse pürgikasti visata, ajas ta sellele lund peale. Mõnus suusatajatel ja lauduritel läbi sahistada ja lumega üles peksta!

Aga see oli ka kift peni. Tatsas erksal sammul ringi ja nuuskis kõike. Üks kuts oli veel hiljem toiduputka juures ja sõi lund.

Kõige väiksemad suusasaapad olid jalas sellel juntsul. Mul on terve fotoseeria sellest, kuidas ta mitu korda kukkus, end üles ajas, jälle kukkus ja hästi vahvalt edasi tatsus mööda järsku nõlva. Armas laps oli.

2 mõtet “Slovakkia: osa 1

  1. Katjah

    Kadedaks teevad need lauapuhkused! 🙂
    A too mulle ka ühed 200-kroonised suusapüksid! 😀

    Vasta
  2. daki Postituse autor

    Ma seni ei osanud kadestada, aga nüüd tean. Kusjuures, järgmine päev läksime uuesti, Hetsa tahtis ka pükse, ja juba oli peaaegu otsas kõik.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.