lumeõnn

Ma pole ikka tükk aega nii õnnelik olnud kui täna tuisus poodi suitsu järele jalutades. Inimesed lükkasid autosid, meie ilus sisehoov oli mattunud nimetute lumekuhjade alla ja vastu tulev proua naeratas mulle ja ütles: “Hullumaja, kas pole?”

Mina ainult naersin ja keksisin ja mõtlesin, milline šokk on noorpaaril täna Egiptusest jõuda. Paar minutit hiljem sain teada, et neile tuleb ilmselt Riia lennujaama järgi sõita ning et Inimene passib kuskil Piibe maanteel lumevaalude vahel. Need kaks tõsiasja tegid mind natukene murelikuks, kuid ikkagi! Burgaa! Vuhuu!

Nüüd panin küünla põlema ja söön mandariini ja ootan, mis saama hakkab. Vaatan vahelduseks mõnda sarja ja/või “Accidental husbandi” ja olen lihtsalt õnnelik kuni edasiste juhtnöörideni.

6 mõtet “lumeõnn

  1. Evu

    Esimene asi, kui tagasi Tartusse saan ja arvuti lahti teen- kas dakilt on lumepostitus või ei?
    Ilgem pettumus oleks olnud, kui sa poleks lumeõnnets kirjutanud.
    Täiesti superilus lumetuisk on!!!

    Vasta
  2. daki Postituse autor

    nüümus, ma annan, näed?

    marta, tead, ma kujutasin ette, kui poodi saalisin läbi lume, et sa pole kindlasti sellepärast kirjutanud, et mässate kahekesi seal maja ümber lund lükata ja lumeingleid teha. te kindlasti tegitegi seda?

    Vasta
  3. marta

    Daki, ingleid ei teinud, täna lumeingleid teinutest pidid porikuradid sündima (via Kader) – maa on lume all pehme veel… aga muidu mässasime küll mitu tiiru aias ja käisime linna peal jalutamas…

    Vasta
  4. daki Postituse autor

    Aga kas see on nüüd kriipi või on see amras, et ma täpselt seda kujutasingi ette, mida teete, mida tegitegi… Oi, kui keeruline sõnastus tuli…

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga