“Detsembrikuumus” – kas propaganda on ilmtingimata halb?

Niisiis, käisime eile kinos. Üldse on kuidagi sel aastal palju kinno satutud, hakka või ära harjuma sellise kohtlemisega.

Igal juhul, minu meelest on tiim Kask-Vahtre-Ulman ilusa ja paatosliku taiesega hakkama saanud. Nagu me pärast filmi arutasime, oli seal muidugi palju kitsaskohti, à la miks näidati alguses kastitäit granaate, kui neid hiljem filmis ei kasutatud, miks näidati, et Sõjakooli vallutamisel suri nii palju tüüpe, kui tegelikult sai surma vaid neli kadetti jne. Ning  natuke häiris ka klišeelik leitnant Rõugu armastuslugu ja metsik tujuka naise pärast tõmblemine – kas siis tõesti peab panema muidu väga hea süžeega filmi keskmesse just fiktiivse armastajapaari (vrdl “Nimed marmortahvlil” ja iga Hollywoodi seiklusfilmi)?

Oli ju palju liine, millele oleks saanud ehk paremagi stsenaariumi üles ehitada – kasvõi Viktor Kingissepa naise meeleheitlik ja vihane kättemaksuaktsioon. Või siis kasvõi Anveldi (ehk Jurist, mängis Malmsten) ja Spetsialisti (Tuisk) omavaheline hõõrumine – või siis kasvõi Anveldi värvikas isiksus ise! Mind jäi küll painama, et kust ja kuidas sellised mõtted riigipööraja pähe kunagi tulnud on, milline on tema taust, mida ta tegelikult usub… Filmist jäi aga mulje, et Juristi näol oli tegu hariliku kusikuga, kes lihtsalt oli kade kõigi peale, kellel temast paremini läks. Ja selle vastu pidi siis võitlema nii, et toome tervesse pursuide riiki kommunismi: las olla juba kõik vaesed (aga tema ise plaanis muidugi koore riisuda).

Ja muidugi oli väga hollywoodilik ja klišee väikese pagaripoisi kättemaks isa surma eest – see lihtsalt PIDI sees olema, et ükski (fiktiivne) liin lahtiseks ei jääks.

Filmi kestel ma mõtlesin, et mind oleks palju rohkem ehk huvitanud see, kuidas tundus kõik see madistamine tavainimesele. No mida kasvõi mõtles see tehasetööline, kes hommikul tehasesse läks ja kellele hakkas mingi tädike järsku kasti peale roninuna kõigi maade proletaarlastest sokkima? Või mis sai sellest lehepoisist, kes padrunite eest hingehinda küsis?

Kui ma eilses postituses mainisin Varese superrolle, siis pean end parandama – Tanel Rõugu roll “super” kohe kindlasti ei olnud. Keskpärane Hollywood, ütleks, aga ma kardan, et palju “aitas” kaasa ka Koiksoni kehv esinemine. Miks Koikson? Filmi heliraja lugu oli küll haarav ja ilusasti tal sisse lauldud, aga kas selleks pidi ta kohe ühte pearolli valima?

Aga samas olen ma nõus, et nii keerulist ja paljude liinidega sündmust nagu detsembriputš oli, ei saanudki ehk muudmoodi linale tuua. Midagi pidi paratamatult kaduma, midagi pidi lihtsustama. Kuna meil kodus on ajalugu pidevalt teemaks, olen detsembrisündmustega suhteliselt hästi kursis, eriti selle humoorika kindral Põdderi (Kark) osaga selles (“Lubage teha mul mõned paugud!”) (sellega seoses on muidugi üks inside joke ka, nimelt mängib meie sõber V. generaal Põdderit etenduses ja see sobib talle kui rusikas silmaauku). Seetõttu oli mul väga huvitav vaadata, kuidas lugu visuaalselt välja näeb. Ma ei kujuta aga ette, kuidas tundub film teistele, kes ehk ajalooga nii hästi kursis ei ole (st ma ei ole just hästi kursis, aga see on olnud viimasel ajal palju teemaks – ma ei usu, et teistes keskmistes kodudes just sõjaajaloost palju räägitakse, nagu meil see kombeks). Ma loodan, et see mõjub neile hästi, tõstab rahvuslikku uhkust ja annab paar infokildu ajusoppi juurde.

Lugesin arvustusest, et “Detsembrikuumus” on propagandafilm ja arvustus andis (vist Ruus Ekspressis) tunda, et see oleks justkui midagi halba. Ma küsin vastu – aga miks propaganda alati halb on? Kas teile ei tundu, et tänapäeva noortel jääb vajaka patriotismist ja isamaa-armastusest? Kui propaganda kannab õilist eesmärki – rahvusliku uhkuse tõstmist, näiteks – siis miks ta on halb? Pealegi pole ju tegu vale või tõe ilustamisega. Tõele on lihtsalt lisatud soundtrack ja antud ilusate inimeste näod. Ja mis siis? Miks ei või kodumaa ajaloost pajatavad filmid mõjuda hea propagandana?

Minu meelest oli tegu hea seiklusfilmiga. Üks blogija (kellega me, nagu välja tuleb, samal seansil olime) teeb filmi põhimõtteliselt maha, lisab vaid, et talle meeldisid kaks stseeni. Noh, mina just mõtlesin neist ühe stseeni ajal, et küll on ikka kräpp! Pean silmas seda stseeni, kus Elis Kingissepp (Mikiver) ja Jurist teineteisele silma vahtisid ja suitsetasid. Õu. Mai. Gaad. Tundus, et see kestis kakskümmend mintutit. No miks on Eesti filmides nii palju tühje jõllitamiskohti? Keegi kunagi kuskil ütles, et eesti film on selline: maastik, maastik, maastik, keegi vahib kellelegi otsa, maastik, maastik, maastik, jupp diaoloogi, maastik, maastik, maastik jne. Selle stseeni ajal tuli mul see meelde… Ebavajalik, ma arvan. Oli ju muidugi aru saada, et Elis Kingissepa ja Juristi vahel midagi susises, et neid ühendasid aated ja kättemaksuhimu. Mõttetu.

Aga hea film oli ja soovitan kindlasti vaatama minna. Esiteks muidugi tuleb (head) eesti kino toetada, teiseks oleks tore, kui Ekraan Tartusse püsima jääks ja Cinamon seda välja ei sööks, and last but not least – hea film oli, tõesõna. Okei, natuke klišeelik, aga üldiselt siiski huvitav, hea helitaustaga, toredate rollidega ning üle pika aja võis korraga ekraanil näha nii palju häid eesti näitlejaid – üllatuslikul kombel isegi Andres Mäharit, nagu allpool pildilt näha! Ja noh, näeb üht lauljat ka, aga kui parem silm kinni panna ja talle mitte kaua otsa vaadata, siis ei hakkagi Koikson väga häirima.

Lisa: veel üks arvustus, asjalik ja argumenteeritud.

Ja veel üks arvustus.

Ja Eveliisule ei meeldinud üldse kohe.

Sergo “Tanel Rõuk” Vares ja Andres “Pritsumees” Mähar

Mait “Jurist Jaan Anvelt” Malmsten ja Tambet “Spetsialist” Tuisk – kahtlemata ühed parimad rollid. Paistab, et Tuisk on täitnud Eesti teatrimaastikul koha, mis pikka aega tühi seisis – koleda pahalase rolli. Teate seda kiilakat kurja näoga üleni tätoveeringuid täis Hollywoodi näitlejat, kes alati mängib itaalia juurtega mafioososid või muid kurjameid? Mul ta nimi ei tule meelde, aga vot sama koha on hõivanud mu meelest Tuisk nüüd.

Carmen “Elis Kingissepp” Mikiver – väga ehe ja mõjuv roll.

(Kõik pildid filmi kodulehelt detsembrikuumus.ruut.com)

11 mõtet ““Detsembrikuumus” – kas propaganda on ilmtingimata halb?

  1. K.

    “Kas teile ei tundu, et tänapäeva noortel jääb vajaka patriotismist ja isamaa-armastusest? Kui propaganda kannab õilist eesmärki – rahvusliku uhkuse tõstmist, näiteks – siis miks ta on halb? ”

    Tänapäevases multikultuurses integreeruvas maailmas on rahvuslus ja patriotism rumaluse sünonüümiks.

    Vasta
  2. daki Postituse autor

    Miks? Miks ei või oma riigi ja rahva/rahvuse üle uhke olla? Sa võid olla multikultuurne ja kodumaad armastav samal ajal.

    Vasta
  3. Evu

    Mulle meeldis film “Nimed marmortahvlil” justnimelt ka seepärast, et see tekitas vähekene seda oma maa, oma riik, oma rahvas tunnet. Ja öölaulupeo otseülekannet tundsin natuke kahetsust ja kurbust, et kohal ei saanud olla ja tunda võimast ühtekuuluvustunnet.
    Usun, et saan su mõttest aru, Daki, ja olen poolt. 😉

    On plaan peagi kinno minna.

    Vasta
  4. K.

    Miks? No selle pärast, et ma käin ju ometi silmad lahti ja näen ju kuidas meie rahvuslased ja padu-patrioodid teevad kõik selleks, et õhutada eestlaste ja venelaste vahelist vaenu.

    Võta lahti mõne ajalehe kommentaariruum ja loe seda sõimu – “sibulad”, “tiblad”, “meie oleme peremehed, teie olge vait!” – see jutt annab nii hea ülevaate nn patriootide mõttemaailmast.

    Võta kasvõi lahti Mihkelsoni või Laari blogi ja loe seda Venemaa vastast propagandat, mis nad seal pidevalt teevad. Nad ei otsi lahendusi ega konstruktiivset koostööd – nad otsivad tüli ja sorgivad ajaloos. Ja kannatajateks oleme meie kõik.

    Ja meie kannatuse põhjuseks on see, et need inimesed on enda maailmapildi ehitanud ülesse rahvusele. Ehitame parem enda maailmapildi üles miskile, mis ei tekita tüli. Unustame rahvuse ja riigi nimega Eesti üldse ära ja teeme kõik selleks, et meil kõigil oleks võimalikult hea elada siin maalapikesel mida me kutsume koduks.

    Vasta
  5. daki Postituse autor

    Ma arvan, et sa paned ühte patta marurahvusluse, fanatismi ja poliitika. See, millest mina räägin, on see tunne, mis võiks olla iga eestlase ja eestimaalase südames muude tunnete kõrval olemas – et me tahame säilitada oma riiki, et me oleme uhked, et oleme eestlased ja et me armastame oma riiki ja kodumaad. Selleks, et armastada üht, ei pea automaatselt vihkama teist.

    Kui sa aga viitad sellele, et filmis olid “pahad” riigipööret plaanivad kommunistid ja arvad äkki (ma spekuleerin praegu, sest ma ei saa täpselt aru, kuidas sinu öeldu kõik minu viidatud patriotismiga seostub), et see on justkui ebaõiglane neid halbadeks teha, siis ma ei saa kohe kindlasti sinuga nõustuda. Ajalugu on ajalugu, muidugi, seda saab tõlgendada mitmeti (nii näiteks õpetatakse Venemaal senimaani minu teada, et Vabadussõda polnud olemas), aga meil kehtiva ajalooarusaamise kohaselt riigipöördekatse oli, seda agiteerisid nii kohalikud kommunistid kui ka “sõbrad” Venemaal. Siin ei saa mitte ette heita, et neid on ebaõiglaselt halvustatud selle filmiga.

    Ma usun, et on võimalik olla rahujalal oma riigi ja rahvusega kui ka ülejäänud maailmaga. See on inimeste oma viga, kui nad asja fanaatiliselt võtavad ja selge mõistuse kaotavad.

    Vasta
  6. Metskaplan

    Sa võid ju alati näiteks Venemaale kolida, kui sulle tundub, et siin on halb. Vabas maailmas on sul see võimalus. Saad seal anda oma panuse kahe riigi vaheliste suhete parandamisse vms.

    Väikerahvaste ellujäämise ainus tagatis on paraku rahvuslus, sest suured rahvad ei taha miskipärast seda multikulti värki mängida.

    Vasta
  7. triangel

    Luik tänases Keskpäevatunnis igatahes kiitis eriti Carmen Mikiveri stseeni suitsuga. Et parim seks-stseen üldse eesti filmi ajaloos. Üldiselt sain tema kiitmisest aru, et tegu on poistele sobiva märulifilmiga.

    Vasta
  8. nüümus

    “Tänapäevases multikultuurses integreeruvas maailmas on rahvuslus ja patriotism rumaluse sünonüümiks.”

    khm. paluks rumaluse-eksperdi kommentaari tühja lahmimise kohta kah.

    Vasta
  9. luize

    Patriotism peab kindlasti olema. Ja oma rahvuse üle uhkuse tundmine ei ole kindlasti mingi häbiasi.
    Mina ei loe Mihkelsoni või Laari blogist välja sõjaõhutamist. Ja kommentaaridele, mille sisu on sibulad, tiblad või peremehestaatus, ei suuda ma leida ühtegi mõistlikku põhjendust. Samamoodi ei suuda ma leida seda põhjendust samasisulistele kommentaaridele mõnes venekeelses blogis, eestlaste kohta. Miks ma peaksin aga selle põhjal tegema järeldused terve rahva kohta. Rumalus.

    Aga kuna Nimed marmortahvlil on erakordselt halvasti tehtud halb iiveldamaajavalt hollivuudlik film, suhtun edaspidi ettevaatusega igasse linateosesse, mis nö samasse väravasse lüüakse. Su arvamused Detsembrikuumusest ainult kinnitavad mu arvamust, et ei maksa minna tuju rikkuma.

    Vasta
  10. Pingback: episoodiline mälu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.