Tag Archives: sleep

magamisest ja unest

hoomamatu 9 Replies

See on – ilmselgelt – titepost.

Kõigepealt ütles seda Naabrinaine. “Sa oled tõesti ainus noor ema, keda ma tean, kes nii kohusetundlikult uneaegadest kinni peab.”

Ja siis ütles ema: “Ära muretse nii palju! No kui ta ei taha magada, ärgu siis magagu!”

Mille peale ma mitu päeva obsessisin ja mõtlesin, et kas ma teen siis valesti? Või? Äkki ma tõesti ei peaks nii palju muretsema? MA JU LUBASIN, ET MA EI HAKKA MANIAKAALSEKS NOOREKS EMAKS!

Vaagisin asja nii- ja naapidi ja sain aru, et… ei, mul on siiski õigus praegu. St – ega keegi ei öelnudki, et mul poleks õigus, aga no, ega see ei takista mul nii mõtlemast või tundmast. (Ja olgu kohe arusaamatuste vältimiseks öeldud, et kumbki neist ei öelnud midagi etteheitvalt või tänitavalt. Need asjad lihtsalt panid mind obsessima. Sest ma olen siuke. Mentaalselt hästi stabiilne.)

Ühesõnaga. On kohutavalt irooniline, et inimene, kes ise magada ei oska, peab õpetama väikest inimest magama. Ja ilmselt see just ongi põhjus, miks ma asjasse religioosse põhjalikkusega suhtun. Sest ma ei taha, et mu tütar peaks läbi elama seda, mida mina elan, ma ei taha, et ta iial teaks, mida tähendab unetus, selle kraapivkuiv liivavaip silmadel ja teadvusel, ma ei taha, et ta teaks, mis tunne on väherda, und oodata, kella vahtida, higiseid linu keha küljest eemale rebida, magamatusest hulluda. Ja kui ma saan teda selle juures aidata, siis seda ma just teen.

Kõik algas mõni aeg tagasi. (Õudselt raske on aega hoomata praeguses seisus. Leppigem umbmääraste ajamäärustega.) Ilmselt oli probleem tema esimese kuu sünnipäeva ajal juba olemas, sest siis ma ju sellest tema kirjas ka kirjutasin. Igal juhul, siis ma arvasin, et asi on kõiges muus ja tegeledes välistusmeetodiga – nagu tite puhul ikka – jõudsin lõpuks järeldusele, et… mu laps on magama jäämise ära unustanud. Et ta enam ei oska seda. Jah, alguses (tahtsin kirjutada “vanasti”) oli asi lihtne – pärast sööki uinus ja jäigi, kuni ärkamiseni mõne tunni pärast. Ei mingit probleemi. Siis jäi ta ikka vähemal vankris magama, aga siis tuli aeg, kui ta päeval ÜLDSE ei maganud. No võib-olla 45 minutit päeva peale KOKKU.

Ja ma leppisin sellega, sest kuna mul on tunne, et titt on alati olemas olnud, siis ma unustasin, et ma pean siiski temasse suhtuma nagu alla-kahe-kuulisse, mitte nagu täiskasvanud inimesse. Ja suur oli mu šokk, kui ma sain aru, et issand. Mu laps peaks magama päeva jooksul 5-7 (seitse!) tundi, aga magab heal juhul tund! Ma ei osanud mitte midagi teha. Ma nägin, et see mõjus talle kohutavalt, ta oli pidevalt jonnine, väsinud, tujust ära, nuttis palju, mina vaikselt hullusin. Siis tegime natuke seda nutta laskmist, millest ma ka kirjutasin, see aitas õhtuste magamajäämiste juures, AGA PÄEVAL TA IKKA EI MAGANUD. Jäi, magas kümme minutit, aga niipea, kui tuli unefaasi vahetus, hakkas sahmima, sahmimine muutus vaikselt jorinaks ja jorinast nutuni – ja sealt enam mittemagamajäämiseni – oli vaid üks samm.

Hakkasin taas raamatuid lugema, erinevaid. Sest kuigi mulle on seda raamatulugemist raseduse algusest saadik ette heidetud, siis… See ongi ju viis, kuidas ma asjadega hakkama saan. Kui ma midagi ei tea, siis ma loen. Nii ongi. Ma muudmoodi ei oska. Ja loetu põhjal kujundan arvamuse.

Nii ma siis korjasin siit-sealt terakesi, jälgisin titte ja püüdsin aru saada, mis töötab. (Kui keegi, kel sarnane probleem ja tahab teada, mis ma täpselt tegin/teen, siis meili mulle, võin pikemalt rääkida.)

Noh, lõpuks oleme jõudnud sinna, et nuttu on jäänud vähemaks ja mõnikord õnnestub sahmimisfaasist uuesti magama jääda. See on hiiglaslik edasiminek, seda on raske sõnadesse panna, KUI OLULINE on minu jaoks see, et titt-mu-titt oskaks magada. Ja ma teen edasi oma rutiine ja hämardan tuba – kuigi on arvamusi, et seda ei peaks tegema, sest muidu ei oskagi laps magama jääda muudmoodi kui haudvaikuses ja pimeduses – sest MU LAPS MAGAB LÄBI ÖÖ ja miks parandada midagi, mis pole katki. Ta on teinud seda algusest peale, nii et kui ma nüüd lugesin Tikri blogist, et ta alles praegu jätab oma pea aastasel lapsel ära öötoitmist, oskasin ainult õnnelikult ohata. Sest meil on nii. Kui kella 18-22 vahel õnnestub lõplikult uinuda, siis sööb ta veel 22-00 ajal (st äratan selleks) ja ärkab siis söömiseks 5-7 ajal. Pigem hiljem kui varem. Ehk et mul on olnud reaalselt võimalusi magada järjest viis tundi juba pikka aega ja see, et ma seda kasutada ei saa/oska, pole tite süü.

Ausalt. Ma TEAN, kui väga on mul vedanud, et mul nii on. Sest kui ta ka öösel magada ei oskaks, oleks ma vist surnud praeguseks.

See kõik ei tähenda, et mind vähem endast välja ajaks see, et ta päeval magada ei osanud. Sest öisest unest nii väikesele siiski ainult ei piisa.

Ühesõnaga, mis ma siis tegin? Kõigepealt hakkasin eristama seda, millal on väsimusnutt, millal on see nutt, mida võib lasta nutta. Kui on väsimusnutt, siis pole nuttalaskmine enam see, mida mina teha tahan, vaid siis on mu eesmärk hoida titt rahuliku ja unisena, et ta uinuda saaks. Jah, muidugi, kui ta nutaks end hingetuks, uinuks ta lõpuks väsimusest küll, aga SEE POLE SEE.

Siis kaotasin ma oma vastumeelsuse luti suhtes, pealegi nägin ma, et see nüüd töötab ja ta päriselt rahuneb, oskab lutti imeda ja see ei riku tema suhet muusse imemistegevusse. See ei tähenda, et ma laseks tal lutiga uinuda, kasutan vaid rahustamiseks ja keeran õigel hetkel suust ära, õnneks ta ka ise ajab mõne minuti pärast, kui on rahunenud, luti suust.

Ja siis avastasin ma, et sahmerdamise vastu aitab see, kui titte kinni hoida. Hah, ma tean, kuidas see kõlab. Parem oleks vist öelda: hellalt kaisus hoida ja mitte lasta tal end üles sahmerdada. Ja nii siis nüüd päeviti ongi. Kui ma näen, et ta hakkab magama jääma, panen ma ta voodisse ja lasen kaisus rahuneda (vahepeal jääb ta ka kohe voodisse, kuidas tuju on). Kui ta uinub (nüüd juba nututa), siis jään ma ta juurde valvesse ja niipea, kui näen esimesi märke unefaasi vahetusest (=ärkamisest) silitan tal pead, ümisen, hoian käsi sahmimast ja loodan, et ta magab edasi. Enamasti nüüd juba magabki, kuigi on kordi, kui tema üks unekord ongi jälle 15 minutit. Aga ikkagi on see parem kui varem.

Ka õhtud on läinud paremaks. Jah, jaanipäevaõhtu oli küll kohutav, ilmselt võõras koht ja palju muljeid ja muud asjad tõid kaasa selle, et ta nuttis, magas, nuttis, magas, nuttis mingi kolm-neli tundi järjest, enne kui päriselt magama jäi. Aga näiteks Soomes oli mitu õhtut nii, et ta tšillis. Oli küll unine, üritas uinuda, ei tulnud välja – aga sellest hoolimata ei hakanud nutma, vaid lihtsalt tšillis kaisus, kuni lõpuks uni tuli. Kurat, mõtlesin ma võidurõõmsalt, nii võib ju last küll tunde magama panna, kui ta niisama tšillib ja und ootab! Kui oleks selline õhtu olnud jaaniõhtul, poleks mul olnud probleemi lapse seltskonda kaasa võtmisega – nagu ka sel hetkel soovitati (Et: “Mis sa istud seal, kui ta ei taha magada, siis too ta välja!”). Aga kui olukord on nii, et ta on NII üleväsinud ja viril, siis pole ju seltskonda toomine ja ta sellega uuesti ülesärritamine kuidagimoodi kasulik, vaid pigem kontraproduktiivne, sest PÄRAST pean ma ju taas selle kaks tundi rahustamisrituaali läbi tegema. Ja ta on kõigest kahekuune ju ikkagi.

Lõpuks, ma loodan, oskab ta iseseisvalt ka päevasel ajal ühest unefaasist teise minna ja suudab rahulikult tunni vähemalt järjest magada. See “iseseisvalt magama jäämine” ei pea aga minu arvates tähendama seda, et ta peab ÜKSI magama jääma. Mu arust ei ole midagi halba selles, et on unerituaal, kallid-musid, palju füüsilist kontakti ja hellusi, mis kõik aitab kaasa sellele, et mu laps kasvab üles, teades: magada on turvaline, mõnus ja hea.

Ning praegu olen ma sunnitud tal päeval (kodus) laskma päevauned teha minu kõrval voodis, aga ka selles ei näe ma halba, sest a) ma tean, et ta oskab oma voodis magada öösiti ja b) praegu on olulisem see, et ta ÜLDSE päeval magaks, mitte see, et ta sellega iseseisvalt voodis hakkama saaks.

Väga aitas mind selle juures raamat “No-Cry Sleep Solution”, mille üks lahke lugeja mulle saatis, kuigi, nagu teada, ei arva ma, et laps ÜLDSE nutma ei peaks/võiks. Võib küll, aga kui eesmärgiks on rahulik uni ja magama jäämine, siis on parem, kui ta on rahulik. Sealt noppisin ma teadmise, et täisväärtusliku unena läheb arvesse vähemalt tunnine uinak ja ei tohiks leppida catnapidega, sest nii ei peaks asi siiski olema. Kuigi raamat keskendub õhtusele magamisele, aitasid sealsed nipid mind siiski ka päevaste unedega.

Muide, kõige selle juures olgu öeldud, et ma siiski ei aja religioosse hullumisega taga kellaaegu. Ma panen oma lapse magama sageli 18-19 paiku mitte sellepärast, et raamatutes on nii öeldud, vaid sellepärast, et ma ju näen – ta on väsinud. Ja kui ta pärast kümneminutilist uinakut üles ärkab, tean ma nüüd, et oluline on saada ta edasi magama. Kui ta kasvab suuremaks, muutuvad ilmselgelt ka uneajad ja ma ei arva, et ma peaksin hullunult teda kell 7 voodis kinni hoidma ka siis, kui ta on näiteks neljane. Või neliteist. Aga praegu ta ju pole.

Nii see siin käib – baby whispering.

Ja praegu ta magab mu kõrval oma lõunauinakut rahulikult ja pole kordagi nuttes ärganud. THIS IS PURE WIN.

nutmisest ja Solterist

hoomamatu 23 Replies

Koomiks on pärit Saturday Morning Breakfast Cereal lehelt.

 

Nüüd tuleb jälle tõupuhas emandusjutt.

Kunagi ammu-ammu oli Põrnikas selline djuudur, kes jäi alati kohe pärast söömist magama. Ööd on ta algusest peale maganud täiesti probleemivabalt maha, tekitades mulle alguses isegi paanikaid stiilis ISSAND KAS MA NÄLJUTAN OMA LAST, sest ta lihtsalt ärkaski söömiseks heal juhul 4-5 tunni tagant, kui sedagi.

Aga siis ühel hetkel hakkasid magamaminekud muutuma probleemseks. Panime ta voodisse (ikka rutiiniga: vann, kaiss, söök, unelaul ja musurid, voodisse), ja siis jäimegi toa vahet käima. Preili uinus, magas kümme minutit, ärkas siis ja hakkas nutma. Meie läksime, lohutasime, kiigutasime, andsime näppu imeda (jap, tited teevad seda! imevad näppu! eriti need, kes lutti ei taha, nagu minu oma), laulsime – kuni uinus taas, et kümne minuti pärast nutuga ärgata. Ja see kestis siis tund, kaks, teinekord kolmgi.

Nagu ikka kõik asjad titega käivad, tegin selgi puhul välistusmeetodit. Kõigepealt ilmselged asjad – on tal mähe märg, on tal külm, palav, tahab ta ehk süüa siiski? Siis jäin arvamusele, et ta on üleväsinud, kuna polnud päeval hästi maganud. Aga kui ta kaks päeva järjest magas päeval normaalselt ja IKKA õhtul magama ei jäänud, sain aru, et asi on muus.

Sel päeval saabus ka Aletha Solteri raamat “Tears and Tantrums”, mis on ka eesti keeles olemas ja mida mulle paljud soovitasid. Lugesin, tudeerisin, otsustasin katsetada, sest tema meetod “lubama nutta” (st hoiad titte süles ja ei lase tal üksi nutta) tundus parem netist loetud meetodist “laskma nutta” (st laps on üksi, sina käid aeg-ajalt vaid toas).

Esimene õhtu oli KOHUTAV. Emotsionaalselt mulle just. Abikaasa oli valves ja olin üksinda ja nii ma siis istusin temaga. Nuttev titt süles, hoidsin teda kaisus ja lasingi lihtsalt nutta. Vahepeal rääkisin temaga: “Nuta-nuta. Ma saan aru, et sa tahad nutta, sest titt olla on nii hullult raske. Nuta.”

Ja siis, pärast tundi aega, vajus ära, panin enne voodisse kui päriselt magama jäi, jorises natuke ja – magaski! Ja ei ärganudki enne ööd, kui oli käes söögiaeg!

Võidutunne oli halvav ja ma helistasin KÕIGILE ja saatsin KÕIGILE e-kirjad, et assaraisk, mommy win!

Järgmisel päeval sõitsime PÄEV OTSA mööda Eestit erinevatel põhjustel ringi ja õhtul oli sünnipäev. Kartsin, et kõik läheb pekki ja läkski. Laps oli megaväsinud ja muljetest ja palavusest ülekuumenenud ja magamajäämisega oli taas probleem. Lisaks hakkas ta veel pärast varahommikust söömist nutma, mida ta pole IIALGI teinud. Nii ma istusin siis kell 5 hommikul suvilatrepil, närvid krussis ja sisendasin endale: “Mina pole süüdi. Mina pole süüdi. Mina pole süüdi. See on vajalik stress. Ma ei saa teda kaitsta maailma eest. On parem kui ta harjub ja ma ei saa teda hoida ainult koduseinte vahel. Mina pole süüdi.”

Solteri põhipoint on see, et beebid nutavad, sest beebidel on stress. Tema väidet toetavad mõneti ka uuringud – et kuni kuuekuuste titade kehades ongi rohkem stressihormooni kortisool kui teistel, ja kuna nutmine on nende jaoks pea ainuke suhtlusvahend, siis vahepeal neil ongi vaja nutta, et stress välja saada.

See kõik tundus loogiline ka siis, kui üritasin end panna tema olukorda. Jah, ka mina tahan vahepeal nutta ja tõesti, mul hakkab pärast nutmist parem. Ja kõige parem on nutta siis, kui keegi kallis kaisus hoiab, mitte ei ürita mind distractida või midagi. Tähelepanu kõrvalejuhtimine võib töötada, aga nutmise vajadus ju sellest ära ei kao.

Küll aga ei ole ma nõus Solteriga kõikides punktides, näiteks ütleb ta ühes kohas otse, et umbes kui sul on alkoholiprobleem või sa suitsetad, siis ära süüdista ennast! See on kõik sellest, et su vanemad pole sul nutta lasknud ja on andnud lutti imeda! Samas olen ma teistest raamatutest lugenud, et tittedel on siiski ka imemisvajadus, näiteks sellest ei räägi Solter sõnagi. Ja no kamoon! Täiskasvanud inimene vastutab ikka ise oma valikute ja otsuste eest, täiesti jabur on süüdistada oma vanemaid selles, et nad sulle lutti andsid! Jeisuke.

Nii ma vaagisin teemat üht- ja teistpidi ja katsetasin djudetiga erinevaid asju. Praeguseks oleme saanud kätte sellise rütmi, et ma näen – õhtuti ongi tõepoolest asi selles, et päevaväsimus ja stress on kogunenud ja natuke on vaja nutta ja joriseda. Ja ma lasen tal seda teha, õigemini, ma luban tal seda teha. Hoian teda kaisus, kiigutan natuke (kartmata, et, nagu Solter ütleb, tuleb tast laps, kes hakkab tänu sellele, et ma teda kiigutan, pead vastu seina taguma), räägin rahulikult, et elu ongi nõme, aga et kohe saab parem ja lõpuks jääb ta rahulikuks. Nüüd ta enam nii pikalt ei nuta, vast kümmekond minutit. Kui on raskemad päevad, siis rohkem, aga iga kord see töötab. Ta jääb rahulikuks, natuke voodis veel joriseb, teinekord tšillib niisama, ja uinub siis. Öösiti – jumal tänatud – enam nutnud ei olegi, ainult teinekord kannatamatusest vaaksatab, kui ma mähkmevahetusega enne sööki natuke liiga kaua jahmerdan. Aga pärast – voodisse ja tuttu.

Küll aga ei ole ma loobunud siiski tema rahustamisest päeval, aga samas teinekord ei töötagi miski ja sel juhul lasen ma tal jälle olla, kuidas ta soovib. Lutti ta pole senini tahtnud ja ma ei näe ka mingit põhjust talle seda toppida. Kuna ta öösiti magab ilusasti (ptui-ptui-ptui), siis ei ole mul ju vaja ka lutti selleks, et ise kauem magada saada ja päeval saan ma tema jaoks alati olemas olla.

Mul kusjuures tuli meelde, et haiglas ma veel intuitiivselt teadsin seda. Ma mäletan end ütlevat: “Ju ta siis tahab nutta, lapsed ikka nutavad.” Aga mingil hetkel tuli peale see suur kohusetunne ja guilt, et kui ta nutab, siis on see sellest, et ma ei saa piisavalt hästi hakkama! Et MINA teen midagi valesti! Et MINA ei oska teda piisavalt hästi lohutada! Nüüd ma olen jõudnud teadmisele, et kui ma olengi teinud kõik ja ta ikka nutab, siis TEGELIKULT on tal ju ka minu süles hea ja et TEGELIKULT rahustab teda juba see, kui ta on mul kaisus.

Ja kui ma ta hommikul kell 6 kinnisilmi mähkmevahetusse (heh, heheh, see kõlab nagu mingi autoteenindustöökoda) viin ja siis voodisse tõstan ja korraks silmi lahti tehes talle otsa vaadates näen MAAILMA KÕIGE RÕÕMSAMAT NAERATUST, mis ütleb: “Mommy, YOU ARE TOTALLY AWESOME! Sa annad mulle süüa ja puha ja PEKKI KUI ÄGE MAAILM SEE IKKA ON!”, siis on jälle nii palju parem tunne. Ma ikka teen mingeid asju õigesti ka.

Aga seda imemisvajaduse asja tuleb natuke veel uurida, selles osas on veel segadus.

Mis on teie kogemused? Ma olen juba kommentaaridest näinud, et nii erinevaid lähenemisi on sellele tundlikule teemale. Kas tittedel peaks laksma nutta (õigemini lubama)? Või peaks proovima neid igati rahustada? Ja mis värk on ikkagi selle luti ja imemisvajadusega? Kui minu oma ei taha lutti, kas ma peaksin sundima? Kuulan meeleldi teie arvamusi.

monogamy & other myths

hoomamatu 12 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks… Selles postis kasutan ka esimest korda vahepealkirju, et oleks vast parem lugeda, ei tea, kuidagi väga lobisema jäin… Sorry!

Ma tean, et seda teemat üles võttes on mul oht raputada herilasepesa, aga ometi…

Ühel ööl nägin unes, et ma armusin. See tunne oli nii tugev, et ma ei mäletagi, kes oli armumise objekt. Oli ta mees, oli ta naine? Oli ta tuttav, oli ta võõras? Ei mäleta, mäletan ainult seda värske armumise hullust ja seda erutust, peadpööritavat tunnet. Ma ärkasin ja mul oli kahju, et ma pole nii ammu armunud olnud.

On ju kindlaks tehtud, et armumine mõjub ajule üpris samamoodi nagu võimas uimasti, sest mängus on samad ajukemikaalid: dopamiin ja norepinefriin, rääkimata endorfiinidest. Ja see on minu jaoks tõestus minu isiklikule teooriale ja uskumisele, miks monogaamia ei saa töötada – sest me alati otsime seda uut laksu, seda uut highd, prihodi. Sest on ju midagi nii vaimustavat selles uues, huvitavas, avastamata maas, kui kõik tundub veel võimalik ja su aju on segi pekstud armumisest…

Ärge saage must valesti aru, ma armastan väga oma Abikaasat, aga see tunne on kaugel sellest esimesest peadpööritavast armuhullusest, mida ma tema vastu meie suhte alguses tundsin. See tunne saab paratamatult läbi (teadlaste väitel 6-7 kuu jooksul väsib aju ära sellest ja hakkab muid aineid tootma, oli vist nii) ja asendub millegi muuga. Jah, ta asendub millegi suurema ja võimsamaga, millegi sügavamaga ja tugevamaga, aga see pole enam see esimene laks, high, prihod. Ja vahepeal ma igatsen väga uuesti armuda ja on nii kahju, et ma ei saa seda tunnet enam oma Abikaasaga sel määral kogeda.

Õigemini, ma olen küll korduvalt temasse uuesti armunud, sest mulle tundub, et armastus käib lainetena – vahepeal tõmbab natuke tagasi ja siis tuleb suure hooga jälle peale. Aga see pole ikka see, mida ma armumise all täpselt silmas pean.

Love junkie

Sellepärast ma ei usugi monogaamia võimalikkusse. See kõik ei tähenda, et ma poleks valmis seda proovima – proovin ju – aga ma ikkagi usun, et pühendumine ühele inimesele on raske või isegi võimatu, kui sa oled juba korra olnud love junkie ja su aju on korra juba seda armumise heroiini maitsnud. Ma usun, et eluaegsed suhted püsivad pideval tööl, eneseohverdusel (loe: kompromissidel), lähedusel, sõprusel, ühistel läbitud raskustel ja rõõmudel, aga ma usun ka, et seal on väga palju keelde, mis tuleb enesele seada. Mõned peavad neist kinni, mõned mitte. Sest nagu Elizabeth Gilbert “Commited”-raamatus kirjutas (vist, ma arvan, et oli tema), on tegelikult väga kerge petmist ära hoida, kui sa oled endale selgeks teinud, kuidas see töötab. Ja töötab see ju ikka nii, et on vajalik eelhäälestus – armumine – ja selleks on vaja inimest natukenegi tundma õppida, temaga suhelda, talle usaldada, luua mingisugune emotsionaalne side. Ja sealt edasi on voodisse vaid üks samm.

(On palju teisi liike petmisi ja seda, kuidas juhtub seks, ei saa alati nii kirjeldada, aga ma räägin siin siiski lähtudes sellest hüpoteetilisest inimesest, kes on love junkie ja kes petab, või “petab”, sest ta igatseb uuesti armuda.)

Ning asi ei peagi alati voodis lõppema. Ma olen alati pidanud üheööseksist palju hullemaks variandiks seda, kui mu mees armub kellessegi teisesse (sealjuures on võimalik stsenaarium, et ta armastab mind edasi). Ma olen alati rääkinud, et võin andestada selle, mida nimetatakse “lihtsalt seksiks”, kuid mul on märksa raskem üle saada sellest, kui ta leiab järsku kellegi, kelle kõrval üles ärkamise mõte tundub triljon korda parem kui minu kõrval üles ärkamise mõte… Ja samas ma mõistan seda, sest see on ajukeemia ja armumine on narkootikum. Kui endale natukenegi libastumist lubada, siis on kõrge kukkumine.

Scientific proof!

Peale selle toetab minu mitteusku monogaamiasse bioloogia. On samuti teaduslikult tõestatud, et isased on loomult polügaamsed, samas kui emased kipuvad olema monogaamsed. Isaste bioloogiline kisa kõrvus käsib neil seemet külvata palju võimalik, samas kui naiste bioloogia ütleb neile, et nad peavad valima välja parima võimaliku kandidaadi. Lisaks on kõige aluseks see, palju sugupool paljunemisse investeerima peab. Isastel piisab viiest minutist, emastel järgneb sellele viiele minutile mitu kuud rasedust ning mitu kuud või isegi aastat lapse üles kasvatamist. Sotsiobioloog Robert Trivers leidis, et vastavalt sellele, kumb sugupool peab järglastega kauem tegelema, panustab ta rohkem kvaliteeti, samas kui see sugupool, kes saab kiiremini hakkama oma asjadega, panustab kvantiteeti.

Inimesed on küll natuke erinevad loomadest ja lindudest, sest meie järglased vajavad kauem hoolt kui kutsikad ja inimlaps võidab palju sellest, kui tal on ühe asemel kaks vanemat. Seega on isa huvi jääda lapse kasvatamiseks paigale, sest vaid nii saab kindlustada, et laps kasvab edukalt. Ehk siis – nagu Dennis Hong oma artiklis, mis seda teemat humoorikalt avab, järeldusele jõuab – monogaamia on välja arenenud ajutiselt ja vajaduse tõttu, ta pole ikkagi loomu poolest igavene, vaid teenib laste üleskasvatamise eesmärki.

Ja seda tunnen ma neil kuudel väga teravalt, kuidas TEGELIKULT on bioloogia naise täiesti ära aheldanud. Isegi kui ma tahaks minna ja leida endale uut meest, on see minu jaoks alates sügisest kuni, ütleme, aastani 2015 praktiliselt võimatu, sest nüüd on mul laps. Kui Abikaasa aga otsustaks, et tahaks uut naist, piisab tal vaid õue minna ja keegi leida ja miski ei takistaks teda välja jalutamast. Kui juhtuks nii, et poleks enam armastust, kohusetunnet või südametunnistust (mis kõik veel õnneks on). Aga LIHTSUSTATULT on ju asjad tegelikult nii.

Kõiges on süüdi armumine

Ehk siis… ma usun sellesse, et armastus on olemas ja ma usun, et ta võib kesta x aastat (see x muutub vastavalt igale aastale, mis meie kooselule Abikaasaga lisandub), aga ma ei suuda (veel?) uskuda, et see võiks olla igavene. Ja ma usun, et armastusel ja monogaamial on täpselt see seos, mida konkreetne inimene enda jaoks loob. Ehk siis, sa võid olla monogaamne, aga ei pruugi armastada. Sa võid armastada, aga ei pruugi olla monogaamne. Ja lisaks usun ma, et kui su aju on korra armumise narkootikumist puutuda saanud, siis alateadlikult otsid sa seda tunnet elu lõpuni. Õnnelikud on need, kes suudavad selle tunde pidevalt sama inimesega uuesti üles leida. Rahutumad on need, kes tahavad uuesti tunda uudsuse võlu, jahiärevust, seikluselamust.

Armumisel, eriti üheööarmumisel, pole mingit seost monogaamiaga või püsisuhtega (kui välja jätta, et see võib selle rikkuda). See on hoopis teine asi, teised tasandid, mida selline asi rahuldab. Ma usun avatud suhete võimalikkusse, aga ma usun ka, et see on väga raske. Ehk raskemgi kui monogaamia üritamine, sest lisaks tavalisele suhte hoidmise raskusele pead sa võitlema ka ühiskonna potentsiaalse hukkamõistu, iseenda seletamatut päritolu süümekatega (sest kust läheb petmise piir?) ja kõige selle balansis hoidmisega, et su love junkie aju vajadusi rahuldades sa ära ei kaotaks oma pereelu või kõige olulisemat partnerit.

Ma ei tea, ilmselt paljud ei mõtlegi nii üldse. Et armumine võiks olla eesmärk iseeneses, et see võiks olla kogemus, mida veel otsida, püüda leida. Võib-olla oleks õigem mõeldagi nii, et kui sa oled Selle Õige (või Selle Hetkel Õige) leidnud, siis sa aktsepteerid, et suhe käibki nii: armumine, armastus, lapsed, kuldpulmad. Lootes, et armastus on läbi nende aastate alati olemas. Ja kui peaks tekkima mingi armumisalge, mingi võõras värin, siis maetakse see nii kiirelt kui võimalik maha, sest see on ju vale, seda ei tohi olla!

Lahendus…?

Äkki ongi vale? Äkki ongi nii, et me peamegi pidevalt töötama selle kallal, et mitte lasta endal uuesti armuda (kui siis ainult oma partnerisse), äkki see ongi üks neist inimeseks olemise talumatuid raskusi, millega kõik peavad pidevalt võitlema? Umbes nagu alkohoolikud ei tohi me iialgi kätt järgmise pitsi järele tõsta, peame alatiseks endas alla suruma soovi taas seda uima kogeda… Sel juhul – miks see vale on? Sest monogaamia on norm? Truudusetus patt, isegi mõtteis?

Ühiskond on ikka üks keeruline masinavärk. Ja inimesed veel keerulisemad. Ajust ei maksa üldse rääkidagi. Ja häid lõpusõnu mul polegi… Ahjaa, tegelikult on küll. Ükskord kirjutasin ma oma blogis, kuidas ma nägin nii armast poissi bussis, kuidas ma temasse kümneks minutiks armusin (see seik peaks blogiraamatus ka olemas olema – lk 19). Selle peale sain ma ühe vähestest sõimukommentaaridest, mis ma olen saanud*, kus mind keegi konkreetselt kiimaseks hooraks sõimas… Sest ma julgesin kirjutada, et armusin kevadel võõrasse punase jakiga poissi! (Seejuures olin vallaline.)

Ja siis ma veel imestan, miks… Mina üritasin selgitada, miks mina asjadest, tunnetest ja suhetest nii arvan. Nii tahaks, et keegi püüaks selgitada, miks tema teistmoodi arvab. Ainult et kiimaseks hooraks pole mind vaja enam nimetada:)

*Eks ma ole saanud hukkamõistvaid või kriitilise kommentaare üksjagu, aga see oli üks väheseid kommentaare, mis konkreetselt lahmivalt sõimas, minu arust täiesti tühja koha pealt. Neid olen saanud 2-3 ja kõik ära kustutanud (ainsad kommentaarid, mis olen iial blogist kustutanud).

samet must go

hoomamatu 6 Replies

Täna öösel nägin unes, et Põrnikas torkas läbi kõhunaha kaugele-kaugele oma käsi ja jalgu välja, ma võisin lugeda ta sõrmi ja neist praktiliselt kinni võtta ja ma nägin isegi ta varbaluid. No kohe ikka nii kaugele sirutas, et need jäsemed rippusid mu kõhust välja, luud sees helendamas nagu röntgenpildil.

SEE OLI NII KRIIPI. Ja ega päriselu vähemkriipi pole!

No päriselt. BIOLOOGIA ON KRIIPI. Sest MIS MÕTTES kasvab minu sees mingi inimene ja MIS MÕTTES ta liigutab end minu kõhus ja mis mõttes ma TUNNEN käega oma kõhtu katsudes tema põlvi ja peput ja käsi ja jalgu?

Ja mis mõttes elab ta järgmised pool aastat kuni aasta toitudes MINUST?!

Bioloogia on faking uskumatu.

Ma tean, et ma peaksin panema kokku sünnitusmajakoti, panema kokku võrevoodi (et kassid jõuaks sellega harjuda ja ühtlasi õppida, et see on off limits), vaatama üle kõik saadud titeriided ja nende hulgast sametasjad välja sortima, kirjutama veel üht-teist…

Ah et mis sametasjad? Mul nimelt on selline kiiks, et ma ei suuda sametasju katsuda. Ma lihtsalt ei kannata, see on minu jaoks sama rõve kui mõne jaoks küüntega mööda tahvlit tõmbamine. Kui ma ise titeasju ostsin, siis ma vältisin automaatselt kõike sametist, aga sõbrantsidelt saadud titeasjadest on vist 90% sametist (ma muidugi ei taibanud öelda, et ärge mu majja sametit tooge) ja ma kahtlustan, et kui keegi annaks mulle sametisse riietatud beebi kätte, siis ma pillaks ta kiljatades maha. Nii et SAMET MUST GO.

Ma veel ei tea, mis nende tonnide sametasjadega teha. Ühest küljest ei saa vist bodysid ja värke kunagi olla liiga palju (äkki lõpuks on mul neid nii palju, et ma ei peagi pesu pesema, võtan muudkui uue puhta korvist ja panen selga), teisest küljest SAMET MUST GO.

No ma katsusin olla ratsionaalne selle asjaga. Et jätan nad alles, lasin Abikaasal panna eraldi kotti ja et ta võib ise neid Põrnikale selga panna. Aga kui ma nüüd sellele mõtlen, siis see tähendaks, et MINA ei saa samal ajal ju sametisse riietatud titte sülle võtta ja ma tahaks näha, kuidas Abikaasa endale rinnad kasvatab. Ehk siis see variant ei tööta ilmselt ja SAMET MUST GO.

Noh okei, eks ma ilmselt ikka saaks ta sülle võtta häda korral, aga ma eelistaks, et sellist olukorda ei tekiks. Nii et kas on natuke ennatlik ENNE lapse sündi juba lapseriideid ära anda?

Sest noh, SAMET MUST GO.

/

Seda tahtsin veel öelda, et nii hirmus mõnus on magada. Ma magaks vist praegu igavesti. Nii hullult mõnus on!

keha diktatuur

hoomamatu 18 Replies

Nüüd ma räägin seksist.

Ma püüan seda teha võimalikult delikaatselt, et mu ema, endised õpetajad (hei, ma tean, et te loete) ja kolleegid kohe breakdown of the närvi ei saaks. Aga mõned asjad peavad öeldud saama ja peamiselt selleks, et keegi tuleks ja ütleks mulle kommentaarides, et “sa pole üksi, mul on ka nii!” või et “you are crazy, stop talking”.

Ühesõnaga, ma tahaksin purjus peaga seksida. Mitte maani täis, vaid teate küll seda mõnusat švipsis olekut, mis tuleb pärast… mingi hulga (iga jaoks on see mingi hulk ju erinev, eks) alkoholi tarvitamist. Kui pole veel end sisse sättinud alkoholi tuimastavad mõjud (krt selle kohta on nii hea sõna, aga ma ei saa seda kasutada, sest see pole minu sõna) ja su piirid on parajalt maas, tuju laes ja üleüldse on NII VALLATU olla, et kohe on noh.

Ma igatsen seda tunnet nii väga. Mitte et mulle oluliselt meeldiks joogise peaga seksida. See on sageli tüütu ja venib pikale ja uni tundub enamasti parem variant. Üleüldse juhtub joogise peaga seksides sageli see, et sa arvad, et sa oled palju ägedam kui tegelikult oled ja siis juhtuvad igasugused kummastavad ja järgmisel hommikul piinlikud asjad. Aga see kergelt-švipsis-shag, vot seda ma igatsen. Sest sellel olekul on üks tore kõrvalmõju – sa ei mõtle siis absoluutselt oma kehale.

Ma olen oma kehast nii tüdinenud. Päriselt. Või õigemini, ma olen tüdinenud sellest, et kõik tiirleb minu keha ümber. Ma pole kunagi varem oma elus pidanud nii palju oma keha peale mõtlema kui praegu ja see on FUCKING EXHAUSTING. Sest mu keha annab endast pidevalt (valulikult!) märku, sest ta kas a) liigutab omatahtsi, b) valutab või c) laieneb suundadesse, kuhu ta laienema ei peaks ja seda kiirusega sentimeeter tunnis. Enamasti juhtuvad kõik kolm varianti korraga, mis tähendab, et ma olen pidevalt teadlik, et mul on keha, selle sees kasvab inimene ja et see valutab. Eriti sealt areast, mis varem puhtalt sexy time´ile reserveeritud oli. Ja see on kuradi kurnav.

Ei noh, muidugi on see fantastiline (te kuulete mu hääles entusiasmi I’m sure), et mu keha suudab seda kõike teha. No venida ja last ehitada ja puha. Aga ma olen sellest väsinud, et ma pean oma kehale KOGU AEG mõtlema. Ma tahaks korragi tunda end vabalt, nii et ma ei oleks piinavalt teadlik sellest, et mu sees kasvab elu ja et nüüd keerleb kõik tema ümber. (Enne, kui ta on isegi sündinud!) Võtaks ühe alkoholivaba õlle ämma silme all sünnipäeva puhul? Kus sa sellega, siis lähevad ju jalad paiste! Tuunikalavõileib? MÕTLE TITALE! Pool klaasi veini? Issand jumal, sa ju tapad ta! Miks sul mantel nii lahtine on? Sul on ju kõht külmas! Ja siis äia tarkust täis silmad: “Sa pead JALUTAMA. Igal õhtul. Mis siis, et valutab, võtad väikesed sammud!*” SEST MUIDU SA TAPAD LAPSE ÄRA, KUI SA OMA KEHA EI LIIGUTA.

Varem oli meil kehaga väga hea diil. Ta oli mul olemas ja lasi mul üldiselt teha endaga, mida ma heaks arvasin, eriti asjale kaasa elamata (olgu selleks trenn või pidu, ta jäi ühtemoodi ükskõikseks). Meie vahel oli vaikne teineteise respekteerimine – mina viisin teda trenni ja toitsin ainult superheade toitudega ja tema vastutasuks… oli. Aga nüüd! Mu keha nagu üldse ei huvitagi enam, mis mina asjast arvan. Ma tahaks ükski öö rahulikult magada, et ma ei peaks iga kord külge keerates valu pärast otsi andma. Et ma ei peaks iga kord diivanilt tõustes valu pärast maha surema. Et ma ei peaks iga kord võtma kuradi virgin mojito, kuigi see on üks faking suhkruvesi. Et ma ei peaks iga kord seksile mõtlemagi hakates tundma tahet käega lüüa, sest ausalt, kogu see majandamine selle kere ja valutamise juures tundub rohkem rabelemist kui asi väärt on.

Ja see viimane lause on see, mille pärast ma end kõige rohkem praegu jälestan. Sest ma lihtsalt ei suuda uskuda, et MINA midagi sellist üldse mõelda võin! Sex has always been my thing (nagu teavad kõik kuulsad kõmublogijad ja muud asjapulgad), see on asi, mida ma üldiselt oskan ja ma olen alati uhke olnud oma oskuse üle suhtuda sellesse nagu toredasse ajaveetmisvormi, mis ei pea ilmtingimata hinge sandistama või südant… survestama (ah, persse, on hilja ja ma ei saa magada ja olen frustreeritud. Metafoorid ei tule hästi välja.).

Ma lugesin üleoleva muigega Jools Oliveri rasedaraamatut ja tundsin numparkokale (ma ei ole kunagi ühtki ta saadet näinud, nii et ka see epiteet on öeldud ülima entusiasmiga) kaasa, kes ei saanud (raamatu põhjal otsustades) neli kuud enne sünnitust ja neli kuud pärast sünnitust kordagi keppi, sest ta naine kartis lapsele liiga teha. Ahjaa, ja alguses oli tal süda paha, nii et tundub, et ta ei saanud pooleteise aasta jooksul kordagi. Ma olin täiesti kindel, et ma ei muutu mitte kunagi selliseks, sest kamoon, kes tänapäeval kardab lapsele seksides liiga teha**?! No igal juhul, minul seda probleemi pole, et ma kardaks… kuidas seda nüüd parent friendly viisil öelda… kutsumata tema toakese uksele koputada, aga mul on probleem sellega, et seksimiseks tuleb kasutada minu keha. Seda, mis mul praegu on. Seda, MILLE PEALE MA MÕTLEN KOGU AEG. Ja millest mul on täiega siiber. Rääkimata sellest, et see valutab ja kõiksugused seksikad ja metsikud liigutused – näiteks asendivahetus – nõuavad nüüd rahulikku ajastamist, oigamist (not the good kind), AAAAAEEEEEGLASEEEEELT enda keeramist, valuga võitlemist, hädiselt naermist ja vabandamist ning heal juhul ka kõhu sättimist and you can see where the romance died.

Nii et mul on oma keha diktatuurist kopp sajaga ees. Ma tahan teha midagi destruktiivset! Meeletut! Hullu! Näiteks juua ära kolm õlut ja kolm jäägrišotti! VÕI MINNA PALJA KÕHUGA VÄLJA. Ükskõik mida. Ma tahaks ärgata nii, et ma ei mõtleks esimese asjana oma kehale. Või ainult võtmes, et küll on ilge pohmell. Ma tahaks võtta oma keha ja minna temaga õue mängima, neela-tuld-söö-kääbikuid-stiilis õhtule. Aga öelge mulle palun, millal ma järgmine kord saan kääbikuid süüa? AH!? Ma tean, et kõik ütlevad, et it’s not the end of the world, aga see päriselt on. Mingis mõttes. (Ja see on hoopis teise posti teema.)

Ma tahaks nii väga, et see läbi saaks ja ma ei tahaks üldse, et see läbi saaks. Saate aru? Sest kui see läbi saab, siis see tähendab, et järgneb järgmine horror. Keha diktatuur lõppeb ja algab Põrnika diktatuur. Praegu ma vähemalt saan lubada endale seda, et istun öösel üleval ja vingun internetis. Varsti istun ma öösel üleval ja ei saa isegi internetis vinguda, sest piimapais-lõge-koolikud (ja muud sõnad, mille tähendust ma täpselt ei tea, aga mis ennustavad horrorit; ei, te ei pea selgitama mulle). Nii et there’s that.

Samas on kaheksa nädalat jäänud ja see aeg pole mitte midagi. See on lumme kusta. Igal juhul saab see väga kiirelt läbi ja igal juhul on praegu the end of an era. Kui ma ainult saaksin seda ajastu lõppu korralikult tähistada…

…näiteks mojitode ja sellele järgneva seksiga. Normaalsete inimeste seksiga, kus inimesed vahetavad poose ilma eelnevalt selleks kaks tundi hoogu võtmata. Ja kes saavad kasutada rohkem poose kui kolme.

—

*Üks selline märkus veel ja ma hakkan karjuma. Päriselt. Esiteks ei peaks üldse andma rasedale nõuandeid inimesed, kes pole olnud rasedad (fakt, et sa oled “suurest perest” ei tee sinust asjatundjat). Pealegi võiks isegi need, kes on olnud rasedad, natuke ka kuulata, mis see konkreetne rase VASTU RÄÄGIB. Sest see valu, mis mind saadab, on asi, mida ei ole võimalik kirjeldada, edasi anda või ette kujutada, juhul kui seda pole ise läbi elatud. Ka mina ei saaks selle olukorra jubedusest aru, kui keegi mulle sellest räägiks. Nii et nõuanded “jaluta” on ausalt oma aja ära elanud.

**Olen täiesti teadlik, et on teatud meditsiinilised näidustused, mil vahekord pole soovitatav. Praegusel juhul polnud selline keiss.

she looked at me across the room

hoomamatu 8 Replies

Kunagi jõulude ajal käisime me Sikiga poes, sest nagu alati neil puhkudel ei piisanud viiest korrast poeskäigust, vaid ikka ununes midagi ja nii me siis hilisõhtul enne sulgemist ja miskit telesaadet, mida me mõlemad näha tahtsime, läksimegi jõulueelsesse poodi.

Me šoppasime kiirelt (jäätis, mullivesi, kohustuslik kaheliitrine Coca-Cola rasedatele (see on lausa uskumatu, milline võib olla ühe inimese kokakoolaisu)), arutlesime, kes maksab (ehk kellel arvel rohkem raha on; oli Sikil, temal on alati ja mul pole kunagi) ja kui ma Sikit väljaspool kassasid ootasin, jälgisin silmanurgast üht põnni, kes ringi jooksis.

Põnn oli umbes pooleteisene, no siuke paras pätakas. Vanuses, kus nad on veel hirmus armsad, aga enam pole abitud tombud. Tema vanem vend proovis teda kinni hoida ja venitada ukse suunas või ükskõik, kuhu, peaasi, et ta ringi ei jookseks ja et varsti saaks koju. Vend oli asjalik, umbes 7aastane, selline mõnus noormees juba. Täis tähtsust, et talle nii oluline töö oli usaldatud.

Ma istusin pingil ja kuulasin Põrnika liigutusi, mis sel ajal olid veel nii nõrgad ja ebalevad ja ühtäkki juntsu märkas mind, jooksis minu juurde ja jäi mind suuril silmil vahtima.

Ja ta vaatas ja vaatas. Ei liigutanud oimugi, ei naeratanud, ei olnud kuri, lihtsalt vaatas.

Ma ei osanud midagi teha. Alguses püüdsin ma meeleheitlikult eemale vaadata, tehes nägu, et ma ei näe teda. Aga tema jõllitamine muutus aina piinlikumaks, või õigemini oli mul aina võimatum teeselda, et ma ei näe teda. Siis ma üritasin teda viisakalt kõnetada. “Tere, preili, kuidas teil läheb?” Naeratasin kohmetult ja viisakalt ja kaalusin isegi, kas peaks talle käe ulatama. No et nii vist tehakse. Juntsu ei reageerinudki, lihtsalt vaatas mind oma suurte siniste silmadega. Ma siis lõpuks vaatasin vastu. Nii me vaatasime teineteist ja ainus, mis mu pähe tükkis sel hetkel: “See vist ongi mu tulevik, kes mind siin jõllitab.” Ta vaatas mind täpselt sellise näoga, justkui öeldes: “Näe, selline ma olengi, oled sa minuks valmis? And I just pooped my pants.”

Lõpuks märkas vanem vend, kuhu junts jooksnud oli, ja tuli meie juurde. “Leena, lähme nüüd!” /Nimi, mida ma kaalusin, aga Abikaasa arvas, et see on liiga venepärane. Mu Abikaasa on poolvenelane…/

Vend haaras juntsul käest, aga too ei liikunudki, minu vaatamine oli ilmselgelt liiga oluline. Vend kohmetus, teadmata, kas kutsuda kohale neli tugevat töömeest oma väikeõde kangutama või ehk kutsuda emme, aga see oleks ju ometi nõrkust näidanud… Ma vaatasin vabandades poisile otsa ja too muigas kõveralt: “Nojah, nüüd ta vähemalt püsib paigal ja ei jookse mööda poodi ringi…”

Mu kujutlusse kerkis mu järgmine töökoht – lastenaelutaja. Mind palgataks suurtesse poodidesse ja kaubanduskeskustesse ja emad saaksid jätta lapsed mu ette mind jõllitama, kuni nad ise Seppäläst endale seksikad loomapiltidega rinnahoidjad ostavad ja mul ei tuleks teha muud, kui ainult istuda ja lapsed muudkui vaataks mind…

Olukorra päästis juntsu ja tema venna ema, kes pisikese lihtsalt sülle võttis, korra mulle otsa vaatas (et ega ma mingi pervert jumala eest ei ole, äkki on mul komm kõrva taga või midagi) ja lapsed ära viis, koju jõuludesse.

Ma unustasin selle juhtumi õige pea, sest arvasin, et see on mu oma peas kinni, et mulle tundub, nagu jälitaks mu tulevik mind ja personifitseeruks iga nurga peal. Näiteks meie ülemised naabrid, aeg-ajalt istun ma öösiti üleval (viimasel ajal iga öö, sest magamine ei tule enam välja, lisaks ärkan unest iga kord, kui külge pean keerama ja külge pean keerama tihti, sest liikmed lihtsalt surevad mu tohutu raskuse all ära) ja kuulan, kuidas ülemiste naabrite laps öösiti nutab ja kujutlen oma tulevikku.

Aga siis käisin ma Naabrinaisel üksõhtu külas ja tema pooleteiseaastane LM (“Oot, ta sündis oktoobris, see on siis… 1, 2, 3, 4 – aasta ja neli kuud! Jah, ta on aasta ja neli kuud!”) mängis armsalt ja ma võisin teda tükk aega silmanurgast jälgida ja see oli täiega lahe ja ma sain järsku aru, et mul on ka varsti üks selline ja et lapsed võivad olla ikka täiega armsad, mitte ainult kotitäis kaost.

Ja siis lõpetas LM ühtäkki mängimise astus paar sammu minu poole ja jäi mind vaatama. Edasi võite aimata, mis sai: ta vaatas ja vaatas, kuni mul hakkas imelik ja ma vaatasin Naabrinaisele otsa, pilk täis sõnatut palvet. Tema õela inimesena ainult naeris.

Ja nii jätkus see terve õhtu, vahepeal LM mängis rahulikult, või karjus porgandi peale, kes ta käest plehku pani, või laulis papitoru sisse – ja siis võttis ta kõigest sellest tähtsast pausi ja vaatas mind, üksisilmi, midagi tegemata.

Hiljem pidi isegi Naabrinaine tunnistama, et LMil on “mingi värk” minuga.

Nii et kui te tahate, et teie lapsed mõni aeg paigal oleks ja midagi ei teeks, kasvõi selleks, et te võiksite üle kahe nädala korra duši all käia, siis kutsuge mind, Lapsenaelutajat. Loodetavasti töötab see ka Põrnika peal kunagi.

Või on mul mingi auraviga, mida ainult lapsed näevad? Mingi kummitus õlal istumas? Või on mu näos midagi, mis on nii põnev, et paelub minutiteks, kui mitte tundideks? Kas mu tiidud on lõpuks loonud oma tsivilisatsiooni ja nüüd liigutavad end mu peas? Või olen ma lihtsalt nii vastupandamatu?

We will never know.

unedest

hoomamatu 7 Replies

“Põrnikas sünnib 8. aprillil,” ütlesin täie veendumusega Abikaasale, kui tal hommikul äratuskell helises.
“Hmm. Kust sa tead?”
“Unes nägin.”

Uned on mul sageli tõeliseks autoriteediks. Alles mõni aeg tagasi oli meil samasugune vestlus.

“Ma nägin meie tütreid unes. Põrnikas oli umbes 3aastane, väiksem oli noorem.”
“Hmm…”
“Nii et meil tuleb kindlalt tütar.”
“Unes nägid?”
“Jah.”

Ma saan aru küll, et selle viimase puhul oli mul 50/50 võiduvõimalus nii-öelda, aga tänane uni on juba kahtlasem. Esiteks on see ka kõige varasemast tähtajast rohkem kui nädal aega varem ning kõige hilisemast tähtajast kaks nädalat varem. Aga unes ma nägingi, et on natuke enneaegne (kuigi seda vist enam enneaegseks ei loeta? või ma ei teagi…) ja ma mäletan nii hästi, kuidas ma sünnituse kestel endale seda kuupäeva sisendasin: “8. aprill… 08.04. See on natuke numbrimaagiline ka… 8+4 on ju 12, ja aasta on 2011…”

Sünnitus ise kestis kolm tundi, nii et selle koha pealt ma und eriti autoriteetseks ei pea. Aga samas sündisin ma ise ka mingi nädal või nii enne tähtaega, NII ET. Kes teab.

Ma arvan, et nüüd on kätte jõudnud see aeg, millest ikka igast raamatutes räägitakse – kui tulevane ema näeb unes igast kräppi. No eile näiteks nägin ma unes mingit narkoteemat ja mu parim sõbranna oli AbFab. Rääkimata kõigist neist kordadest, kui ma olen unes pidanud oma kasse päästma või Exhusbandiga mentide eest põgenema. No palju õnne.

Muist asjust. Tänu eelmise posti kommentaaridele leidsin endale täna hommikul viie minutiga sobiva rasedajooga, kus hakkan käima küll jaanuari teisest poolest, AGA IKKAGI. This rocks.

Ja ma tahan saaniga sõitma minna!!!

kummitustejahil

hoomamatu 2 Replies

Viimasel ajal olen ma sattunud sõltuvusse erinevatest kummitusesarjadest. Nii vaatan ma religioosse pühendumusega “My Ghost Story” nimelist saadet, mis on kohati päris kriipi ja pärast mida peavad korteris kõik tuled põlema. Vahepeal vaatan ma ka erinevaid “Ghost Hunterseid”, aga ainult neid osi, mille internet on kriipiks tunnistanud. Niisama passimist, kus pimedas toas EVPsid püütakse ja tühjusega räägitakse, tulemusi saamata, ma vahtida ei viitsi. Ikka kriipit peab olema, olgu see siis mõne meelest lapsik või misiganes.

Ses mõttes, et nett on muidugi täis kõiksuguseid kummitusevastalisi, kes kõiki neid šõusid maha teevad, viidates sellele, et tõelised teadlased mingite EVPde ja ektoplasmadega ei tegele ja et üleüldse, kõik “paranormaalne” on tegelikult seletatav. No las jääda igale oma arvamus, mulle lihtsalt meeldib see kõhedus ja närvikõdi, mida ma saan, kui vaatan mõnd videokaadrit kahtlastest varjudest või kuulen eriti jubedat EVPd.

No ja selles vaimus (no pun intended) käisime siis nädalavahetusel kummitusi otsimas. Mu pikemad püsilugejad (heh, praegu tuli hea konstruktsioon, umbes nagu see sõnavärd “lisaboonus” – püsilugejad ju ongi juba pikemad) ilmselt mäletavad, et kunagi 2008ndal aastal õnnestus mul pildile mingi imelik must kogu püüda ja sellele seletust ei saanudki (kui viitsin, otsin pildi vanast blogist välja). Ja no kõik need orbid ja värgid – need tunduvad ju MARULIHTSAD pildile saada, sest isegi mina oma suures kummitustehulluses olen kindel, et enamasti on need tolmukübemed. Iseasi on muidugi siis, kui seda orbi liikumas näha, siis on nad kriipid.

Novot. Ja kuna me oma pisukest pulmareisi otsustasime Vihula mõisas pidada, siis tundus kuidagi eriti loogiline, et võiks kõik lähikonna mõisad läbi käia ja tonte otsida.

Ka Vihula mõisas pidavat kummitama, kinnitasid valvelauatüdrukud ja üks naine, kes tundus jutu järgi kõigi ülemus olevat. Et öösel ühe ja kolme vahel pidi olema eriti kõhe. Seesama ülemus-naine oli ükskord ise valves olnud ja kuulnud köögist kolistamist. Läks siis rõõmsalt vaatama, arvates, et kokk teeb ületunde, aga selgus, et polnudki kedagi, maja pime ja külalised kõik teises tiivas oma tubades.

Lisaks pidi vanas härrastemajas, kus on ka toad (me ööbisime peamajas), tundma vahel külmi kohti ja asjad vist liikuvat, ukset käivat. Sealne legend ütleb, et seal saanud hukka kunagi noor tüdruk, kelle armuvalus noormees ära kägistas. Huvitaval kombel pidavat aga just poiss seal kummitama, kes nüüd rahu ei saavat. (Kui ma nüüd juttu õigesti mäletan.)

Käisime siis ka uurimas muid mõisaid, Palmses (kus pidavat kummitama hotelliosa ehk vana viinaköök, aga sinna me miskipärast sisse ei astunudki, kuigi üks FB-tuttav meid sinna külla ootas, ei tea, mis meil hakkas), Sagadis, Kalvis. Tee peale jäi veel üks mõis, mida pildistasime, aga mille nimi ei ole meeles (Malla?). No ja muidugi, kui ma pilte hakkasin vaatama, olid kõik masendavalt selged, ei ühtki orbi ega kahtlast varju. Nagu ikka.

Öösel muidugi oli kõhe ka, eriti kui Abikaasa juba magama oli jäänud ja ma elavalt ette hakkasin kujutama, mis tunne oleks, kui keegi mind nüüd näiteks katsuks või ma mingeid hääli hakkaks kuulma. Õnneks aga uinusin siiski ruttu, abivahenditega pole enam unetus mu sage kaaslane, isegi siis, kui majas kummitab.

Millegipärast on aga mul ERE MÄLESTUS sellest, et kuskil olen ma harjunud kummitustega elama ja mingis paralleeluniversumis on kummitamine mu igapäevane kaaslane. See deja vu tunne tekib eriti eredalt siis, kui mõni Ghost Story saatekülalistest räägib, kuidas nad on ära harjunud oma nähtamatute kaaslastega. Ma olen proovinud meenutada, et mis värk siis, kus mu elukohtades on niimoodi kummitanud, et ma sellega ära harjusin, aga ei meenugi. Muidugi, Tallinna korteris kuulsin ma sageli hääli ja tajusin kohalolekut ja Pargi tänava keldris ei julge ma senimaani üksi käia, aga reaalselt sellist kummitustega kooselamise kogemust mul siiski pole.

VÄLJA ARVATUD UNEDES. Jah, unedes kummitab mul sageli, enamasti vanavanemad. Nii et kas tõesti on need uned jätnud musse sellise kummalise jälje, mida ma justkui päriskogemuseks pean?

Ahjaa, Pargi tänava keldris tegime me noorena igast asju, et ikka karta põhjust oleks. Keerutasime taldrikut, tegime peeglikoridori (kust pika vahtimise tulemusena ALATI keegi ilmuma hakkas) ja paar korda üritasime isegi EVPd lindistada, kuigi me muidugi ei teadnud siis midagi sellest lühendist. Me lihtsalt mõtlesime, et paneme maki lindistama ja ise lähme ära, keerame ukse lukku ja pärast kuulame, mis peale jäi. Paar korda õnnestus meil tõesti tabada seletamatut kolinat ja sammukaja, mis ei kostnud läbi lae, vaid samast ruumist. Kuhu need kassetid saanud on, seda ma enam ammugi ei tea, oli ju asi üks 15 aastat tagasi.

Vot sellised lood siis minu ja kummitustega. Eks see üks natuke lapsik hobi ja uskumus ole, aga mulle meeldib. Häid õudukaid ju tehakse nii harva, et päriselulistest asjadest tuleb lisa otsida.

Ja siis joostes voodisse hüpata ja silmad kinni pigistada, sest OHMYGOD KEEGI ON KINDLASTI VOODI ALL! Ja haarab mind kohe jalast!

/

EDIT. Leidsin pika otsimise järel selle vana kummitusepildi, mis oli hoopis aastast 2007. Piltidel enne ja pärast seda pole midagi akna taga, kogu kaob hetkega. Samuti olid kõik elavad hinged pildiseeria tegemise ajal toas sees, keegi ei käinud väljas. Ja ma siis pildistasin järjest, umbes kümnesekiste vahedega terve seeria pilte Sikist ja koerast. Aga igaljuhul jah, siin siis minu kõige paranormaalsem pilt. Kunagi, kui ma selle blogis avaldasin, siis tuli mitu teooriat, mis see võiks olla (kaasa arvatud tehnilised seletused), aga kuna ma posti üles ei leidnud, siis ei tea ka enam, mis tookord öeldi. Igal juhul, let me present you: Must Tundmatu Kogu Akna Taga That Scares The Shit Out Of Me. Ja võrdluseks ka enne-pärast pildid. Eriti õudne on see, et see kogu muudab valgust toas – ma ei saa aru, kuidas me seda ei märganud!

unes rääkimisest

hoomamatu 1 Reply

Mu viimase aja üks lemmikblooge on Sleep Talkin’ Man, kus mehe naine lindistab öösel mehe unesegast juttu ja paneb parimad palad blogisse üles. Seal on ikka igast kilde ja leide, üks mu lemmikuid näiteks: “This is my story. It starts with me. And it ends with me. And everything in the middle is about me. Greatest fucking story ever written.”

Mis teeb STM blogi eriti ägedaks, on see, et tüüp on unes kohutavalt andekas ja naljakas. Ja mis kõige olulisem: artikuleeritud. Mina pole eriti kunagi suurem asi unes rääkija olnud, mul juhtub pigem seda, et kui ma pooleldi ärkan, siis ajan päriselu sassi unega ja näiteks alustan vestlust enda arust äärmiselt loogilise koha pealt, jätkates seda sealt, kus unes pooleli jäi, mis sageli Inimesel erilisi wtf-momente tekitab. Aga üldiselt juhtub seda harva, sest ma magan sügavalt ja rahulikult ja liikumatult (seda ütles mulle Marco, kui ükskord lõunauinakut tegin: “Sa oled nagu KIVI. Üldse ei liiguta. Ma vaatasin sind: kaks tundi olid ühes asendis. Ja ei norska ka! Lihtsalt oled, vaikselt ja liikumatult.”).

Küll aga harrastasin ma kunagi Siki kiusamist ja mulle meeldis teda ninapidi tõmmata. Nii teesklesin ma magamist ja ka unes rääkimist ja ma ajasin suust välja igast jama. Ma täpselt ei saa NÜÜD aru, mis asja mõte oli, aga tatina tundus see äärmiselt loogiline, mängida oma väikesemale õele trikki, et ma räägin unes.

Siki ise oli suurem unes rääkija. Ükskord, kui me maal olime, ärkasin ma selle peale üles, et Siki läks kuhugi.

“Kus sa lähed?”
“Ma pean palli ära tooma.”
“Mis palli?”
“Punase palli.”

Ja Piia rääkis, kuidas ta ükskord ärkas üles selle peale, et ta mees lihtsalt istus voodis ja nätsutas kätega tekki.

“Mis sa teed?” küsis Piia.
“Kas sa siis aru ei saa – ma NAERAN IROONILISELT,” vastas mees täie tõsidusega.

Ja siis on veel lugusid, kuidas Birx mul kunagi Tallinnas külas oli ja Siki ärkas selle peale üles, et Birx üritas seinakontakti seinast välja tõmmata.

“Mis sa teed?”
“Vetsu lähen, muidugi.”

Rohkem mul kahjuks häid unesrääkimislugusid pole, kindlasti on neid veel juhtunud, aga pole meelde jäänud. Ja mu mõlemad mehed on sattunud mulle sellised, kes unes on täiega vait. Ok, Rüblik küll norskas, aga ei mingit märkigi unesrääkimisest. Huvitav, millest see on, et mõned unes jutustada armastavad, aga teised nagu notid magavad?

Aga teie, kas teie harrastate unes lobisemist? Jagage huvitavaid lugusid!