Tag Archives: titepost

üks aasta

hoomamatu 13 kommentaari

Kallis Emiliana,

täna aasta tagasi anti sind mu rinnale. Sa olid suur, soe ja vait. Nii vait, et mul hakkas hetkeks hirmus. Võib-olla ma isegi küsisin: “On kõik ikka korras?”, aga ma ei mäleta seda. Ma mäletan su nohinat ja su kokkukleepunud juukseid laubal ja suurt kergendust, et sa polegi koonuspea (sellest räägime kunagi, kui oled suurem). Ma ei mäleta, mis olid mu esimesed sõnad sulle – vähemalt mitte selgelt. Võib-olla ma ütlesin, et sa oled nii ilus. Võib-olla ma ütlesin lihtsalt: “Tere, sõber.” Nii kahju, et ma ei taibanud kohe muljeid salvestada, kõik see sünnitusnädalavahetuse õudus oli veel värskelt meeles ja ma arvasin, et ma tahangi selle ära blokkida ja enam sellele kunagi mõelda. Nüüd mõtlen, et mõned asjad oleks võinud salvestada.

Ma mäletan meie esimest ööd koos. Ukse kohal põles mingi rõlge valvelamp ja ma olin kohutavalt kurnatud. Ei, KOHUTAVALT kurnatud. Su isa magas üsna rahulikult, mina kuulasin su hingamist ja haigla ööhääli ja valutasin ja mõtlesin, et… Huvitav, mida ma mõtlesin? Ilmselt mõtlesin, millal sa ärkad. Ja mis ma siis tegema pean. Mõtlesin, et tahaks mäkki ja koju ja üht kokteili. Mojitot, soovitavalt. Mõtlesin, et tahaks kasse kaissu ja mõtlesin, et tahaks kellegagi rääkida. Vahepeal ma ka magasin, korra sa vääksatasid, aga uinusid uuesti.

Hommikul saime muidugi valveämmaka käest võtta, et ma sind iga kolme tunni tagant söötmiseks ei äratanud. “Laps peab sööma!” Vot, juba peaaegu oleks su ära tapnud, esimesel ööl, mõelda.

Teisel ööl panin kohusetundlikult kella ja iga kord, kui see helises, nügisin su isa üles, et ta su voodisse tõstaks. Muidugi oli sul ka teisel ööl täiesti ükskõik. Saabus hommik ja ma otsustasin, et enam ma igasuguste lapse äratamise rumalustega ei tegele, küllap jõuab ta mind üleval hoida tulevikuski.

Nii muidugi läkski.

Nüüd me siin oleme. Aasta hiljem. Ikka veel elus. See on puhas ime, et me mõlemad ikka veel elus oleme.

Vahel on mul tunne, et ma olen just lõpetanud aastapikkuse sõja. Sõja iseendaga, sõja ümbritsevaga, sõja unetuse, sõja depressiooni, sõja süümekate ja sõja tasakaalutusega. See aasta on täis olnud suuri avastusi, rõõmupurskeid pisiasjadest (mäletad seda korda, kui sa mind ninast hammustasid ja naerma hakkasid?), eneseanalüüsi, võitlusi, pisarajõgesid, kurnatusest kulmudel roomamist, sinuga koos nutmist kui sul on olnud nii paha, näpud-ninas-hommikuid, heldimusi, frustratsiooni, enesevalitsemist ja enesevalitsuse kaotamist, suurt armastust, pikki päevi ja veel pikemaid öid, eneseületusi, õppimist, sinu silmadesse vaatamist, väga palju prolapsiale mõtlemist, venitusarme, kukkumisi, uuesti tõusmisi, kaisutamist, madratsitel püherdamist, kasside kallistamist, õndsust, nukrust, elevust… ja tuhandeid muid pisiasju, mis teevad elu elamisväärseks.

Eile jäime koos kaisus magama, mina vist isegi enne kui sina. Ma olin taas kohutavalt kurnatud, terve päev olin ma iga kord neelatades karjatanud, sest lihtsalt nii kohutavalt valus oli. (Täna on juba parem, tänan küsimast.) Öösel ärkasin ma paar korda üles, kui sa mulle jalgadega kõrva lõid, ja iga kord ma mõtlesin sind vaadates: uskumatu. Uskumatu, et on möödas juba aasta.

Ja me oleme mõlemad elus.

Vahel ma veel tunnen, et võib-olla peaksin ma sinusse rohkem kui lapsesse suhtuma. Mina aga suhtun vist sinusse kui oma parimasse sõpra, kes on küll 80 sentimeetrit pikk, aga ma ei diskrimineeri. Sõbrad võivad ka alla-meetrised ju olla! Kui ma imestusega vaatan, kuidas teised sind muudkui keelavad-käsevad (õnneks ei poo ega lase), ei ole mu imestusel piire. Kas nad siis ei tea, et sa pole mingi imbetsill? Oh, muidugi ei ole sa ka mingi akadeemik (veel), aga džiisas, isegi sina tead, et raamatuid ei lõhuta või et asju, mida ei saa närida, ei tasu ka alla neelata. Kas ma ehk usaldan sind liiga palju? Kui sinuga õnnetused juhtuvadki, siis on need peamiselt… noh, mida nimigi ütleb – õnnetused. Vahepeal komistad, vahepeal kukud, vahepeal jooksed pea seljas ja sajad kuskilt alla, vahepeal lähed elevusse ja unustad diivanilt allaronimise nipi, vahepeal… noh, juhtub. Kõigil juhtub. Juhtub sinulgi. Asjad, mis meie vahel tülisid põhjustavad, on tavaliselt Suurte Tahtmiste Kokkupõrked. Kui mina tahan üht ja sina tahad teist. Ja kumbki pole nõus järele andma. Näiteks kui mina tahan pesumasinat parandada ja sina tahad NÄHA VÄGA LÄHEDALT, millega ma tegelen, miska on mul võimatu sellega tegeleda, sest sa oled ees. Või kui mina tahan, et sa magaksid, aga sina tahad teha absoluutselt kõike muud, peaasi, et liikumatult ei peaks olema. (Ja siis sa jääd magama nii, et kõigutad vihaselt oma jalga, justkui näidates: YOU CAN HOLD ME DOWN, BUT YOU CAN’T BREAK MY SPIRIT!!!)

Niisiis, sa mu päevade lahutamatu kaaslane ja sõber, mulle tundub, et me oleme võrdsed. Minul lihtsalt on praegu sinu ees mõned eelised – näiteks ulatan ma riiulilt moosi võtma (ma vana hiiglane) ja oskan rääkida sellises keeles, millest teised aru saavad. Sina räägid veel mingeid võõrkeeli, kuigi on päevi, kus sa mind oma arusaamisega üllatad. Ütlen: “Lähme õue!” ja juba sa tuled, papud näpus, ja hakkad mind käest ukse poole vedama. Või ütlen täiesti lambihetkel: plaksuta! Ja sa plaksutad. Who knew! Sa tegelikult ütled ka pärissõnu, aga ma pole veel päris kindel, kui… adekvaatne sa neid öeldes oled. Sestap valetasin ma täna su uuele arstile, et no kümmet sõna veel sõnavaras pole, aga viis on vast ikka. (No et nad sind hälvikuks ei peaks.) Sest TEGELIKULT võib ju öelda, et “gsss” on “kass” ja “sss” on “issi” ja “mmmamm” on “emme” ja “tah” on “aitäh” või “ei taha”. Ja kõige kõnekam on su pearaputus  – “ei” oskad sa sedasi küll väga ilmekalt ja konkreetselt öelda (tavaliselt söögi peale).

Sa oled väga iseseisev. Teinekord ma vaatan sind ja muhelen omaette. Võtad maast saapa ja kõnnid sellega asjalikult mööda tuba ringi. Siis võtad maast mänguasja ja kõnnid omaette jutustades mööda tube edasi. Siis näed – oo! Raamat! Tahad võtta ka raamatut kaasa sellele tuurile mööda kodu, aga probleem! Käed on juba täis! Saabast ja mänguasja muidugi maha jätta ei saa, aga raamat – raamat peab ka tulema sellele tripile! Sest kuidas sa ometi raamatu maha saad jätta, ega sa mingi… raamatuid mahajättev koletis ole! Siis võtad sa mänguasja hambusse, raamatu paremasse ja saapa vasemasse kätte ja ringreis jätkub. Kuni – ohhoo! Eemal terendab pudelikork. Raamat, mänguasi ja saabas kukuvad, et teha ruumi su lemmikasjale maailmas – pudelikorgile. Viimastel päevadel on su lemmiktegevus korkide pudelile peale ja sealt maha keeramine. Veits ajab see sind ka närvi, sest tundub, et sa veel päriselt ei jaga biiti, et miks vahepeal kork jääb peale ja järgmine hetk ei jää, aga küllap seegi sul varsti käpas.

Ma armastan sind lõputult, mu kullatükk. Sa oled väga intensiivne ja väga väsitav – aga teisiti polekski ju see mõeldav. Mõnikord olen ma mures, et äkki oled sa liiga emmekas, aga… Aga tegelikult on vist nii, et mitte sina pole emmekas, vaid mina olen sinukas. Sest mul on sind väga vaja ja ma ei oska enam sinuta.

Ilusat teist eluaastat sulle.

Ja endale teen ma suure pai ja kingin nähtamatud lilled, et ma olen tänaseni välja vedanud. Ma ausalt ei uskunud vahepeal, et ma jaksan.

Aga jaksasin.

Ilmselt just tänu sinule.

Armastades,

sinu emme

ajuseisk

hoomamatu 26 kommentaari

Üleeile tuli Naabrinaine korraks läbi. (Tõde: eile tuli ka, aga siis ma juba/veel magasin. See üürike tund enne pikka piinarikast ööd 39+ palavikus lapsega, kes ei saa hingata.) Rääkisime tühjast-tähjast, noh, nagu ikka. Mu aju on viimasel nädalal täiesti seiskunud. Ainus, millele ma mõtlen, on see, et palgapäev on veel megakaugel (see also: selle nädala eesmärk elada 15 euroga) ja elektriku jaoks ikka veel raha ei ole (mis tähendab, et kõik SEISAB, välja arvatud juhtmed, need ripuvad).

Ja siis läheneb veel õõvastava kiirusega Mila esimene sünnipäev, mille auks ma ostsin poti, sest ma olen aru saanud, et see on vist üks asjadest, millega peaks tegelema, kui ma iial enam tahan ära unustada, mis tunne on mähkmeid vahetada (vastus: tüütu).

Mina: “Ma võiksin vabalt praegu sünnitada paar last. Andke mulle paar vastsündinut! Ma võtaks nad KOHE, kui keegi tegeleks minu eest selle potitreenginguga.”
Naabrinaine: “Ma võtaks lausa kaks kaheaastast, kui keegi ütleks mulle, kuidas teismelist õnnelikuks teha.”
Mina: “It’s not getting ANY easier at all, is it?”
Naabrinaine: “No.”

Ja siis läksin ma tuppa ja lugesin vannis The Bloggessi MAAILMA PARIMAT raamatut “Let’s Pretend This Never Happened” ja kas sa näe kokkusattumust:

“Potty training is not a fun subject to reminisce about. It’s more like a horrible death march through a haunted forest, and the trees are made of angry bears that you’re allergic to. And you have to look at pictures of dead people at the same time. Like, it’s so awful you want to just make your kid go live outside for the rest of their life, but you can’t do that because the dog’s out there. And that’s why I’m not going to write about potty training, and instead I’m going to write about perspective.”

(See ei ole ausalt mingist lapseteemast. See raamat on TOTAALSELT OOSÕM ja kõik, kes peavad end huumorimeelega inimeseks, peaksid seda lugema, kasvõi selleks, et veenduda, et me pole kunagi nii ägedad kui The Bloggess.)

Ühesõnaga, DO NOT WANT. Üldse ei taha tegeleda selle jamaga. Miks ta kuidagi… ise ei võiks kõik asjad selgeks õppida?

Siia juurde veel märkus, et haige lapse kõrvalt, kelle põhiline suhtlusviis on HUILGAMINE või valjuhäälne halamine, on TÄIESTI võimatu ajatundlikku tööd teha. Ja nagu neetult on praegu kõik kohad ajakirjanikele suunatud töökuulutusi täis. Ja kus te olete siis, kui ma septembris tööpõllule naasen? Te olete tööalasel väljasõidul kõikide nende oosõm ajakirjanikega, keda te PRAEGU värbate, that’s where!

(Ma tahaks nii hullult elada näiteks viis aastat oma elust nii, et ma ei peaks töötuse pärast muretsema.)

(Või potitreeningu.)

(Või selle pärast, kuidas 15 euroga nädal aega läbi tulla.)

(Muidu on hästi, for reals.)

väike kurat igas päevas

hoomamatu 21 kommentaari

Viimased nädal aega on Mila olnud nagu ümbervahetatud. Kui enne oli mul rõõmus ja rõõsa, üsna iseseisev beebi, siis nüüd on mul mingi väike kuradipoeg kodus. Oh God, THE WHINING! Ma saan aru küll, et minu kui vanema ja targema inimese ülesanne on asju ratsionaliseerida ja püüda tunded teatud hetkedel välja lülitada (et mitte lambist oma kakat kaotada), siis enamasti ma lihtsalt olen. Apaatselt, OLEN. Oodates, millal see – misiganes SEE siis on – läbi saab. Sest ma ei saa aru. Ma ei saa aru!

On tal igav? On ta näljas? Valutab tal kuskilt? Tahab ta üksi olla? Tahab ta kaissu? Tahab ta välja? Tahab ta magama? MA EI SAA ARU!

Esiteks on ta avastanud nutmise stiilis: “Öäääää-ai-ai-ai-ai!!!” Mis justkui viitaks sellele, et tal on valus. Aga ma kahtlustan, et tal valutab ainult hing. Ja see ai-ai! on nii südantlõhestav, et ma sisemuses suren.

Sööki vastu ei võta, raputab ainult vihaselt pead.

Süles ei taha olla, väänab end maha. Maas ei taha olla, küünitab süle poole. Ja väike vingumine vaheldub suure vingumise ja ai-ai-karjumisega ja mina hullun. Lihtsalt HULLUN.

Ma tõesti ei suuda ette kujutada, et ma a) tema sellise käitumise juures kodus tööd suudaks teha ja b) temaga 4. eluaastani kodus olen (vt ka lasteaiavaenulik Abikaasa, lasteaiakoht Tartus jmt). Kõik mu targad raamatud on Kõuplis, nii et ma ei saa end isegi reassure’ida, et tegu on mingi faasi või arenguhüppe või igavuse või jonni või maiteamillega. (Ja guugeldada ei viitsi muidugi.)

Samas ma selgetel hetkedel saan muidugi aru, et tegu on faasiga, sest kõik asjad, mis lastel on, on FAASID. Või hambad. Või mõlemad korraga.

Peamiselt mulle tundub, et ta on tüdinud sellest, et ma ei suuda enne kella kaht päeval adekvaatne olla. Ja kui suudangi, siis kasutan seda aega töötegemiseks. Lisaks on ta üle läinud ühele päevauinakule, mis tähendab, et kui ta Abikaasa kella peale kell 6 ärkab, on terve päev otse öeldult perses. Sest laps TAHAKS magada ühe uinaku, aga sellisel juhul nihkuks päevakava kõik kaks tundi ettepoole ja vabandage väga, aga kell 18 ma küll teda magama panna ei kavatse. Ega sa mõni kolmekuune ole, Mila! Muidu oli kõik väga hästi, läks 20-21 paiku magama, ärkasime 8-9 paiku hommikul, lõunauinak 12-14/15 ja siis jälle õhtul magama. Ma ei teagi nüüd, kas kõik on sassis sellepärast, et Abikaasa vahelduseks jälle kodus on, või on lihtsalt mingi ealine vinguiseärasus või kuidagi ma ise peegeldan ja võimendan kõike seda, mis tema pisikeses hinges käimas on, aga ME OLEME PIDEVALT TÜLIS.

Jah, ma saan ju aru küll, et Milal pole veel piisavalt informatsiooni ja kognitiivseid oskusi meie päevaseid jagelemisi tülina tõlgendada, aga mul on. Ja ma vihkan seda pidevat võitlust! “Mila, ei. Ei tohi! Ei. Ei. Ei. Ei. See on emme oma. Ei. Ei. Ei. Ei tohi! Ei. Ei. Ei. Ei tohi pliiti katsuda! Ei. Ei. Ei… Ei… Mila, paluuuuuun, ei!” Ja oh seda üürgamist iga “ei” peale!

Ma olen nagu aru saanud, et “kohutavad kahesed” näevad umbes sellised välja. Kui see nii on, siis miks minu aastane nii käitub? AH?!

Õnneks on see kohutavus kõik ainult nelja seina vahel. Õues ja külas on ta nagu miilinki. Aga viitsin ma jee oma päevi ainult õues ja külas veeta, mommy needs to work ja üleüldse!

Uh. Kohe hakkas kergem pärast seda räntimist.

Nüüd tuleb ainult kevad ära oodata, sest siis on õnneks mul aias nii palju tegemist, et teda vähemalt kaks nädalat lõbustada ja kui see õudne rõve Kevadtorm läbi on, siis on ehk ka võimalik Abikaasa tanki lükata.

Või siis on ta varsti jälle endine. Või noh. Normaalsem.

Oh, oodake, vist tuleviku-mina aastast 2027 on ukse taga, kaigas pihus… Jap. Ja ta ütleb mulle, et ma ei tohiks SELLE VÄIKSE asja üle küll vinguda, sest oodaku ma ainult ära, kui teismeliseiga käes on…

Uh.

Kuidas sul muidu läheb? Alles gut?

emadushirmud

hoomamatu 11 kommentaari

Loen praegu raamatut “We Need To Talk About Kevin”, mille juhuslikult FB kaudu endiselt klassiõelt skoorisin. Muuhulgas avastasin üllatusega, et selle põhjal tehtud film jõudis just kinodesse, peaosas Tilda. Mnjah, mul õnneks ei hakanud lugedes Tilda kummitama, ta on minu jaoks umbes nagu Tom Hanks – mul on tema suhtes (või st nende) mingi totaalne antipaatia, seletamatult ebasümpaatsed on need näitlejad mulle. Aga samas ma võin nende filme vaadata, sest ma saan aru, et nad on kuradima andekad. Nii et nende filme vaadates on siuke, üks silm kinni, teisega piilun-olukord.

Enihuu.

Loen siis Lionel Shriveri (miks on naisenimi Lionel? Kas see on nagu Janika Kronberg?) raamatut ja esiteks ma ei saa seda enam rahulikult lugeda. Sest kuna Marta kirjutas psühhopatoloogilisest diateesist ja ma sain teada, et selline asi ÜLDSE olemas on, siis näen ma iga lauset selles raamatus lugedes, et klassikaline PPD keiss noh.

Teiseks hakkasin ma mõtlema, millised olid küll minu emadusega seotud hirmud. Muidugi on kõik lapse-eelne aeg üsna häguseks muutunud, aga ma püüan siiski meenutada…

1. Et ta sünnib väärakana. Jah, täpselt nii koledalt ja poliitiliselt ebakorrektselt mõtlesingi. Ma ei mõelnud mingit konkreetset haigust, konkreetse HAIGUSEGA olin ma valmis diilima. Aga ma kartsin, et ta on midagi nii meditsiiniliselt ületamatut ja kohutavat, et ma ei suuda sellega hakkama saada. Näiteks jalg kasvab põsest välja. See oleks olnud päris skeeri. Kunagi raseduse lõpukuul käisin ma Sõle Selveris ja kohtusin riiulite vahel ühe Downi sündroomi põdeva tütarlapsega. Ta vaatas mulle pikalt otsa, naeratas laialt ja osutas näpuga mu hiigelkõhule: “Tita! Tita tuleb!” Ta ema tundis vist piinlikkust ja tõmbas ta käest eemale, aga mina naeratasin laialt. See oli lihtsalt üks nunnumaid hetki, mis ever on muga rasedana juhtunud. Pärast seda ma otsustasin, et enam ma ei karda.

2. Et ta sünnib pruunide silmadega. Geneetiliselt oli see muidugi võimalik, kuskil esiisade seas on meil kindlasti pruunisilmseid. Aga mina olen rohekashallide silmadega, Abikaasa roheliste silmadega, meie vanemad kõik vist hallisilmsed. See, et ämmaemand millalgi sünnituse ajal väga blaseelt lausus: “Noh, tal võivad silmad ka aastaselt pruuniks minna!”, ei aidanud asjale kuidagi kaasa. Senimaani ootan hirmuga, et kas lähevad. Miks ma seda kardan? On mul jee aimugi.

3. Et ma lähen lõpuks nii paksuks, et seda on lihtsalt rõve vaadata. Ja pärast sünnitust jään selliseks. Noh, MINUL oli küll endale lõpuks juba väga sürr peeglis otsa vaadata, aga imede ime – sünnitus on superdieet! Kümme kilo 24 tunniga läinud! Ülejäänu kadus järgmiste nädalatega ja nüüd olen ma täpselt samasugune nagu enne. Ainult armilisem. Arvestades kõiki neid mäkke ja kokasid on ikka puhas ime, et ma tagumikku eraldi järelkäruga kaasas ei pea vedama.

4. Et ma ei oska oma last armastada. Ma mäletan, et märkasin millalgi pärast sünnitust selles selges vines viibides, et Abikaasa pühib salamahti pisaraid. Mina? Mina ei tundnud muud, kui suurt võidurõõmu (“Fakk, ellu jäin, raisk!”), ma tahtsin kohvi ja suitsu ja mojitot ja tantsida ja et mu sabakont puruks poleks. Ma ootasin, et kui laps kätele pannakse, on selline suur revelation tunne. Noh, et ilmutus. Et nüüd emadus lajatab mulle tissidega näkku. Ei midagi sellist. Oli tunne, nagu oleks kohtunud vana sõbraga. See kõik oli kuidagi nii normaalne ja nii sürr samaaegselt. Päriselt armastama hakkasin ma teda vist ikka siis, kui temagi mind armastama hakkas. Ma küll armusin, aga see oli teistmoodi. Aga igal juhul. Kui ta mul seal kõhu peal oli, hiiglaslik ja vaikne ja nunnu ja nii oma, siis ma sain aru, et armastuse pärast muretsema ei pea. Sest kui miski on nii oma, siis jõuab armastus ka varem või hiljem kohale.

5. Et ma ei jaksa. Seda kartsin ma eelkõige seetõttu, et ma olen vahetult kogenud, mida magamatus minuga teeb. Ja et magamatus järgneb, selles olin ma ka täiesti kindel. Aga kuidagi… Hmm. Ühesõnaga, kui ma siin iga nädal regulaarselt neid 2-tunniseid öid teen (mitte meelega, lihtsalt keha tahabki vahepeal mind piinata), siis iga järgmine päev ma mõtlen: kuidas fakki ma sellises olekus kuude kaupa elada suutsin? JA LÄKSIN VAID NATUKE HULLUKS, MITTE TÄIESTI?! Imeinimene. Sel hetkel ma muidugi end imeliseks ei pidanud. Aga kuidagi selle magamatuse, kurnatuse ja hormoonidemöllu sees olles ei olegi sul aega küsida, et kuidas sa jõuad. Või õigemini, küsida võid, aga sul pole lihtsalt mingit optsiooni. Jõuad ja kõik. Ja mingi hetk saab see läbi.

6. Et ma ei oska teda jagada. Ei oskagi. Tahan teda hoida üleni endale. Järgmisel hetkel tahan kõigile näidata, kui oosõm ta on. Vihkan neid äraminekuhetki, kus ta läbi klaasukse mulle järele vaatab ja hüsteeriliselt nutta röögib ja ütlen endale: “See peabki raske olema. See peabki raske olema.” Ja igal öösel, kui ma magama vajun (või ei vaju), mõtlen ma naeratusega sellele, et ma näen teda õige varsti jälle… Varsti tuleb/tahan tööle minna. I DON’T KNOW HOW.

7. Et mu vähenegi intellekt, mis mul oli, kaob igaveseks ja ma suudan ainult titelappidest mõelda ja rääkida. Hmm… Ei julge isegi mitte kõige vaiksema häälega kommenteerida.

8. Kui ma peaksin jääma ühel või teisel põhjusel üksikemaks, siis üksikemaks ma jäängi. See on selline… imelik hirm. Õigemini, ma tean väga palju toredaid paare, kes elavad koos ja emmal-kummal on eelmistest kooseludest lapsi ja nad tõestavad iga päev, et see on võimalik. Mis “võimalik”, see ongi tänapäeval normaalne! Aga millegipärast olen ma kindel, et kui me peaks Abikaasaga lahku minema või temaga midagi juhtub ja ma üksikuks jään, siis ma jäängi üksikuks. Ma ei tea, mis mul omast arust enne nii ihaldusväärset oli, mis nüüd, lapsega, on kadunud (no ilmselgelt ei saa see olla keha, aga võibolla vabadus?), aga ma olen täiesti kindel, et käsil on mu viimane kooselu. Ükskõik, kuidas seda siis võtta (kas venitame lõpuni välja näiteks või misiganes). Ma ei tea küll, kuidas täpselt laps sellesse pilti sobitub või miks see hirm temaga seotud on, aga on. Ei ole ju nii, et ma oleks oma mehi kõiki kuskil klubides kohanud, kuhu ma enam minna ei saa. Aga näet. Siuke hirm.

9. Et mu laps ei meeldi mulle või temast kasvab keegi, kes mulle ei meeldi.  Ma näen iga päev tänaval teismelisi, kes tekitavad minus surmahirmu. Mõelda vaid, kui Mila niimoodi lõpetab! Kõik need liiminuusutajad (ma ei tea tegelt, kas see on popp tänapäeval enam või teevad kõik krokodili) ja emod ja joodiklapsed ja vargad ja ajudeta mimmid ja kõik need. Oh, muidugi usun ma nii üldiselt, et igas ühes on midagi head, but is there really? Ma ei tunne väga palju inimesi, kelles ma midagi head leida ei oska, aga sellegipoolest ei tahaks ma, et Mila nendesarnaselt lõpetaks. (Siin mõtlen siis neid inimesi, kes võibolla pole kõige aktseptaablimad, aga siiski on nendeski ikka midagi head.) Kõige hirmsam on see, et ma saan teha ainult nii palju. Ma ei kontrolli seda, mis temast saab. Mingil määral, aga mitte lõpuni. Ühtpidi oleks väga igav, kui see nii oleks (no et sa tead täpselt, mida teha, et su lapsest näiteks edukas advokaat saaks), aga teistpidi on see friiking hirmutav.

Emadus on üldse väga hirmutav ja teisalt on ta jälle hästi tavaline. Tavaline selles mõttes, et ma enamasti ju ei mõtle selle peale – et oh, nüüd olen ema! Teen ema-asju! Ema-ema-ema! Enamasti lihtsalt oled nagu oled ja laps on lihtsalt ka. Ja see ongi õudselt tavaline. Ja hirmus. Emadus on üks suur paradoks. Ja kõige raskem asi ÜLDSE, mis emaks olemise juures on, ongi vist see, et teada, millal ei tohi sekkuda. Millal tuleb lasta tal omad vead teha ja lihtsalt kõrvalt vaadata. Olgu see siis kümnekuust tassist jooma õppimas või kahekümneaastast pulmi korraldamas vaadates. Ja siis sa pead end sundima mitte sekkuma ning lihtsalt olema olemas, et märjad – olgu siis mahlast või pisaratest – riided ära vahetada.

proud parenting moment

hoomamatu 6 kommentaari

Tõime Kõuplist voodi ära ja Mila on selle kuu ajaga, kui elasime voodivabalt, ära unustanud, et pea ees voodist alla tulles võib rõvedalt haiget saada. Ükskõik kui palju ma talle “Pepu ees!” ei ütleks, ikka tahab ta näoga maad künda.

“Äkki peaks laskma tal ikka ära kukkuda?” küsin Abikaasalt. “Äkki tal siis tuleb meelde, miks see “pepu ees”-värk oluline on.”
“Arvad? Ma arvan, et ta pigem saab lihtsalt rõvedalt haiget.”
“Oh, aga paneks padjad alla!” leian ma, ise uhke oma leidlikkuse ja geniaalsuse üle. Viskan padjad voodi ette ja Mila insta kukubki pea ees patjadesse. Aga kuna ta on master aelemises ja KAIFIB püherdamist patjades, siis on kogu stseen selline:

Mila kukub, käed ees, näoli patjadesse. Meie Abikaasaga ootavalt passime kõrval: noh, kas töötab vanemdamine sel korral? Ja siis pöördub Mila ümber, näol LÕPUTU naeratus, mis ütleb: “APPI KUI LAHE SEE ON MAAILMA KÕIGE LAHEDAM MIS MUGA EVER ON JUHTUNUD!!!”

Abikaasa vaatab mulle otsa, muigab: “No see pedagoogika tuli sul küll praegu hästi välja…”

(Instagram tuli üleeile Androidile välja ja ma olen juba sõltuvuses. Insta jäin sõltuvusse. Instadaki. Umbes nagu ma olen sõltuvuses imelike naistepeadega riietusesemetest.)

11 kuud

hoomamatu 6 kommentaari

Kallis Mila,

täna said sa 11kuuseks. 11 on üks hullult lahe number, nagu teada. Minu ja su tädi sünnipäevad on 11ndal kuupäeval, sina ise sündisid 2011. aastal ja 11 tähistab ühtlasi päevi, mis olid kulunud su 11ndast elukuust, mil sa kõndima hakkasid. No ja 1+1 on teadupoolest 2, mis on sinu sünnikuupäev.

Lisaks märgib 11 numbrit, mis jääb su viimaseks selliseks “sünnipäevaks”. Edaspidi on “olulised” ainult aastad, mis mööduvad ja elatud elukuid edaspidi nii tähtsaks ei peeta kui sel esimesel eluaastal. Ja esimene eluaasta hakkabki sul vaikselt lõppema.

Whoa.

Mul on kohevarsti aastane laps.

Mis. Just. Juhtus?

Kas ma mitte alles ei hänginud oma esimese boyfriendiga maja ees ja ei vahtinud päiksesse? Kas ma just ei saanud kätte lube? Kas ma just ei tuupinud eksamiteks – üheksanda klassi omadeks, 12. klassi omadeks? (Who am I kidding, õppisin ma jee 9. klassi eksamiteks. Viisi sain ma tol ajal loomulikust intelligentsist.) Kas ma just ei kolinud ära emakodust? Kas ma just ei laulnud oma esimest (ja peaaegu-viimast) karaoket 18. aasta sünnipäeval? Kas ma just ei laulnud Lauristini akna all – nagu korralikule rebasele kohane? Kas ma just ei trippinud kursavenna L. juurest varahommikul koju, põues suur saladus? Kas ma just ei saanud oma esimest töökohta, ei lahkunud esimeselt töökohalt teisele, kas ma just ei armunud, abiellunud, purunenud, üles ehitanud, sitta keeranud, sita ära söönud, naernud, põgenenud, õhanud, kujutlenud… Kas see kõik ei olnud JUST?

Ja kas just ei olnud see, kui ma nägin rasedustestil kaht triipu? Kas just ei olnud see hommik, kui ma läbi vihma oma bussi-alla-jäänud-keha-tundega haiglast koju tulin, roosa pamp käes? Kas ma just ei vaadanud sulle otsa ja kas just ei olnud see hetk, kus sa esimest korda mulle otsa vaatasid ja mind NÄGID?

See kõik oli ju just!

Ma vaatan sind, su pikki jalgu ja töntse sõrmi ja pisikesi nunnumeeter-varbaid. Ma vaatan su mandlisilmi ja su alati karvu täis suud (su lemmiktoit on karvad, eriline delikatess on värske, kassisoe, otse kasukast tõmmatud karvatuust), su valgeid pisikesi teravaid hambaid ja nöbinina ja põselohukesi ja kotkapoja juukseudemeid ja ma vaatan ja vaatan ja ei suuda uskuda, et SEE OLEDKI SINA. Minu tütar. Valmis inimene. Kõnnib, räägib, ronib kaissu ja naerab laialt.

Uskumatult pikk tee on tuldud, uskumatult pikk veel käia. Oh, pateetiline, ma tean. Vabandust. Ma olen täna heldinud. Sest tänases lumetormis oleks ma Tallinn-Tartu maanteel peaaegu surma saanud (ei saanud) ja ma tulin koju ja sa naeratasid mulle laialt ja ma viskasin sind 11 korda õhku ja sa naeratasid veel laiemalt ja ma sain aru, et ei olegi võimalik kedagi või midagi siin maailmas rohkem armastada. Seda. Just seda hetke.

Ma olen lõputult tänulik, et sa mind sellele seiklusele saatjaks oled kutsunud. Seiklusele nimega “Mila elu”. Ma loodan, et ma saan sind igavesti saata. Võib-olla lõpuks aupaklikust kaugusest, aga ometi.

Armastusega,

emme

parkinson light

hoomamatu 8 kommentaari

Pühapäeva hommikul ronis Mila voodisse, turnis natuke minu ja oma isa otsas, vaatas siis mulle naeratades otsa ja… kõigutas pead küljelt küljele nagu nõdrameelne. Täpselt nagu kõik need hullud, kes “Käopesa”-sarnastes filmides taustal hulguvad, juukseid närivad, kätega oma õlgu hõõruvad ja pead edasi-tagasi raputavad.

Ja nüüd käitub mu laps nagu nõdrameelne! Arvestades, kui palju kordi ta on kukkunud või end vigastanud, siis poleks üldse liigne pessimism teda mõnes fantastilises spordivigastuses kahtlustada. Saati et ta sellist liigutust varem teinud pole.

Õnneks selgus, et see oli üks neist “õppisin uue asja ära ja nüüd teen seda pidevalt, lihtsalt et sind ära friikida”-asjadest. Ja õnneks ma juba tean, et need ajad mööduvad ja uue asja oskamise uudsuse võlu kaob ning ta käitub edasi tavapäraselt, lihtsalt uue oskusega. Sellesse sarja kuulub ka nädal, kui ta end kätega vastu pead tagus, mida oli õõvastav pealt vaadata, aga mis oli jälle selgelt üks neist asjadest, mida ta tegi lihtsalt sellepärast, et ta oskas. Või siis see nädal, kus ta kõik söögi, mis talle kätte anda, pani lauanurgale või diivani peale ja sõi otse suuga. Ühesõnaga – õõvastav. Aga õnneks mööduv. Ja õnneks on just see tittede omadus – katsetada uusi asju – põhjus, miks me üldse nii kiiresti nii abitust olendist inimeseks areneda suudame. Sest põnev on ju! Ja ega enne katsetamata ei tea ju, et süüa on käte ja lusikaga ikkagi oluliselt kergem kui looma kombel või et see on ääretult äge küll, et endale on võimalik vastu vahtimist virutada, aga kas just tulemuslik? Peab proovima! Äkki juhtub midagi ägedat, kui ma endale piki kõrvu lajatan – näiteks hakkab sadama banaane või see naine, kes mul mähkmeid vahetab ja süüa anna, hakkab hüsteeriliselt karjuma ja seda on ka huvitav jälgida.

(Muidu mul ausalt on päris normaalne laps. Ta ainult vahepeal tegeleb veidrustega. Ma ei julgusta enesevigastamist ega muud taolist.) (Juhuks kui keegi peaks tahtma lastekaitsesse teatada.)

//

Täna käisime jalutamas. Kõndisin mööda tänavat, hoidsin oma lapsel käest kinni ja mõtlesin, et eelmisel aastal samal ajal polnud ma veel lõpurasegi, täna aga kõnnin mööda tänavat ja HOIAN OMA LAPSEL KÄEST KINNI. Ja ta kõnnib minu kõrval. Faking veider. Kuidas see küll juhtus? Milast selles küsimuses abi pole, ta ainult raputab pead vastuseks – KÕIGELE.

Pildil on näha mu suurepärane kaheeurone ost Helsingi meesteosakonna H&Mist. Ideaalne kevadmüts, ainult paelad pean vist külge õmblema, sest muidu kipuvad kõrvad paljaks minema. Ma tõesti ei saa aru, mis mehed seal Soomes on ja KUI väiksed nende pead peavad olema, et selline müts üldse olemas on. Meesteosakonnas.

Maailm on ikka kummaline.

10 kuud 11 päeva

hoomamatu 1 Reply

Täna juhtus siis see, et ilmselt on ametlik esimeste sammude päev. Reedel, kui me Naabrimehele üllatussünnipäeva tegime (ja väga üllatunud olime, et tal kohalejõudmisega nii kaua aega läks), siis hängis Mila jõudsalt LMiga ja tegi juba esimese argliku sammu. Kuna seda keegi peale minu ei näinud, siis keegi muidugi ei uskunud.

Rääkisin ennist telefoniga ja järsku avastan, et Mila on nagu ninja salamisi diivani juurest lauale lähenenud ja on ikka veel püstiasendis. Muidu on ikka nii, et ta seisab, hakkab astuma ja kui siis sellele tähelepanu pöörata (näiteks kiita või hüsteeriliselt hakata fotokat otsima), siis naeratab ta mõistvalt ja langeb põlvili. Nii saab ju kiiremini!

Aga kuna ta veel õhtu jooksul mitu korda oma need paar-kolm sammu ära tegi ja ALLES SIIS otsustas põlvili jätkata, olgu siiski see kuupäev salvestet. No ja seda, et ta ennist redeli alla ronis ja seda ees lükates mööda tuba ringi jooksis, sellest ei maksa üldse rääkidagi.

kümme kuud

hoomamatu 5 kommentaari

Kallis Mila,

täna said sa kümme kuud vanaks. Hommikul äratas kell kuus mind su tädi sõnum, kus ta palus sulle edasi öelda, et tädi Siki armastab sind väga-väga palju. Niisiis, ma ütlen sulle edasi: tädi Siki armastab sind väga-väga palju! Ja sind armastavad vanaemad ja vanaisad ja tädid ja onud ja vanatädid ja naabrid ja sõbrad ja… Ja mina. Mina armastan sind ka väga-väga palju.

See elukuu ongi olnud selline Suure Armastuse Kuu. Mu armastus sinu vastu on kasvanud eksponentsiaalselt sellega, kuidas sa ise oled kasvanud ja sinu sotsiaalsed oskused on paranenud. Sa oled tohutult NAERMA hakanud, see on lihtsalt imeline. Seisad, vahid mind üksisilmi, kuni ma lõpuks pilgu sinule pööran ja rõkatad naerda. See on fabuloosne.

Ma armastan sinus kõike. Olgu, võib-olla seda Vingumiskoletist eriti mitte, aga siiski. Ma armastan su esimest sünnimärki, seda pisikest nunnut seljal. Ma armastan, kuidas sa lalised ja räägid. Ma armastan, kuidas sa põlvi nõksutad ja voodi peal hüppamist harjutad (vahepeal tuleb isegi välja). Ma armastan su nägu, kui ma sulle ütlen: “Diivanilt tullakse maha pepu ees!”. Siis vaatad sa mind sellise kavala marakrati näoga, pöörad end õiget pidi ja libistad end voodilt alla.

Ma armastan, et sa pidevalt asjatad, et sul on koguaeg tegemist. Ma armastan, kuidas sind võlub selline lihtne asi nagu uks – kuidas sa võid selle juures kümneid minuteid istuda ja seda lihtsalt edasi-tagasi kiigutada. Mõelda vaid, milline geniaalne leiutis! Uks! Ma armastan, kuidas sa külg kees mööblist kinni hoides kiirustad. Sahkat-sahkat, ikka sihtmärgi poole. Ma armastan, kuidas sa põlvili “jooksed”, nii et ainult kondiklõbin taga. Ma armastan, kuidas sa mind naerdes vaatad ja mulle näppe suhu, ninna ja silma topid.

Ma armastan, kuidas sa minu külge klammerdud nagu väike ahvipoeg. Eriliselt armastan ma seda,  kuidas sa niimoodi häbenedes peakese patjadele toetad ja siis silmanurgast naeratades piilud. Ma armastan, kuidas sa kõik inimesed selle häbeliku piilumisnaeratusega ära võlud. Ma armastan, kuidas sa, keeleots suust väljas, maailma uurid. Näiteks seda oma roosat saabast või Muhu mustriga sussi. Ma armastan, kuidas sa asjatad ja asjatad, Juhanpartsi ajutine asjur nagu sa meil oled.

Vanasti öeldi sinusuguste laste kohta, et ei püsi pudeliski paigal. Ja kuigi sa oled üsna väsitav  (heas mõttes väsitav, muidugi), on see siiski täiesti armastusväärne, kuidas sa koguaeg sahmid, seikled, mässad ja vehkled. Ma armastan su põselohukesi, su hallikas-rohelisi silmi (mis loodetavasti lähevad veel rohelisemaks), ma armastan su naba ja sõrmekesi ja veidraid lego-varbaid, mis on ilmselgelt minu käest päritud.

Ma armastan, kuidas sa keset tuba seisad ja uurid näiteks minu pangakaarti, keerates seda üht- ja teistpidi, vahepeal üles tõstes ja pead kuklasse ajades rakurssi muutes – äkki see kaart näeb nüüd teistsugune välja? Ma armastan, kuidas ükspäev tegid sa omaalgatuslikult “lapse hoidjaga” esimesed iseseisvad sammud, tõukasid aga plastist hoiukasti enda ees ja jooksid sellel järel, näol võidurõõmus ilme: “Maailm! Siit ma tulen, vohh!” Ma armastan, kuidas sa tõstad käed minu poole, kui sülle tahad ja hakkad põlvi nõksutades kaasa tantsima, kui mina tantsin. Ma armastan, kuidas sa plaksutad ja ma armastan, kuidas sa kardina taha end peidad ja siis heledalt naerad, kui ma su “üles leian”. Ma armastan, kuidas sa mulle kaissu poed, kui sul on vaja sellest kiirest maailmast viis minutit puhkust võtta. Ma armastan su kuut hammast ja su kümmet sõrme ja su kaht kõrva ja su põlvi ja su heledaid juukseudemeid, mis vahepeal vallatult püsti jäävad.

Aga eelkõige armastan ma seda, et sa olemas oled.

Lõputult armastades,

sinu emme

—

Foto: Kalev Lilleorg/Naisteleht