Tag Archives: titepost

Kaheksateist kuud

hoomamatu 7 kommentaari

image

Kallis Milake, eile said sa poolteist aastat vanaks. Poolteist aastat. See on pool minu ülikooliajast. See on kaks rasedust. See on üks terve talv, poolteist kevadet, kaks suve ja nibin-nabin üks sügis või umbes nii. Ühesõnaga: see on ilmatuma pikk aeg. Ma mõtlen sellele neil päevil tihti, aga ma ausalt ei suuda meenutada, kuidas kõik enne sind oli. Ehk oleks kergem mul daki_ver1 faili daki_ver2 failiga asendada ja üle kirjutada, kui ma suudaks meenutada. Aga ma ei suuda. Lõputu küünlapäev, enamasti fantastiline (enamasti täis ka vildikaga ärasoditud näoga poes käimist), aga me oleme praeguseks sinuga jõudnud punkti, kust mina peaksin meid mõlemaid võimalikult valutult teisele poole – kusiganes see ka siis poleks – välja juhtima ja mul pole ausalt öeldes aimugi, kuhu suunas astuma hakata. Aga sina loodad mu peale, niisiis võtan ma sul käest kinni ja hakkame koos astuma. Fuck if I know, kuhu me lõppeks välja jõuame, aga ma luban sulle: there will be cake. /// Selle verstaposti juures teed ja oskad sa juba nii palju, et ma ei teagi, mille peaks üles märkima. Kass, emme, issi, naba, lamp, part, mahl, kalli-kalli, oppadii, hei, tere, aitäh, anna, pai, pall, sokk, koer… neist sõnadest umbes koosneb hetkel su sõnavara, enamik küll mööndustega (part näiteks kõlab pigem kui arp). Sa armastad hirmsasti musitada: vahel lihtsalt tuledki selleks oma tähtsate toimingute juurest minu juurde, et üks kalli-kalli ja musimops teha. Mänguasjad musitavad ka: koerad karusid, karud kasse, sina kõiki vahelduva eduga, isegi palli oled musitanud ühes erakordsel heldimushetkel. Ja kas ma pean üldse lisama, et see on nii nunnu noh! Tantsuta ei möödu ükski su päev ja viimased ajad oled sa ka laulma hakanud. Algas see minuga unelaulu kaasaümisemisest ja on nüüdseks arenenud suvaliste silpide leelotamiseni tööl, kodus ja puhkehetkel, nagu öeldakse. Tantsu ja laulu osas paistad sa oledvat pärinud oma isa erakordse rütmituse ja minu erakordse kombe end mitte oma oskamatusest end häirida lasta ning rõõmsalt unnata ja keerutada täpselt siis, kui hing seda ihkab, isegi kui ümbritsevad ehk pika pilguga vaatavad. Sind päästab muidugi tõik, et sa oled nii väike ja nunnu. Aga ma loodan, et see osa sinust suuemaks kasvades ei kao ning et me tatsame käsikäes läbi porilompide, seejuures kõvasti ja valesti lauldes, ka kümne või kahekümne aasta pärast. Oleks see alles midagi, kas pole! Armastades, emme

telefonimäng

hoomamatu 5 kommentaari

Asjad, millega Mila on lähipäevadel püüdnud telefonikõnesid võtta:

  • telekapult
  • DVD-mängijapult
  • digiboksipult
  • katkise digiboksi pult
  • pastakas
  • marker
  • minu telefon
  • minu katkine telefon
  • riidepuu
  • vannipardike
  • ripsmetušš
  • suss
  • helkurpael
  • Pussaka saba
  • kamm
  • kahvel
  • lusikas
  • Pussaka saba
  • lõngakera
  • kaardipakk
  • kummidraakon
  • võtmekimp
  • kulp

Emaduse õppetunnid

hoomamatu 4 kommentaari

Hakkasin meenutama kõiki neid tarku lauseid, mida mulle viimase kahe aasta jooksul kõik need oosõm inimesed, kes mind ümbritsevad, öelnud on. Enamasti nad ise polegi adunud, kuidas mõni lihtne tõdemus minu maailma radikaalselt muutis. Ja nüüd ei saa kohati aru, kuidas ma kõike seda varem ei teadnud…

Siin on emaduse õppetunnid kirjas, niipalju kui neid hetkel meenus. Loomulikult pole tegu täpsete tsitaatidega (vt esimene lause), vaid minu tõlgenduste ja ümbersõnastustega. Jäta kommentaar, kui sul mõni sarnane tera jagada!

“See on täiesti okei ennast esimesed kaks aastat zombina tunda. Mis peamine: sa ei pane seda pahaks, sest nii lihtsalt on ja see saab ühel hetkel läbi.” (Naabrinaine)

“On täiesti okei, kui sa mingis asjas peast segi lähed. Olgu see unekool või hardcore rinnapiimamissioon või igal hommikul lahinal nutmine, sest sa oled kindel, et sa ei näe oma peret enam iialgi… See on täiesti normaalne.” (Naabrinaine)

“Jumala eest – sina annad oma lapsele sellist hommikusööki, mida sina tahad anda ja sinu peres süüakse ! Ei tea, kes sulle trahvi teeb, kui pudru asemel müslit annad… Pudrupolitsei?” (Liis)

“Kui verd ei näe, ära [laste omavahelisse konflikti] sekku.” (Maris)

“Kui sul laps juba olemas on, saad sa aru, kui normaalne ja loomulik ta olemasolu on. Laps ei takista su elu, midagi ei jää tegemata – ja sa ei mõista seda enne, kui sul laps on.” (Erinevad allikad, peamiselt Naabrinaine)

“Mis jutt see on – “läksid lahku ja issand, neil on ju veel laps ka…!” Minu meelest on hoopis nii: läksid lahku, aga vähemalt on laps! Ja tal normaalne isa, olgugi et suhe selle inimesega ei tööta…” (Naabrinaine)

“Põhireeglid tuleb paika panna ENNE lapse sündi. No näiteks leppida kokku, et alati ei pea ema olema, kes öösel last tagasi voodisse paneb. Või et näiteks õhtune vann on alati isa teha. ENNE lapse sündi!” (Naabrinaine)

“Ja selle eest, et suhe toimima jääks ja te omavahel ka olla saate, peab ainult mees vastutama. Sest sa oled lihtsalt nii väsinud ja zombie, et isegi kui tundub tore mõte välja sööma minna, ei jaksa sa ise selle heaks ühtki liigutust teha. Pealegi ei raatsi last ka hoidu viia esialgu… Ehk siis: mehe töö panustada suhtesse, kui naine on peaasjalikult panustamas imikusse.” (Naabrinaine)

“Kui sa oled imiku kõik pähe tulevad nutu põhjused likvideerinud ja ta ikka nutab, siis tea, et SEE ON NORMAALNE. Imikud nutavad, sest esiteks on imik olla effing stressitekitav ja teiseks on see nende ainus vahend alguses eneseväljendamiseks. Piisab sinu lähedusest, sa ei pea end lolliks võimlema, et last “lohutada”. Ta lihtsalt tahab vahepeal kellegi juuresolekul valjuhäälselt maailma sõimata (ja on väga tänulik, kui keegi teda ei ürita samal ajal õhku loopida või sundida mingit filmi vaatama).” (Aletha J. Solteri raamatud)

“Üks asjalikemaid titeraamatuid on kusjuures klassikaline Spock (kui mõned asjad välja rookida). Spockil oli täiesti õigus, kui ta kirjutas, et vastsündinu jaoks pole vaja palju varuda… talle piisab sahtlist, kus magada.” (Naabrinaine)

Ja mis ma omalt poolt tahan lisada: keegi ei ole selleks tegelikult valmis, aga õnneks antakse meile piisavalt aega käigu pealt asja õppida.


~~~~~
*Disclaimer: need tõed on kohati subjektiivsed ja üldistavad, palun siis mitte detailselt lahkama ja/või näiteid, kus kehtib siinsele risti vastupidine, asjata tooma hakake.

kõnekeskus

hoomamatu 5 kommentaari

Mila matkib mõnda aega juba telefoniga rääkimist. Alguses rääkis ta lihtsalt telekapuldi või talle mängimiseks antud vana mobiili SUUNAS, siis hakkas seda ka kõrva juurde tõstma, tähtsa näoga aeg-ajalt midagi “kõnele” vahele öeldes. Iga kord, kui see juhtus, ma ootasin, et ta võtaks pastaka ja teeks tõsiselt noogutades mõned märkmed.

Viimased ajad on ta aga hakanud kõikvõimalike muude esemetega kõnesid pidama. Surub aga näiteks pliiatsi õla ja kõrva vahele, kõnnib mõtlikult mööda tuba ringi ja on näha, et tegu on VÄGA TÄHTSA kõnega ja kui teda segada, saab ta väga kurjaks.

Täna hoidis ta õlaga kõrva ääres kinni pulkjat võtmehoidjat. JR oli just koju jõudnud, hetkeks oli päevas paus ja jälgisime Mila asjaajamisi.

“Kas ta… kas ta peab parasjagu mingit KÕNET selle võtmehoidja abil?”
“Mm… Tundub küll.”

Vaatlesime vaikides teda veel mõni aeg.

“Mila kuule,” hüüdsin ma lõpuks. “Kellega sa räägid?”

Mila heitis mulle pilgu, mis pidi mõista andma,  et tal ei ole praegu aega minu triviaalsetele küsimustele vastata.

“No okei,” leebusin ma, oma viga mõistes. “Aga tervita minu poolt igal juhul.”

Mila pöördus, vaikis poolelt lauselt, pööritas silmi ja kogu tema keha ütles: “Võta end kokku, naine. See on VÕTMEHOIDJA. Võib-olla peaksid sa ravile minema, kui sa arvad, et keegi VÕTMEHOIDJA abil helistab…”

OK, minu paha. Muidugi on see kõigest võtmehoidja, ma tõesti ei tea, miks ma segadusse sattusin.

 

Vietnamist ja lastest ja minu külast

hoomamatu 4 kommentaari

Oktoobrikuu ajakirjas Pere&Kodu ilmus minu kirjutatud lugu “Halloo, Vietnam!”. Pärisin selle tarbeks väikese beebiga vanemapuhkuse ajaks Vietnami kolinud Kristina Kallaselt, mis imeloom see Vietnam üldse on ning kuidas see eksootiline maa värskele emale tundus. Oma kogemustest kirjutas ta ka raamatu “Minu Vietnam”, mille lugemine on mul hetkel pooleli, kuid julgen soovitada küll. Eriti soovitaksin seda värsketele emadele. Miks? Sest minu jaoks jäi nii raamatust kui Kristinaga jutlemisest kõlama hoopis mõte, et eestlased võiksid mõnes osas vietnamlastest õppust võtta. Ja just selles osas, mis puudutab lapsi.

Kristina rääkis, et Vietnam on väga lastesõbralik riik. Neil paistvat olevat arusaam, et lapsed on suurim õnn ja rõõm maailmas ning jääb arusaamatuks, miks keegi ei peaks sellest rõõmust osa saama. Nii on vietnamlannad valmis iga võõrast last plutitama ja lõbustama, samas aga lastakse lastel olla lapsed. Nad jooksevad kitsastel kõrvaltänavatel, kus neil heal juhul hoiab silma peal mõni vana naabritädi, kes õue taburetikesele konte soojendama tulnud. Kristinale meenutas see kõik tema enda lapsepõlve, kui ka meil veel nii kasvada lasti.

Nüüd aga on lastekaitse igal nurgal, ajalehed täis õõvastavaid lugusid vanematest, kes oma lapsi kõikmõeldavaid õudusi läbi sunnivad elama. Rohelise idüllilise Nõmme tänavatel luurab pedofiil, Toompea jalamil tapetakse, sotsiaaltöötajad ja perearstid on muutunud überparanoiliseks, kui sa juhuslikult oma tite kohustusliku “ülevaatuse” unustad ning vene baabad tulevad rannas nutva vastsündinuga ema juurde uurima, et ega juhuslikult lastekaitset kutsuma ei peaks.

Ja samas… it takes a village to raise a child, ütleb vanasõna. Kristinagi küsis lõpuks mõtlikult, et ehk peaks ka eestlased oma suhtumise lastesse ehk üle vaatama, ehk on vietnamlastel ikkagi tera jutus sees…

Kui ma rasedana Tallinna kolisin, tundsin ma väga teravalt, kui üksi on tegelikult tänapäeva Eestis rase naine ja vastsündinu ema. Ma ei tea, kuidas ma oleks kõigi nende hormoonide ja muutuste ja magamatuse ja depressiooniga hakkama saanud, kui Naabrinaine poleks just samal ajal Kõuplisse kolinud ja mind oma tiiva alla võtnud. Tänaseks on mul tekkinud Tallinnas turvavõrgustik, mul on inimesed, keda ma usaldan, kellele ükskõik mis kell helistada, kes jagavad mu vanemdamisvaateid või tahavad lihtsalt minuga koos sammuda ja Milagagi hängida, isegi juhul kui nad ise suuremat sorti titesõbrad pole. Ma tunnen, et ma olen enda ümber lõpuks kogunud selle village’i, külaelanikud, kes aitavad mul ja Milal terve mõistuse juurde jääda ning samas pakkuda mu tütrele palju lahedaid inimesi, keda tundma õppida ja kes igaüks on omamoodi awesome.

Seda kõike tundsin ma Mila sünnipäeval, kui laua ümber oli kogunenud ääretult kirju seltskond, kes kõik olid tulnud Milakese sündi tähistama. Ja seda ma tundsin paar nädalat tagasi, kui otsustasin spontaanse kogunemise korraldada ja inimesed tulid kohale vaid paaritunnise etteteatamise peale ja meil oli fantastiline õhtu. Seda kõike tundsin ma praegust reisi plaanides, kui mu sõbrad Milat mõnel õhtul lõbustama pakkusid, et mina saaks võimalikult rahuliku südamega oma reisi nautida. Ja seda ma tunnen siin blogis, kui mu väike virtuaalne külake kogemusi jagab, üksteist toetab, vajadusel konstruktiivset kriitikat pakub ja, mis peamine, väga sageli naerab. Koos ja üle, aga naerab.

Täna ei suuda ma enam ettegi kujutada elu Tartus emana. Mul on Tartu sõpru ja tuttavaid täis, samamoodi üks toredam kui teine, aga ma tunnen, et minu küla on Tallinnas. Of all the places. Ja see küla on nii oluline. Kuidas ma oleks ilma selleta saanud?

Ja nii võtangi ma iga päevaga aina kergemalt ja tšillimalt kogu oma praegust segast eluperioodi, sest MUL ON MU KÜLA. Teie, mu sõbrad, olete mu küla.

Ning ma ei pidanud selleks isegi mitte Vietnami külastama:)

Seitseteist kuud

hoomamatu 7 kommentaari

Kallis Milake, täna sa said seitseteist kuud vanaks, ühtlasi möödus seitse aastat mu kalli vanaema surmast, kes on sinu vanavanaema, kellega kohtumine sul jäigi ära. Sellest on mul väga-väga kahju, ma oleksin nii väga tahtnud talle sind tutvustada.

Aga ükskord, kui sa olid veel paarinädalane, käis vanaema mul unenäos külas, ma näitasin talle sind, sa magasid parasjagu. Hiljem kõhutas vanaema me Kõupli-korteri aknal, täpselt nii, nagu ta ikka vanasti oma magamistoa aknal Karlovas kõhutas. Ja ma veel mõtlesin, et küsin talt, kuidas talle siin meeldib, kuid ärkasin siis üles…

See elukuu on olnud meie jaoks üks raskemaid, võiks öelda. Nimelt olen ma üritanud sinu kõrvalt hakata täisajaga tööd tegema ja see on meile mõlemale väga keeruline olnud. Mina pean õppima leppima tõsiasjaga, et ma peangi tegema tööd sinu (ja enda) uneajal, ning et kui tarvis, panen arvuti käest ja nii ongi. Sina tuled esmajärjekorras, alati. Ma loodan, et sa siiski tead seda.

Lisaks oled sa hakanud aina rohkem aega oma teise vanaema juures hoius veetma, mis tähendab, et vähemalt on tekkinud sulle päevadesse uusi ja huvitavaid seiklusi; seiklusi, mida mina sulle enam pakkuda ei oska või… Ma ei teagi. Ei, meil on ikkagi ka seiklusi, kuigi tõsi on, et need käivad enamasti rütmis: “Las emme proovib enne selle asja ära lõpetama, siis läheme, ausalt….!”

Ma olen püüdnud end rahustada, et sajad tuhanded emad žongleerivad samade asjadega edukalt ning nende lapsed ei vaja tulevikus teraapiat rohkem kui mõne teise ema lapsed. Aga ikkagi süda valutab. Tahaks nii väga, et ma oskaks ja suudaks pakkuda sulle kirkaid ja värvilisi päevi, samas aga tahaks nii väga, et ma saaks omi asju ka teha, sest siis, ma tunnen, olen ma palju parem ema – siis, kui ma tunnen, et mul on ka muid asju, mind vajatakse ka muuks kui pudrukeetjaks…

Ja lisaks kõigele oli see elukuu, kus me külastasime esmakordselt ka lastehaigla traumapunkti. Tahaks öelda, et see oli traumaatiline elamus, kuid polnud sugugi. Mina olin algusest saadik veendunud, et sinna pole vaja minna, kuid me läksime ikkagi. Igaks juhuks. Ainuke traumaatiline hetk oli hoida sinu kätt röntgeni all, sest ma püüdsin seda tega sinuga – inimesega, kes on nõus mul käest kinni hoidma ainult rangelt kontrollitud tingimustes ja tavaliselt peab mängus olema ka mõni trepp. Aga pilt sai tehtud, su pisikesed luud olid kõik täiesti terved (kui ei oleks olnud, siis ma oleks hakanud kahtlustama sul seda geneetilist haigust, kus inimesed valu ei tunne, sest ükski inimene, kel on mõni luu katki, ei võta seda nii tšillilt kui sina sel pärastlõunal olid), kogemus käes.

Parim kogemus vist üldse, mis selle majaga seostuda saaks. Lastehaiglaga.

Oeh, ma tunnen, et see kiri on kuidagi raske ja tumedatooniline. Ma armastan sind iga päevaga aina rohkem, ma ei suuda ette kujutada, kuidas on nii, et sind pole alati mu elus olnud… Ja ometi lähen ma kahe päeva pärast reisile, kus ma pean veetma nii palju päevi ilma sinuta, et ühel käel ei jagu selleks sõrmigi. (Kahel käel, tõsi küll, jagub.)

Kuidas…?

Ja samas see puhkus on mulle nii vajalik, mu aju karjub mu peale, mu süda karjub mu peale, mu sõbrad enamasti ei karju mu peale, aga räägivad tungival toonil ja see on veel hullem (umbes nagu I’m not mad, I’m just… disappointed…”). Seega, ma lähen. Püüan leida pileteid varasemaks, kindlasti. Aga võimalik, et ei leia. Ja siis…

Mu süda tõmbub tombuks, kui ma sellele mõtlen. Ja tahaks konstantselt nutta. Kuidas küll? Kuidas saab kaks asja, mida mul on vaja – eemal olla ja sinuga olla – olla nii valulikud, nii vastukäivad, nii vältimatud, nii… keerulised valikud nii lihtsas eluolukorras… Sajad tuhanded emad lähevad iga päev reisile. Ma ei saa aru, kuidas ma nii eriline pussy olen, et seda ei suuda.

(Kas sõna pussy on selles kirjas kuidagi kohatu?)

Oeh.

OEH.

Milake, sa oled kõige kallim, mis mul üldse on.

Ma tänan sind nii väga, et sa mul olemas oled.

Armastusega,

(hülgur)emme

Kuusteist kuud

hoomamatu 1 Reply

Kallis Mila,

täna said sa kuusteist kuud vanaks. Iga kord tulevad need kuupäevad nii kiirelt kätte, et mulle tundub see kõik ühe pika 2. kuupäeva jadana. Alles oli ju 2.08? Ja alles oli ju 2.05?

Päevad sinuga on jätkuvalt intensiivsed. Imelised ja frustreerivad samaaegselt. Viimasel ajal on peamiseks frustratsiooni põhjuseks sinul see, kui sa avastad, et sa ei saa ühe või teise asjaga rahuldaval tasemel hakkama. Näiteks kui kast, mida sa lükkad, ei taha minna üle lävepaku või kui pudelikork, mida sa keerad, ei taha hästi keermesse minna. Või kui sokid, mida sa jalga panna üritad, ei taha mitte jalga minna. Või kui kleit, mida sa selga tõmmata üritad, jääb pähe kinni. Sinus on NII PALJU frustratsiooni, et vahepeal ma kardan, et sa lõhked.

Sul on veel huvitav viis oma frustratsiooni ja ärritust välja näidata. Kui sa ei taha, et ma su sülle võtaks ja kuhugi antud kohalt teisaldaks, tõmbad sa end kaarjaks nagu vibu. Või teine variant: lased end lötsiks nagu puder. See kõik tundub väga ohtlik ja ilmselt ongi. Ma ikka mõtlen, mis saaks, kui sa ükskord niimoodi sülest kukuksid. Et kas sa siis lõpetaks pulgastumise-pudrustumise? Samas, kui me käisime Red Hot Chili Peppersi kontserdil, siis nägin ma stseeni, kus turvamees üritas platsilt eemaldada üht pisikest purjus aasia tüdrukut, kes täpselt samu taktikaid kasutas – vahepeal end lötsiks lastes ja siis jälle vibuks tõmmates, kuni turva ta üle õla viskas ja minema viis.

Nii et mõned asjad on vist universaalsed ja kollektiivlihasmälus.

Lisaks on sul teinekord kombeks laup vastu seda asja suruda, mis sulle frustratsiooni valmistab. Ükskord panid sa arvutikaane kinni, kui sealt parasjagu “Shaun the Sheep” käis, ja ei saanud enam lahti. Siis sa huilgasid, laup vastu arvutit surutud, ärrituses, kuni ma olukorra lahendasin.

Ja vahel, kui sa oled minu peale närvis, tuled ja paned sa lauba minu lauba vastu ja teed nõudlikult ja pahaselt “Aaaäah!” Surudes kõvasti-kõvasti. Ja kui viha on lahtunud, teeme eskimomusi, sa nühid oma nina vastu minu nina, võtad siis kaela ümbert kinni ja ütled: “Kalli-kalli!”

Need hetked. Need on hetked, mil ma saan aru, miks inimestel on teinekord rohkem lapsi kui üks.

Mulle muidugi piisab sinust täiesti. Iga päev vaatan ma sind, sa vana armsus ise, ja mõtlen, kuidas on võimalik, et sa pole TERVE MU ELU olemas olnud. See ikka tundub nii uskumatu. Aga mul on ääretult hea meel, et sa oled. Su pisikeste jalgade padin, kui sa tuulekiirul ühest korteri otsast teise jooksed. Su lokki kiskuvad pehmed juuksed. Su komme igalt poolt aelemisvõimalusi leida, olgu selleks diivanipadi või voodipesuvahetus või üleelusuurune karvane mänguasi. Su keskendumine, kui sa püüad erinevaid oskusi selgeks saada. Su ärritumine, kui sa ei valda uut oskust täiuslikult. Su pühendumus, kui sa matkid mõnda minu tegevust, olgu selleks hambapesu või põrandapühkimine. Su otsustavus, millega sa keeldud mul tänaval käest kinni võtmast, sest ega sa ju mingi titt ole. Su armulikkus, millega sa lubad end mul jälle aidata, kui trepiastmed allaminekuks liiga kõrged on.

Sa oled üleni nii valmis inimene, et on hämmeldav, kui sa mõne uue asja selgeks saad ja ma mõistan, et sa ju ei oskagi veel kõike.

Armastan sind lõputult, oskad sa siis pudelitele korki ideaalselt peale keerata või mitte.

Muah!

Emme

Hiljem lisatud: meenus veel kaks väga olulist seika, mida tahan sellest kuust talletada.

Esiteks on sinuga poeskäigud kujunenud lõpuks mänguks, mitte pole need enam igavikupikkused lapsepiinamised, kellel ei lubata midagi teha ja kes peab paigal istuma. Nüüd on meil oma mäng – mina lükkan sind kärus ja teen vahepeal “hullu sõitu”, mis sind naerust rõkkama paneb ja niimoodi – vahepeal “kihutades”, seejärel jälle asjalik olles – on poeskäik suur lõbusõit meile mõlemale.

Ja teiseks õppisid sa osutama ja ütlema “naba”. Nojah, sinu keeles on see rohkem kui “aba”, aga vaieldamatult leiad sa küsimise peale üles nii enda, minu kui issi naba. Umbes sama osavalt oskad sa näidata küsimise peale lambi poole (sõnaks on “pa”). Olen üritanud sind õpetama Mila ütlema või näitama, aga endast sa veel sel määral ei huvitu.

Nojah, naba ongi ju nii palju põnevam! Eriti see, kuidas mina kiljun, kui sa mu naba taga ajad.

Mila nimesaamise lugu

hoomamatu 7 kommentaari

Ma polegi vist jõudnud selle aasta-pooleteise jooksul kirjutada, kuidas Milake endale nime sai.

Lugejad, kes olid minuga ka raseduse ajal, mäletavad, et iga Milale kirjutatud kirja lõpus meeldis mulle õhku loopida aina pöörasemaid nimesid, mille üle me parasjagu neil hetkil kodus nalja viskasime. Noone, Indur, Mahmut, Olümpiada… Neid nimesid oli küllaga.

Samal ajal kulisside taga kaalusin mina peamiselt kaht varianti: Leena ja Mia. Mõlema kohta arvas JR, et kuidagi lühikesed ja ebasobivad. (Samas, Mia-Leena oleks ju ka päris hea variant, ma praegu näen!) Siis jäi pikaks ajaks sõelale Emilia, küsisin isegi Millie käest, ega tal imelik poleks, kui ma oma lapsele sama nime panen, mis tal juba on. Ta oli lahkelt nõus.

Ja siis ükskord, kui meil oli Naabrinaise juures jälle Igakolmapäevane Sünnituse Esilekutsumise Õhtu, ütlesin ma hajameelselt: “Tegelikult mulle õudselt meeldib Emiliana nimena.”

Mille peale Naabrinaine küsis: “No aga miks sa seda siis ei pane?”

Tõepoolest, miks mitte?

Tükk aega lugesin seadusi ja muretsesin, et äkki ei lähe läbi. No et pole piisavalt eestipärane või nii. Aga läbi ta läks ja sünnituse ajal kuulatud Emiliana Torrini lood jäävad alati mulle tähendusrikasteks. Väga tähendusrikasteks.

Peamiselt meeldis mulle nimi Emiliana aga seetõttu, et sellest saab igaüks sobiva hüüdnime leida – mina saan oma Miia ja Miina, emme kutsub teda hoopis Emmiks või Emmaks, Mallu ütleb Miltšik või Miilotška. Variante on veelgi: Milli, Liana, Emm, Emili, kasvõi Emilia…

Ja teisalt on see nimi jällegi (minu meelest) piisavalt lihtne ja üldse mitte nii sürr kui mõni Trixibell, samas on ALATI olnud mul sellega seletamist (“Nagu Emilia, aga NA on lõpus…”). Vot siis, ise mõtlesin, et ei ole vähemalt mina üks neist vanemaist, kes mingi keeleväänduse nimeks topivad, aga tuleb välja, et olen küll. Aga noh, kes on kuulnud Emiliana Torrinist (või rohkem kursis hispaania päritolu nimedega – mis siis, et Islandi lauljatar), see ei imesta.

Emilianast sai aga Mila mõni päev pärast tema sündi, kui Naabrinaine saatis messi: “Otsustasin just praegu ära, et hakkan su last Milaks hüüdma.”

Ja nii jäi.

Ning nüüd ma mõtlen, et miks ma KOHE Mila ei pannud nimeks?! Oleks ma vaid teadnud, et see nimi hoopis nii tema on…

Viisteist kuud

hoomamatu Leave a reply

Mu kallis Milake,

paar päeva tagasi said sa 15 kuud vanaks ja ausalt öeldes ei pannud ma seda tähelegi. Kuid ometi on sellel elukuul sinuga nii palju uut juhtunud.

Näiteks hakkasid sa kasutama uusi sõnu, neid tuli sul paari päeva jooksul juurde terve hunnik. “Tere”, korralik ja arusaadav “aitäh”, “päh”, “issi”, “pa-pa”, mis tähendab lampi ning muidugi ei ole kuskile kadunud su staarsõnad “kass”, “emme” ja “anna”. Sul on kombeks lihtsalt niisama “emme” hüüda, kümneid kordi järjest, eriti avalikus kohas. Umbes nagu sa üritaksid kajalokaatoriga mu asukoha paika panna. See käib kohati tõeliselt närvidele, sest see on nii tüütu – sa ju ei taha enamasti midagi, vaid lihtsalt hõigud hõikumise pärast. Ma kohati igatsen juba päevi, kus “emme” asemel “kass” oli, siis ma vähemalt ei tundnud kohustust reageerida…

Lisaks sellele tuli sul paari nädala jooksul juurde kuus (6) hammast, mida ma märkasin täiesti juhuslikult tänu sellele, et sa tagumisi hambaid mõnuga kokku kõlksutasid ja siis uurima asudes nägin, et veel mõningad on tulemas. Good for you, nüüd peaks varsti kõik hambad suus olema ja siis on mõneks ajaks rahulik – kuni need jälle ära hakkavad tulema.

Sel elukuul lendasid sa esimest korda lennukiga ning käisid esimest korda kirikus. Kirikus sa tõesti käisid – ei püsinud sekunditki paigal, jooksid inimeste jalge vahel ringi, nõudsid häälekalt endalegi küünalt pihku ja tegid kõiksuguseid lapseasju.

Ja olid seejuures muidugi nii ääretult armas.

Ning veel avastasin ma, et ma polegi sünnitanud endale last, vaid väikese hülgepoja. Sa ARMASTAD vett. Sul pole absoluutselt mitte mingisugust hirmu, kui siis vaid väike ebalus suurte lainete suhtes. Aga sa võid end lainetes hingetuks joosta, kukkudes vahel näoli vette, tõustes taas ja absoluutselt võttes seda maailma kõige loomulikuma asjana, et sa vahepeal vee alla kaod. Minu süda jääb neil hetkil seisma ning ma püüan olla sust alati samm ees, et sind püüda, aga vahel on see võimatu. Paistab, et sulle on midagi meelde jäänud meie kunagistest basseiniskäikudest ning ma lohutan end sellega, et ükskord lennutas treener sind basseini äärelt alla, kust ma sind veel alt kinni püüdsin. Nii et see väike merre käimine on selle kõrval kukepea.

Milake, sa oled kange nagu vana männijändrik. Kui sa ikka ei taha tänaval käest kinni hoida, siis sa ei hoia, tähendagu see kasvõi seda, et viskud siruli asfaldile ja lased end lödiks ning enne ei liigu, kui sulle antakse vabadus liikuda ilma käest kinni hoidmata. Või kui sa oled otsustanud, et sa tahad ringi vaadata, mitte vankris istuda – oh seda kisa, kui ma sind kärru püüan aheldada. Õnneks on su jändriklikkus lühiajaline: kui sa näed, et vastuvaidlemisvõimalust pole, lepid sa üsna kähku olukorraga ja püüad sellest võtta parima.

Ja IS-SAND kus sa võid ronida! Just praegu tulid sa minu juurde diivaniseljale sellise ringiga: pissipoti ääre pealt stepperile, stepperilt kohvilauale, kohvilaualt diivanile, siis diivani seljatoele ja ennist, kui ma hetkeks selja pöörasin, suutsid sa kahe sekundiga diivanilt mikrolaineahju peale ronida, et maiustada paari aprikoosiga, mis seal peal kausis olid. Su lemmikajaviiteks on ronida meie voodist magamistoa aknalauale ja seal kõõludes jälgida, mida teevad naabrilapsed või nende koer.

Vahel ma vaatan sind ja mõtlen, kuidas küll sa nii iseseisvaks oled saanud. Ühtäkki hakkasid sa tassist jooma – see tähendab, JUUA oskasid sa sealt juba pikemat aega, aga kui joogiakt oli lõppenud, lasid sa tassi käest kukkuda või vehkisid sellega nii, et kõik kohad märjad. Aga ühel päeval märkasin ma, et sa panid hoolsalt tassi lauale tagasi – ja nüüd ongi nii. Oh, muidugi ajad sa teinekord tasse ümber, lihtsalt selleks, et näha, mis seal sees on, aga sa oskad juua. Kahvliga asjatamine tuleb sul aina paremini välja ning hambapesu on sul käpas vist esimesest hetkest kui sulle hambaharja pihku andsime.

Mida lähemale tuleb aeg, mil sina ei täidagi kõiki mu päevi, seda kurvem ja ootusärevam ma olen. Ma tean, et ma ei tohiks tunda ebakindlust, sest sul on vaja ema, kes saaks kõigega alati hakkama ja kes pakub sulle parimat kasvukeskkonda ja kelle peale sa saad alati loota, aga ikkagi on tulevik hetkel ebakindel ja ma tunnen end sinu ees seetõttu väga süüdi. Ma näen, et neil hetkil, kui mul on raske ja tahaks lihtsalt silmad sulgeda ja MITTE OLLA, saad sa väga hästi aru. Sa tuled minu juurde, paned käe ümber kaela ja nina vastu nina ja nii me oleme. Ning mu süda murdub veelkord tuhandeks killuks, sest ükski aastane ei peaks tegelema oma ema lohutamisega…

Aga vahepeal tuled sa ka niisama, kui sul emme tuju peale tuleb, ja kallistad. Ühel päeval sa kallistasid isegi oma vanaema ja see oli niivõrd eriline hetk, et mul tulid pisarad silma.

Ja sina, muidugi, oled ääretult eriline.

Armastades,

emme

etapivõit

hoomamatu Leave a reply

Ma ei tea, kas ma olen juba seda maininud (ilmselt olen), aga Mila hakkas kallistama.

Ta lihtsalt tuleb ja jookseb ja haarab kaela ümber kinni ja kallistab. Kallistab-kallistab-kallistab. Hingetuks. Ta tegi seda emmele ükspäev ja ma mõtlesin: “See. SEE on hetk, mille pärast lapsi teha.” Kui sinu jaoks kaks maailma armsaimat inimest kogevad SEDA hetke.

A jube häiriv on, et ta pidevalt mööda mind üles üritab ronida.

Pluss me kohe lähme esimesele lennureisile. Tema jaoks esimesele. See kestab küll vaid pool tundi, AGA IKKAGI.

Pluss vol 2: mul on nii palju muid lugusid ka rääkida, aga… Ülehomme ehk?